Puhkuse esimene nädal on juba möödunud
aga endiselt on tore olla kodumaal ja puhata. Esimesel puhkuse päeval oli meil
vana tuttav kokkusaamine Emad-tütred. Seekordseks kohtumispaigaks oli valitud
restoran Cru – koht oli väga ilus ja kõik mis taldrikul oli oli lausa
suurepärane, ettekandjal oli lihtsalt veidike paha tuju tol päeval – ehk tal
kõht valutas veidike ja seetõttu ta oli nagu kuri nii meiega kui ka kogu
ümbritseva maailmaga. Aga me ei lasknud ennast sellest segada ning lasime
kolmel käigul ja kahel veinil hea maitsta ning juttu jätkus sedasi kauemaks :)
Järgnevatel
päevadel lebasin kodus ja arvasin paremaks kõhtu valutada – see ju ka raske töö
ning keegi peab selle ära tegema. Siis tuli mu õde külla – meil oli üks
kihlvedu vaja lahendada – nimelt olin mina selline optimistlik ja arvasin, et
preili Kanepi võidab preili Lisicki’t – paraku läks aga teistpidi ja nii arvas
ka minu väike õde. Seega olin sunnitud soetama vahuveini ja loomulikult pidime
selle siis ka ära tarbima. Üks klaas eksis paraku aga heeringamarja kaussi ja
sellest siin ka fotomeenutus:
Järgmisel
hommikul oli mul suhteliselt veelgi halvem olla kui üldse kunagi varem ja
arvasin paremaks võtta jällegi vaba päev, vahemärkusena olgu öeldud, et voodist
ma tol päeval ei lahkunud ;)
Peale
uhket väljapuhkamist arvasin, et teen teoks ühe teisegi ammuse lubaduse –
nimelt külastada Pirita Kloostri varemeid – olin lubanud seda Miale. Seega
suunasime omad sammud neljapäeva hommikul sinnapoole – arvasin et ongi hea omad
eelnevate päevade patud andeks ka paluda ;) Meiega ühinesid ka Reet koos Rhea
ja Heraga. Varemed olid uhked, Miale need väga meeldisid, teised olid veidike
tagasihoidlikumad oma vaba aja veetmise eelistustes.
Peale
varemeid sõitsid rõõmsad lapsed veel ka väikeste autodega, meie Reedaga
vaatasime seda niisama pealt.
Reedel
suundusime koosseisus: Ruth, Ester, Mia Carla ja Cara Mi aga Balti jaama suunas,
et sõita rongiga Viljandisse, vanaema vaatama ja ühtlasi ka Ly’d ja Co’d
külastama. Rongisõit möödus viperusteta, Türi peatuses lahkusid rongist
viimasedki reisijad ja meile kuulus terve vagun. Niimoodi siis vilet lastes me
seal diislihaisus Viljandisse jõudsimegi. Ly ja Co üle vaadatud suundusime
vanaema juurde ning peagi oli aeg hakata magamisega tegeleda. Järgmisel
hommikul suundusime järve äärde suve nautima. Cara Mi korjas algatuseks järvest
paar rannakarpi, mille me siis uhkelt paadisillale kuivama jätsime sest Cara Mi
tahtis need Mammale viia. Suur oli meie üllatus kui neid pakkima hakates
avastasime, et tegu on täitsa elavate karpidega milledest olid hakanud teod
välja ronima. Viskasime siis ruttu kinnised karbid järve tagasi ja suveniiriks
viisime lahtised ja tühjad karbid. Mammal polnud muidugi nende karpide üle
mitte nii hea meel kui me oleksime tahtnud kuid meist need karbid rõdule oma
saatust ootama jäid.
Järve
äärsel mänguväljakul tegime kõikidel atraktsioonidel kiiremad ringid ning siis
suundusime trepimäele treppe lugema. Mina sain tulemuseks 172, Mia aga 201,
Cara Mil läks lugemine vahepeal segi ja Ester ei hakanud lugemisega üldse
peale. Seega saime meie keskmiseks treppide arvuks 186.5, mis on ju hea
tulemus.
Peale
lõunat suundusime aga bussi peale, mis oli ka omamoodi seiklus kuna Viljandi
bussiliiklus toimub üks kord tunnis, mis oleks tähendanud et me oleksime
pidanud bussijaamas ootama tund aega oma kaugsõidubussi. Taksodega oli ka
veidike keeruline kuna neid kellaajaliselt tellida ei saanud ning oleksime
pidanud lootma jääma õnnele, et takso on ikka vaba ja saab meid viia. Seega
helistasime hoopis naabrinaisele, kes meid aknapesu puhksepausi ajal bussijaama
viis ja veel omatehtud pirukad ka kaasa pakkis ;)
Buss
viis meid Mäo ristile, kus pidime ümber istuma Haapsalu suunas sõitva bussi
peale mis ühtlasi peatus ka Lauknal, kuhu meile juba Kris vastu tuli ja meid
siis kodu poole viis. Kõik see võttis aega 3 tundi ja maksis ligi 25 EURi – ehk
siis 1 pensionär ja 1 täiskasvanu. Eelmise päeva rongipilet oli oluliselt
odavam. Aga siiski on tore mööda Eestimaad bussiga sõita ning aknast uusi kohti
avastada.
Lauknal
ootasid meid muidugi minu suur sõber Marta ja ka muud pudulojused. Võtsime väheke viina ja tähistasime nii uue
aasta, vabariigi aastapäeva kui ka Axli sünnipäeva. Kõik need tähistatud,
suundusime magama.
Hommikul
võtsime terrassil veidike päikest, tegime kõigile prantsuse patsid pähe ja siis
suundusime Ita onni vaatama. Onni leidmine oli veidike keeruline kuid peale
paari 180 kraadist pööret olime siiski õiges suunas ja leidsime onni üles.
Roheline konn oli meile ka vastu tulnud:
Veidi
grilli ja chilli:
Õhtul
ootas meid Tallinna Lauluväljakul aga Tõnis Mägi, kes meile ja veel paarile
tuhandele inimesele seal kontserti andis. Kontserdi meeldejäävam hetk oli see,
et Ruth külastas esimest korda elus lauluväljaku tualetti. Need, kes mind
tunnevad, teavad kui raske see samm minu jaoks oli aga nüüd on see tõke
ületatud :)
Esmaspäeval
tuli Reet oma lastega Haabneeme randa kuhu suundusime siis ka meie. Kuna olin
lubanud lastele, et sel nädalal tulen nendega ujuma siis olin sunnitud merre
minema. Vesi oli enam-vähem, õhutemperatuur oleks võinud veidike soojem olla.
Aga vees sai käidud ja seal ka pikali visatud. Reet kimas peale randa koos
kõikide lastega kinno, mille peale Kris arvas, et ta annab talle selle eest
lausa medali. Lubas selle posti panna – ootame põnevusega. Peale kino suundusid
lapsed veel Reeda juurde mängima kust siis mina pidin lapsed peale oma õhtuseid
plaane uuesti kokku korjama ja koju tooma.
Kõik
lõppes õnnelikult, lapsed muidugi koju tulla ei tahtnud kohe, sest paar mängu
oli veel mängimata jäänud.
Teisipäeval
suundusin juuksurisse, et oma vahepeal kasvanud patse lühikeseks lõigata ning
neile veidike teine kuju anda. See õnnestus mul ja ka Annelil ning isegi Noral
suurepäraselt, sest teadupärast on meil maailma parim juuksur.
Peale
juuksurit kogusime jällegi kõik lapsed kokku ja suundusime ammu lubatud
siidimaali kursusele. See oli üks igavesti vahva üritus, mille käigus Cara Mi
tegi endale roosade notsudega salli ja Mia Carla hobustega, keda jätkus nii
rohelisele aasale kui ka talli. Teised lapsed valmistasid omale ka väga ilusad
ja värvikirevad sallid.
Ja
siis suundusid kõik koju asju pakkima, sest peale pikki läbirääkimisi ning
erinevaid tervisehädasi otsustasime siiski suunduda järgmisel hommikul oma
Võrumaa reisile.
Reisiseltskond
oli siis sel aastal järgmine: Ruth (keda oli tabanud suur kurguvalu), Reet
(kellel oli selg täitsa paigast ära), Rhea, Hera, Anneli, Nora (kellel oli
väike nohu), Mia Carla, Cara Mi ning vanaema Ester (kellel käsi valutas kuid
kes oli selle vastu juba arstitädilt rohtu saanud).
Kui
meil juba ninad olid Võru suunas, siis tundus meile, et ees on ootamas
pussnugade pilv ning seega keerasime hoopis Otepääle ning sealsesse seiklusparki.
Meie lapsed arvasid, et nemad seiklema ei hakka kuid kuni suurematel lastel
jagus seletamist, et milline rada ja kellele, siis tuli Cara Mi juba uurima, et
tema ikka tahaks ka minna ronima. Siis arvas ka Mia, et tema siis läheb ka –
seega suundusime lasterajale. Vahepeal oli aga Rhea otsustanud, et tema läheb
pikka liugu laskma ning kuna Reedal oli selg haige siis palus Rhea minul ka
kaasa tulla pikale liule. Enne tegime ühe ringi väikeste tüdrukutega
lasterajal, mille nad läbisid edukalt ning siis suundusime oma liule. No jumal,
jumal – kui ma seda pika liu rada nägin siis oli küll veidike selline tunne, et
miks ma suudan lubada asju millest ma midagi ei tea. Valvur noormees ka veidike
naeris meie kohmetust kuid julgustas ikka takka. Jätsin siis emaga hüvasti ning
kallistasin Reeta ja suundusin pikale liule. Ja see oli nii tore üritus, et
pärast tänasin Rhead kättpidi, et ta mind sellisele asjale kaasa haaras. Kaks
ringi tehtud suundusime siis uuesti lasterajale, sest Mia ja Cara Mi arvasid et
nad teevad veel teise ringi oma seikluste rajal.
Kokkuvõttes
oli see selline tore koht, ise ma poleks sinna eluski läinud kuid superluks, et
keegi mind sinna viis. Ja arvata on, et ehk lähen teinekordki.
Peagi
tulid ka suured lapsed oma radadelt – õnnelikud mis jube ja siis oli aeg
suunduda sööma. Ning siis loomulikult ujuma. Ujumise juures oli suurimaks
elamuseks järve ääres olevad pardid, kes vapralt meie vaatamisele vastu astusid
ning ennast iga nurga pealt pildistada lubasid.
Edasi
suundusime Anu ja Lauri juurde, kes Pühajärve ääres suvitasid ning keda me siis
seal möödaminnes külastasime. Sõime seal kiire jäätise, jõime kohvi ja naerda
sai selle kõrvale nii palju, et osadel tuli meelde, et neil on kõhulihased ka
olemas.
Edasi
kimasime siis oma uude koju ehk Jaanimäe tallu. See oli üks tore koht kus me
saime pead jalad koos elada väikses armsas saunamajas. Magamiskohad jaotatud
tegime väikse joogi, suuremad lapsed lugesid väiksematele raamatuid ning nii
see magamamineku aega kätte jõudiski.
Järgmine
hommik oli äratus varajane kuna plaane oli meil palju. Esimese asjana
suundusime Ööbikuorgu, kus oli vaja üle vaadata nii org ise kui ka suur
külakiik ning vesioinas. Siis tegime kiire matkaringi ja tiiru peale ka Rõuge
külale, mis teadupärast on “most picturesque village in Estonia” ehk siis
maakeeli Eestimaa maaliliseim küla.
Selles
kaunis külas leidsime Eesti Ema Monumendi.
Lõunale
suundusime Kurgjärve laagrisse – seal pakuti meile suppi, praadi ja magustoitu.
Kõik said söönuks ja laud koristatud, suundusime järve ujuma. Paraku juhtus
seal selline lugu, et Hera viskas oma kalli mänguasja vette, teades ise, et see
jääb vee peale hõljuma kuid ei jäänud. Siis hakkas asja uurima päästemeeskond –
kuna Ruthil oli juba niigi nohu ja kõrvad lukus siis ema Ester oli tal keelanud
vette minna. Seega mänguasjale järele sukelduda ei saanud. Seisime siis
kolmekesi vees, Anneli, Reet ja Ruth ning jalgadega kammisime järvepõhja, et
leida uppunud mänguasja kuid peale pikki otsinguid olime sunnitud selle
kuulutama ebaõnnestunud operatsiooniks.
Tegime veel kiire ringi laagris ning suundusime siis Munamäele.
Paraku sai meid kätte üks uhke vihmapilt ning seega varjusime hoopis Rogosi mõisa, kus meile kõigepealt pakuti kohvi ja kooki, ning siis ekskursiooni mõisas, kus praegu asub kool milles õpib 10 õpilast. Vaatasime üle ka kellatorni ning osad uudistasid ka vaadet sealt.
Ja kuna vahepeal lõppes ka vihm siis kimasime veel Hinni kanjonisse – see oli üks tore looduslik kanjon kus paraku loodus oli teinud nii palju ümberkorraldusi, et matkarada oli varisenud puude poolt hõivatud ning eriti pikalt me seal jalutada ei saanud.
Aga pildid saime tehtud ning vaated vaadatud.
Siis
kimasime koju ning tegime väikse grilli peale mida lapsed sõbrunesid kohalike
lastega ning peagi oli terve hoov suurt ukaka mängu täis.
Järgmisel
hommikul vaatasime laste poolt tehtud etendust Lumivalgekesest, Lumihelbekesest
ja Tuhkatriinust ning kõikidest nendega kaasnaevatest printsidest ja
võõrasemadest. See oli jällegi üks tore etendus!
Kuna
aga ilm oli endiselt vägagi vihmane siis leidis Reet meile siseruumides
tegevust. Kõigepealt võtsime suuna Obinitsa külla, kus Seto Talumuuseumis
õppisime tegema harkpaela ning kaaruspaela. Osadel läks nende tegemine paremini
kui teistel osadel, osad aga aitasid teisi ja ei hakanud ise paeltega üldse
sebima. Igal juhul oli see väga tore vihmase ilma veetmise viis.
Peale
lõunaks oli Reet leidnud sellise huvitava koha nagu Lasva Veetorn, mis siis
loomulikult asub Lasvas. See torn oli vaatamist väärt!! Torn nagu torn ikka aga
torni sees asuv trepp on klavertrepp, ehk siis trepp mida mööda käies kõlavad
erinevad klaverihelid. See on üks omanäolisemaid treppe mida mina oma eluajal
näinud olen ja tornitädi jutt sinna juurde oli väga tore. Seega kui kellelgi
sinnapoole asja, siis kindlasti minge ja vaadake see torn ja trepp üle!
Veetorni kõrval metsas leidsid lapsed ühe notsu ja põdra:
Veetorni kõrval metsas leidsid lapsed ühe notsu ja põdra:
Peale
seda kaunist treppi suundusime aga Suurele Munamäele. Need kes seal vähem
käinud, tõusid tippu jala, need kes seal tipus paaril korral enne käinud, need
läksid liftiga, kuna see oli nii minu kui ka Estri jaoks midagi uut. Vaade oli
ilus nagu alati :)
Saatsime
Krisile ka e-kaardi torni tipust – paraku meil andmed puuduvad kas ta on selle
ka kätte saanud.
Siis
suundusime kodu poole ja lapsed jäid vanaema Estriga koju ning suure tüdrukud
Reet, Anneli ja Ruth läksid Reeda eestvedamisel Kosmikute kontserdile.
Loomulikult oli see Annelile ja Ruthile esimene kord minna Kosmikute
kontserdile :)
Kontsert
toimus siis Ostrova festivali raames, Ostrova külas. See oli selline tore küla
kus oli umbes paar maja ja suur heinamaa kuhu siis oli festivalilava üles
pandud. Kohale jõudes esines ansambel Oort – seda me kahjuks eriti palju
kuulata ei jõudnud. Kuid varsti saabusid lavale Kosmikud – see oli superluks!
Nad olid väga toredad – kuigi vaevalt nad ise tahavad, et nende kohta sellist
sõna kastutatakse J Igatahes meeldisid nad meile
kõigile. Peale neid tulid lavale veel ka kohalikud Zetod, kes olid küll head
kuid paraku peale Kosmikuid ei suutnud nad enam sama positiivset emotsiooni
tekitada.
Koduteel
olles võtsime peale ka hääletaja, kes hakkas suht ruttu kiruma eesti naisi, kes
soomlastele mehele lähevad. Meil oli muidugi nalja palju – lõpuks ütlesime
talle, et ta istub soome registrimärgiga autos. Aga noormees oli õnnelik, et me
ta 40 km kaugusele ära viisime, muidu oleks ta selle maa jala pidanud maha
käima. Anneli suutis tema taskutest ka kaks õlut leida, millised Anneli
oskuslikult oma klaasi valas. Kojujõudes olime me lärmakamad kui oleksime
tahtnud olla ja vanaema Ester oli meil uksel vastas käed puusas. Õnneks saime
kodurahu taastatud ja igaüks leidis omale ka magamiskoha. Oli üks meeleolukas
festival ;)
Viimane
reisi hommik oli selline aeglane nagu need ikka kipuvad olema. Talu peremees
lubas Ruthi naabrimehele mehele panna – Ruth aga arvas, et ta tuleb sinna vaid
siis kui talus on 20 lammast – momendil pidi neid vaid 10 olema. Lubasin siis
järgmine aasta uuesti kontrollida.
Asjad
pakitud, paarilised valitud, suundusime autodesse ning Haanja külapoest
soetasime paar jäätist ning läksime siis külla Annele, kelle juures me pidime
algselt ööbima. Kuna aga Anne murdis oma käe, õigemini tuli tal oma talus,
trepist alla kukkudes vasak käsi õlaliigesest välja siis me tema juurde ööbima
ei läinud. Lapsed avastasid Anne juures enda jaoks sõstra põõsad ning enamuse
aega veetsid nad seal kas neid siis süües või korjates. Suuremad inimesed
rääkisid niisama juttu ja arutasid asju.
Peale
külaskäiku suundusime Vällamäe matkarajale. Vällamägi on siis tegelikult Eesti
kõrgeim mägi ja seega tuli meil ka see vallutada. Vallutusretk läks vihma ja
päikese tähe all, leidsime erinevaid metsasaadusi ning palju hiiri. Miskeid
muid huvitavaid loomi ei kohanud.
Peale ametlikku tipupilti, olid kõikidel kõhud tühjad ja tee viis meid Johnny pubisse. See oli ka meie reisi lõpuõhtu, kuna siit edasi võtsid kõik omad vanad kohad sisse ja suuna seega päris kodu poole.
Peale ametlikku tipupilti, olid kõikidel kõhud tühjad ja tee viis meid Johnny pubisse. See oli ka meie reisi lõpuõhtu, kuna siit edasi võtsid kõik omad vanad kohad sisse ja suuna seega päris kodu poole.
Reis
oli väga tore ja emotsioone jagus jällegi pikaks ajaks. Eestimaa on ikka nii
vahva: ühest küljest loodus ja samas on palju huvitavaid ning entusiastlikke
inimesi, kes teevad erinevaid asju ning siis saamegi meie neid nautida nagu oli
seda Lasva veetorn oma klaveritrepiga.
Pühapäeval
pidin ma siis oma puhkuse lõpetama ning suunduma tagasi Londonisse, et sealt
lennata Tel Avivi – seda juba tööd tehes. Paraku olid mul kõrvad lukus
pühapäeva hommikul ärgates ja seega peale pikka arutelu ning mõtlemist arvasin
paremaks siiski mitte lennata ning kuulutasin ennast haigeks. See tähendas aga,
et mul tekkis veidike vaba aega ja seega suundusime Miaga Kadrioru pargi
sünnipäevale. Seal oli huvitavaid üritusi ja tegevusi palju. Meie valisime
omale sobiva ehk siis loomade leidmise mängu – pärast veidikest segadust, sest
me kumbki ei saanud aru kuidas see mäng käib, suutsime me siiski kõik kadunud
loomad üles leida ning neile ka õiged nimetused anda. Auhinnaks saime paar
kommi. Olime rahul ning suundusime auto peale, millega oli Kris ja Axel meile
järgi tulnud.
Ja kuna
oli korvpalliturniiri viimane päev siis arvasin paremaks minna ja vaadata mis
vanad kolleegid teevad ja kuidas neil turniir läinud on. Arvasin algul, et
lähen ja jutustan nendega veidi ja siis suundun koju tagasi. Paraku oli seal
nii palju emotsiooni ja nähes kuidas saali koguneb tuhandete kaupa lätlasi,
omadele kaasa elama, otsustasin, et jään ka finaali vaatama. See oli väga
positiivne emotsioon mille sealt sain. Saalis oli umbes 6500 inimest kelledest
6000 olid lätlased, kes olid siis oma poistele kaasa elama tulnud. Mõned
üksikud inimesed saalis plaksutasid ka itaallastele. Kahjuks olid võitjad need,
kelle poolehoidjaid oli vähem kuid isegi lõputseremoonial tundus nagu oleks
tegelikud võitjad olnud ikkagi meie lõunanaabrid. Igal juhul sain seekord kuhjaga
positiivset emotsiooni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar