Ita ja Tbilisi :)

Ja nagu märkamatult on jällegi möödunud mõned päevad ja selle ajaga on erinevaid tegevusi tehtud ja uusi asju nähtud.

Esmalt oli paar vaba päeva ja selle ajaga tutvusin veidike jällegi Londoniga – käisin Camden’i turul – oli tore hipide kokkusaamise koht kus oli palju hobuste kujusid kuna enne oli nendes hoonetes tallid ja ka hobuste haigla. Turg oli tohutult suur ja kaupa leidus seal loomulikult igale maitsele – meie (mina ja mu kaaslane Ray) ostlemisega ei tegelenud, pigem vaatasime niisama ringi ja uurisime inimesi enda ümber.

Kuna ilm oli ilus siis arvasime paremaks jala minna edasi Regent Parki  ja tee peale jäi meile Londoni Juudi Muuseum – astusime siis ka sinna sisse. Väljapanek ei olnud teab mis eriti põnev kuid üks kaart ja sellel asuv silt paelus mu silmi nii, et pidin sellest pildi tegema ja riputan selle ka siia üles.

Regent Pargis leidsime minu lemmikud haned – minu meelest on need haned tohutult suured ja seega on nad mu vaieldamatud lemmikud – seekord sain nad pildile jäädvustatud.

Ja tabasin ka ühe õnnetu orava oma fotoaparaadiga.

Siis käisin ka Eesti Saatkonnas, kuna sain sealt kätte oma uhiuue passi – nii tore oli keset Londonit kellegagi eesti keeles suhelda. See suhtlemisrõõm tegi mu nii oimetuks, et saatkonnast väljudes ja mööda teed metroo peale jalutades ei pannud ma tähele ühte garaazhist väljuvat autot ning sain sellelt autolt päris uhke löögi vastu oma paremat kätt – ropendasin mis hirmus eesti keeles. Autojuht isegi ei väljunud autost – ju oli eestlane ja sai aru mida ma ütlesin ja seega ei julgenudki enam autost välja tulla. Igal juhul on mul päris uhke sinikas käe peal ja tänaseks ka päris tugev valu õlas – õnneks on olemas pipraplaaster ja see parandab ju kõik hädad.

Edasi suundusime Ray’ga Briti Muuseumisse – ohh kui suur see on ja kui palju seal on katkisis kive mida vaadata. Peale 30 minutit olime suhteliselt väsinud ja saime aru, et me peame seda muuseumi veel paar korda külastama enne kui meil sellest midagi meelde jääb.

Siis oli mul paar lendu ja siis ootas mind lend Tbilisi – mul nii hea meel, et enne kui meie firma oma muutuseid ellu hakkab viima sain veel oma graafikusse Tbilisi ja eriline rõõm oli mul Tbilisist seetõttu, et just nendel kuupäevadel oli Ita, jah just minu vana lennufirma Ita, arvanud heaks oma puhkust veeta Gruusias. Seega veetsin mina oma 2 päeva Tbilisis koos Ita ja Urmoga.

Lend Tbilisi möödus suurepäraselt – grusiinidele on nagu võlusõna, et oled Eestist – siis oled kohe selline sõber, et isegi käsipagas paigutatakse vabatahtlikult eesoleva istme alla J Kuna me olime väiksema lennukiga kui tavaliselt, siis sai keegi meist jällegi jälgida õhkutõusul ja maandumisel lendurite tööd. Siin siis ka pildid miljoni dollarilise vaatega kontori aknast:

Ja siin ka vaade Gatwicku lennujaamale:

Esimesel päeval jalutasime mööda Tbilisi linna – vaatasime nii vana kui uut. Linn on ilus, veidi väsinud ja eriti huvitavad on sealsed sõiduteed. Kohati on need isegi kesklinnas suhteleliselt olematud. Inimesed on väga tõsised ja ajavad tähtsate nägudega tähtsaid asju. Blonde inimesi (ehk siis Itat) vaadatakse eriti pika pilguga. Samas on nad suhteliselt heatahtlikud, keegi midagi pähe määrima ei hakka. Kui abi paluda siis nad püüavad aidata – aga sellest kohe veidike pikemalt. Vene keel on ikka lemmikum suhtlusvahend kui inglise ja kui veel lisada, et oled Eestist – siis on muidugi rõõmu kui palju.

Vaated loodusele:

Linna vahel leidub erinevaid skulptuure – töölised ja veinijoojad ja tantsijad ja laternasüütajad. Üks kujudest on siin:

Käisime Suhhoi Mosti turul – polnud ammu näinud nii palju vanu ja vajalikke asju. Samas on seal tihe elu – kes suhtleb niisama naabriga, kes potentsiaalsete ostjatega, kes mängib malet, kes veel mõnda muud mängu. Vaatamist jätkus pikaks ajaks.

Samas kõrval oli ka üks huvitavamaid ringteid – peale pidlistamist otsustasime selle ka vapralt ületada ja kõik toimis – keegi meile otsa ei söitnud ega pahandanud et me õiget tuld ei oodanud, et teed ületada.

Tee peale jäi ka muusikariistade pood, kus Urmo väikese kontserdi andis – seega teenisime ka väikese raha õhtusöögi jaoks.

Siis leidsime ka ühe huvitava kellatorni:

Siin veel vaade vanale linnamüürile:

Ja vaade ka kohalikule Eiffeli tornile (teletorn) ning presidendi paleele: selline vaade avanes Ita ja Urmo hotellitoa rõdult:

Ja siin valik õhtustest jookidest – eriti hea meel oli meil keskonnasäästliku veinipudeli korgi üle:

Nende jookidega esimene õhtu ka lõppes. Järgmisel hommikul olime kokku leppinud kokkusaamise kell 9 = minu jaoks tähendas see kella 6 hommikul ;) Kui mu kell helises siis ei saanud ma küll aru, et miks me nii vara pidime kohtuma. Hiljem selgus, et sama olid mõelnud Ita ja Urmo – kuid kokku me saime ja alustasime oma avastusretke. Plaan oli minna Gruusia endisesse pealinna ja religioonikeskusesse Mtshketasse. Teadsime, et sinna saab marsaga – meie metroo peatuse juurest väljusid ka miskid marsakad ja nii me sealt miskite onude käest teada saime, et meie oma on number 76 või oli see 92. Igal juhul leidsime oma marsa, küsisime juhilt, et tahame minna Mtshketasse ja et kas see on õige buss. Tema arvas oma väga väheses vene keeles, et see ei ole küll tema marsruudil. Eemalt tuiskas aga kohale vanamees, kes meile oli teatanud, et just see buss sinna läheb – ta seletas midagi bussijuhile ja bussijuht palus meil peale istuda. Maksime raha ära ja arvasime, et meie sõit peaks kestma umbes 45 minutit. Bussijuht astus veel läbi kohalikust pagaritöökojast ja ostis omale piruka, mille peale me olime suhteliselt kadedusest rohelised sest seda värskelt lõhnavat lihapirukat oleks me kõik tahtnud närida. Peale umbes 150 meetrit peatus marsakas ja onu teatas viidates kõrval asuvale tohutule katedraalile, et see ongi Mtshketa. Meie vaatasime tead umbusklikult ja ei uskunud oma lollust – võtsime raamatu kotist välja ja näitasime talle Gruusia kaarti ja seal asuvat linna nimega Mtshketa – onu ütles, et jaa aga dispetsher olevat käskinud meid siia tuua. Ronisime siis bussist maha ja kuna oli pühapäev siis arvasime, et rahvaste sõpruse huvides käime siis kirikus ära.

Kirik oli tohutult suur – nagu terve linnak oli selle aia taha peitunud. Kirikus endas oli päris mitu inimest, kes tegeles jumalateenistuse filmimisega, kes palvetamisega. Tegime kiire tiiru kirikus ja uurisime veidike inimesi ning arvasime siis paremaks minna hoopis lihapiruka jahile. Õnneks ei tulnud neid kaugelt otsida – kohe kirikuaia taga oli pirukabaar, kust saime omale pirukad ja ka Tarhuni – selle nimi on küll siin Tarhuna – aga ju see on vaid kohalike teadmatusest, et tegelikult on selle limonaadi nimi siiski Tarhun J

Alustasime siis uuesti oma teekonda Mtshketa suunas – seekord arvasime paremaks mitte kohalike käest küsida vaid talitasime nii nagu meie Lonely Planet soovitas – ehk siis suundusime metroosse ja sellega pidime sõitma bussijaama ja sealt saama uue marsa peale, mis meid peaks siis meie poolt soovitud linna kohale viima.

Metroosse sisenemine läks valutult – välja arvatud see, et eskalaator oli sellise kaldega, et isegi tugevama tervisega inimestel oli tegemist et seal mitte peapööritust ega südamepahasust omale kallale saada. Metroos õppis Ita ära oma esimese gruusia keelse lause ja selleks on: “Järgmine peatus…” – kui Itat näete siis võite küsida kuidas see gruusia keeles kõlab, see tuli tal väga hea hääldusega välja J

Bussijaamas oli tavaline pühapäeva hommikune sagimine – taksojuhid ajasid taga potentsiaalseid kliente ehk siis meiesuguseid turiste, bussijuhid ajasid niisama kõhtusid punni ja seisid oma busside najal, siis kohtasime veel kohalikke ärimehi – kes müüs sokke, kes vetsupaberit, kes virsikuid, kes ploome – ühesõnaga elu kees. Kuna marsakaid olid sealses bussijaamas tuhandeid, siis arvasime paremaks küsida, et milline neist Mtshketasse viib – vastuseks saime, et minge sinna apteegi poole ja sellest läbi ning seal ongi teie marsa J Kuna me seda vastust eriti ei uskunud siis küsisime ikkagi veelkord ja kui me saime sama vastuse siis talitasime nii nagu meile seletati. Ja ennäe imet, teispool apteeki oligi marsa mis pidi meid viima sihtpunkti. Kõrval asus ka piletiputka – väga lahke südamega kuid muidu kuri tädi teatas, et pileteid ei ole. Jäime siiski ootama ja varsti tuligi marsakas kuhu ronisid peale reisijad kellele oli siiski pileteid jagunud – peale seda hakati aga järgmisele marsale pileteid müüma. Kõik tundus loogiline ja toimivat, kuigi pikaldase mõtlemisega põhjamaalane kohe süsteemi läbi ei nokkinud. Soetasime siis piletid ja jäime järgmist marsakat ootama. Varsti see ilmuski kuid enne kui meie bussi saime olid kohad juba täis – siis hakkas kohalike vahel miski tohutu vaidlus ning piletimüüja tädi ilmus kohale ja kamandas püsti need inimesed kes olid bussi sisenenud ilma piletita – selle peale saime ka meie bussi peale ning kohe algaski sõit linnast välja. Bussijuhil oli ilmselgelt kiire, sest gaasipedaalilt ta jalga ei tõstnud hetkekski.

Meiega sai muidugi veel nalja, sest bussiseõit meeldis meile sedavõrd et ega me siis ei taibanud õiges peatuses maha minna – seal kus ka teised valged turistid lahkusid, meie arvasime et sõidame ikka veel ja lõpuks oli linn juba lõppenud ja siis me arvasime paremaks küsida, et kas tuleb veel mõni linna moodi koht või peaksime me tagasi suunduma – bussijuht peatas meile vastutuleva bussi ja me sõitsime siis veidike maad tagasi ning väljusime samas kohas kus enne teised turistid J

Nüüd saime siis rahulikult alustada oma turistimist linnas mis oli kunagi Gruusia pealinn – linnast olid säilinud paar kirikut ja muu oli juba uuema aja ehitustegevuse tulemus. Oma jalutuskäigul kohtasime ka erinevaid põllumajandussaadusi:

Need küll kasvasid suhteliselt juhuslikult ning mitte eriti raske põllumajandusliku tegevuse tulemusena aga ilusad nägid välja ikkagi.

Loomulikult käib ühe korraliku pühapäeva juurde väike jook ja söök ja nii me seda selles väikses Mtshketas nautisime.

Tagasi Tbilisi sõit möödus ilma seiklusteta ja juba varsti olime järjekordsel avastusretkel mööda vanalinna nurgataguseid ja hoove. Siin ka pilt ühest tüüpilisest hoovist, kus siis grusiinide tavaline perekond oma tavalist igapäevaelu elab:

Vanalinnas leidsime ka loomulikult ühe restorani kus maha istusime ja lõpuõhtut tähistama hakkasime – selle tähtsa sündmuse tarbeks tellisime omale ka kohaliku joogi – tshatsha. 

See on selline puskari ja õuka laadne jook, mis teeb seest soojaks ja pea kumisema ning mis lõhnab eetri järgi ja mida kindlasti peab Gruusias proovima. Mõne aja pärast avanesid aga taevaväravad ja sadama hakkas uhket vihma sadama mis üsna pea läks üle raheks:

Peale vihmasaju lõppu saadeti mind hotelli magama sest mind ootas ees lend tagasi Londonisse, Ita ja Urmo seiklesid veel paar päeva mööda Gruusiat.
Siin veel viimane vaade öisele Tbilisile:

Reis oli väga tore – edaspidi võiks ka keegi alati mind sihtkohas juba oodata ja siis kultuuriprogrammis osaleda J

Tagasilend oli ka tore – siit vaade lennukiaknast Eurovisiooni linnale Bakuule:

Momendil olen tagasi Londonis ja täna saabus mu ema – homme lähme koos Beirutisse. Edasised uudised siis kui sealt oleme tagasi saabunud J