Kuninganna pidu

Strasbourgist olen tagasi, Moskvas samuti lennatud ja eile sain omale reservist ka Belfasti – ning seegi on edukalt sooritatud.

Aga kõigest siis järgemööda. Esimene reis oli Amman. Meeskond olid tore, seekord lendasime väiksema lennukiga ehk et üks meeskonna liige oli justkui lisaliige ja seega sai see inimene õhkutõusul ja maandumisel viibida lendurite miljonidollari vaatega kabinetis J Seekord olin see lisaliige mina ja lootsin teha paar ilusat pilti Londonist ja ka Ammanist. Paraku oli ilm suht vilets ja pildimaterjal tuli kesine – kuid oma mälupilte täiendasid väga ilusa vaatega Ammanis õhkutõusul, kui nägin ära Surnumere ja suurepärase vaate kogu sellele orule mis seda järve ümbritseb. Maapinnal ei saagi aru kui madalal Surnumeri ja kogu platoo ülejäänud maastikust on, kuid ülevalt vaadates jäi mulje nagu tegu oleks koralliriffiga mis langeb väga järsult ning üsna madalale.

Siin vaade Ammani rahvusvahelisele lennujaamale, lennurajale ja ka tervele linnale õhkutõusul:

Ja selline on siis minu kodulennujaam eemalt vaadates:

Siin on vaade Londonile – tähelepanelikumad leiavad siit kindlasti ka Tower Bridge’i:

Peale Ammani reisi kimasin otse lennujaamast Strasbourgi – üle vaatama endisi kolleege ja tuttavaid seal. Teekond Strasbourgi viis mind siis lennukiga Frankfurti ja sealt vana tuttava Lufthansa bussiga Strasbourgi. Vanasti ma seda bussi ei sallinud silmaotsaski – see oli nii jube osa sellest teekonnast – seekord olin väga elevil juba kui seda bussi nägin lennujaamas. Nii et ajad ja meeleolud muutuvad. Boonusena olin kokku saanud Ivi Triinuga juba Frankfurdis nii et bussireisi osa vötsime temaga koos ette.

Siin ka pilt Ivi maja ees:

Järgmisel hommikul läks Ivi tööle, Maaja viis lapse kooli ja mina jäin üksi koju. Kuid ega ma siis pikalt seal vedelenud – kohe ikka linna peale kolama. Õnneks oli ka Margit linna peal asju ajamas ja nii me kokku saimegi. Istusime minu lemmik Paul’i kohvikus ja jutustasime. Lõunasöögiks seadsin sammud Euroopa Nõukogu suunas, kuna seal oli mul kokkusaamine seal töötavate eestlastega – siin ka sellest pilt:

Ja nagu ikka juttu jätkus kauemaks.

Siis läksin ja jalutasin veel kohtu peal ringi – ehmatasin ka vanu kolleege oma osakonnast – rootslasi ja taanlasi – nii tore oli neid kõiki jällegi näha. Kõik olid endiselt roosad ja rõõmsad ja üllatunud mind seal nähes.

Siin ka pilt minu vanast töökohast, minu aken oli teisel korrusel seal taga otsas, leiate ju küll ;)

Õhtusöögiks saime kokku kohalike eesti naistega – siin ka pilt sellest meeleolukast koosviibimisest:

Laupäeva lõunaks olime kokku leppinud kokkusaamise Kadi ja Peetri juures ja seal pidi ka toimuma suur mädamuna turniir. Algatuseks sõime suppi ja siis algaski mädamuna mäng.

Supisöömise pilt on siin:

Mädamuna mängimine läks väga hästi – mina olin täitsa higine ning järgmisel päeval veidike käed valutasid – see on ju tore, sest järelikult on mul veel mõni lihas säilinud sest rasv teadupärast ei valuta.

Ja võitjaks tuli – loomulikult sõprus ja spordiloto ;)

Siin ka pildid osalejatest mänguhoos ja ka võitjatest J

Lõppkokkuvõttes võin öelda, et reis oli väga tore, kõik olid väga külalislahked ja kuna mul on nüüd tee selge ja ehk satun Strasbourgi veelgi selle suve jooksul ;) Sest kohalik Pinot Gris oli lausa oivaline ;)

Momendil olen juba Manchesteris, homme tagasi Londonis.

Kuninganna pidustusi olen vaadanud vaid televiisori vahendusel kuna olen kogu aeg lennanud ja seega pole saanud pidustuste keskele neist osa saama minna. Olen kohanud bussipeatuses õnnelikke turiste ja ka kohalikke, kes on ilmselgelt tulnud linna pealt ja kelledel on kaasas suured Union Jack’i lipud ning kellede põsed õhkavad erutusest mida on neid tekitanud kuninganna nägemine kas siis laevasõidul või autosõidul neist möödumisel.

Eilsel Belfasti lennul oli nii mõnigi proua oma suure karbiga milles siis peen kübar sees. Üks proua oli oma kübarast nii elevil, et tahtis seda mulle eraldi näidata – proovisin siis seda lausa pähe – nii tore, et on ikka veel ilmas inimesi kes väikestest asjadest suudavad rõõmu tunda.

Eilse lennu purser oli väga tore kolleeg – Alex, kes on teinud seda tööd juba ligi 20 aastat kuid siiski tunneb sellest rõõmu ja saab aru, et see amet on üks maailma parimaid – sest Sinult ei oodata muud kui olla hea ja viisakas inimeste vastu. Alex muidugi kirjutas pika ja kiitva arvustuse minu kohta – nii armas, et inimesed kellele ma ise alt üles vaatan kutsikasilmadega minust suudavad nii hästi arvata :)

Aga nüüd head teisipäeva õhtut!