Ilus, ilus kodumaa

Ma ei tea kuidas mul seekord jällegi õnnestus sellele Helsingi lennule peale saada, sest see oli pungil inimesi täis. Aga peale ma sinna sain. Tore oli ka see, et Finnairi maapealse teeninduse tüdrukud juba tunnevad mind. Seekord oli mu pilet kahes osas, ehk siis kõigepealt LHR-HEL ja eraldi teine pilet HEL-TLL, ning tütarlaps leti taga küsis kohe, et tavaliselt lähed Sa Tallinna, et kas seekord on lõpp-sihtkoht Helsinki? Nii tore, on olla tuntud ;)

Tallinna lend oli seekord isegi rahvavaesem kui tavaliselt, ning sellele peale saamine läks eriti libedalt. Kuna mul oli kahe lennu vahel päris jupp jagu aega, siis seekord jalutasin rahulikult läbi Helsingi lennujaama - see on ju täitsa ilus! Muidugi mitte nii ilus ja armas kui Tallinna oma ;)

Tallinnas oli mul vastas Andrus ning me suundusime ema Estri juurde magama. Peale hommikupudru suundusime veidikeste vahepeatustega Vigalasse, Andruse maakoju.

Nagu ühel üritus-turundus-punkt-komm mutil kombeks, olid mul need paar kodus viibimise päeva suht koht planeeritud. Esimesel õhtul tulid meile kohe varsti külla Kris ja tüdrukud. Kõigepealt otsisime kõigile jalgrattad, ning siis käisime jões ujumas - jube mõnus! Siis tegime väikese Uno turniiri, siis veidike Musta Notsut, siis grillisime ribisid, ja siis tegime väikese tiiru ratastega, mille käigus Ruth katsus elektri karjust, seiklesime viljas, vaatasime lehmi, ning imetlesime Eestimaa taevast ning pilvi. Nii ilus õhtu oli, et see on lausa kirjeldamatu!

Järgmine päev oli Andruse sünna ja nagu tähtsa päeva puhul kombeks, triikisime särgid, panime lipsu ette ja kimasime suurlinna, ehk siis Pärnusse. Kõigepealt sain mina kokku oma vana kolleegiga Strasbourgi päevilt - Almutiga, kellega me koos omal ajal alustasime tööd Euroopa Nõukogus. Almut on endiselt seal kuigi võtnud paar korda pikemalt palgata puhkust, siis olnud pikemalt kodus oma lastega, ning vahetanud kolm korda osakonda. Nüüdseks on ta enam vähem rahul oma paberitööga kuigi talle ei meeldi pikad reisid (2 nädalat korraga) mida ta aeg-ajalt tegema peab. Almuti laste isa on aga soomlane, Tero, ning seetõttu nad aeg ajalt satuvadki ka Eestisse oma puhkust veetma. Seekord läks nii hästi, et ma olin ka samal ajal kohal ning sain nad kõik jällegi üle vaadata ning sain neile meie Lottet tutvustada. Sest mida ikka kingiks viia välismaa lastele kui mitte Lotte nänni! Lapsed olid nänni üle õnnelikud ning Almut ja Tero olidki märganud Pärnu linna kaardi nurgas Lottemaa reklaami ning olid huvitunud et mis koht see on. Ma muidugi kiitsin takka, et seda teemaparki tuleb kindlasti külastada.

Aga ise me ajasime niisama veidike juttu, siis pakkisime kõik lapsed kokku ja kimasime mänguväljakule, kus suurem laps, Frida, jäi väiksema lapse, Matilda, kärusse magama, ning väiksem laps kimas kõkidel karussellidel, ning siis vapralt jalutas veel koju ka.

 

Miski hetk tuli Andrus mulle järgi kuid Tero ja Almut loomulikult nõudsid, et me jääksime vastvalminud õhtusöögile.

Siis suundusime aga Andruse sünnipäeva üllatuse juurde. Ma nimelt olin meile kinni pannud ühe ekstravagantse majutuse Sauga jõe ääres. Andrus teadis vaid, et meid ootab ees majutus Pärnu lähistel. Jutu sees oli tema jaoks selgunud, et tualett on 500 meetri kaugusel, dushi ei ole, kuid otse maja ees on voolav jõgi, ma ei olnud ka kindel, et kas meil majakeses elektrit on või ei, seega ei lubanud ma tal miskeid tehnikavidinaid kaasa võtta.

Koht oli muidugi superluks, majake, kus ööbisime oli tõesti kohe jõe kaldal ning vaade oli superluks. Aga no mis sest vaatest ikka vaadata kui on võimalik minna jõe peale asja veelgi lähemalt uurima. Võtsime vesijalgratta ja väntasime sellega veidike maad, et siis lihtsalt hulpida jõe peal ning vaadata läheneva udu saabumist. Oli vaikne, udu hiilis jõele, Andrus sai aasta vanemaks, no igavesti tore õhtu. Ja no jessver-sussver kui ilus seal oli!

Järgmine päev kimasime tagasi Andruse juurde ja meile pidid sinna külla tulema Reet ja tema lapsed, ning minu ema ja meie lapsed ja veel ka Krisi sõbranna Iirise laps, keda minu ema hoidma pidi kuna Kris ja Iiris koos abikaasadega pulma läksid. Aga kuna taevas keerutasid vihmapilved, siis me tegime oma plaanid ümber ja kimasime hoopis Krisi juurde Lauknale aega veetma - kassid olid ju pulma läinud ja seega oli hiirtel pidu pikalt. Tegime grillimajas väikese grilli, mugisime arbuusi, siis tegime siidripudelitest lampe, ning õhtu lõpetuseks veel sauna ja hüppasime tünni! Igavesti tore vihmapäev oli!

Koduteel Andruse juurde, tegime veel mitu peatust, et vaadata lähenevat udu.

Järgmine päev tuli aga juba kohver pakkida ja kimada tagasi Londoni poole. Kuna aga minu jatkulend Helsingist oli veidike edasi lükatud, siis tulid mulle Helsingi lennujaama vastu Anneli ja Nora, ning ka Reet koos Rhea ja Heraga, kes olid just samal päeval Annelile külla läinud. Aega meil veidike oli ning seega läksime otsima kuulsat päevalillepõldu, mis Vantaa lähistel asub. Väga segaste seletuste järgi, leidsime selle siiski üles kuid kahjuks päevalilled veel ei õitsenud. Selle asemel korjasime puntide kaupa rukkililli - minu läheneva juubeli puhul tehti mulle erinevaid bukette, kuid ma jätsin need kõik Anneli juurde hoiule. Nii tore on olla selline rahvusvaheline tütarlaps, kes saab oma sõpradega aega veeta vahemaandumisel Soomes asuva päevalillepõllu veerel :)

Järgmine päev ootas mind Rooma, seekord sattusin lendama noorakast purseriga, kellega leidsime kohe ühise keele ja meele, aga see on poliitiliselt nii ebakorrektne, et ma isegi ei hakka seda siin nimetama. Igal juhul käisime koos õhtust söömas ja arutasime maailma asju ning meenutasime, et vanasti oli muusikal meloodia ;)

Edasi saabus minu kauaoodatud Veneetsia...kuid, nagu need kauaoodatud asjad ikka, siis enne väljumist Londonist, selgus et meie lennuk on veidike katki ning sellega me ei lähe kuhugi. Pidime ootama asenduslennukit ning kogu selle ümbervahetuse peale kulus paar tundi ning kokkuvõttes hilinesime nii palju, et meie niigi suhteliselt lühike ööpeatus muutus lausa olematuks. Seega linna peale ma ei jõudnud, käisime meeskonnaga õhtust söömas - eelmise õhtu norrakas ning väga ilus britt Deborah - üle mõistuse kui ilus see naine oli! Õhtusöök oli väga tore ja juttu jätkus kauemaks, kuid Veneetsia on mul ikkagi nägemata. Meie lennu hilinemise tõttu lükati ka meie tagasilendu hommikul edasi, kuna muidu ei oleks meie puhketunnid välja tulnud. Nii et vahest lükatakse lendu edasi ka seetõttu, et meie peame teatud arvu tunde magada saama ;) Ja seda tegevust soovitan ma nüüd ka teile, sest minu järgmine kirjutis räägib minu perekonna ehk siis Krisi ja Mia ja Cara Mi ning ka minu ema külaskäigust, ja kui nii palju naisi ühes väikeses korteris koos on, siis saab nalja rohkem kui rubla eest ja seega tuleb kirjutis väga pikk.

Peale puhkust

Esimene tööpäev algas mul kohe lennujaama valvega. Olin suhteliselt kindel, et saan üsna kiirelt omale miski lennu ja seega eriti kaugele ei hakanud terminali peale minema. Ning mu sisetunne ei petnud mind, 15 minutit peale valve algust, helises mu telefon ja sain lennu, Larnaca ööpeatus. Meeskond oli väga tore, lennuk oli veel toredam, nimelt oli sellele lennule määratud meie kesk-maa lendude Airbus 321, millel on väga korralik äri- ehk siis meie keeli "Club" klass. See sisaldab väga uhket parda-meelelahutussüsteemi, mis sisaladab üle 200 filmi, teleseriaale, dokumentaal saateid, erinevaid mänge ja kõike mida hing võib ihaldada ühel 4 tunnisel lennul. Samuti on võimalik äriklassi istmed nupuvajutusega muuta täispikkadeks vooditeks. Meelelahutussüsteem on sama ka turisti klassis ehk siis meie keeli "traveller" klassis. Reisijad olid muidugi lennukist pöördes, ning ega neil ei olnudki aega ei süüa ega juua ega miskeid nõudmisi esitada, kuna neil oli muude asjadega nii palju tegemist. Meeskond oli tore, ning nalja sai palju.

Kohale jõudes võttis meid vastu tohutu palavus, ning üsna tugev päike. Ainuke asi mis minu kohvrist puudus oli loomulikult päikeskaitsekreem. Õnneks oli purser lahke noormees Scott, kes mulle oma kreemi laenas. Istusime terve meeskonnaga bassu ääres, enamus aega küll basseinis kuna ilm oli tõesti kuum. Basseini ümbrus oli nii kuum, et paljajalu vette minna ei saanud. Kliima muutus talutavaks siis kui kohalikud juba basseini juurest lahkunud olid, ning päike oli juba väga madalale vajunud. Siis oli päikese käes juba väga mõnus olla.

Õhtul käisime meeskonnaga söömas, kuna peale seda basseinis ligunemist oli kõigil väga suur nälg, siis eriti kaugele me hotellist jalutada ei viitsinud vaid maabusime kohe hotelli kõrval olevasse kreeka restorani. Teenindus oli suurepärane, toit ülimaitsev, ning olustik väga meeldiv. Kui ma veel satun Larnacasse, siis külastan seda restorani meeleldi veel kord.

Hommikul oli meil veel aega paar tundi basseini ääres oma päevitust korrigeerida enne kui asusime tagasilennu poole. Tundus, et päike oli mulle mõjunud eriti hästi sest 3 reisijat kommenteerisid, et mul on väga armas naeratus!

Mu naeratust jätkus ka seekordsesse prantsuse keele tundi, kus mind oli tabanud miski helguse hetk ja ma sain suurepäraselt sellenädalaste harjutustega hakkama.

Edasi ootas mind Berliin, kus tegin pika jalutuskäigu - mul oli nimelt sihiks Jack Wolfskini pood. Poe leidsin, astusin sisse, ostsin omale alukad ja astusin uksest välja. Töö kiire ja korralik. Edasi jalutasin veel samas kvartalis, see oli sellne moodsa aja muusemite kvartal, muuseumite pealkirjad olid siis Gucci, Prada, Verscacci, jne. Osasid nimesid ei osanud hääldada rääkimata siis nende kaubamärkide teadmisest. Ma ei teagi miks minu Jack Wolfskin oli sellesse kvartalisse sattunud ;) Leidsin ka miski öko-kohviku, kus puhkasin jalga ja vaatasin inimesi, samal ajal loodussõbralikku cappuccinot tarbides.

Järgmisel päeval ootas mind vana tuttav Barcelona. Mulle nii meeldib see linn, selles linnas on absoluutselt kõik olemas mis ühes linnas olema peaks! Ja arhitektuur on ilus ning inimesed on toredad.

Seekord võtsin suuna Plaza de Espagna poole, kuna ei olnud sellel väljakul ammu käinud ning see oli meie hotellile suhteliselt lähedal. Väljak oli suhteliselt samasugune, väljaku ääres asuv endine härjavõitluse areen oli aga ümber ehitatud trendikaks ostukeskuseks. Õnneks oli pühapäev ning poed olid suletud kuid avataud olid restoranid mis asusid kõige ülemisel korrusel. Vaade oli loomulikult ka avatud ja see ei olnud sugugi mitte halb.

Kuid enne kimasin ikka kõikidest treppidest üles Kataloonia Rahvusgalerii juurde, et nautida vaadet sealtpoolt. Purskaevud vee kokkuhoidmise tõttu küll ei töötanud kuid ilus oli ikkagi.

Siis suundusin Arena poole, kuna treppi ma ei leidnud siis olin sunnitud üles minema liftiga. See oli loomulikult klaasist, et mitte ükski sekund vaatest kaduma ei läheks. See vana härjavõitluse areen oli seal seisnud väga pikka aega kasutult ning oli väga tore näha, et sellele oli uus elu sisse puhutud. Kui ma veel sinna satun siis ma hea meelega vaataksin üle ka selle ostukeskuse seestpoolt, et kuidas see ümber kujundatud on. Kuid nüüd jagan siis vaateid nii väljakult kui ka juba restoranist ka teiega:

Tagasi Londonisse saabudes tervitas meid suurepärane suveilm, ning seda ma oma ranna-parki nautima suundusin. Ilm oli nii kuum, et isegi mu telefon lülitas end vahepeal liiga kõrge temperatuuri tõttu välja.

Siis jõudsin veel Carolinega lõunatada, seekord lõunatasime kriketi klubis ning sinna saamiseks pidime ületama jõe parvega.

Ning edasi saabus samuti vana tuttav sihtkoht Rooma. Seekordne reis algas koheselt positiivse üllatusega, nimelt muudeti meie ööpeatus kaheöiseks kuna itaalia lennujuhid plaanisid järgmisel päeval streikida siis meie tagasilend tühistati ning võitsime sellest meie :)

Kuna meile anti kohe aega nii pikalt Roomas, siis seekord arvasin ma targemaks minna ja uurida milline näeb välja lähedal asuv Santa Marinella mererand. Mul ei tulnud pettuda ja ma sain lõpuks ometigi ujuma!

Kui ma merest välja sain, siis hakkas tibutama ning koheselt tuli ka veidi tugevam vihmasadu, kuid itaalias on ju võimalik vihma eest pitsarestorani peitu minna.

Ning peale vihma suundusin uuele ujumisringile ja siis oligi juba aeg käes, et tagasi Rooma ja oma hotelli suunduda. Rongitee ääres märkasin ka päevalillepõldu, see oli nii ilus! Lilled olid küll oma õied juba longu lasknud, sest suvi on olnud kuum, kuid terve põllutäis neid põrandalampe oli siiski imeline vaatepilt.

Ning järgmise päeva lend viis mind Stockholmi ja siis kiirelt tagasi Londonisse. Reisijad olid täiesti arusaamatud, eriti need kes tagasi Londonisse suundusid. Meil oli äriklassis, kus mina töötasin 10 reisijat, tavaliselt on see selline arv, et kõik on rõõmsad ja roosad. Seekord aga olid sattunud kaheks sellest kümnest täiesti hullud ja arusaamatud! Küsimused ja nõudmised olid ikka sellised, et nii minul kui ka 28 aastase lennukogemusega purseril (kes muideks näeb välja nagu Eric Clapton) oli ikka mitme koha peal suu ammuli ning me ei suutnud vastuseid leida. Veidi enne mahaminekut Londonis, üks abielupaar ka vabandas minu ees oma käitumise pärast, ma loomulikult naeratasin ja ütlesin et ei sellest ole midagi, eks ikka juhtub ;)

Ning peale seda huvitavat lendu suundusin juba tuttavasse kolmandasse terminali ja suundusin kodumaale läbi Helsingi. Ja siis ma olen nüüd reedeni!

Ilusat nädalat kõigile ;)