Juulikuu

Juulikuu algas nagu ikka ema Estri sünnaga. Cara Mi oli tordi teinud ja juubilar sai oma küünla ilusti puhutud. 

Päeval viisime juubilari Oleviste torni, ronis teine nagu noor käblik sinna üles, kuigi rootsi turistid olid veidike mures vanainimese pärast  Vaatasime seal tornis kõik vaated ära ja siis sõime väikese aga täitsa mõttetu söögi ühes Pika tänava söögikohas, teist korda me sinna ei satu. 

Ja õhtu lõpetasime nagu ikka oma rannal :)

Töö sihtkohaks oli mul loomulikult jälle Rio, rohkem seda mul praegu graafikus ei ole õnneks. Seekord suundusin oma buss nr. 502 Copacabana randa, kohe peale bussi pealt tulekut kohtasin kahte reisijat, kelle ma olin eelmisel Rio lennul sinna toonud – nemad tundsid mind kohe ära ja rääksime veidi juttu! Siis istusin ja vaatasin inimesi, nagu sealsetes randades kombeks.

Järgmisel päeval suundusin jalutusringile ümber Rodrigo de Freitas järve, vaated olid toredad ja igal pool olid sildid, et laske kapibaarad üle tee, aga ma ikkagi ei kohanud ühtegi kapibaarat!

Sealt jalutasin Ipanema randa, pikutasin ja tahtsin isegi ujuma minna aga peale pikka vaatlust ei tuvastanud ikkagi kedagi nii usaldusväärset kellele oma asjad oleksin jätnud. Vaatlesin neid kõiki erilisi inimesi kes seal kokku olid tulnud ja no üsna põnev oli. Ühed prouad kaotasid oma prillid merre – laine lihtsalt viis need minema 

Buenos Airese lend läks kiirelt, seal oli maandumisel -2 kraadi, seega oli meil kõigil hea meel, et meie lendasime tagasi Riosse kus me veel aega veetsime, enne kojulendu.

Ning juuli teisel esmaspäeval sain koju, siis soetasime omale uue Mini, mis on küll pigem nagu Maxi, sest sellel on lausa mitu ust ;)

Ja käisin kohe uue Maxiga Itikul külas, siis sain kokku Erkiga, kes meie väikese Mini ära ostis, ja siis kohtusime ka Kätliniga, kes ei uskunud et Rohuneemes on ka merevesi vahepeale soojaks läinud aga siiski tuli ka tema ning ka Erki vette ujuma. Mina ju käin seal pea igal hommikul kui saan, mõnel päeval ka lausa mitu korda ujumas, seal on nii väga mõnus.

Ning reedel suundusime kokku saama Emad-Tütred pundiga, kellega meil on juba traditsiooniline Eestimaa retk. Seekord võtsime suuna jällegi Lõuna-Eestisse, kuna meil oli seal paar kohta mis olid uudistamata.

Esimene peatus oli Puhu risti söögimaja, kus sõime ja jõime, et suunduda Selli-Sillaotsa matkarajale. See oli raba mis meil oli juba ühe eelmise reisi plaanis, kuid siis oli nii palav ilm, et me arvasime paremaks see miskit muud aega ootama jätta. Ja nüüd oli see aeg käes ja me suundusime oma matkateekonnale. Rada oli tore ja täpselt meile paras, ilusate vaadetega ja puhas teekond.

Järgmine sihtkoht oli juba meie ööbimiskoht, Urvaste külas. Meil oli oma maja kuhu kõik mahtusime magama ja väike terrass ning tiik, kuhu me igal vabal hetkel sisse sulpsasime. Kolisime sisse, jagasime voodid, tegime kiire tiigikontrolli ja siis hakkasime end ilusaks tegema sest meil oli broneeritud külastus Vidrike külamaja restosse. See oli üks väga ilus ja maitsev koht. Sõime ja jõime ja jutustasime ning väga tore oli!

Oma majutusse tagasi jõudes, leidsime ühe toreda lauamängu mille võitis see kes esimesena ja kõvemini vastuseid hüüdis. Pea igaks vastuseks sobis vein ja päike  Nii et täitsa meie mäng!

Järgmisel hommikul suundusime 10 kroonise tamme vaatama, mis asus kohe meie külas, siis vedelesime Urvaste ametlikus supluskohas, ning uudistasime veel paari kaunist vaadet mis meie ümbruses olid. 

Peale lõunat aga külastasime Murimäe veinikeldrit, mis oli väga ilusate vaadetega ja väga heade veinidega. Loomulikult soetasime seal rohkelt pudeleid kaasa, eelnevalt neid siiski hoolikalt maitstes. 

Õhtul käisime veel oma suitsusaunas, grillisime ja vedelesime omas tiigis, ja kümblustünnis.

Järgmisel hommikul pakkisime asjad ja suundusime Taevaskoja poole kus meid ootas jõelaev Lonni, kellega me sealsel paisjärvel tiiru tegime. Siis läbisime matkaraja Taevaskodade vahel ning leidsime ühe toreda kohviku, kus Mana mahtus ilusasti klaasi sisse ;)

Ning edasi suundusime juba Põltsamaa poole, kus külastasime tädi Elsat, kes oli väga rõõmus meie külastuse üle. Ta oli väga tubli ja jalutas meiega õues ja jutustas erinevaid lugusid. Etteruttavalt pean kahjuks ütlema, et see oli paljudele meie seast viimane kord kui me teda nägime, sest augusti keskel paraku tädi Elsa jõud sai otsa ja ta otsustas minna parematele jahimaadele 

Meie reis aga kulges peale Põltsamaad ikka pealinna poole ja andsime oma rendibussi ära ja kõik suundusid omadesse kodudesse järgmise aasta reisi ootama.

Meile oli külla aga saabunud Anneli ja loomulikult Lexi, nii et me ujusime ja veetsime niisama aega. Käisime külas Mial, kellel on suveks töökoht ühes toredas kohvikus :)

Mina käisin veel hooldekodus, seal olid kõik endiselt roosad ja rõõmsad ning nautisid suve.

Õhtul jõudsime veel Miaga kinno, miskit õudukat vaatama kuid mis järjekordselt eriti õudne ei olnud.

Nädalalõpul suundusin Londonisse, kus laupäeval oli mu graafikus õpe, et kuidas veel paremaks saada. Terve päev meile seda räägiti, et kuidas ja mida veel paremini ja rõõmsamalt teha, eks vaatame kas see kuidagi minus kinnistub ka. 

Pühapäeval suundusin Marseillesse, mis oli edasi-tagasi tripp, ehk et õhtuks pidin olema tagasi Londonis. Olin veel kokku leppinud, et saan oma sõbra Aniliga kokku kuna ka tema liikus juba lendamise poole. Paraku juhtus aga nii, et kui me lennukiga Marseille kohale jõudsime ja hakkasime juba maandumiseks ettevalmistusi tegema, selgus, et parasjagu on ka üks tormikene sinna jõudnud  Algul piloodid arvasid, et ehk ehk tiirutame õhus nii 15 minutit ja siis saamegi maanduda. Paraku tiirutasime me seal linna kohal ikka veel tund aega hiljem, sest tormike ei lubanud meil ikkagi lähenemist lennuväljale alustada. Loomulikult selle mitte lubamise juurde käis uhke raputamine ja enamus reisijaid oksendas – meil lõppesid oksekotid otsa, siis said ka need suuremad kotid kuhu me neid väikseid oksekotte korjasime juba täis aga meie ikka tiirutasime seal Marseille kohal. Veidi peale tundi aega teatasid piloodid, et nüüd on seis sealmaal, et me paraku peamine minema Nizzasse kuna muidu lõppeb meil kütus. Seega läks veel nii 20 minutit ja maandusime Nizzas. Siis me veel ei teadnud mis edasi saab, et kas reisijad pannakse bussidesse ja viiakse maadmööda Marseillesse või üritame me siiski uuesti ise maanduda. Reisijad lülitasid sisse ka oma mobiiltelefonid ja seega said enamus neist teted, et paraku on nende pagas maha jäetud Londonisse... Õnneks olid siiski enamus reisijaid suhteliselt rahulikud ja kuulasid mis me neile seletame ja mida nad peavad edasi tegema. Vartsi saime selgeks, et me siiski proovime veelkord minna Marseillesse, saime oma kütuse, pakkisime uuesti kõik omadele kohtadele ja asusime teele. Seekord olid õhuolud rahulikumad ja saime maanduda, ilma eriliste oksendamisteta. Reisijad olid ülitänulikud, et nad siiski oma sihtkohta kohale said ja lahkusid rõõmsal meelel. 

Nüüd aga algas meie jaoks uus katsumus, nimelt olid meid siin oodanud reisijad, kes soovisid Londonisse lennata. Võtsime nad pardale ja vastasime juba küsimustele, et miks me nii hilja tulime ja kas kõik on ikka korras. 

Kui saime juba uksed kinni, siis selgus, et meile on antud väljalennu piirangaeg ehk siis lennunduskeeli slot ja see on alles 2 tunni pärast! Paraku oli aga pilootide tööajas koos kõigi pikendustega aega veel 27 minutit ehk et me oleks pidanud selle aja jooksul õhku tõusma, et maanduda pilootide tööaja raames. Kui me selle aja jooksul kuskile ei lähe, siis paraku lend tühistatakse ja me peame oma puhkeaega veetma hakkama Marseilles. 

Siis selgus, et meie väravat soovitatakse kasutada teise lennu jaoks ja me pidime sealt liikuma teisele parkimiskohale, see tähendab aga, et me käivitame mootori ja meie salongis, peame tegema ohutusdemonstratsiooni, ning liigume siis teise kohta ning pargime ennast sinna, kas siis lülitades välja mootorid või kui on lühem aeg veel oodata siis jäetakse üks mootor käima. Alustasime meie ohutusdemonstratsiooniga, ning hakkasime veidike salongi ette valmistama kui me saime aru, et liigume siiski hoovõtu raja suunas ja juba mõlemad mootorid käivitatuna. Pilootidel polnud aega meile isegi midagi öelda, kuid me saime vist isegi aru, et hakkame minema ja seega tegime kiirelt kõik korda ja andsime ise pilootidele teada, et oleme valmis ning järgmisel hetkel olime juba õhus. See kõik võttis aega 25 minutit, nii et lennu tühistamisest oli meil veel 2 minutit puudu ;)

Lend ise möödus ilma muude vahejuhtumiteta kuid Londonis maandusime nii 4 tundi hiljem kui graafikujärgselt oleksime pidanud. Ehk et selle ajaga oleksime võinud juba Rio de Janeiros olla ;) Ning kahjuks jäi ära minu kokkusaamine Aniliga kuna selleks ajaks oli ta juba kaugemale läinud.

Järgmisel hommikul aga sõime Aniliga koos lennujaamas hommikust ning siis suundus tema vist kuskile Indias ja mina Münchenisse, kus saime kokku Elenaga. Elena oli nimelt suve alguses leidnud uue töökoha ja seetõttu ka kolinud Münchenisse. Käisin kõigepealt DM poes, mis on väga heade hindade erinevate kosmeetika ning tualett-tarvete pood ning siis saimegi kokku Elena ja Naniga, kes on Elena koer. Ostsisime omale miski söögikoha, paar kohta olid suletud ja paari ei mahtunud me sisse kuid lõpuks leidsime ikkagi ühe toreda koha. Ning siis jutustasime ja sõime ja jõime. Siis jalutasime veidi hotellile lähemale ja seal asus üks tore katusebaar, kus oli väga tore päikeseloojangut vaadata ning väike jook juua. 

Ja siis oligi aeg minna minul hotelli magama ja Elenal koju. Aga nii tore oli kokku saada üle pika aja!

Järgmisel päeval ootas mind Manchester, mis oli täies suvesoojuses ja suure päikesepaistega. Jalutasin niisama veidi ringi ja kolasin paaris poes, siis leidsin ühe toreda söögi-joogikoha, kus istusin ja inimesi vaatasin. 

Ning see Euroopa tripp lõppes järgmisel päeval edasi-tagasi lennuga Zürichisse, mis oli kiire nagu vanasti.

Viimasel Londoni päeval lendasin edasi-tagasi Prahat, mida polnud ammu oma graafikus kohanud ja sellest lennust ei meenu mulle suurt midagi, ju siis läks kõik üsna sündmustevabalt. Ning õhtul sain miski ime läbi koju sest üllataval kombel olid kõik Helsingi poole suunduvad lennud pungil täis ja ka Frankfurdist Tallinna poole oli seis hapu ning läbi muude sihtkohtade Skandinaavias vaatasid mulle ka vastu vaid punase näod ja nulliringid vabad ekohtade osas. Kuid siiski oli paar inimest kes jäid oma jätkulendudest maha ning seega sain ma omale selle vajaliku koha Helsingisse ja sealt edasi Tallinna. 

Kuna Anneli oli endiselt kodumaal, siis suundusime kõik Üdrumale aega veetma. Mina koos Kätliniga küll väga lühiajaliselt aga siiski saime seal saunas käia ja grillida ja ka olümpiamängud avada:

Kodus ootas mind hooldekodu töövahetus, kus meil oli õhtul äike ja seega pidin ühe prouaga, kes seda kartis, tema voodiveerel istuma ja teda rahustama, et keegi ei soovi meile aknast sisse tulla vaid see on lihtsalt soe ilm mis lahkub sellise mürinaga ja külmem tuleb asemele, või oli see vastupidi, õnneks äike andis järele ja ta sai uinuda, teised prouad ei olnud kuulnudki, et äike oli neil akna taga olnud.

Ning juulikuu lõpetasin Vancouveriga. See on meie jaoks veidi ebamugav lend, kuna lend ei ole isegi nii pikk kuid ajavahe on Londoniga 8 tundi, ehk siis minul lausa 10 tundi  Lennuaeg ise, on veidi peale 9 tunni. Ehk et lendad terve aja maha ja siis maandud pea-aegu samas ajas kuigi ise oled vahepeal vaid 2.5 tundi ehk magada saanud. Kohale jõudsime kohaliku aja järgi nii kell 18 paiku kuid mina kolisin kohe magama ja kui ma silmad avasin siis oli kohaliku aja järgi 4 hommikul, magasin siis veidike veel ja siis oli 8 hommikul, kuid meie kodune aeg oli selleks hetkeks juba 6 õhtul! Nii et kohalikku ellu sukeldumisel oli mu ärkamine täitsa sobiv. Suundusin siis hotelli lähistel ühte kohvikusse, mis oli väga hea, sinna lähen hea meelega teinekord ka. Siis jalutasin sihitult mööda linna, sest vihma veidike tibutas. Mul on küll tahtmine vaadata üle Capilano rippsild, kuid kuna oli väga madal pilvisus ja vihmake, siis ka seekord jäi see mul vaatamata. Teine soov mis mul Vancouveris on, on vesilennukiga väike tuur teha aga ka see eeldab selget ilma ja seega see on samuti riiulis ja ootab millal see parem ilm saabub. Seega tuiasin niisama ringi, vaatasin gaasikella, mis on samuti Vancouveri suur turismiatraktsioon, siis jalutasin läbi ilusa vanalinna ja vesilenukite sadama, ning lõpuks maandusin ühes toredas Rameni kohvikus, kus sõin rameni ja matcha jäätise magustoidu, mis oli suurepärane. Ja siis oligi aeg hotelli suunduda, et paari tunni pärast tagasi Londonisse suunduda. 

Ning mina suundusin sealt edasi Helsingisse – ma küll esimesele lennule ei mahtunud peale kuid õnneks sain siiski hilisemale koha. Ning seekord ei suundunud ma koju vaid jäin paariks päevaks Anenli juurde, kellega hakkasime koheselt koos aega veetma ;)