Juunikuu

Juunikuu esimest nädalat alustasin hooldekodu töövahetusega, kus midagi erilist ei juhtunud, kõik olid rõõmsad ja rahulikud, ning nii see päev ja öö seal möödusid. 

Järgmine lennusihtkoht oli Kaplinn. Ilmateade oli sihtkoha osas küll väga vilets aga sealmail ongi ju talv. Siiski sain kohe saabumise päeval minna V&A Waterfronti ja uudistasin seal niisama ringi, ning sõin ja jõin. Järgmisel hommikul oli selline vihm, et ootasin hotellitoas kuni see veidi vähemaks muutus, siis suundusin kohvile ja seal edasi ühte väikesesse veinikasse degusteerimisele. Veinikas oli nii armas ja tõesti väga väike – üks punane vein oli seal aga lausa suurepärane. Sealt jalutasin restorani ja sõin õhtust ning siis suundusin veel Mojo marketile muusikat kuulama. Ja sealt siis jalutasin hotelli. 

Hommikul ärgates tundus, et mul on veidi kehva olla ja kõht oli ka üsna lahti. Otsusasin veel veidi magada, kuid mul läks ainutl halvemaks. Seega sain aru, et 12 tunnist lendu ma küll sellises seisus vastu ei pea. Teatasin siis meeskonnale, et ma nendega ei liitu koduteele, ning teatasin ka tööle, et olen haige. Seepeale saadeti mulle isegi arstionu, et mind ikka üle vaadata ja vajalikud ravimid mulle tuua. Nimelt oli reedene päev ja meie meditsiiniosakond arvas, et parem on praegu tegutseda ja veidi üle tegutseda kui pärast laupäeval hakata läbi kiirabi miskeid asju ajama. No ei hakanud ma eriti vastu vaidlema, sest tahtsin vaid rahu ja magada. Tuli arstionu, vaatas mu üle, tegi igasuguseid proove ja andis näpunäiteid ja ravimeid ja käskis puhata. Arvas, et ju see miski mürgistus on, ehk miskist toidust. Hiljem ise mõtlesin välja, et oli toas joonud vett, mis ei olnud kinnises pudelis ja ilmselt on see täidetud kraaniveega. Igal juhul mul kõik kohad valutasid, ja olid külmavärinad aga palavikku ei tulnud ja õnneks oli ka kõhulahtisus järele andnud. Magasin oma 16 tundi ja siis magasin veidi veel kuni ülejärgmisel päeval end terveks kuulutasin ja läksin lausa õue jalutama. Ilm oli muidugi selle aja peale juba ilusaks läinud.

Ning õhtul lubati mind ka koju lennata. Paraku oli lend täis ja seega sain istekoha vaid nn. tugitoolidele, ehk siis Traveller Plus klassi. Ehk et kui me oleme kuskil mujal haigestunud ja oma töölennust maha jäänud, siis me tuleme tagasi reisijana mitte enam töötades. Aga ei olnud seel Plus klass ka väga õudne, nagunii olin ma juba mitme päeva jagu ette maganud 

Koju jõudes suundusin kohe Erkiga Tartusse, kus meid ootas Stingi kontsert – nagu möödaminnes saime seal kokku Ita ja Siimuga, kes olid samuti kontserdil. Sting oli väga-väga tore!

Siis olin jällegi hooldekodus tööl, ning järgmisel päeval olid mul kõik iluprotseduurid ning õhtul oli meil hooldekodus piknik oma hoovis. Esines perekond Maltis ja kõik elanikud olid ilusti üles rivistatud ja kuulasid koos oma lähedastega Väga tore oli!

Reedel kimasime Cara Miga Londonisse, sest õhtul oli Zaida juubel. Tegime väikese ostutuuri ja siis oli aeg end ilusti riidesse panna ja sünnipäevale minna. Pidu oli uhke ja juubilar oli väga nooruslik ja ilus. 

Järgmisel hommikul lendasime koju tagasi, sest õhtul oli meil väga tähtis hetk – nimelt saabus koju Mia, kes oli aasta aega olnud vahetuslapsena Hispaanias. Miale saabusid vastu ka Anneli ja loomulikult Lexi, kelle üle Mial oli eriti hea meel. Loomulikult pidu jätkus varaste hommikutundideni meie rõdul ja viimsed pidulised nägid kitse, kes autode vahel päikesetõusu paiku jalutas 

Uut nädalat alustasin jällegi hooldekodu töövahetusega, ning siis saabus Mulka koolilõpu aktus ja väike pidulik sööma-aeg.

Ning siis suundusin mina Londonisse, et veidi lennata. Esimene õhtu olin juba Stockholmis ehk siis Uppsalas. Ilm oli ilus ja seega jalutasin pika tiiru jõe ääres ja istusin päikese käes.

Järgmine päev ootas mind Lissabon, seal leidsin ka toreda pargi kus pika jalutusringi tegin – ilm oli väga kuum!

Ka järgmisel õhtul olime tagasi Lissabonis ja siis oli mul plaaniks võetud minna uudistama sealset Kristuse kuju – nimelt oli üks Lissaboni linnapea näinud Kristuse Lunastaja kuju Rio de Janeiros ja soovis Lissabonile samasugust, korjati siis raha ja nendest annetustest tehtigi oma Kristuse kuju Lissaboni. Seal küll kutsutakse teda linnavalvuriks, ehk siis meie mõistes Vana Toomaseks. Kuju oli veidi väiksem kui Rio oma aga siiski tore. Eriti tore oli sealt vaade, pea tervele Lissabonile. 

Lendasime tagasi Londonisse, veetsin seal veel öö ja siis saabus Rainer. Veetsime terve päeva Londonis, uudistasime kõik vaatamisväärsused üle, need olid endiselt omadel kohtadel. Õhtu eel leidsime omale toreda koha Hyde Parki ühes nurgas, kus istusime, vaatasime päikest ja inimesi ning jõime veini – oli ju jaanilaupäev.

Järgmisel päeval käisime Bushy Pargis ja uudistasime juba tuttavaid hirvi, siis tutvusime Kingstoniga ning õhtu eel suundusime lennujaama poole, kus mina panin vormi selga, värvisin silmad ära ning siis suundusime Rio de Janeirosse. Paraku sai viimsel hetkel lennuk nii täis, et Rainer ja ka teised kaaslased, kes lennul kaasas olid, said kohad vaid meie ülejäänud klapptoolidel. Paraku olime sunnitud ka ühe kaaslase maha jätma sest ka kõik klapptoolid said täis. Aga vähemalt oli Raineri puhul see hea, et ta lennule sai ja ei pidanud tagasi kodumaa poole suunduma. Lend oli selliselt huvitav, et minu vahekäigus juhtus erinevaid asju: pardaletuleku ajal oli üks tütarlaps kaotanud oma telefoni adapteri, mida ma üritasin otsida. Kui mul olid juba pea kõik istmed lahti võetud ja nurgad läbi otsitud, siis siiski tütarlaps leidis selle oma käekotist.

Lennu ajal, kui koristasin kandikuid siis sama tütralaps lükkas oma seljatoe sellise kiirusega tahapoole, et tema taga istunud noormees, kes just oli saanud omale punase veini ja see oli tal laual, siis see vein muidugi hüppas igale poole sellest seljtoe liigutusest. Isegi minu kleit oli selle veiniga koos kuna ma just seal kõrval seisin. Siis paar rida edasi tegi üks proua lahti pagasiriiuli kapi ja ei ulatanud seda enam kinni panna – ma palusin tal istet võtta et saaksin käruga sinna lähemale ja siis selle kapi kinni kuid samal hetkel lendas sellest kapist välja üks kohver ja kukkus ühele papile vastu prille. Ma olin just pardaletuleku ajal kui neid kohvreid seal sätiti, öelnud, et ärge pange kahte plastikkohvrit üksteise peale, aga onu kellele need kuulusid teatas, et need ju mahuvad küll ja nii need kaks üksteise peale saidki. Ühesõnaga oli see minu vahekäik sellin tegevusterohke. Veidi aja pärast nägin kuidas sama kapp jällegi lahti oli ja onu, kelle kohvrid seal olid midagi sahmis seal, läksin ja küsisin, et mis teoksil. Onu arvas, et ta uurib et mida teha et need kohvrid ei kukuks välja, mille peale ma ikka eriti kiirelt reageerisin, et selleks et need siit välja ei kukuks on kõige targem see kapp kinni hoida ja mitte seda lahti teha kui sealt midagi muud vaja ei ole. Selle peale ta arvas, et see on väga hea mõte! Nii siis kapp kinni sai ja ma sain minna oma puhkeajale...kuigi ega ma magada ei saanud peale kogu seda sündmusteahelat. Lisaks unustasin Raineri tõsta ühele teisele klapp-toolile, kus on veidi mugavam istuda kui meie tavalisel klapp-toolil, millel Raika seni istus. Peale oma puhkehetke, juhatasin Raika teisele toolile ja seal sai ta ka veidi magada. Raineril oli endal ka enne seiklus olnud – ta nimelt tõusis korraks klapptoolilt ja püüdis aidata avada telekat tema vastas istunud proual ja kui Rainer tagasi istus, siis oli muidugi tool ju eest ära läinud ja seega kukkus Rainer põrandale. Siis omakorda hakkas see proua, keda Rainer oli aidanud, tema pärast muretsema, et kas ta ikka haiget ei saanud või ennast ära ei löönud. 

Õnneks möödus lend siiski ilma muude vahejuhtumiteta, ning me maandusime varahommikul Rios, kus suundusime hotelli. Seal oli kiire riietevahetus ja käisime söömas, ning siis läksime Santa Theresa trammiga sõitma. Vaated olid ilusad ja ilm kuum. Õnneks ei olnud väga otsest päiket lagipähe. Vaatasime üle ka värvilised trepid ehk siis Escadaria Selarón, siis suundusime Kristuse kuju juurde – rahvast oli suhteliselt vähe ja Kristus oli veidike udus aga vaated olid siiski huvitavad. 

Edasi suundusime Copacabana rannale, veidi päevitasime, Rainer käis vees – sest lained olid sellised, et ei saanud öelda, et ta ujumas käis ;)

Ja siis leidsime miski söögikoha koos elava muusikaga, algul võtsime vaid joogid aga siis juba jäime sööma ka kuna hakkas veidi vihma sadama. Ning siis oligi see päev pea õhtus ja suundusime hotelli, kus katusel veel basseinis väikese ujumise tegime ning siis suundusime magama.

Järgmisel hommikul leidsime hotelli kõrval ühe toreda kohviku, kus pakuti samuti hommikusööki, siis istusime minu lemmik bussile nr. 502 ja kimasime uuesti Copacabana randa. Seal päevitasime ja ujusime – ehk siis olime pahkluuni vees ja ootasime kuni lained meid märjaks tegid  Siis jalutasime veidi edasi ja leidsime miski järgmise rannariba kus juba olime arenenumad ja võtsime omale toolid ja päikesevarju ning jätkasime puhkamist ja vaatlusi. Copacabana ja Ipanema rannad on mõlemad sellised, et vaadata on seal palju. Inimesed on nii värvikad kujud, nii külastajad kui ka müügimehed-naised kes oma igapäevast tööd seal teevad. 

Miskil kellaajal suundusime veidi linna poole – mul oli vaja leida maniküür kuna üks mu küüs vajas parendamist. Panin siis Raika ühte kõrtsi istuma ja läksin maniküüri, arvates et no mul üle 20 minuti ei lähe. Vaene Raika jõudis 3 jooki ära juua, sest selle ühe küüne parandamine võttis terve tund aega! Hea, et ma tervet maniküüri ei soovinud 

Siis jalutasime veidi ringi, külastasime Havaianade poodi ja loomulikult soetas Rainer sealt omale uued plätad – no sest kuidas muidu on võimalik üldse Brasiiliat külastada kui Havaianade poodi ei sisene 

Ning õhtu lõpuks suundusime tagasi hotelli, ja ikkagi lõpetasime basseini ääres. 

Järgmisel hommikul suundusime meie „tööle“ ehk siis lendasime Buenos Airesesse ja peale lõunat olime tagasi Rio de Janeiros. Rainer veetis päeva lihtsalt hotelli ümbruses ning rannal. Kuima tagasi saabusin, siis suundusime Ananassi nimelisse lokaali, mis on meeskondade seas üsna populaarne – koht oli ilus ja tore aga üsna kallis. Söök oli hea aga kindlasti mitte oma hinda väärt. Edasi jöime veel samal tänavanurgal paar kokteili ja vaatasime inimesi ning seda kuidas elu meist möödus.

Viimase päeval veetsime veel aeg rannal ning siis oligi aeg tagasi suunduda Londoni poole ja sealt edasi oli meil veidi kitsas nende kohtadega, kuid läbi miski ime saime lennule nii Helsingisse kui ka Tallinna. Ning enne kuu lõppu olime me tagasi kodus, kus tuli meile vastu Kris ning me suundusime Mia töökohta, ehk siis Vesivärava kohvikusse. Täitsa tore oli kodumaal olla!

Kuu viimasel pühapäeval käisin Erki juures muru niitmas ning grillimas, oli väga tore!