Oktoober

Oktoobriks saabusime Lexiga jällegi kodumaale, esmalt saime kokku Kätliniga, kellega tegime jalutusringi Krillimäe metsas – Lexile seal väga meeldis. Püüdis sealt miski vene mehe, kes vist seeni oli korjanud ja Lexi igal juhul arvas, et see on hirmus vaenlane ja isegi haukus ta peale. Aga Lexi ei huvitunud temast kaua, kuna ma lehvitasin maiustuste kotti oma käes, ja Lexi kimas meie juurde. Järgmisel päeval käisime Raineri ja Lexiga Soosepa rabas ja kuna oli pühapäev, siis oli seal täitsa mitu inimest ja ka koera kelle kõigiga me tutvusime ja sõbrunesime. Lexi oli õhtul suhteliselt väsinud!Ühel õhtul jõudsime veel Krisiga ujumas käia – Lexi oli ka muidugi. Lexi üritas miskit 3 luike taga ajada ja oli suhteliselt solvunud kui need talt eest ära ujusid. Vesi oli nii 15 kraadi, et paras, et korraks end pikali visata ja veidi ujumisliigutusi teha. Lexi leidis veel enne autosse suundumist ühe kassi, kes vist pikka aega nüüd oma nina koduaiast välja ei pista – Lexi ajas teda ikka korralikult taga. Uut nädalat alustasime emaga erinevate arsti visiitidega ja siis käisime ka tädi Zelda juures kohvil, kelle torudevahetamine endiselt täies hoos oli. 
Siis käisime jällegi Raineri ja Lexiga Tädu metsarajal, seal Lexi ujus igas veesilmas mille ta leidis.Lexil oli ka kohtumine vana tuttava Frankiga, kellega veidi joosti ja siis lihtsalt pikutati ja lõõtsutati.

Ning kohtusin ka Reedaga kellega käisime Fotografiskas, vaatasime sealsed näitused ära ja siis istusime veel kohvikus ning jutustasime.
Ning enne Porvoosse tagasiminekut jõudsin veel ka hooldekodus tööl olla, meil seal möllab muus maailmas juba pea-aegu unustatud koroonaviirus, aga ei midagi hullu ja ehk saame ka seekord sellest võitu. Õnneks oli viirus siiski vaid ülemisel korrusel ja mina olin tööl allkorrusel ja teadupärast viirus ju ei oska trepist liikuda ;)
Ning enne nädala lõppu suundusin tagasi Anneli juurde ja kuna oli ülemaailmne nuudlite päev, siis enne Anneli juurde jõudmist käisin läbi Tai nuudlikohvikust ja haarasin meile nuudlid ka kaasa ;)
Anneli on juba väga tubli, jalutas mulle vastu juba ühe kepiga, nii et varsti on juba lootust, et hakkab jooksma.
Pühapäeval käisime kinos, lubati ilusaid šoti loodusvaateid aga tegelikult oli filmiks ühe onu bussiteekond Šotimaalt Inglismaa lõunatippu, kuhu ta pidi oma abikaasa tuha viima. Oli selline aeglane kulgemine aga magama ma ei jäänud.
Ning siis hakkasime koos aega veetma: hommikul koeraring, siis kohv, siis Anneli tegi tööd ja mina  õppisin oma tulevateks iga-aastasteks eksamiteks, vahepeal kohv ja mõni söök, ning siis õhtul koeraring ja siis oli filmivaatamine. See oli minul küll selline keeruline, kuna mida põnevam film, seda kiiremini ma magama jäin :) 
Miskil päeval käisime Anneli töö juures, ja siis ka IKEAs kuna ema Estril oli vaja uut voodilina, ühel päeval helistati Annelilile ja teatati, et ta peab millaski minema füsioterapeudi juurde, kes talle kingatallad annab - kohe leiti ka aeg samaks päevaks ja me juba istusime autosse, et hakkame Helsingi poole sõitma, kui helistati uuesti ja öeldi, et see füsio kellele aeg pandi paraku taldadega ei tegele ja seega pole mõtet tulla - me siis läksime hoopis kohvikusse, kuna me olime juba autos ja riided selga pannud ju. Uue aja saime õnneks järgmiseks päevaks, ning siis oli selline vihmasadu, et mina ei saanud nii kiiresti sõita kui oleksime pidanud ja me jäime hiljaks ja meile öeldi, et paraku on füsio juba lahkunud kuna me jäime 10 mintsa hiljaks. Õnneks saime ikka füsio kabineti numbri teada ja kui hakkasime sinnapoole minema siis juba noormees hüüdis Annelid. Õnneks saime ka kohe need tallad kätte ja ei pidanud teist sõitu selleks planeerima. Nüüd siis võib Anneli vaikselt nende taldadega kingades astuma hakata.

Siin siis erinevad pildid suurest vihmast, Ikeast, kohvikus istumisest, sellest kuidas Lexi joogaks valmistub ning loomulikult jällegi kohvikust :)

Ning siis püüdsime hoopis Nora kinni, kes meiega koos tuli aega veetma Porvoosse - käisime saunas, ja mängisime mänge. Väga tore oli! Järgmisel päeval tegi Nora meile süüa ja siis suundus bussi peale, et tagasi Helsingisse minna.
Ning laupäeval suundusin mina Londonisse, et minna Singapur-Sydney tripile. Kuna aga Soomes oli koolivaheaeg just alanud, siis paraku olid lennud täis ja ma ei mahtunud Londoni lennule. Seisin siis kurvalt lennujaama tabloo ees ja mõtlesin, et kuidas ma sinna Londonisse ikka saaksin ja nägin, et lend suundub Münchenisse. Ning seal oli ka üks vaba koht – suundusin siis sinna ja sealt edasi Londonisse. Paraku mu kohver aga otsustas ennast Helsingisse jätta. Lootsin, et ehk ikka saan õhtuks enne oma töölendu kohvri kätte aga see ei saabunud. Ja siis tegin väikese kalkulatsiooni ja arvasin, et mul on targem oma kohver koju saata ja mitte tellida seda Singapuri. Arvasin et küll ma saan oma kolme kleidi ja ühe vormikleidiga, mis mul käsipagasis olid, ehk oma üheksapäevasel tripil hakkama. Ja nii ma siis oma pikka trippi alustasin.
Maandudes, kimasin ruttu puuvilju soetama ja mõned snäkid, et järgmisel hommikul kohe Wendyga Pulau Ubin’ile suunduda. See on siis Singapuri koosseisus saareke, mis vanasti oli sõjaväe halduses ja alles hiljuti avatud rahvale. Sinna sai sellise toreda paadiga, millel miskit graafikut ei ole, et kui 12 inimest kokku tuleb, siis paat väljub ja kui ei tule, siis oodatakse. Paadisõit kestis vast 15 minutit ja kohal me olime. Meie rentisime omale rattad ja hakkasime saarele ringi peale tegema. Terve saar ei ole rahvale siiski avatud sest poolel saarest on endiselt sõjavägi ja politsei, kes seda maa-ala oma treeninguteks kasutavad. Kimasime siis selle osa saarest kuhu lubati edasi-tagasi läbi ja ronisime vaatetorni ja uudistasime merel olevat laudteed, ja vaatasime üle ka paar väikest templikest, mis saarel olid. 

Leidsime ka koha kus lõunat süü ja seda me nüüd rõõmsalt tegime. Ning siis oligi päev möödunud ja me suundusime tagasi mandrile. Mina suundusin sealt väikesele ostutripile, sest arvasin et mul on ikka veidi vähe aluspesu ja soetasin omale ka trikoo – neid on mul nüüd umbes 4! Nii et kui kellelgi trikood vaja, siis andke teada 
Ning kohe kui hotelli jõudsin, läksin ja kasutasin oma uut trikood, kimasin hotelli basseini ujuma – väga hea oli!
Järgmisel hommikul käisin üle tee kohvikus kohvil ja siis jalutasin Huber lihapoe bistroosse, kus sain uuesti kokku Wendyga. Wendy oli hommikul nimelt käinud iga-aastasel arstikontrollil ja oli nüüd õnnelik, et see oli jällegi seljataga ja kõik oli esialgsetel andmetel korras olnud. Ning kuna mul oli plaan minna väikesele jalutusringile Sydneys, siis Wendy kutsus mu enda juurde, et mulle anda lühkarid ja matkasärk ja ka tossud – need olid küll mõni number suurem kui minu jalanumber aga küsisin ka veidi paksemad sokid ja nii ma riietega varustatud olingi.
Lend Sydneysse möödus suhteliselt kiirelt, ning juba enne kella 7 hommikul olime hotellis. Panin siis kella helisema, ja plaanisin teha väikese une, kuid kahjuks magasin kauem kui olin plaaninud. Seega kui lõpuks ärkasin, arvasin, et ei hakka enam praamiga kuhugi sõitma vaid teen jalutuskäigu botaanikaaia ning Darling sadama ümbruses. Ja nii ma siis jalutasin ümber botaanikaaia, vahepeal väikese kohvipeatusega, siis käisin Woolloomooloo vaatepunktis, sealt jalutasin mööda väikeseid nunnusid tänavaid Hyde Parki, osalesin miskis tänavaküsitluses, mis uuris Oxford Streeti ümberkujundamist, et sinna teha rattatee, siis jalutasin Darling sadamasse ja istusin veidi päikese käes, ja siis otsisin söögikoha kus pakuti känguruu steiki ja lisaks avastasin, et seal on ka happy hour, nii et tellisin omale mulliga joogi alguseks ja steigi kõrvale punase veini. 

Ja teelhotelli soetasin omale veel sellise toreda snäki, nagu üks hapukurk pakis ja väike pudel veini. See hapukurk oli mulle juba ammu silma hakanud ja ma tahtsins eda maitsta...aga rohkem ei maitse, sest see oli üsna jube:

Ning siis jalutasin koos päikeseloojanguga mööda mereäärt tagasi hotelli poole, väikese peatusega vaatega ooperile, kuna esmist korda nägin, et seal ei olnud ühtegi kruiisilaeva – seega jõin lausa ühe klaasi veini ja vaatasin ooperiteatrit teistpoolt sadama sissesõitu.
Järgmisel hommikul käisin väikesel kohvil ja siis oligi aeg hakata tagasi lendama Singapuri. Järgmisel hommikul sain kokku Wendyga ja käisime Rifle Range pargis, kus peaksid elama colugod – otsisin neile ka miskit eestikeelset vastet aga ei leidndud – need on siis veidi lendoravate moodi, kuid väiksema näo aga suurema keebiga. Kahjuks me neid tegelasi ei kohanud kuigi otsisime hoolikalt. Aga park ise oli väga tore ja Singapuris jalutada on alati väga mõnus. 

Peale jalutustkäiku, läksime lähedal asuvasse ostukeskusesse ja tahtsime seal ühe jahutava joogi juua, paraku oli see kohvik kuhu meie soovisime minna remondi tõttu suletud ja leidsime hoopis koerte ilusalongi ja sellega seotud ka kohviku, kuhu siis suundusime. Nii tore oli vaadata kuidas kohviku tagumises nurgas, klaasi taga said omale uut soengut üks bolonka laadne isend ja üks aprikoosi puudel, samal ajal kui meie kohvi jõime ;)
Õhtul käisin veel meeskonnaga ühes kuulsas hiinakas nimega Fatty söömas – see oli väga hea – ning siis loomulikult ka veidi joomas, ikka crew seas tuttavas Chijmes. See on siis selline turu moodi koht, kus palju söögi ja ka joogikohti koos ja kus siis enamus lennumeeskonnad ja ka kohalikud ning ka muud lõbusad inimesed oma õhtut alustavad. Meie jõime paar jooki, jutustasime veidi ja siis suundusime veel metrooga hotelli, kus koduses iiri pubis, mis asub meie hotelli all, jõime veel ühe joogi. Ja nii see õhtu öösse jooksis.
Järgmisel päeval käisin veel jalutustiirul, siis istusin PS Cafes ja lugesin raamatut ja vaatasin inimesi. Ning loomulikult jõudsin veel basseinis ujuda. Ja õhtul oligi aeg asuda tagasiteele – endiselt sama vormikleidiga  Ja nii ma siis lõpetasin oma 9 päevase tripi ühe vormikleidiga ja 3 tavalise kleidiga ;)

Koju sain kiirelt tänu sellele, et miski American Airlinesi lennuk jäi hiljaks ja tänu sellele jäid Helsingi lennust maha oma 10 reisijat ja seega sain mina omale lausa 3 kohta.

Kodus sain kohe kokku oma kohvriga, mis mind rahulikult ootas.

Ja koheselt hakkasin veel hoogsamalt õppimisega tegelema, sest minu järgmine sihtkoht graafikus oligi meie iga-aastane õpe. Õnneks oli selleni veel veidi aega ja seega jõudsin veel hooldekodusse, ning sain kokku ka Itikuga, ja Kätliniga, kellega käisime Nargen festivali raames kallihinnalist Dissonantsed etendust vaatamas – oli vaadatav. Ja vahepeal muudkui tegelesin õppetööga kuni oligi käes reede ja ma istusin lennukile. 

Ning laupäeva hommikul oli kaks loengut ja siis kohe mõned eksamid – sel aastal on meie õpe väga teistsuguseks tehtud ehk, et esimesel päeval on lennukite, esmaabi, ning turvalisuse protseduuride eksam, siis pead iseseisvalt tegelema erineva e-õppega – nendes ainetes on küll eksamid selleks hetkeks tehtud ehk et enamus inimesi on ka selle e-õppe juba läbinud. Järgmisel päeval on enamus praktilised harjutused – ka need on kõik pass/fail kujul ehk siis tuleb miskid tingimused täita, et need standarditele vastavalt sooritada. Ja nende praktiliste harjutuste hulka kuuluvad: tulekustutamine, tulekahju stsenaarium, iga lennukitüübi ukse avamine tavaolukorras ja avariiolukorras kusjuures osadel ustel on oodata ka miskit üllatusmomenti ehk et siis erinevaid takistusi, siis loomulikult Annie elustamine, mis on meil jagatud 3 erinevasse rolli: mitte hingaja leidmine, siis vajalike vahendite ettevalmistamine ja siis eraldi elustamine, siis käime läbi erinevad avariivahendid ning arutame veidi meeskonna omavahelist suhtlemist pardal, siis arutame läbi eelmise aasta intsidendid ja kõike lõpuks on veel üldeksam. Nii et sellised kaks päeva veetsin ma Londonis. Ühe lennukitüübi eksamil oli mul küll kolm sellist küsimust, millele vastuseid ma ei teadnud kuid suutsin need siiski valikvastustest tuletada, ühe vastasin siiski valesti kuid sellega veel läbib eksami, muud asjad sain tehtud eeskujulikult ning jooksin pühapäeva õhtul veel ruttu lennukile ja jõudsin koju.
Esmaspäeval käisime Raineriga kinos, vaatasime Martin Scorsese uut maratonfilmi, loomulikult mina vahepeal magasin sest see film oli ikka väga pikk. Muidu hea, lihtsalt oleks võinud veidi lühemalt seda asja meile jutustada. Ning kuu viimasel päeval olin veel hooldekodus tööl.