November

Novembrikuud alustasin kohe juuksurikülastusega ja kuna ta teatas, et läheb ühele reisile ja siis teisele, siis lasin oma juuksed kohe veidi eriti lühikeseks lõigata – aga ega need ju hambad ei ole, ikka kasvavad tagasi 
Edasi saabus hooldekodu vahetus ning enne nädalavahetust pidin minema uusi kulme saama ja siis Erkiga muuseumisse, kuid enne kui uksest välja astusin, ja vaatasin oma telefoni, siis oli sinna saabunud ühelt hoolealuselt sõnus, et tema on nüüd positiivne. Kuna mul oli kurkkergelt valus olnud hommikul, siis tegin ka igaks juhuks testi ja no mu üllatus oli suur kui sinna saabus kaks triipu. Võtsin siis mantli seljast, heitsin diivanile ning hakkasin “haige”olema. Aga kuna iga haige peab veidi õhku võtma, siis käisin järgnevatel päevadel rohkelt jalutamas, esmalt Raineriga, kes oli samuti kahe triibuga, siis teatas Kätlin, et ka tema on endale kaks triipu küleg saanud, ja seega tegime ka temaga paar metsatiiru. Endal mul suurt midagi viga ei olnud, väike kurguvalu oli lahkunud, veidi nina lörises aga kellel see novembrikuus ei lörise. Esmaspäeval enne lennukile asutamist, tegin veelkord testi ja kuna see endiselt näitas kahte triipu, siis ma ei julgenud ikkagi kaugele maale minna vaid kuulutasin end haigeks ja jätkasin oma jalutamistiire. 
Nädala lõpuks jäi ka ema Ester haigeks – ei teagi kas see oli minult saadud või keegi muu oli jaganud. Aga ema võttis seda haigeks olemist veidi tõsisemalt kui mina ja oli ikka päriselt haige – palavik ja korralik köha ja loomulikult nõrkus.
Reedel pidi meile saabuma Anneli külla aga kuuldes meie tervislikke seisundeid arvas ta paremaks minna Reeda juurde. Mina küll olin selleks hetkeks juba oma isolatsiooni läbinud ja seega võisin nagu aus inimene ringi liikuda. Seega kutsuti ka mind reede õhtul Reeda juurde, jutustasime ja jõime ja sõime ja lõpuks jäin ma sinna ka magama. Laupäeval läks Reet metsa – nagu ikka, ja meie Anneliga Üdrumale, kuna Anneli tahtis igaks juhuks üle vaadata, et kas tema valdused on ikka talve saabumiseks valmis. Kõik oli korras, paar veetünni pidime vaid tühjaks valama. Ning tagasiteel käisime loomulikult Risti burksis, mis oli endiselt hea  Tagasi pealinna jõudes suundus Anneli Aneti lahkumisetendusele ja mina pidin minema Püünsi kooli kontserdile kuid kuna mu kõhuvalu tuletas ennast meelde, siis suundusin hoopis oma diivanile ja vaatasin telekast Aneti mängu ja arvutiekraanilt Püünsi kooli kontserti.
Pühapäeval sain uuesti kokku Anneli ja Reedaga, käisime esmalt Temnikova ja Kasela galeriis Toomiku näitust vaatamas, see oli õnneks üsna väike, siis sahistasime lehtedes Kalamaja pargis, ja suundusime Boheemi sööma, ja siis käisime veel Anneliga PÖFFil, vaatasime Kokomo City nimelist filmi - meie valik oli tehtud peamiselt kellaajast ja päevast tingituna, aga film oli huvitav kuigi teema tundus kauge.
Ja siis suundus Anneli laeva peale ja mina koju. 

Siis jõudsin veel hooldekodus olla, õnneks oli koroonaviirus selleks ajaks juba lõppenud, ja kõik võisid vabalt ringi jalutada. 
Ning enne lendama suundumist jõudsin veel Julia juures olla, kes mulle uued lennukitega küüned tegi ja siis ma suundusin Londonisse ja järgmisel päeval Bengalurusse.
Lend oli väga tore, eriti tore oli, et meie purser oli minu vana tuttav, Rob, kellega me vanal heal ajal ikka jõulutrippe koos tegime. Ega ma teda muul ajal eriti ei ole lendamas kohanud kui vaid jõulude ajal kui me koos neid trippe küsisime 
Aga lend möödus ilma eriliste vahejuhtumiteta, ja peagi olime juba hotellis. 
Hommikul käisin jalutuskäigul ja leidsin ühe toreda kohviku kus anti isegi head kohvi. Jalutuskäik muidugi eriti ei ōnnestunud kuna kogu aeg keegi mööduja pakkus kas taksot vōi midagi muud mida nende heategijate meelest ühel jalutaval valgel naisel vaja oleks. Suundusin siis hotelli tagasi ja istusin baaris ja lugesin raamatut. Peagi oligi meeskonnaga kokkusaamise aeg ja me tegime mõned joogid ja suundusime siis sööma, vaatega restorani. Väga tore oli!

Järgmisel päeval käisime traditsioonilisel kokkamise kursusel. Osadel meie seast oli see juba teine kord seal osaleda, mõned olid aga esmakordselt. Seekord kokkasime juba valitud toite ehk, et olime erinevatest menüüdest kokku valinud parimad palad: või-kana, tumedad läätsed, kana 65, naan. Ja nagu ikka sai nalja palju ja kõik söögid said suurepäred. Loomulikult me tegime koostöös ja Manju juhendamisel valmis suurepärased road, mille me ise ka koostöös kõik ära sõime  Ja nagu ikka läksime ka koos poodi ja soetasime omale vajalikud maitseained ja ka mustad läätsed, et siis kodus kohe õpitut järgi proovida. Õhtul jõudsin veel basseinid kiiremad ringid teha ning varahommikul oli meil aeg suunduda tagasilennule, mis möödus kiirelt ning peagi olin Anneli juures. 

Kohe järgmisel päeval kokkasin kõik värskelt õpitud india söögid ära – kana 65 tuli kodustes tingimustes veelgi tšillisem kui see oli olnud Indias  Aga kõik maitses hästi ja Anneli lubas mul teinekordki neid sööke teha.

Uut nädalat alustasime Anneli juures koos uute radiatoorite paigaldamisega, ehk et saabus keegi tore tütarlaps, kes neid paigaldama tuli. Loomulikult hakkas Lexi kohe seda tütarlast abistama, sest no mis radikate paigaldus see muidu oleks kui Lexi kaasa ei aitaks. Üsna ruttu saime aru, et kui me tahame, et see töö ka sel päeval valmis saab, siis tuleb Lexi mujale viia. Suundusin siis Lexiga jalutusringile – esmalt silla poole, siis juba Porvoo kiriku poole, tegime ümber kiriku tiiru ja siis suundusime risti läbi vanalinna ja hakkasime kodu poole tagasi minema. 2.5 tunni pärast uurisin Annelilt, et kas juba võime koju tulla – Anneli ütles, et paar radikat on veel panna aga tulgu me juba koju. Koju jõudes oli veel vist 1 radikas ja no Lexi ikka kontrollis kõik kruvid korralikult üle, ja ühtlasi pesi ka radikapaigaldaja kõrvad ära. Siis suunasime Lexi veel veidikeseks ajaks õue, oma aedikusse. Ning kui tütarlaps lahkus, siis lasime Lexi tuppa ja peale seda magas ta kuni õhtuni!

Järgmisel päeval tegime veel Lexiga veidi lumetööd, sest lund oli jällegi sadanud ja sadanud.
Ning kesknädalal suundusin Londonisse ja sealt edasi Kaplinna. Seekord oli enamus meeskonnast üsna noor ja paljudel oli esimene kord Lõuna Aafrikat külastada. Nagu alati, rääkisime lennueelsel briifingul ka turvanõuded ja erisused sihtkoha kohta üle. Ja purser veel eriti mainis paari kohta kuhu ei ole meil ettevõtte poolt soovitatud minna. Ning loomulikult kõik kuulsid seda.
Meeskonnas oli paar inimest kes olid väga toredad ja nendega ma sattusin ka ühte sektsiooni tööle aga kui me juba sihtkohta jõudsime, siis mulle tundus kuidagi targem, et ma jään ikka oma plaani juurde, ja teen need asjad ära mis mul plaanis olid. Ehk, et peale hotelli jõudmist tegin kiire riietevahetuse ja suundusin oma valitud matkarajale. Seekord kulges see Laudmäe küljelt 12 Apostli suunas. Mina muidugi jõudsin matkarajale siis kui kell oli juba 11 läbi ja seega hakkas eriti soojaks minema, see aga tähendas, et kui mulle raja alguses tuli paar inimest vastu, siis rohkem ei kohanud ma kedagi. Jalutasin ja vaatasin vaateid ja nii ilus oli! Ja kuna Lõuna Aafrikas on parasjagu kevad täies hoos, siis olid enamus põõsad ja muud taimed õitsema hakanud ja ümbrus oli seega eriti kaunis. Tegin oma tiiru ära ja siis suundusin mäest alla ja Camps Bay poole. Seal tegin väikese söögi ja loomulikult joogi ja siis sõitsin taksoga poodi, veini soetama ja sealt jalutasin hotelli. Enne päris pimeduse saabumist juba magasin.

Hommikul suundusin esmalt hotelli basseini, ning poolest päevast oli mul plaanitud teekond ühte veinikasse, et seal paari veini maitsta ning ka väike lõuna süüa. Veinimõis oli väga ilus ja veinid olid ka head aga eriti hea oli kohapeal küpsetatud sai! Tegin ka väikese jalutuse viinamarja väljade vahel kuni jõudsin suuremale teele ja tellisin sinna takso. Kuna oli veel üsna valge, siis suundusin hoopis V&A Waterfronti, et ka seal väike ring teha, ning veel klaas veini juua. Ja siis jõudsin veel hotelli lähistel asuvale Mojo turule, et ka seal väike jook teha ning miskit bändi kuulata. Ja sealt jalutasin juba hotelli magama. 

Järgmisel hommikul jalutasin mööda rannaäärt Camps Baysse ja olin isegi rannas pikali ja päevitasin. Rannas oli üsna mitu inimest ja mõni oli isegi vees. Ma siis tegin ka proovi, et ehk ikka lähen vette....aga no EI – see vesi on ikka liiga jahe, et sinna minna. Kui kõik müügimehed ja muud seletajad rannas olid mind juba ära tüüdanud, siis jalutasin tagasi hotelli ja ujusin bassus ning enne tagasilennule suundumist jõudsin isegi väikese une teha. 

Pick-upi ajal kuulsin, et kaks meeskonnaliiget olid sattunud sellistesse seiklustessse, et ühel olid kõik vähegi väärtuslikumad asjad ära varastatud kaasa arvatud nii isiklik kui ka töötelefon - noormees küll ise oli kutsunud kaks kohalikku endaga kaasa oma hotellituppa…ja üks tütarlapsel, kes oli läinud miskisse ööklubisse piirkonnas kuhu meil on keelatud minna, oli samuti oma telefonist ilma jäänud. Lisaks oli olnud meeskonnaliikmete vahel miskeid erinevaid ütlemisi ja nääklemisi olnud, millest mina olin kõigest kõrvale jäänud - vahest on ikka väga hea kui omaette aega veedad ja kellessegi ei puutu. Tagasilend muidu möödus ilma vahejuhtumiteta ja varahommikul olime jahedas Londonis.
Mina suundusin kolmandasse terminali ja asusin Helsingisse suunduva lennuki peale.
Anneli juurde jõudes, sain jällegi veidi lumetööd teha, sest lund oli ikka veel juurde sadanud. Järgmisel õhtul läksime Anneliga Helsingisse, saime kokku Noraga ja käisime sellises toredas restos nagu Skörd, mis pakub siis menüüd ja selle kõrvale ka jooke, mis on valmistatud Soomes kasvatatud toorainest. Seetõttu ei kasuta nad oma toitudes soola, ega paku ka teed ega kohvi, kuna neid aineid ei saa ju Soomes kasvatada. Toitud olid maitsvad, joogid ehk siis mullidega jook ja ka valge vein mille me söögi kõrvale võtsime, olid suurepärased. Ning teenindus olid lausa eeskujulik!
Ning peale restorani suundusime meie Anneliga kontserdile – Anneli küll oli kogu arvanud, et kontsert toimub Toomkirikus kuni ta Norale rääkis, et mis kontserdile me lähme ja siis Nora juhtis ta tähelepanu, et tegelikult toimub see Templiväljaku kirikus. Suundusime siis sinna  Kirik oli väga ilusasti küünaldega valgustatud ja kaunistatud ja kontsert oli ka väga tore – Hans Zimmeri filmimuusikast, keelpillikvarteti esituses. 
Enne kodumaale suundumist, jõudsime Anneliga veel arsti juures käia – arstionu oli Anneli jalaga, ehk siis tegelikult enda tehtud operatsiooniga väga rahul, ja arvas, et see kui jalg valutab ongi ikka veel normaalne. Käskis ikka füsio juures käia ning harjutusi teha. Ja nii me siis koju suundusime – mina siis lennuki peale ja Anneli sealt edasi Lexi juurde Porvoosse. 
Ning novembrikuu viimasel päeval sain kokku Kristiga, kellega käisime kinos vaatamas prantsuse filmi, mis rääksi loomulikult armastusest kuid läbi söögitegemise, ehk siis on filmi pealkiri Elu maitsed – ja kuna filmis räägiti väga vähe siis saime ilma subtiitreid lugemata pea kõigest aru ;) Ning peale seda suurel ekraanil pikka söögitegemise vaatamist, suundusime muidugi väikesele söögile ja juttu jätkus ju kauemaks.