Viimasel päeval jalutasin Camps Baysse, see ei võtnudki nii kaua aega kui ma olin arvanud. Minuga koos lähenes ookeanilt uhke jäine udu, aga õnneks see väga külmaks olemist ei teinud. Käisin söömas samas kohas kus me Noraga olime käinud ning mis meile oli väga meeldinud. Nüüd sõin seal lõunat ja istusin ning lugesin raamatut. Väga mõnus oli! Siis olin veidike rannas ja jalutasin tagasi oma hotelli. Käisin veel basseinis ja siis tegin väikese une enne tagasilendu.
Koju jõudes pakkisin asjad lahti ja suht kohe suundusin magama. Järgmisel päeval sahmisin kodus ja õhtul suundusime Anne Franki etendust vaatama Kumus. Väga tore oli, kui nii selle teema kohta öelda saab.
Edasi lähenes naistepäev - see küll selline möödunud aegade tähtpäev, kuid mul oligi parasjagu möödunud aegade prouade juures tööpäev, ehk siis olin hooldekodus ja koos kolleeg Raineriga olime ka seekord ette valmistanud ning soetanud mõned eelmiste aegade lilled, mida nüüd prouadele jagasime koos heade soovidega. Te ei kujuta ette kui palju rõõmu võib üks 70ne sendine roosiõis pakkuda! Igal juhul olid prouad väga rõõmsad. Ja seoses selle pidulikkusega läks tööpäev ka kiiremini ja ilma eriliste vahejuhtumiteta.
Kodunädala lõpuks jõudsin veel Reedaga õhtust süüa ning kinos käia, käisime Frenchy bistroos, mis oli tore nagu alati ning kinos vaatasime vulkanoloogide filmi ja saime teada, et punane on hea vulkaan ja seda pole karta vaja kuid hall on selline mida võiks pigem peljata :)
Ja et mitte ilma jääda oma pikast reisist, suusndusin juba reede õhtul üle lahe, Anneli juurde, et siis mu töölemineku teekond on veidi lühem ja vähem takistusi teel. Ja seega sain ka oma neljajalgse lemmikuga ilusas Porvoo õhtus jalutada.
Ning see pikk lend oli siis Singapur ja Sydney. Need mul juba veidi tuttavad kohad ja vaikselt hakkab tekkima oma rutiin: omad tuttavad kohvikud ja söögikohad, söögid mida rohkem eelistad, oma liikumistrajektoor, jne. Siiski plaanin alati midagi uut külastada, et veidi erinevaid nurki uudistada. Seekordne Singapur algas aga eriti seiklusrohkelt, kuna kõik kohvrid, nii meeskonna kui ka reisijate omad jäeti Londonisse. Kõik algas nii, et kui meie lennukisse jõudsime, siis olid seal alles koristajad ja meid paluti oodata. Meie saime lennukisse nii 40 minutilise hilinemisega. Siis sahmisime meie omad tegemised ära ja tahtsime reisijaid peale võtma hakata kui selgus, et meil ei ole maapealset teenistust. Peale 20 minutilist ootamist siiski keegi saabus ja teatas, et tema vahetus saab küll 10 minuti pärast läbi aga ta alustab pardale tulekuga ja eks siis vaatame mis edasi saab. Senini ei olnud saabunud pagasilaadijad. Need olid tulnud lennuki juurde poole pardale tuleku ajal, kuid siis oli selgunud, et neil oli kaas vale tehnika ja sellega nad meie lennukile kohvreid ega ka muud kaupa peale tõsta ei saa. Mulle jäi see veidi arusaamatuks kuna seda liini lendab terve talvehooaja üks ja seesama lennukitüüp, ja see kõik toimus ju märtsikuus, ehk et talvehooaja lõpul ja ei olnud toimunud ka miskit lennukitüübi vahetust ka sel õhtul. Peagi olid meil kõik istekohad täitunud, ning sulgesime lennukiukse, ning siis ootasime veel, et pagas ka meiega ühineks - kapten veel tegi teadustuse reisijatele, et ta ei soovi pagasita minna ning lubas, et seega ootame veel ning varsti saabki ka pagas peale laaditud ja siis ongi meil minek. Tegelikkuses selgus aga, et kellaaeg oli selline, et lennujaam teatas kaptenile, et kui te kohe liikuma ei hakka, siis paraku ei lähe te kuhugi kuna kellaaeg hakkas lähenema sinnamaale, et meie kodulennuväljale lähenes õhkutõusmiste keeld. Nimelt on siis Heathrow lennujaam õhkutõusmisteks ning maandumisteks suletud kella 23.30 ja 4.30 vahel - kui sel ajal midagi toimub, siis peab selleks olema eriluba, või miski eriolukord (nt. suur torm) ning see ettevõtte peab eraldi tasuma “väikest” lisatasu :) Antud olukord loomulikult selle eriloa alla ei kuulunud…ning seega suleti meil kõik pagasiluugid ning me ruleerisime stardirajale ning tõusime üsna kergetena õhku. Reisijatele me seda sel hetkel veel ei öelnud - sest mitte midagi muuta ju ei oleks saanud. Kuid olles maandunud Singapuris, kapten siiski tervitas reisijaid ohutu saabumise puhul ning ühtlasi andis teada, et paraku ei ole neil loota oma kohvreid kohata pagasilindil, vaid pigem tuleb ühendust võtta meie maapealse teenindusega, et neile anda oma aadress kuhu kohver järgmiste päevade jooksul saadetakse. Ja seda protseduuri pidime ka meie järgima – õnneks oli ka meie kapten, kes meid edasi Sydneysse lennutas, oma kohvri pagasisse andnud ja ka see oli nüüd Londonisse jäänud. Aga kui Su õlgadel on neli triipu, siis on Sul erinevates vestlusolukordades rohkem trumpe käes – igal juhul ähvardas kapten, et kui tema oma kohvrit ja seega ka ülejäänud meeskond järgmise päeva jooksul ei saa, siis tema Sydneysse ei lenda Ja seega olime me kõik optimistlikud, et me oma kohvreid juba järgmise päeva õhtul kohtame.
Minul oli muidugi väike tagavara kleit ning pävkad pakitud ka lennukis kaasas olevasse kohvrisse, seega suundusin peale ööund jalutama, ning sattusin Uniqlo poodi – soetasin sealt oma initsiaalidega (aka Roger Federer) t-särgid, nii endale kui Mulkale ja ka endale päiekseprillid – see kõik oli nende vajalike asjade nimistus, mida ettevõtte meile kompenseerib kui kohver hilineb Siis käisin basseiniga tutvumas, ja see oli väga mõnus ja seal sai pika ujumistiiru teha. Ning siis juba saabuski rõõmusõnum, et meie kohvrid on kohe-kohe hotellis.
Järgmisel päeval kohtusin Wendyga, tegime jalutuskäigu MacRitchie reservuaaris ning külastasime ka sealset TreeTop silda – see oli väga tore! Ja eriti tore oli üks uhke ahvipärdik, kes samuti arvas, et tema peaks mööda seda silda jalutama aga kui ta üsna ülbelt muudkui jalutas meie poole, muutus ta veidi hirmuäratavaks, ning Wendyl on nendega üldse omad kanad kitkuda, ehk et kui ahv meile lähenema hakkas, suundusi Wendy koheselt teisele poole ja mina seisin ja ei teadnud mida edasi ette võtta. Õnneks andis ahv järgi ja suundus sillalt lihtsalt ülemisele äärele ja sealt edasi kuhu tal vaja minna oli. Sild ise oli aga ehitatud tõesti puulatvade kohale ja sealt oli suurepärane vaade nii kogu MacRitchie pargile kui ka kõrval asuva Windsori pargile.
Õhtul suundusin aga juba Sydney poole – lend oli kiire ja varahommikul olimegi kohal. Tegin esmalt väikese une ning siis suundusin praamiga Manly beachile. Seal olin endale välja valinud väikese matkaraja – see oli väga tore! Enamuse ajast olin rajal üksinda ja kohtasin vaid tohututes kogustes ämbriku võrke ja seal elavaid ämblikke – hiljem Wendy teatas, et neist enamus on väga mürgised. Ega ma neid katsuma eriti ei kippunudki. Vaated olid toredad ning rada oli selline paras jalutuskäik soojas ilmas. Manly Beachile jõudes, leidsin toreda merebasseini, kuhu ennast sättisin ja seal veidike ujusin – väga mõnus oli! Siis sõin veel ühe grillitud barramundi kala ja jõin kohalikku velget veini – mis oli suhteliselt hingehinnaga – ning peagi oligi aeg suunduda tagasi praamile ning vaadata veel ooperiteatrit õhtuvalguses.
Manly Beachil praami oodates leidsin kohalikust R-Kioskist sellise toreda snäkiriiuli:
Hommik algas mul varajaselt, kuna olin broneerinud omale ooperiteatri tuuri. Kuna mulle see maja päevavalguses miskit erilist muljet ei jätnud – lähedalt vaadates – siis pidasin paremaks sinna sisse astuda lootuses, et ehk on ta seest ilusam kui väljast. Giidiga tuur oli täitsa tore ja maja ning arhitekti kohta sain infot parasjagu, samuti külastasime nii suurt kontsertsaali kui ka väiksemat teatrisaali. Aga siiski on parimaks vaateks selle maja puhul valgustatud purjed ööpimeduses.
Siis kolasin veel mööda botaanikaaeda ja otsisin varjus olevat pinki kus istuda – sest ilm oli ikka väga palavaks kiskunud. Ning peale lõunat oligi juba meie tagasilend Singapuri.
Järgmisel päeval külastasime Wendyga East Coast parki ning jalutasime siis Katong linnajaos, kus uudistasime Peranakani tüüpilisi maju. Need olid ikka väga ilusad, mõni paremini korras ja ilusaks värvitud, mõni ootas veel oma aega millal uue värvikorra peale saab. Aga majad olid toredad! Seal sattus meile ka tee peale Balti pood, kuhu sisse astusime ning kus enamjaolt oli Avlgevene ning Gruusia kaup – ei tea mis neil kahel riigil küll Balti’ga tegemist on. Müüjad olid täitsa kohalikud hiinlased, ning ei osanud ka seda seletada.
Järgmisel päeval käisin veel Bukit Batok pargis ja vallutasin miski väikese künka, matkaradade äpi kohaselt pidi seal ka vaade linnale olema aga selle koha peale küll miskit vaadet ei olnud vaid oli hunnik kõrgeid puid Pargi kõrval oli aga vana Fordi tehas, milles nüüd asub Jaapani okupatsiooni muuseum, mida ma ka külastasin.
Ning õhtul ootas meid juba kodutee. Lend oli pikk ning kõik istekohad olid hõivatud aga siiski möödus see vahejuhtumiteta. Aga see lend oli viimaseks lennuks meie ettevõttes meie esimesele ohvitserile, hr. Stevenile, kes nüüd suundus pensionipõlve veetma ja seega me saatsime ta seda tegema heade soovide ning ühe suure ühispildi ja naeratustega:
Koju jõudes oli mul esimene kokkusaamine Itikuga – ja kuna meil oli hommikul kodus üks pistik katki läinud, siis käisime uut soetasmas ehituspoes. Tahtsin seda ka ise vahetada kuigi Itik arvas, et kutsugi ma keegi kes seda enne ka teinud on. Ning kui ma vana olin eemaldanud ja siis sed uut vaatasin, siis saingi aru, et ise ma sellega üksi hakkama ei saa. Kutsusin naabrimehe, kes saabus koos kahe kuldse retriiveri ja 4 aastase naabripoisiga. Ka naabrimehe jaoks oli see pistik selline, et vahepeal pidi youtube’st teadmisi juurde ammutama ning siis ka kellegi käest midagi veel küsima. Koerad olid muidugi väga rahul, et said meil külas olla, ja naabripoisiga pidasime paar doomino lahingut ka veel peale seda kui naabrimees oli juba töö lõpetanud ja koju läinud. Igal juhul sai uus pistik seina ja see töötab ja naabripoiss oli uute mängudega väga rahul.
Teisipäeval sain kokku Kristiga, kellega jalutasime Pirital, väga lumises metsas ning käisime astelpaju jooki joomas.
Siis sain kokku Kätliniga, käisime kohaliku pubis söömas ja siis kinos – vaatasime Viimane vahipost. Oli selline film, et võib vahele jätta, kuigi suur idee oli muidugi väga hea.
Ning oligi aeg hooldekodus veidi tööd teha – esmalt oli suur üllatus, et parematele jahimaadele oli lahkunud üks proua, kes ei olnud üldse seda moodigi, et varsti lahkuma hakkab. Aga vahest teeb elu omi keerdkäike ning ühe ilusal õhtul oli tema aeg ära minna. Igal juhul oli see meie kõigi jaoks üks väga ootamatu lahkumine
Ning siis saabus reede ja see oli see reede, kus Kris sai oma jõulukingituse kätte – nimelt külastasime mina, ema ja Kris etendust Palle üksi maailmas. Kui Kris väike oli, siis oli Palle raamat tema lemmik, ning kui seda talle ette loeti ja seal ühe sõnaga eksiti, siis Kris koheselt parandas, et kas seal oli ikka nii kirjas või oli midagi muud. Nüüd on Palle Noorsooteatri lavale jõudnud ja loomulikult kinkisin ma Krisile piletid, et seda etendust vaatama minna. Etendus on selline tore ennelõunane lugu ja kestab veidi alla poole tunni – paras meelelahutus, ilma, et igav hakkaks. Väga tore oli ! Aga Kris muidugi veidi parandas lugu, sest mõned kohad olid kunstiliselt ilusamaks tehtud kui nad raamatus tegelikult olid.
Peale teatrit läksime lõunale, restorani Rataskaevu 16 – see oli ka üks tore koht ja söök oli väga hea ning teenindus suurepärane. Siis suundusime Niguliste vastavatud torni ja liftiga üles. Kuna oli mõnus selge ilm, siis olid vaated väga ilusad.
Ning kuna meil oli ikka veel aega erinevaid asju teha, siis nüüd liitus meiega ka Mia ja me suundusime Swiss hotelli terassile, väikesele kokteilile ning jällegi Tallinna vaateid uudistama.
Ja õhtul ootas mind ja Krisi veel Draamateatris etendus Amadeus, mis oli miski veebruarikuu ärajäänud etenduse asendus. Seega oli meil väga kultuurirohke reede.
Laupäeva hommikul suundusin mina veelkord teatrisse, seekord vaatama etendust Võõrad – sellele lihtsalt ei saanud muuks ajaks pileteid ja sellele etendusele sain ka vaid ühe pileti Etendus oli hea kuid film meeldis mulle rohkem.
Peale lõunat aga oli Kai sünnipäev, ning meid oli kutsutud selle puhul curlingut mängima. See oli üks uhke harjadega vehkimise üritus. Algul oli küll kõik nii segane, aga kui me juba veidi mängima hakkasime, saime juba veidi rohkem aru kuigi ega me neid kive väga ei juhtinud ja harjasime ka veidi valel ajal. Kuid tore oli ikkagi !
Siis olin veel ühe vahetuse hooldekodus – meil on seal üks proua, kes vist ei ole päris meie maja klient – ta on justkui kade teiste peale kui neil külalised käivad ja siis ebaviisakate sõnadega õiendab nende külaliste kallal, siis sõimab ta omaette kedagi, keda meie ei näe, telefonis pahandab väga ebatsensuursete sõnadega kellegi peale….ühesõnaga selline huvitav proua. Lisaks on ta ka väga kõva kuulmisega ning oma ravimitest nõustub võtma vaid suuri tablette kuid väiksematest keeldub…Nii et selline huvitav juhtum. Eks näis kuidas see laheneb, praeguseks on ta välja söönud juba 3 toakaaslast, kes on siis paigutatud teistesse tubadesse.
Uut nädalat alustasin loomulikult maniküüriga ja siis veel autoga ülevaatusel käies, see oli ka ünsa huvitav kogemus kuid auto läbis selle edukalt.
Ning siis veel jooga ja Irjega kokkusaamine, kellega jalutasime Maarjamäel ja Lasnamäe veerul, ning vaatasime kõik vaated ära. Ning loomulikult käisime ka astelpaju jooki joomas.
Kolmapäeval olin üksi kodus, ja nii terve päeva ja kuigi õues päike paistis, siis ma ko0dunt ei lahkunud – nii lahe on olla päevavaras ! Ja enne Londonisse minekut mahtus mu nädalasse veel kaks hooldekodu vahetust, mis möödusid ilma vahejuhtumiteta, välja arvatud 1 aprillil, kus minu vana sõber pr. Milvi tegi mulle niisuguse aprillinalja, et ma ikka täitsa haneks läksin – nii tore, et vaatamata oma hädadele osad prouad on oma peene huumorisoone säilitanud
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar