Esimesel novembri päeval olin hooldekodus tööl. Eelmisel päeval oli lahkunud meie klient, kes oli muidu selline tore jalutaja olnud, kuid kelle jaks rauges oktoobri lõpuks ja ta läks parematele jahimaadele. Teised kliendid olid ikka roosad ja rõõmsad.
Järgmisel päeval ootas mind Kumu dokumentaali vaatamine koos Reedaga, vaatasime filmi veini teekonnast Maapinnast lauale – oli selline tore kulgemine ja saime teada, et kui tahad juua valget veini liha kõrvale, siis joo !
Peale seda filmi oli kõht nii tühi, et kimasime kiirelt sööma, seekord jäi meile tee peale restoran 7Ürti, kus toit oli täitsa OK kuid temperatuur oli restoranis selline, et minul olid õhtu lõpuks ka aluspüksid higised
Ning kuna minu lennugraafikus oli sihtkohana Kaplinn, siis pidin ju ometigi Julia juurest läbi astuma, et omale ilusad uued varbad saada – ja nüüd mul ongi ilusad päikese käed sätendavad varbad
Siis jõudsin aega veeta Mulkaga, kes oli teel trenni. Viisin Mulka tennisehalli ja siis kimasin Kadriorgu kuhu oli saabunud Mia, kellega suundusime mulle jalanõusid otsima. Ja pele paari kaupluse külastust suundusime ikka esimesse tagasi ja soetasime sealt mulle uued jalutamise tossud, et mul ei tekiks enam talla alla ville – loodetavasti Ning loomulikutl vajavad igad uued jalavarjud väikest tähistamist, seega suundusime Miaga suver Ita soovitusel avastatud Ciao Ragazza pizzeriasse. Kogu selle jalavarjude otsimisega olin ma suutnud muidugi kellajad segamini ajada ja kohe kui me pizzasse maha istusikem, selgus, et kell on sealmaal, et pean juba Mulkale järgi minema. Jätsin siis Mia restosse ja kimasin tennisehalli, et siis Mulkaga tagasi tulla ja naerda juba kõik kolmekesi koos minu kella-vaatamise ja vaadatu arusaamise oskuse üle. Lisaks suutsin tol päeval, õigemini õhtul, umbes kolmel korral valesse kohta sõita, ehk et õigest pööramisest kas siis mööda sõita või lihtsalt valest teenurgast ära keerata. Õnneks oli see lihtsalt naljakas ja kellelegi ohtu ei kujutanud.
Jägmisel päeval olin jällegi hooldekodus tööl, kus seekord kõik hooldatavad ajasid üsna segast juttu – kes nägi erinevaid joonistusi ja kirjutusi seintel, kes nägi surnuid toakaaslasi, kellel hüppasid väikesed tüdrukud kardinate juures, jne. Õhtuks olime Raineriga nendest asjadest üsna väsinud kuid siiski suutsime kogu seda päeva väikese huumoriga meenutada.
Siis veetsime Miaga kodus aega – ma ei mäletagi miks Mia kodus oli – igal juhul vaatasime hunniku filme, sest ilm ei soosinud õues aja veetmist.
Ning siis olin veel ühe vahetuse hooldekodus, seekord olid juba jutud tavalisemad ja nägemused olid veidi taandunud.
Minu lendamise töönädal algas aga teisipäeval, kus hommikul suundusin Londoni kesklinna, et omale uus kohver soetada Õnneks läks vaatamata paksule vihmale kõik hästi ja ma sain oma uhiuue kohvri – olen nüüd klassikalise Rimowa omanik :)
Kimasin siis lennujaama ja hakkasin oma asju ümber pakkima, ning peagi oligi aeg käes suunduda juba lennueelsele koosolekule ja siis Kaplinna. Lennuaeg on suhteliselt pikk, 12 tundi, nii et saab rahulikult kõik asjad tehtud ja ka puhkeaeg on suhteliselt paras, et silm kinni panna ja ehk isegi unenägusid näha. Samas on ka siis teiste puhkeajal oma köögis istumise aeg suhteliselt pikk Imelik oli sellel lennul aga see, et minul, kellel muidu pole kunagi külm, eriti lennukis, hakkas köögis isutmise ajal nii külm, et ma keerasin isegi temperatuuri kõrgemaks, et veidikeni sooja saada!
Maandumise ajal oli just paks vihamsadu üle Kaplinna käinud, kuid nüüd oli päike piilumas pilve tagant ja tundus, et on ootamas sinise taevaga päev. Hotelli jõudes oli minuga kaasa uhke pearinglus ja ma arvasin, et teen väikese magamise ja siis suundun teistega õhtusöögile – kuna kokkulepitud kellaaeg oli pea 5 tunni kaugusel, siis ei hakanud ma omale äratust panema vaid arvasin, et ju ma ikka üles ärkan. Ärkasingi aga pea tund peale kokkulepitud aega Seega tegelesin veidi ärkamisega, siis sõin oma kohvrist kõik seal olnud söögid, lugesin veidi raamatut ja heitsin juba uuesti magama.
Hommikul oli veelgi ilusam ilm kui eelmisel päeval ning peale ärkamist ajasin omale matkariided selga ja suundusin uudistama Lion’s Head mäetippu. Kuna see asub otse meie hotelli taga, siis alustasingi matkaga kohe hotelli juurest. Seega oli minu teekonnaks nii 700 meetrit tõusu ja kui ma ülespoole vaatasin, siis oli see tipp ikka hirmuäratavalt kõrgel. Kuna ma hommikusöögi olin vahele järnud, siis olin ametliku matkaraja alguses väga väsinud – kole tahtmine oli ettevõtmine pooleli jätta ning mõni teine kord see lõpule viia. Kuid ei lubanud ma endal nii lihtsalt loobuda vaid istusin lihtsalt puu all, selle üheainsa, ning kogusin end veidi ja siis alustasin ikka matkateega. Vaated olid ilusad, vahepeal oli päris uhket ronimist, oli ka redeleid ning erinevaid konkse millega sai ennast ülespoole vinnata, samuti oli palju ilusaid vaateid, ning kuuma päikest. Teekonnal kohtasin ühte peenikest ussi, paari värvilist sisalikku ning kolme teksapükstes venelast
Jõudsin rõõmsalt üles, vaatasin vaated ära, tegin kohustuslikud pildid ja puhkasin, ning suundusin siis allapoole. Allatulek oli mõnevõrra kergem kuid siiski võttis omajagu aega. Ning loomulikult mõtlesin ma, et suunduks juba ühe soojaga poodi ka ja soetaks omale väikese hommikusöögi – leidsin mõne puuvilja ja coca cola ja olin üliõnnelik. Suundusin hotelli kus oli parasjagu elektrikatkestus. Nimelt on Lõuna Aafrikas regiooniti erinevatel päevadel ja kellaaegadel elektrikatkestus, et hoida kokku energiat ja säästa. Õnneks oli siiski veel sooja vett, ehk et ma sain tolmu ja higi maha pesta ja ühineda seekord ka teiste meeskonnaliikmetega, et koos õhtust sööma minna. Loomulikult jõime kõigepealt väikese joogi hotellis ja siis hakkasime vaikselt liikuma – mina ja purser olime juba üsna näljased ja lootsime juba ammu liikuma hakata aga see meeskonnaga koos väljaminek on alati selline veniv üritus – eriti kui veel on kaks meeskonda koos, mida meil juba oli. Lõpuks saime siiski liikuma, meid oli juba 8 inimest ja oli neljapäeva õhtu, mis tähendas, et laua saime alles kolmandas söögikohas, milleks oli kreeka restoran – see ei olnud just meie esimene valik, olles ise Kaplinnas aga raskel ajal sobis ka see. Ja eriti tore oli arve – mina sõin eelroa, steigi ning jõime kamba peale 3 pudelit veini ja minu arve oli 20 Euri
Hommikul suundusin koos ühe kolleegiga, kes end mulle sappa haakis, randa. Sinna oli umbes 30 minutit jalutada kuid kolleeg oli selline veidi aeglase jalaga ja seega võttis see meil oma 45 minutit – kuna tagasitee oli veidi mäest üles, siis pakkusin kohe viisakalt, et ehk tuleme tagasi taksoga, et siis saame veel poest läbi minna, kuna mul oli vaja ka veine osta Kolleeg oli sellega kohe nõus. Rannas oli väga mõnus ja tore oli vaadata entusiastlikke inimesi, kes suundusid ookeani poole, et ujuma minna ja kes peale esimest veepuudet koheselt tagasi pöördusid Sest ookean on jäiselt külm!
Meie aga saime päevitatud nin kohustuslikud pildid vees tehtud, siis poodi ja hotelli asju pakkima ja peagi oligi aeg tagasi Londoni poole suunduda.
Ja mina sain suhteliselt ühe jutiga koju, kus suundusin kohe õhtul Kätlini juurde sauna üritusele. Seekord oli meil naiste saun ning luuletuste otsimise õhtu. Nimelt oli Kätlini emal ees ootamas kooriga jõulukontsert, ning ta pidi seal mõned luuletused lugema erinevatel pausidel. Ning ta palus meie abi, et ka meie otsiksime talle luuletusi. Seega oli meil sauna ja luuleõhtu ;)
Järgmisel hommikul ärkasin uhke nohuga ja sain aru, et vedelen kodus, et siis ehk läheb mööda. Enamuse päevast magasin kuid nohu ei soostunud lahkuma, lisaks oli ka üks mu kõrvadest lukus, mis mulle üldse ei meeldinud. Lootsin ikka, et ehk ikka saan teisipäevaks terveks ja seega tööle minna. Paraku nii see ei läinud, ma ikka nuuskasin ja eriti ei meeldinud mulle, et mu kõrv lukus oli. Teisipäeval kuulutasin end ka ametlikult haigeks ja lootsin, et saan ehk laupäevaks terveks.
Siiski sain käia väikestel kodu jalutustuuridel, külastasin ka Reval cafed, lugesin raamatuid ja vaatasin niisama aknast välja.
Neljapäeval käisin Reedaga Vanalinnas kahel käekoti näitusel, mis olid väga toredad kuigi väga väikesed. Siis külastasime ka Pöffi – vaatasime noortefilmi, mille pealkirja ma ei teagi aga film oli üsna mõtlemapanev nagu Pöffi filmid ikka.
Ning laupäeval kuulutasin ennast terveks ja suundusin Anneli juurde. Kohe kui ma maandusin hakka lund sadama ja see sadu lõppes alles siis kui ma lahkusin.
Tegime igast asju: saime kokku Noraga, vaatasime filmi, hommikul lasi Lexi jalga ja tuli tagasi õnnelikuna kaasas miski tohutu suur looma korjus, viisime Nora Helsingisse, käisime Itäkeskuses, mis oli nagu välismaa, kuna me olime ainsad kes rääkisid keelt mis lähenes kohalikule keelele, siis külastasime meie jaoks uut kauplust Normal, Nora soovitusel, ning soetasime hunniku erinevaid asju, siis käisime saunas kuhu tuli ka Lexi, tegime ka veidi lumetööd. Esmaspäeval tegi anneli tööd, mina jalutasin Lexiga ja plaanisin siis veel lumetööd teha kuid siis hakkas nii tugevasti lund sadama, et see mõte muutus justkui teisejärguliseks ning ma hakkasin hoopis raamatut lugema.
Õhtul sõime verivorste ning ahjukartuleid, ja siis hakkasime Anneli kohvrit pakkima, sest järgmisel päeval suundus ta Bonni komandeeringusse. Ja veidi peale südaööd saimegi magama. Hommikul suundusime koos lennujaama, mina Tallinna ja Anneli Düsseldorfi ja sealt edasi rongiga Bonni.
Mind ootas kodus ees aga juuksur, siis maniküür, siis kohvri pakkimine, sest järgmisel hommikul pakkisin oma õe, Krisi, kaasa ja me suundusime koos minu tööle – oli siis järjekordne nädal Ruthiga koos tööle
Esmalt veetsime veidi aega Londonis: kiirelt vaatasime üle mõned vaatamisväärsused, siis Vietnami söögikohas lõuna, siis muusikal.
Ning siis lennujaama, kus ootas meid lend jällegi Kaplinna Lend oli küll oungil rahvast täis kuid Kris sai õnneks koha äriklassis, ehk siis Club, nii et sai magada ja süüa ja juua ja lisaks kõigele istus minu vahekäigus.
Kohale jõudes proovisime kas ookeani vesi on veidigi soojemaks läinud, endiselt ei olnud ! Siis suundusime linna, et oma rendiauto kätte saada, loomulikutl anti meile « upgrade » ehk siis suurem auto kui ma tellinud olin kuid lootsin, et ehk saan ka sellega hakkama.
Esimene takistus oli kohe, et kudas ma rendifirma garaazist välja sõidan, sest ma ei suutnud aru saada kummalt poolt mina pean väljuma – sain ikka kuidagi välja ja tundus, et vist ka õigelt poolt. Kui juba liikluses olin, siis oli veidike lihtsam selle vasakpoolse liiklusega hakkama saada. Suundusime kohe veinimõisa, kus meid ootas tuur ning kaks muuseumi, ja siis veinide maitsmine. Peale 12 tunnist lendu ja vasakpoolset liiklust, ning paari tilka veini oli nüüd tuju juba eriti hea ;) Suundusime siis selle hea tujuga veinika restosse, sest sea ootas meid õhtusöök. See oli samuti väga superluks ja vaated olid eriti ilusad.
Tagasisõit läks muidugi eriti libedalt, sest nüüd oli ju juba lihtsam aru saada, kummal pool teed ma olema pean
Hotelli jõudes kohtusime veel hotelli baaris Elenaga, kes oli kuuks ajaks Kaplinna tulnud, et hoopis sealt töötada ja seetõttu ka mina endale Kaplinna lende olin tellinud, et kui me temaga Euroopas kuidagi kokku ei saa, siis ehk Aafrika pinnal ikka. Ja nii see meil õnnestuski. Istusime ja jutustasime veidi kuni aeg magama minna.
Hommikul suundusime meie Krisiga Camps Baysse hommikust sööma, siis läbisime Chapmans drive ning uudistasime draamatilisi vaateid.
Edasi ootasid meid pingviinid ja Boulders beach. Ja no pingviinid olid ikka nii nunnud!
Ning siis veel Cape point ning ka Cape of Good hope – seal kohtasime ka miskit ülusuurt sarvilist kitsetaolist elanikku ja tervet karja jaanalinde.
Koduteel saime aru, et kell on nii palju, et peaksime kuskile sööma minema ja leidsime ühest väikesest külast väga toreda kohalikke täis söögikoha. Nii tore oli seal anonüümne olla, sest kõikide teiste laudade külalised tundsid teineteist, meie olime ainsad, kes ainult omavahel suhtlesid.
Järgmisel hommikul suundusime jällegi Camps Baysse randa kuid tuul ajas meid sealt varsti minema.
Arvasime siis paremaks juba auto ära viia ja käisime kiirelt ka Elenal külas, ning siis suundusime Victoria ja Albert rannapromenaadile, ning soetasime hunniku suveniire.
Siis saime uuesti Elenaga kokku sadamas oleva beach clubis, kus siis on toodud liiv ja tehtud ka bassein, ning on tehtud tõeline rannaklubi meeleolu ja atmosfäär. See oli väga tore koht, lihtsalt jalutuskäik sinna oli eriti huvitav. Pimedas ei oleks tahtnud sealses rajoonis väga liikuda – jala liikusime vaid meie Krisiga sinna, teised tulid kõik taksoga, nii et eks me olime ise veidi süüdi, et vale teekonna valinud olime.
Ja peagi oligi aeg suunduda hotelli pakkima ja tagasilennule. Kris sai ka sellel lennul omale “hea koha” ja seega magas kui aega sai Vahepeal tegeles ka väikese fotosessiooniga.
Koju saime ka väikese adrenaliinilaksuga, sest lend Tallinna oli veidi ülemüüdud kuid siiski otsustasid paar reisijat mitte kohale tulla ja me saime omale kohad, ning veidi peale südaööd olimegi juba kodus.
Ning kodunädal algas nagu ikka – keegi kooli, keegi trenni, jne, õhtul pidin Kätliniga kokku saame ja suusatama minema, kuid tundsin, et pean hoopis kodune olema ja mitte midagi tegema.
Siis saabus hooldekodu vahetus – koos Raineriga, nii et nalja sai palju.
Ning kolmapäeva õhtul käisin Kätlinil külas, seekord oli Jez ka kodus ja me jutustasime maailmast ja lendamisest ja igasugustest asjadest ja väga tore oli! Ja nii saigi november läbi ja algas aasta viimane kuu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar