Peale edukat töövestlust, algas september juba eriti värvilisena. Alustasin teadmistekuud Itikuga kokkusaamisega, kus tassisime kolmandalt korruselt alla 380 kg ehitusprahti. Itik teeb nimelt jällegi ühes korteris remonti ja nagu tal kombeks, on asi ette võetud väga põhjalikult, sest pigem ikka üks kord tee aga tee korralikult. Ühesõnaga mina sain naha korralikult märjaks ja tassisime rõõmsas koostöös kõik need mittevajalikud asjad alla.
Miskil päeval käisime emaga metsas, kus tema oli umbes 15 aastat tagasi kukeseeni leidnud, nüüdseks olid seal vaid pohlad ja laiguti tohutus koguses mustikaid. Neid me siis ka rõõmsalt korjasime ja vahetult enne autosse minemist, leidis ema ka hunniku miskeid seeni. Nii et kokkuvõttes oli üsna edukas metsakülastus.
Jõudsime ka Matsimäe lähistel rabas väikese jalutusringi teha, korjasime sealt üsna palju jõhvikaid. Ja peale pikka arutelu suutsime ka Miaga ikka väikeses rabajärves ujumisringi teha.
Peale seda rabaringi, olime sunnitud oma väikest Mini veidi pesema, sest ta oli meil väga poriseks saanud.
Nädalavahetusel külastasime Paavli kaltsukat, mina leidsin 2 jutukat, ning lapsed paar hilpu, mida kooliskäimiseks oli hädasti vaja. Siis uudistasime Tallinna parimat kebabi söögikohta (laupäeva hommikuse ilusaate andmetel), mis oligi üsna hea :)
Uue nädala algul seilasin jällegi üle lahe, Anneli juurde kus sain jällegi süüa teha, ploome korjata, aias kuivanud lilli lõigata, veel süüa teha, Noral bussi vastas käia, ning ka Noraga kohvikus olla.
Neljapäeval aga tegime end Anneliga ilusaks ning suundusime suurde, Helsinki linna. Esmalt suundusime Elite nimelisse restorani õhtust sööma. Teenindus oli suurepärane, toit ja jook väga maitsev :) Ja kui meie kõrvale tuli istuma kaunis tütarlaps, kellel oli ununenud pluusile hinnasilt külge, mis uhkelt tema selga kaunistas, siis oli meil nalja muidugi rohkem kui palju!
Õhtusöögi lõpetanud, jalutasime ooperisse, vaatama väga teemakohalist etendust Covid fan tutte. See oli siis Cosi fan tutte põhjal tehtud selle aasta versioon. Väga tore etendus oli! Ja prouad ooperidiivad olid suurepärased, isegi kui lauldi kaerahelbepudrust ja hernesupist. Igal juhul oli meil üks ütlemata tore neljapäev.
Reedel aga pakkisime asjad ja suundusime Noraga Tallinna, Anneli pidi korvpallikohustuste tõttu koju jääma. Enne Anneli juures lahkumist suutsin kapiukse nii kehvasti avada, et Anneli ja Markku pulmaserviisi üks tass kukkus tükkideks. See tuletaski meelde, et nende pulma-aastapäev on kohe ukse ees. Markku arvas selle peale, et killud toovad vaid õnne :)
Laupäeval panin kleidi selga, võtsin juturaamatu ja maandusin Tabasalu Imelihtsas kohvikus. Veidi aega sain raamatut lugeda, siis saabus minuga jutustama Itik, ja kui meie kokku saame, siis lähevad tunnid ju lennates. Meie jutuvada katkes sellega, et Rhea kutsus mind enda juurde lõunale. Haarasin siis lilled kaenlasse ja kimasin Rhea juurde. Sinna saabus ka Nora, ning kui meil oli lõunatatud ja peamised jutud jutustatud, siis suundusime Kunstihoonesse Subbi näitusele. Ning peale seda tagasi Reeda juurde, saatsime Nora ja Rhea miskile peole, ning ise asusime arutama reisiplaane. Nimelt pidi Reet minema Karurajale matkale kuid teised matkasellid olid viiruse ees veidi põnnama löönud ja seega jäi see reis ära. Minul oli juba ammu tekkinud suur soov reisida Korfule, kuid ette osta ma seda reisi ei olnud julgenud ja nüüdseks olid sobivad kuupäevad juba välja müüdud. Ja nii me Reedaga otsustasimegi ise, kahekesi reisida Karurajale matkama. Leidsime ka sobivad lennud, et kergema vaevaga Hautajärvile kohale saada ja sealt siis 4 päeva pärast end Rukalt leida. Esialgu panime plaani paika ja hakkasime nüüd siis reisi kuupäevi ootama.
Pühapäeva hommikul viisin ma Hera kontserdiproovi, ise kimasin koju riideid vahetama ning peale lõunat suundusime Rhea, Reeda ja Noraga teatrisse. Apelsinitüdruk oli etenduse nimi ning see oli väga liigutav lugu. Reet ja Rhea jooksid peale teatrit ruttu Hera kontserdile ning meie Noraga jalutasime veidi ning siis haarasime Markku ja Cara Mi kaasa ja suundusime Kaja pizzasse sööma. Ja siis suundus igaüks oma koju.
Esmaspäev algas tegusalt, esmalt joogatunniga, ning siis läksin uue tööandjaga kohtuma. Paraku asjad uute ettevõtmistega ikka kipuvad venima ja nii ka minu uue töökohaga. Kuna antud asutus asub hoones mis alles sel aastal valminud, siis venivad erinevad kooskõlastused ja maja vastuvõtmised, ning seega ka töösuhte algus. Praegu sõlmiti minuga leping töötamise aja algusega oktoobrikuus. Minul pole ootamise vastu midagi, kuigi tahaks juba midagi kasulikku teha :) Edasi suundusin omale uut Ipadi soetama kuna mu vana truu sõber ei taha eriti laadimisega tegeleda. Siis jõudsin veel Anneli Mazdat parendada, kuna see on minu käes müügis, ning ta hakkas miskit kahtlast häält tegema, viisin ta siis remonditöökotta, kus talle valati veidi roolivõimu õli ja Mazda hakkas käituma nagu uus. Siis külastasin kulmutehnikut, jõudsin RevalCafes suppi süüa ja siis veel autojuhi teenust osutada lastele, siis küpsetasin kodus saia ja tegin quinoa salatit ja nii see nädala esimene päev mul algaski.
Teisipäeval võtsin kogu selle kiire alguse peale hoopis vaba päeva, ja tegelesin oma tuludeklaratsiooniga. Ning poole päeva peale saingi selle tehtud.
Siis käisin emaga seenel, ning saime umbes hapukoorepurgi jagu seeni. Aga mets oli ilus :)
Miskil hetkel tegelesin Mazda müügiga, mul on kuulutus ühes suurimas automüügiportaalis ja aeg ajalt keegi tunneb auto vastu huvi. Tavaliselt toimub see neljapäeval-reedel-laupäeval. Osad inimesed helistavad ja lubavad vaatama tulla, leppides aja kokku aga kohale ei ilmu. Siis on inimesi, kes helistavad, et nad on juba teel ja on 10 minuti pärast auto juures, kuid ikkagi ei ole kohale tulnud. Siis on inimesi, kes arvavad, et auto ostu telefonikõnesid tuleb teha kell pool kaksteist õhtul ja et siis on kohe kohe vaja autot vaatama tulla, kuid saadetakse autot vaatama sõber, kes paraku oskab tihedalt kasutada sõna: perse ja kes oskab automüüjat parastada, et kui auto müümata jääb siis on ju persses... ühesõnaga on igasuguseid huvitavaid inimesi ilmas ja kõik need kõige huvitavamad soovivad Mazdat soetada :) Oleme Anneliga väikeseid koosolekuid pidanud ja otsustanud, et üritame ikka veel Mazda ostjate välimääraja raamatuks andmeid koguda ning kui oktoobri keskel viin auto “ostame iga auto” reklaamijatele Lasnamäe kontorisse. Kolmapäeva õhtul algas ka minu koolitee, nimelt ühinesin ma giidikoolitusega, mida ma olen juba mitu aastat soovinud teha kuid pole ajaliselt jõudnud. Nüüd on ju vaba aega palju käes ja ma olin tunnis kohal. Meid on 8 inimest, kõik veidike turismisektoriga seotud, ja väga kogenud juhendaja. Nii, et esialgu on kõik tore, vaatame kas ma selle eksami ka tehtud saan :) Kool hakkab toimuma kolmapäeva õhtuti klassiruumis ning lisaks on praktilised tunnid, ehk siis näpunäidetega ekskursioonid. Igal juhul on ju huvitav midagi uut õppida.
Neljapäeval käisime Reedaga läbi tohutu tormi ja vihmasaju omale matkavarusid soetamas Prismas - see on muidugi tore kui kaks inimest, kes igapäevaselt Prismas ei käi seal sisseoste teevad, sest midagi erinevatelt lettidelt leida oli meil paras katsumus. Ning halvaad me ei suutnudki leida, ei maiustuste ega kookide ega batoonide seast. Muude asjadega läks veidi paremini.
Reedel käisin oma uue tööandja juures ergonoomika koolitusel, mis oli selline hea ja huvitav asjade kordamine ning veidi ka uute nurkade alt vaatamine. Osad kolleegid olid toredamad kui teised, nagu ikka. Maja ise, kus ma tööle hakkan, on aga väga ilus ja asub mõnusas, looduskaunis kohas. Nii, et ootan aga edasi millal töö algab!
Õhtul käisime Krisiga kinos, Armastusega Itaaliast vaatamas, selle filmi võite rahulikult vahele jätta. Peale filmi suundusime oma kodupubisse, Black Rose, kus kohe kui olime omale peened kokteilid tellinud, alustas mängimist bänd! See oli üsna huvitav, kuid peale ühte kokteili me otsustasime lahkuda.
Laupäeval suundusime aga Viru Rabasse, kus tegime ka väikese ujumise. Mia tegi eriti kiirelt vette hüppamist ja veel kiiremini sai ta rabajärvest välja. Ujumised tehtud, jalutasime läbi raba, ronisime vaatetorni ja siis tegime jalutuskäigu raba kõrval.
Loomulikult läks ujumise ja jalutamise peale kõht tühjaks ja me suundusime Kuusalu Pork einelauda sööma. Kahjuks seekord, see koht ei vastanud meie ootustele, kõhu saime täis aga miskit elamust me ei saanud.
Hilistel õhtutundidel käisin veel lennujaamas Kätlinil ja Jezil vastas, kes sellel ilusal septembrikuu laupäeval kolisidki Eestisse, ja mina käisin neil lennujaamas vastas. Lennujaam oli inimtühi, isegi ühtegi taksojuhti ei olnud kohal. Seisin seal saabuvate lendude ukse juures, potilill süles ja ootasin :) Peagi saabusid uued Eestimaa elanikud, tegid veel koroonaviiruse testi ja me alustasime autosõitu läbi öise Tallinna.
Nädala lõpetasin emaga Viimsi vahelise jalutusretkega, kus otsisime Soosepa raba ja selle ka leidsime. Raba oli väike ja üsna kuiv. Jalutasime läbi enamus teerajad, mis leidsime. Osad olid veidike ilusamad kui teised. Aga kokkuvõttes oli see väike roheline oaas väga tore!
Järgmise nädala esmaspäeva alustasime Reedaga välismaa reisi ja seda lausa lennukiga. Esimene lennuk viis meid Helsingisse, kus sõime hommikust, ning siis astusime teisele lennukile, mis viis meid Kuusamosse. Sealt veel veidi bussiga, ning juba olimegi Karuraja alguses, Hautajärvi Looduskeskuses. Parajasti hakkas ka vihma sadama, ilmselgelt meie tervituseks, ning meie alustasime oma 82 kilomeetrist teekonda. Esimesel päeval oli meie plaan jõuda Taivalköngase matkaonni, milleni oli 19 kilomeetrit. Ning kuna kell oli juba kahele lähenemas, siis oli meil sammumisega üsna kiire.
Esialgu oli maastik rahulik ja vägagi tasane. Ilusad värvilised lehed olid nii puudel kui põõsastel, mustikapõõsad olid kollased-oranžid, kohati ka punased. Samas oli veel rohelist meie ümber. Kohati läks vihm tugevamaks, kuid õnneks õhtupoole jäi järgi. Õhtupoole muutus ka teerada väga juurikate rohkeks, eriti kõrvale vaadata ei saanud vaid ainult enda ette. Lisaks saabusid kerged tõusud ja allaminekud, ning endiselt olid need tihedalt juurikatega palistatud. Vahetult enne pimenemist jõudsime Taivalköngase onni juurde, kuigi onni me ei näinud. Kuna aga metsa all oli telke üsna mitu siis otsustasime samuti telgi ära proovida. Veidike sehmisisme ja leidsime omale sobiva koha, pusisime telgi kallal ning peagi juba istusime mõnusalt omadel diivanitel (madratsid ja magamiskotid) ning sõime õhtust. Kuna õues oli tekkinud tohutu tuul, ning muud laagriplatsil viibijad suundusid oma telkidesse, siis hakkasime ka meie magamisega tegelema. Öö möödus suhteliselt rahulikult, tuul ulus üsna tugevalt, kuid õnneks üsna kõrgel puulatvades. Vahepeal saabus telkimiskohta veel hiliseid matkajaid ning nende pealambid näitasid üsna uhket valgust ka läbi meie telgi. Õnneks meie telgile koputama ei tuldud ja peale ehmatust saime edasi magada. Hommikul ärkasime ilusa päikesepaiste peale ning sättisime kiirelt oma eilsed märjad riided päikese kätte kuivama. Ärkasime ja märkasime, tegime hommikupudru ja kohvi ning imetlesime vaadet ja soojendasime end päikese käes. Riided kuivatatud, panime need jällegi selga, pakkisime oma telgi ja magamiskotid-madratsid tagasi kotti, kotid selga ja asusime oma teise päeva 24 kilomeetrile vastu. 30 meetrit meie telkimiskohast, ja sattusime kohe Taivalköngase metsaonni, mida me olime juba õhtul otsinud :) Majake nimelt asus jõe kaldal ehk siis tuli vaid mäest alla minna :) Meie aga ületasime rippsilla ja olimegi teisel pool Oulanka jõge. Metsaalune oli väga ilus, tee mõnusalt lai, ei mingeid juurikaid. Eks ta ikka nii ole, et hommikul värskena on metsateed laiad ja juurikatevabad, ning õhtu saabudes muutuvad need kitsasteks kitseradadeks, juurikatest ja tõusudest tulvil :)
Lõuna eel nägime ka kahte põhjapõtra, kes metsa vahel tohutu jooksuga meist möödusid. Paraku jooksid nad nii kiirelt, et pildile me neid püüda ei jõudnudki. Lõunapausile jõudsime Oulanka looduskeskusesse, kus tellisime omale - palun vabandust - põhjapõdra burgerid. Burgerid maitsesid suurepäraselt!
Kohe peale lõunat uudistasime väga kärestikulist jõekeerdu meie matkaraja kõrval kulgeval jõel. Astuda oli meil tol päeval veel 15 kilomeetri jagu, ning esialgu oli tee ikka veel lai ning päike paistis. Varsti aga vajus päike madalamale ning juurikad ilmusid meie teele. Vaated olid küll ilusad ja värvid olid läinud veelgi punasemaks kuid palju me vaateid uudistada ei saanud kuna juurikad olid meie üle võimust võtnud. Lisaks ei tahtnud see viimane kilomeeter kuidagi lõppeda ja kui ta lõppes, siis ei olnud metsaonni ikka veel näha. Kuid, kohe kohe ta siiski saabus. Ilusa järve kaldal ning veelgi ilusama päikeseloojanguga. Koha nimi oli Jussinkämpä, ning vaatamata mitmetele telkidele väljas kauplesime omale ikka kaks kohta toas välja. Peale meie saabusid kaks prouat, kes olid väga jutukad ja ka nemad mahutasid end põrandale magama. Meie tegime väikese kuiva pesu, ning krõbistasime veidike batoone süüa ja kui pimenes, siis hakkasime magama sättima. Jalad eriti käia ei tahtnud enam, ei jaksanud isegi lõkke ääres istuda. Kuna osad majaelanikud hakkasid magamisega tegelema juba sel ajal kui meie saabusime, siis me veidike kartsime, et äratus toimub kell 5, kuid õnneks oli peamine ärkamine siiski 7-8 ajal. Nii ka meie. Tegelesime pesuga, ning söömisega ja kohviga, peagi pakkisime seljakotid kokku ja asusime jällegi teele.
Seekord viis enamus teest mäest alla ja see oli veel hullem kui üles sammuda! Reet oli ammu mul silmist kadunud ning tulin uhkes üksinduses. Aga ikkagi ühtegi karu ei kohanud. Mäest alla jõudnuna, sammusime pikalt jõe kaldal, kuni keerutasime veidi laiematele radadele ja jõudsime ühe lõunaonni juurde, kus oli palju päevamatkajaid, ning ka meiega ühel teekonnal olijatel oli siin lõunapausi koht. Hakkasime ka meie siis pastat keetma, ning tegime väikese teepeatuse. Pikalt uneleda ei saanud, kuna teekond oli meil alles poole peal ning niisama istudes hakkas suhteliselt jahe. Nii et pasta söödud, suundusime oma teekonnale. Kohe peale lõunakohta, oli meie rajal järjekordne rippsild. Üsna uhkelt rappus! Ning kuna seal ümbruses kulges ka Väike Karurada, siis oli teerada jällegi laiem ja loomulikult juurikateta. Peagi suundusime mäest üles ning vaatasime jõele ülalt alla, vaated olid aina ilusamad!
Peagi keerasime lahku Väikese Karuraja ringilt, ning siis läks meie tee kitsamaks, kuid see muutus laudteeks, ehk et õnneks ei olnud juurikaid :)
Nüüdseks alustasime võidujooksu kaasmatkajatega, kuna teadsime, et Porontimajoki kahes metsaonnis oli kohti kokku 8 inimesele, ning praegu oli meie vaateväljas juba 4 inimest peale meie, siis hakkasime taktikaliselt puhkepause lühendama, et kaasmatkajatest mööduda. Õnneks oli 4 kilomeetrit enne metsaonni ka üks tore laavu, kuhu jäid meist maha jutukad prouad, seega kimasime meie ruttu edasi, et onnis kohad hõivata. Viimasel kilomeetril kohtasime kahte matkajat, keda me enne polnud näinudki. Õnneks oli proual üks jalg veidi väsinud ja ta lonkas, seega saime neist siiski mööda ja viimsel hetkel oleksime peaaegu valele teele läinud, aga saime sabast kinni ja saime ka omale ühes majakeses kohad. Porontimajoki onn on nimelt vana vesiveski ning seega maja alt jookseb vesi läbi. Teine onn on ka veele väga lähedal, nii et mõnusat vulinat on kuulda kogu aeg. Tegime voodid ära ning suundusime õhtusööki valmistama. Metsaalune täitus telkidega, ning kui ühed noored matkalised olid ka omale pop corni gaasigrillil vakmistanud, siis saabusid lõkkekohta ka kaks matkajat kellel olid kaabud peas, seljakotid seljas ning mõlemil veel käe otsas Prisma kilekott. Keset metsa tundusid need matkalised veidi naljakad ja oma kaabudega meenutasid ühte tuntud poliitperekonda kodumaalt :) Muud reisisellid istusid aga pikalt lõkke ääres ning juttu jätkus. Meie soojendasime oma väsinud jalgu, ning vastasime kõigile küsimustele, mis meie suunas tulid. Enamus matkasellid vist aru ei saanud, et mis kandist meie pärit oleme.
Öö möödus rahulikult, hommikut alustasime nagu ikka väikese pasta ning kohviga. Ning üsna pea alustasime oma viimast, lühimat matkapäeva. Kuid lühikeseks olime selle plaaninud põhjusega :) Paar esimest kilomeetrit olid mööda rabamaastikku ja möödusid ilusates punastes-oranžides toonides. Kuid siis hakkasid eemal paistma kaljunukid ning kui neist esimesele lähenesime, siis saime aru, et selle mäe otsa me ronime. Ja kui ühest mäest üles minna, siis tuleb sealt ju ka alla tulla ja nii ka meie, üsna kiirelt tulime alla. Ning kohe oli meie ees järgmine mägi. See oli aga selline salakaval mägi, mis muudkui tõusis ja tõusis ja tippu sel nagu polnudki. Enne viimast 4 kilomeetrit tegime väikese puhkepeatuse kuigi nüüd tundus, et vist on lõputeekond vaid allamäge. Puhkepeatust pidasime toredas päevaonnis, mis asus vist üsna mäe tipus ning kus oleks pidanud olema kaunid vaated üle terve oru. Paraku, kui meie saime kohale tulla, siis oli loomulikult ka udu saabunud ja vaated olid napid, et mitte öelda olematud.
Ja viimased kolm neljast kilomeetrist olid mäest alla, kui nägime viimase kilomeetri silti, ja taamal ka suusamäe üsna teravat tippu, siis arvasime, et kilomeetriga see meie marsruudi sisse ei mahu ja et sellest me pääseme. Paraku, olid aga Karud, kes Karuraja rajasid, ju ometigi ehitanud trepi selle suusamäe küljele, mis otse üle tipu meid viis :) Mäe otsas kaotasime ka oma suunaviidad silmist ja pidime veidi ekslema, et siis jälle õigele rajale tagasi saada. Nii et viimane kilomeeter oli veel see kõige magusam!
Ruka linnakesse jõudes, pidime veel orienteeruma oma hotellini, ning kuna google maps saatis meid sinna umbes läbi Helsingi, siis saime veel ühest mäest alla ronida, et oma ilusasse järve kaldal asuvasse hotelli jõuda. Hotellis kuulsime rõõmusõnumit, et meid ootab saun ja kui soovime, siis võime ka järve hüpata. Suundusimegi kohe tuppa, panime omad märjad riided toas olevasse kuivatuskappi, pesime veidike oma poriseid jalanõusid ning hommikumantlitesse hüpates läksime sauna. Käisin vahepeal ja sebisin meile lavale ka õlled, lahke noormees baarileti taga oli väga mõistev ja valas eriti kiirelt õlled välja. Istusime veel laval, siis järve ääres ja vaatasime lähenevat udu. Ujumas me siiski ei käinud.
Õhtu lõpetasime põdraliha praega ning loomulikult punase veiniga. Öösel saabus aga selline uhke vihmasadu, et meil oli väga hea meel, et me olime oma matkatee juba lõpetanud! Peale hommikusööki, pakkisime aga seljakotid selga ja suundusime veel ühest mäest üles, et lennujaama viiva bussi peale saada. Oodates bussi väljumist, hakkas jällegi tibutama ning teisel pool teed kogunes bussipeatusesse värskeid matkajaid, kes alles suundusid matkaraja algupunkti. Teate kui hea tunne oli istuda lennujaama poole viivas bussis ja teada, mis neid ees ootab :)
Lennujaamas muidugi selgus, et meie piletitega on miski jama ja miskil hetkel hakkas mulle juba tunduma, et lennust jääme me küll maha. Õnneks suutis ikka keegi kuskil miskisse kastikesse linnukese teha, ja meid lubati lennule. Ning Tallinnasse jõudes ootas meid +20 kraadi sooja ja päikesepaiste :)
Kimasin ruttu koju, panin kleidi selga ja suundusin Vanalinna, giidikooli välitundi. Meile näidati Vanalinna peidetud nurki, ning õpetati millal ja mida rääkida. Väga tore oli!
Laupäeval jalutasin Krisiga Paadini, täitsa hea oli ilma seljakotita liigelda, kus tarbisime veidi karastavaid jooke ja päevitasime. Ilm oli nimelt südasuviselt soe.
Ning pühapäev möödus mul raaamtu lugemise tähe all, kuna esmaspäeval oli tagastamise tähtaeg ja mul oli veel 100 lehekülge läbida. Paraku on see nii populaarne raamat, et pikendada seda ei saanud. Seega ma lugesin ja lugesin ja sain loetud. Käisin ka väikesel jalutusringil, et mitte jalutusvormi käest lasta.
Uus nädal algas tavaliste toimetustega: käisin Minil esiklaasi vahetamas, kuna Kris leidis sealt ühe väikese mõra ning korraldas vahetuse kindlustusjuhtumina, siis käisin ka koroonatesti tegemas, kuna uus tööandja seda nõudis - vastus oli negatiivne. Ja nii saabuski oktoobrikuu :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar