Vaheaeg :)

Hommik!

Nagu te isegi aru saite, oli mul vahepeal blogikirjutamise vaheaeg. Ma ei hakka teile isegi miskeid ilusaid valesid siin välja mõtlema, et misk vahepeal siia lehele miskit uut postitust ei tulnud...need kes siin seda otsimas käisid, need teavad isegi et seda lihtsalt ei tulnud J

Aga nüüd siis kõigest tagantjärgi.

Mai-juuni olid suhteliselt lennurohked – meil on kõik lennud ka väga rahvarohked, seega on iga lend pungil erinevaid inimesi, nende lugusid, erinevaid reisiplaane ja juhtumisi.

Aga nad kõik on väga toredad ja mul on ääretult hea meel, et ma nendega kohtuda saan.

Nagu te juba teate siis lennujaama valves, või nagu me ise ütleme lennujaama üllatuspäevast, vōib erinevaid huvitavaid lende saada, siis nii läks ka mu maikuuse valvega. Ees ootas ööbimine Brüsselis ja Uppsalas. Seekordsed ööd olid küll lühikesed kuid Brüsselist on mul fotojäädvustus hommikusöögist ning Uppsalas olles vaatsin Eurovisiooni koos Itikuga - seda küll Skype vahendusel.

Nagu Eurovisiooni eel ikka siis sõlmisime ka meie Itikuga kihlvedusid - mina muidugi arvasin, et kuna viibin Rootsis siis Rootsi võidab, paraku arvasin ka, et Eesti tuleb võidukale teisele kohale....me teame isegi mis juhtus, seega pean jällegi võtma teekonna sadama piirkonnas asuvasse alkoholilattu, et kihlveo vein sealt ära tuua ;)

Siis saabus mul paar vaba päeva, ning tegin pikema jalutuskäigu seekord Bushy pargis hirvi taga ajades ning siis Kingstonis jõe ääres Eton mess'i ja teed ning loomulikult ka päikest nautides.

Mai lõpus hakkas ilm juba ilusaks muutuma ning eriti ilus oli see Lyonis, kuhu ma jällegi ööbima saadetud olin. Istusin lihtsalt pargipingil ja vaatasin inimesi ning päikesepaistet. Järgmine öö tervitas mind Dublinis - ka seekord ei viitsinud linna peale minna...ei tea millal see linn ennast mulle tutvustab :) Tutvusin hoopis meie lennu kapteniga, kellega koos sattusime hommikust sööma. Ma ei saagi aru mismoodi ta mind ära tundis, sest me kõik näeme hoopis teistsugused välja hommikuti ja eriti kui meil ei ole vormiriietust seljas, aga ära ta mu tundis - ju see oli triibuline särk, sest meil mõlemil olid hommikusöögil seljas triibulised särgid ;)

Ühel ilusal teisipäeval, kui vihma sadas, siis oli minule graafikusse määratud koosolek, minu käitumise ehk siis puudumise tõttu. Kuna ma olin olnud 2 erineval korral kolme kuu jooksul haige, siis pidin oma tervislikust seisundist aru andma ka kohalolekukontrolli osakonnale. Koosolek kestis umbes 3 minutit, kuna kui proua kellele ma aru andma pidin kuulis, et mu teine haigus juhtus kodubaasist eemal olles ja ma pidin seega ennast ka reisilt maha võtma, siis ta teatas koheselt, et see haiguskord ei loe kuna toimus kodubaasist eemal. Proua tegi miskeid märkmeid ning ütles, et minuga on kõik korras ja kuna mul rohkeim haigusjuhtumeid ei ole olnud, siis olen jälle puhas leht ja korralikus nimekirjas :) Hästi tore! Eriti tore, et selle koosoleku pärast võeti mind lennust ära sest mu puhkeaeg ei tulnud muidu välja ning koosoleku aega muuta ei saanud. Seega sel teisipäeval olin ma väga produktiivne - 3 minutit koosolekut ja kogu ülejäänud päev vaba. Ja vaba päeva ülejäänud osa veetsime Carolinega Kingstonis. Kõigepealt proovisime Liibanoni restorani - vein ja mezze olid seal väga autentsed kuid pearoog oli väga mitte-liibanoni maitsega. Seega seda restorani me ei soovita :) Aga nagu meie puhul ikka, siis rohkelt veini aitab igal ajal ja iga murega. Nii ka seekord - meil oli väga lõbus.

Järgmisel päeval saabus meile suvi ja ühtlasi tuli Londonisse kapten Veiko, kes töötab ajutiselt kodumaa asemel hoopis Manchesteris. Loomulikult pidime me ju kokku saama, suvesooja tervitama ning selle terviseks paar napsu tegema. Ja nagu lendajatega ikka - juttu jätkus kauemaks. Lootust on, et kohtume Veikoga tema saarel viibimise ajal veelgi :)

Ning järgmisel hommikul suundusin oma viimase aja parimale reisile - sihtkohad olid toredad, hea meeskond ning vahvad reisijad.

Esimene sihtkoht oli München - ilm oli kuum kuid siiski arvasin targemaks rongiga linna peale suundumise asemel hoopis see teekond jala ette võtta. Veidi üle poole tunni lonkimist ja juba paistsid tuttavad pitsilised majad raekoja platsil.

Jalutamisel on see võlu, et saab ümbrust uurida ning näha asju mida rongiaknast ei kohta. Jalutades saab ka omi mõtteid mõlgutada ning ei pea pingsalt kuulama naabrite jutuajamist, sest mis iganes keeles keegi rongis Su kõrval räägib, siis ikka üritad ju aru saada millest jutt käib :)

Ja nii ma sammusin ja vaatsin ümbrust ja ajasin enda peast eemale sinna viimastel päevadel tekkinud musta masendus-meeleolu. Mul olid vahepeal lausa sellised mõtted peas, et pakin asjad kokku ja tulen ära kodumaale. Ma nii kaugele muidugi oma mõtetega veel ei jõudnud, et mis ma seal kodus ka tegema oleksin hakanud - soovoliniku koht oli küll siis veel täitmata :) Aga jalutuskäik võõras linnas, võõra keele keskel aitab alati selliste imelike mõtete eemale peletamiseks. Lisaks sattusin veel väga toredasse kohta sööma - ilus ja maitsev suur tuunikala salat ning superluks roheline puhastav jook - see oli söök mis jääb meelde. Mu mustadele mõtetele andis suure tõuke ka väike arusaamatus Alaniga - ma ju tuntud uutesse inimestesse klammerduja ja kui ühel hetkel selgub, et ma tegelikult ei olnudki nii huvitav teisele kui mulle alguses tundus, siis on kukkumine valus ja sealt ei ole ka erinevad mustad mõtted kauged tulema. Aga elu oleks liiga üksluine kui meie ümber ainult roosa vaht oleks, seega peab vahepeal ka veidike musta värvi sinna segama.

Igal juhul aitab jalutuskäik võõras linnas, ja ilma dokumentideta, erinevate muremõtete peletamisel suurepäraselt ;)

Järgmisel päeval ootas meid meeskonnaga juba uus sihtkoht - minu vaieldamatu lemmik - Barcelona! Seekord oli meie tavapärane hotell inimestest pungil ning seega oli meid majutatud Sitges’e linnakesse. Jõudes kohale, arvasime paremaks oma aega basseini ääres veeta – midagi kokku me meeskonnaga ei leppinud, niisama arutlesime, et kohtume basseini ääres. Astudes aga oma toa rõdule, leidsin vaate rannale – sama avastas ka minu kõrval toas olev Emma – seega leppisime kokku, et lähme hoopis randa – et millal me ikka muidu randa saame. Kiirelt asusime rannariideid kohvritest otsima ning asusime teele. Hotelli ees põrkasime kokku poistega – nemad asutasid ennast koos kodunt kaasa antud ostunimekirjadega poodi minema. Me avaldasime oma plaani ning nad arvasid, et nad käivad kiirelt poes ära, soetavad väikese snäki ning joogi meile kamba peale ning liituvad siis meiega.

Kimasime Emmaga randa – jube mõnus on jalad liiva sisse pista, eriti kui koduses Londonis on alles ilmad jahedad. Isegi meres oli väga palju inimesi, ning see pani meid mõtlema, et vesi peab soe olema. Ja me suundusime seda asja lähemalt uurima. Vesi oligi väga mõnus, ning me suplesime kohe mõnuga, omavahel arutades, et meil on ikka maailma parim töö, mis võimaldab meil juunikuu laupäeval Barcelona lähistel rannas lebotada ning seal veedetud aja eest palka saada.

Varsti olid kohal ka meie poisid koos veinide ning erinevate snäkkidega – ja nii me seal rannal istusime, jõime veini, jutustasime ning vaatasime inimesi. Väga mõnus õhtu oli! Sellised õhtud ajavad minema suuremadki murepilved ka väiksematest peadest, ning toovad naeratuse nii suule kui silmadesse.

Edasi tuli mul paar vaba päeva – seekord sisustasin neid arsti visiitidega – ma ei olnud silmaarsti juures käinud juba kahe aasta jooksul, seega oli mul sellega tuli takus. Arstitädi oli väga tore, kuulas mu ära ning tegi nii palju uuringuid, et kodumaal ei ole mulle kunagi veel nii hulgaliselt neid tehtud – ja kuna meie suguvõsas on glaukoom, siis ei pidanud ma tasuma ei visiiditasu ega ka ühegi uuringu eest. Silmad on mul korras, ehk et vasak on endiselt laisk kuid glaukoomiga ei ole sellel midagi pistmist. Kuid arstitädi palus ikka kord aastas teda külastada.

Järgmisel päeval käisin oma perearsti juures kuna mu parem ranne teeb mulle endiselt haiget. Aprillis tehti sellest röntgen ja nüüd juuni alguses juba arstionu kutsus mind enda juurde, et pildi tulemustest rääkida. Ja tulemus on see, et mul on randmes miskid imelikud moodustised millega ma peaksin minema ortopeedi juurde. Kuna ma olen aga vahepeal elukohta vahetanud (oktoobris eelmisel aastal) siis ma ei kuulu enam selle perearstikeskuse alla ja see arst mind spetsialisti juurde suunata ei saa. Seega pean endale enne uue perersti leidma, minu rajonnis ja siis saan alles suunamise. Ehk et see projekt on veidike ootel ;)

Siis sain kokku leedulanna Inessa’ga, kellega me koos alustasime nii eelmises lennufirmas kui ka praeguses. Sõime lõunat ning pläkutasime niisama – Inessal on väga raske elu – ta nimelt on nii ilus, et tal raske selle tähelepanuga raske toime tulla. Nii ta siis kurtis mulle, kui raske on olla kui kõik teda vahivad kogu aeg kuna ta nii ilus on ;) Raske elu ikka kui Sa ilus oled.

Edasi tuli mul järjekordne Istanbuli lend, edasi-tagasi. Need on ühed rasked ja pikad päevad meie jaoks ning tihtipeale suhteliselt keerulised. Seekord suutis üks kolleeg külvata nii palju pahandust, et ülejäänud seitse ei suutnud seda terve lennu jooksul ära parandada. Õnneks midagi eluohtlikku ega eba turvalist ei toimunud, kuid stiilinäide oli selline, et kui õlu mida kliendile serveerida maha kukkus, siis raputas pahanduste tegija seda ja siis serveeris kliendile – loomulikult see õlu purskas nagu vulkaan! Nii et meie seas on huvitavaid inimesi – osad on toredad, osad on lihtsalt imelikud ja pigem ei peaks töötama kohtades kus nad puutuvad kokku inimestega.

Siis käisid mul kiired külalised – Anu ja Marion. Nende reisi põhjus oli Alexander McQueeni näitus. Hommikul oli mul plaanis neile rongijaama vastu minna – orkester ja puha....paraku juhtus selline tore lugu, et ma magasin sisse....nimelt arvas mu telefon paremaks ennast välja lülitada ning seega ka mitte äratustega tegeleda. Ärkasin hetkel, mil oleksin pidanud juba kodunt lahkuma. Nii et umbes tund aega hilinemist ja kokku me saimegi. Tegime siis pika jalutuskäigu läbi Camdeni turu ning Regent pargi. Ilm oli jalutamiseks parim.

Ning järgmisel päeval kimasime näitusele – see oli väga uhke. Hämmastav ikka kui andekad on osad inimesed ja nad elavad (elas) samal planeedil kui meie, hingavad sama õhku. Igal juhul kui teil on kuskil võimalik minna sellele näitusele, siis soovitan kindlasti minna. Londonis on see nüüd küll kuni septembri lõpuni välja müüdud...

Peale näitust logelesime Hyde Parkis, nii murul kui ka kohvikus:

Ja nii see kiire päev möödus.

Paar päeva enne jaanipäeva suutsin lennus oma käe uhkelt klaasisahtliga katki lõigata. Alguses tundus haav suht sügav kuna verd purskas ikka julgelt ning kuna see oli selle päeva esimene lend, siis ülejäänud aja sunniti mind viibima vaid köögis ning eriti suuri ülesandeid mulle enam ei antud. Õhtul kui kodus uuesti sideme lahti võtsin, siis ei paistnud asi nii hull, ning ükski klaasitükk ei piilunud ka haavast välja, seega arvasin, et lähen ikka järgmisel päeval tööle. Eriti kuna lend viis mind Amsterdami ja samal ajal viibisid seal ka Ita ja Siim, kellega meil oli kokku lepitud kohting!

See oli üks väga tore päev! Alustasime hommikusöögiga, siis mugisime friikaid...vahepeal tarbisime erinevaid jooke ning jalutasime mööda ilusaid kitsaid tänavaid ja lobasime erinevatest asjadest. Nii tore on kui Sinu ööpeatuses on teised sõber-lendajad ees!!!

Järgmine päev leidis mind aga Kopenhaagenist – tegin seal igavesti pika jalutuskäigu, külastades Tivolit. Karusselli peale ma küll ei läinud kuid uudistasin niisama seda parki ja kuulasin paari kontserti, mis seal toimusid.

Siis leidsin miski torni, mille otsa sai ronida ja vaadet vaadata. Loomulikult tegin ma ka seda.

Ja siis jalutasin niisama sihitult mööda linna. 

Kopenhaagen on nii tore, selline kodune tunne tuleb seal!

Ning järgmisel hommikul, peale tagasilendu Londonisse, saabus mulle külaline kodumaalt, Andrus. Aga sellest kus me käisime ja mida nägime kirjutan ma järgmisel nädalal.

Veel selline info, et homme õhtul alustan koduteed ning olen Eestis 13-23.07. kui keegi tahab suhelda või mind päriselt näha, siis andke aga teada ;)