Köhides ikka edasi

Olen nüüdseks siis juba veidi üle nädala terve olnud ning lennanud. Veidike küll aeg-ajalt annab tunda köha, mis minust ei taha lahkuda aga ma endiselt võitlen sellega, ning ühel päeval ka võidan.

Minu esimene kodust väljaminek toimus neljapäeval ning sihtkoht oli prantsuse keele tund. Tunniks olime kokku leppinud, et teeme jällegi väikese peo kuna ühel klassikaaslasel oli sünnipäev. Pärast selgus, et ka õpetajal oli samuti sünnipäev olnud. Seega oli tähistamist palju. Mina küpsetasin juustuküpsiseid, Amy tegi shokolaadi küpsiseid ning Helen ja John hoolitsesid joogipoolise eest. Loomulikult möödus tund eriti kiirelt ning lahkusime me sealt paljude uute teadmistega.

Minu esimene lend peale tervenemist oli Zürichisse - te hakkate nüüd naerma aga ma ei suuda meenutada kas ma olin seal enne käinud või mitte. Mõni koht oli küll väga tuttav, kui linna peal jalutasime. Seekord oli meil nii tore meeskond, et kimasime linna peale lausa kolmekesi. Seda pole ammu juhtunud, et keegi tahaks või siis kellega tahaks ise välja jalutama minna. Igal juhul veetsime meeskonnaliikmetega pika pärastlõuna. Loomulikult aitas ka ilus päikesepaisteline ilm sellele jalutuskäigule kaasa.

Järgmine päev viis mind Glasgow'sse, kus ma ei olnud varem kohe kindlasti linna peal käinud. Tegin siis pikema jalutuskäigu ning ooin meeldivalt üllatunud kesklinna arhitektuuri osas. Eriti sügava mulje jättis raudteejaam. Paraku oli see hoone nii suur, et pildile ma seda ei suutnud püüda.

Oma jalutuskäigu lõpuks leidsin mõnusa Fish&Chips koha, ning istusin sinna maha. See oli üks väga kohalik koht! Shoti vanaprouad, lokid hallides/valgetes juustes, musid värvitud ning kuhu siis veel laupäeva pealelõunal minna kui mitte kala & friikatega maiustama. Tore oli neid prouasid vaadata, eriti tore oli vaadata ning kuulata nende suhtlust ettekandjatega, sest ilmselgelt teadsid ettekandjad kõiki nende soove ning erinõudeid.

Edasi lendasin miskeid lühemaid edasi-tagasi otsi, kohates nii toredaid reisijaid kui ka väga toredaid ning huumorimeelega meeskonnakaaslasi. Ühe prouaga naersime nii palju, et isegi viimase rea reisijad küsisid, et mis vitamiine me tarbime, et nii palju naerda jaksame.

Kolmapäeva õhtul sain kokku oma sõbranna Carolinega. Temaga kokkusaamine on alati selline tore itsitamise õhtu, mis on täidetud alkoholiga. Nii ka seekord. Ütleme nii, et minu pea oli järgmisel päeval suht hell...

Ja peagi saabus lend Beirutisse. Seekord oli meil kokku sattunud nii tore meeskond, et ei mäletagi, et nii palju naernud oleksin. Teise päeva hommikuks olid kõhulihased ning põsed valusad, kuid pool reisi oli alles ees :) Õnneks jätkus ka teine pool samas rütmis. Midagi erilist me ei teinud, eriti kaugele hotellist ei läinud - kuigi kapten seekord seda isegi lubas. Siiski kolistasime turvalises hotelliümbruses, tuttavas "originaalide" poes, DVD poes ning loomulikult võtsime eine Kanakuudis.

Tagasilend möödus samuti naerdes, maandumiseks sain omale esmaklassilise vaatega koha ehk siis lendurite juures. Ilm oli ilus ning vaated suurepärased ja no loomulikult jätkus nalja ja naeru ka maandumise juurde. Loodetavasti neid kabiini lindistusi ei hakata üle kuulama ;)

Ning peale seda rasket reisi saabusid minu väljateenitud vabad päevad. Eile kohtusin Alaniga, keda polnud väga pikka aega näinud. Alan pidi minema silmaarstile. Ma küll arvasin, et peale uute prillide saamist ta ehk ei tahagi minuga enam aega veeta, et kui ta ükskord nägijaks saab. Aga Alan lubas võtta selle riski ning siiski kutsus mu endaga kaasa. Kuni silmaarstid oma tööd tegid, kolasin mina jõe ääres ning vaatasin päikest. Seda oli meil eile eriti rohkelt! 

Sellel varajasel hommikutunnil oli jõeääres palju koerajalutajaid ning jooksjaid, samuti ajasid oma asju haned ning pardid ja ka teised vee äärde kogunenud linnud. Kes lihtsalt soendasid oma sulgi päikese käes, kes ajas naabrimehega juttu ja kes lihtsalt kirus naabreid. Ilm ja maailm oli kevadet täis ning kõik kes sellest tundest osa said, nautisid seda naeratusega.

Peale silmakontrolli, suundusime hommisöögile ning rääkisime ära kõik vahepeal juhtunud sündmused, muuhulgas arutasime ka Eesti Vabariigi valimisi ning sellist toredat väljendit nagu – aeglane nagu tigu – kuna Alan oli seda miskis ajakirjas kohanud, kui huvitav väljend teises keeles ja kuna see teine keel oli eesti keel siis jättis ta selle väljendi meelde.

Peagi saabus aeg, mil Alan pidi lendu suunduma ning mina koju niisama tore olema.

Ning ka täna on mul vaba päev – olen seda sisustanud jällegi hommikusöögiga Alaniga – seekord minu juures kodus ning lahke perenaine pakkus tatraputru. Siis parandas Alan mu kohvri ära, millel osad rattad keeldusid keerlemast – nüüd peaks need jällegi korras olema ning ma saan rahulikult sellega rullida läbi erinevate lennujaamade.

Ja nüüd küpsetan ma järjekordseks prantsuse keele tunniks peedi/sinihallitusjuustu rulle ning teise käega teen prantsuse keele harjutusi, sest paari tunni pärast pean juba tundi suunduma. Nii, et kaunist neljapäeva jätku Teile kõigile!