Kodumaa külastus

Lõpuks saabuski see aeg kui ma sain oma kohvri kokku pakkida ning suunata nina kodumaa poole. Seekordselt suundusin sinna läbi Amsterdami. Sealses lennujaamas passikontrollis oli tore kohalik noormees, kes juba kaugelt hüüdis mulle, et ma olen vales sabas, et meeskonnaliikmetel on eraldi sissepääs – ma siis selle peale ütlesin et ma olen täna siin kui reisija, mille peale noormees arvas, et ma ei näe välja nagu reisija – ütlesin, et olen maskeerunud, et keegi mind ära ei tunneks ;) (Ma nimelt reisisin vormiriietuses)

Teine meeldejääv seik sellest lennureisist oli, et bussis mis viis mind lennujaama hoonest lennukini seisin kõrvuti koos Kaia Kanepiga – tundsin endal ka kohe servikiiruse parenemist ;)

Kodumaale jõudmine läks valutult, ilm oli meeldivalt jahe, ehk siis -17.

Järgmisel hommikul suundusime emaga bussijaama, et sealt sõita külla Viljandi vanaemale. Ilm oli ilus ja päikesepaisteline:

Viljandisse jõudes tabas meid väike shokk, kuna temperatuur oli teinud väikese hüppe, ning miinuskraadid olid kogunud tuure. Seega ei kolanud me niisama linna peal vaid suundusime kohe vanaema juurde. Vanaema oli nagu vanainimesed selles eas ikka – vaikne ning sõnakuulelik, vaatas seepe ja sõi rohtu. Loomulikult oli tal ülevoolavalt hea meel meid näha ;)

Teisipäeva pärastlõunal suundusime uuesti bussijaama, et järgmisele seiklusele vastu minna. Ema võttis pileti pealinna ja mina sama bussiga kuni Mäo ristini ja sealt teise bussiga Lauknale, oma õe juurde. Bussivahetus sujus suurepäraselt. Kuid uues bussis istudes rabas mind väike paanika, et kas ma ikka pimedas oma peatuse ära tunnen. Siis meenud mulle, et moodsates bussides on wifi ja mul ju telefon, mis muudab minu elu ;) Võtsin välja oma telefoni, panin tööle kaardirakenduse ja saingi teada kus ma asun ja kui olin paari miili kaugusel oma sihtpunktist asusin riietuma. Tegelikult vist teab bussijuht ka millal keegi maha läheb aga ei või iial teada kas ta ikka kõiki postipeatusi meeles peab ;) Igal juhul kohale ma sain ja Kris oli juba mind ootamas.

Ja kodus ootasid Marta ja lapsed. Marta on muidugi minu suur lemmik – kui ma vaid saaksin siis pistaksin ta kohe kohvrisse ja võtaksin endaga igale poole kaasa, ja pealgi oskab ta ennast imepisikeseks teha – nagu juuresolevalt pildilt näha on:

Martal oli aga külas käinud kährik ja nagu laulusõnadki ütlevad siis neist ei ole midagi head loota. Nii läks ka Martaga – kährik oli külaskostiks jätnud kärn-tõve ja seega pidime Martat kaks korda päevas süstima. See oli selline huvitav kogemus, ma küll arvasin, et peale seda Marta minuga enam ei suhtle aga ta ei saanud vist isegi aru, et ma miski süstlaga teda vahepeal sutskasin.

Krisil külas olles külastasime ka lähedal asuvat Haapsalu linna, see oli talviselt unine kuigi päike paistis. Käisime raamatupoe kohvikus – Ita isa soovitusel, oli väga tore koht. Ja loomulikult külastasime Müüriääre kohvikut, mille päevasupp oli endiselt suurepärane ;) Ja loomulikult vaarika-beseerull, see on lausa rohkem kui suurepärane ;)

Siis suundusime lastele lasteaeda-kooli järgi ja edasi viis meid tee juba Märjamaa ujulasse – see oli üks igavesti tore ja hinnasõbralik ujula, koos kahe sauna ning kahe basseini ja ühe mullitava vanniga. Nii, et kellel Märjamaa kanti asja, siis soovitan minna ujulat külastama.

Järgmisel päeval oli Mial öökool ehk siis kooli mindi alles kella kuueks õhtul. Seega oli meil terve päev aega igast muid asju teha ja Cara Mi’le anti ka vanema õe öökooli puhul lasteaiast vaba päev. Nii me siis ajasime muid asju – viisime taarat, soetasime toidukaupu ning käisime Krisil tööl külas.

Selle külaskäigu ajal suutsime ka Krisi lauaarvuti mitte töötavaks muuta, ehk siis Kris oli sunnitud koos meiega koju tulema kuna tööd ta enam kontoris teha ei saanud J

Lõunasöögiks oli meil terve notsu:

Ja varsti oligi aeg minna öökooli. Kahjuks meid kaasa ei võetud kuid hiljem Mia rääkis meile, et tunnid olid järgnevad: viipekeel, loomateadus, modellindus, kunstiteraapia. Oli väga põnev koolipäev (öö) olnud.

Märkamatult oligi saabunud reede ja me suundusime pealinna poole. Ristil bussipeatuses bussi oodates hakkas meil aga nii külm, et suundusime külmarohu järgi kohalikku poodi. Paraku oli aga paar minutit kella kümnest puudu (seda siis hommikul) ning seega pidime seisma kassa kõrval oma külmarohu valikuga ning ootama oma aega. See võis olla küll tore vaatepilt kui kaks naist koos kahe lapsega seisavad Jägermeistri pudel käes, väriseva käsi kassa kõrval ning vaatavad ainiti kella J Igal juhul saime oma meditsiinilistel kaalutlustel soetatud pudeli kätte ning suundusime õnnelikena uuesti bussipeatuse suunas. Kohe tuligi buss ja saime veidike soojemasse ümbrusesse. Et mitte teisi reisijaid ahvatleda, varjasime oma arstirohu Ruthi kootud telefoni ümbrisesse – vaadake kui kasulik on asju oma kätega teha, neid saab mitmetel otstarvetel kasutada.

Pealinnas oli meie esimene peatuspaik hambaarst, kus Mia pidi loovutama kaks hammast kihvikule – need anti ilusasti kilekotti pakituna küll meile kaasa. Edasi suundusime Lennusadama poole. Teel läksime Tallinna hotelli kohvikusse külmavarju ning seal lõunatasime koos järjekordse kuulsusega – nimelt istus kõrvallauas meie kõigi suur lemmik, Tõnis Mägi. Utsitasime ikka Cara Mi’d et ta läheks ja ütleks kuulsusele, et ta meil hirmsasti meeldib aga Cara Mi arvas, et ta ju ei tunne teda ja seega ei hakanud minema.

Varsti oli meil kokkusaamine Nora’ga, kes ühines meiega Titanicu näitusele. Kogu meie seltskond sai piletid ja uue identiteedi, ning rõõmsalt suundusime oma kajuteid ja ajaveetmiskohti külastama. Siin ka fotomeenutused sellest:

Kohale oli ka toodud kurjajuur jäämägi:

Ja siit nimekirjast leidsime siis teabe oma saatuse kohta:

Need kes hästi siit pildilt midagi lugeda ei näe, neile siis teadmiseks, et meie jäime köik ellu ja kui me surnud ei ole, siis elame me veel praegugi J

Kehastudes tagasi iseendaks, tegime veel kiiremaid ringe ülejäänud muuseumis, lendasime lennukitega, tulistasime lennukeid – see ei tulnud meil kellelgi eriti hästi välja, seilasime laevaga, ning Kris valmistas ka väikese söögi:

Peale kõiki neid huvitavaid eksponaate, kimasime koju, haarasime omad uisud ning suundusime uuele Pirita uisuväljakule J Tegelikult on väljak suhteliselt sama mis enne kuid uisumaja on ilus ja uus. Seda oleks võinud umbes sama kaua uudistada kui Lennusadama muusemi. Me arvasime siiski paremaks hoopis uisutamisega tegeleda:

Ja õhtu lõppes Viimsis, teejoomisega, kuhu ühinesid meiega juba ka Reet ja Hera.

Panen siia üles ka Cara Mi joonistuse, mis üleval ka Facebookis, laste joonistuste seas, mis on saadetud presidendile. Paraku ei saa sinna paljud inimesed ligi ning seega ei saa see pilt nii palju “laike” kui võiks. Seega palun, mu kallid lugejad, “laikige” seda joonistust siin:

Laupäeva hommik algas asjade pakkimisega, sest suundusime Miaga Reeda sünnipäeva tähistama. Ja nagu te isegi aru saate siis ühte korralikku juubelit tuleb tähistada ei rohkem ega vähem kui ühe rabamatkaga. Ja talvise rabamatka kohustuslik osa on ka uisutamisring laugastel.

Meeleolukad pildimeenutused on siin:

Õhtuks oli suurematele tüdrukutele ehk siis neile, kes on juba neljakümnenda eluaasta piiri ületanud või sellele õige lähedal, broneeritud laud restoranis Diip. See oli üks väga tore koht, hea söök ning suurepärane teenindus! Anneli sõi suitsusealiha, pearoa lõppedes ta tõusis püsti ja aplodeeris, täpselt nii nagu nägi ette sama nädala üks juhtivaid nädalalehti.

Kelner, kes meid teenindas oli suurepärase huumorisoonega – nimelt tuletas ta meile meelde, et “kes siis ikka laupäeva õhtul vett joob”, kui meie nagu ullikesed soovisime ka vett joogiks tellida ;)

Peale restorani, suundusime Reeda juhtimisel Kuku klubisse – Reedal endal olid sellest teekonnast küll lünklikud mälupildid aga fotoseeria aitas neid lünki hommikul täita.

Kuku klubi oli ka üks väga tore koht (mis mulle meenutas miskipärast mr. X’i, kellele ma sellest kohe SMSi teel teada andsin), eriti tore olid Riho Sibul, kes oli seal kui külastaja ning kes suudles Anneli kätt, mida see ei ole siiani pesnud ja teine tore seik oli see, et Ruth leidis kodus oma rinnahoidja vahelt 5 EURose rahatähe, mille sinna sattumisest ei tea keegi mitte kui midagi ;)

Pühapäeva hommik oli selline aeglane, kuid miskil hetkel saime ikka uksest välja ehk siis Anneli kimas uksest välja ning Ruth tilbendas tal sabas. Selgus, et tuleb minna auto aku vahetama. Aku vahetus toimus sellises kohas kus põhitegevuseks on päästevalmidus ehk siis vabatahtlik pritsumeeste valvekoht. Ja üks vabatahtlikest oli seal Madis Milling ;) Need, kes ei tea kes on hr. Milling, siis nüüd saate teada, et see on see mees, keda Ruth on ammu tahtnud katsuda. Nüüd siis seisis Ruth Millingu kõrval ja punastas nagu teismeline aga siiski ei julgenud midagi öelda. Ja nii ta mul katsumata jäigi – pärast küll kahetsesin, sest millal mul ikka selline võimalus veel elus ette tuleb. Igal juhul kui hr. Milling satub seda kirjutist lugema, siis teadku, et järgmine kord teen ma selle ära!

Edasi suundusime veel miskeid asju ajama ja varsti avastasin end juba Viimsi kodunt, Anneli oli laeva peal ning Reet tegeles toidukaupade varumisega.

Peale veidikest puhkust, tegin jällegi tee termosesse ning suundusin pühapäeva õhtusele jalutuskäigule koos mr. X’iga. Ja nagu temaga alati, oli nii tore, nii tore. Käisime Püünsi küla juures asuval linnusaarel, millelt oli väga kaunis vaade Tallinna panoraamile ning ka pimedale merele. Ilm oli väga jahe, seega oli soe tee ja külmad juustuküpsised abiks. Ja loomulikult soe vestlus erinevatel teemadel ;)

Uus nädal algas meditsiiniasutuste külastusega – seekord olid arstiproua poolt vaid head uudised, mida on ju alati tore kuulda. Peale seda oli mul 2 tundi vaba aega – ja ma veetsin selle diivanil pikutades. Nii mõnus oli!!!

Õhtul oli kokkusaamine emad-tütred – seekordne restoran mida külastasime oli Manna la Roosa. Joogid olid head, hirvepraad ning eelroaks võetud kaheksajalg samuti, ülejäänud söökides oli veel veidike arenguruumi ;) Sisutus oli muidugi esmaklassiliselt huvitav ;) Aga nagu selle seltskonnaga ikka, nalja sai rohkem kui rubla eest, seega me ei lasknud ennast veidikestes puudujääkides segada.

Teisipäev algas juuksuris, sealt edasi kohtumine Itaga, kes oli vahepeal puhkusereisilt tagasi saabunud – temaga jätkub juttu muidugi alati kauemaks kui aega meile antud on J

Õhtul suundusin aga Reedaga kinno (Nümfomaani vaatama) ja peale seda Jussi õlletuppa pelmeene mugima ;)

Kolmapäeval käisin veel oma tädil külas, ja õhtul jõudsin ka kiire käigu teatrisse ette võtta – etendus oli küll selline, et oleks võinud ka olemata olla ;)

Ja siis saabuski aeg kui pidin oma vormiriietuse selga tõmbama ning suunduma tagasi tööpostile – kõigepealt siis reisijana läbi Kopenhageni Heathrow'sse ja sealt edasi Tel Avivi. Kopenhageni lennurada sain veidike lähemalt vaadata:

Tel Aviv võttis mind vastu sabath’i eelsena ja seetõttu ei julgenud ma ka Jeruusalemma minna, kuna isegi kohalikud arvasid, et peale päikeseloojangut enam bussid ei liigu ja tagasi ma saaksin tulla vaid jala ;) Seega veetsin aega meeskonnaga ning seda siis lihtsalt mere ääres jalutades ja vägijooke tarbides.

Lennud olid mõlemad väga toredad, mis oli väga üllatav selle sihtkoha kohta. Ühe reisijaga jätkus juttu pikemaks, nii et peame ka väljapool lennukit kokku saama, et omad jutud lõpuni rääkida.

Peale püha maa külastust olen lennanud veel paar edasi tagasi lendu ja need on olnud nii toredad, et naeratus ei taha kuidagi lahkuda mu näolt J

Eilne Oslo oli eriti meeldejääv, seda nii reisijate kui ka lendurite osas. Nimelt on mul siin firmas meelde jäänud (seda siis positiivselt) kaks kaptenit. Ja eile oli selline tore päev, et üks neist lennutas mind Oslosse ja kuna Oslos oli lendurite vahetus siis teine lennutas meid sealt koju. Nii, et nüüd on järgmised kolm aastat kindel, et ma oma lemmikuid enam ei kohta ;) Sest igasuguste relatiivsus- ja tõenäosusteooritale kindlaks jäädes, sellise töötajate arvu juures ei saa see lihtsalt varem juhtuda. Samas nendele teooriatele kinnitudes, ei saa sellist asja juhtuda ka ühe, kahetunnise lennu juures. Aga eile oli just selline päev. Eriti hea allegooria selle asja juures on veel, et mina teadsin, et nende nimed on Richard ja Nick – omast arust jätsin just need nimed meelde, et kui ma neid uuesti kuskil kohtan siis tean kellega on tegu. Ja ülla-ülla, eile tuli välja, et nende nimed on siiski John ja Nick. Ehk siis minu tabavus oli 50 % ;)

Kui ma Richard/Johnile ütlesin, et eelmine kord oli tema nimi Richard, et mis sellest asjast saanud on ja kas ta tihti lendab vale nime all, siis ta arvas, et kui inimesel on nii ilusad silmad kui minul, siis minuga koos lennates võib ta seda teha, mis tahes nime all :)
Selle ilusa lausega ma tänaseks lõpetan!