Maikuu

Peale mai alguse kiiret Milaanot ootas mind Toulouse. Seal oli mul ülesanne-soovitus, leida Burgerite Ateljee. Nimelt soovitas meie lennu esimene ohvitser ühte söögikohta - ta ise lendas edasi tagasi lendu ja seega ei saanud minuga ühineda - Burgerite Ateljee, mis pidi valmistama nii häid burgereid, et viivad keele alla. Ta hoiatas mind, et pean seal kohal olema kohe kui koht avatakse, kuna hiljem tekib sinna pikk järjekord. No see jutt tundus nii intrigeeriv, et ma ju pidin selle asja ise järgi uurima. Jõudsin kohale 5 minutit peale avamist ning saingi viimase laua! Peale mind pandi inimesed ootejärjekorda, või siis neile pakuti võimalust burks kaasa osta. Istusin siis tähtsalt oma lauas ja burger oli tõesti selle ateljee külastust vääriv. Koht ise oli väike, vaid umbes kümme lauda, kuid tõesti, kogu aeg oli järjekord ukse taga.

Mugisin siis oma burgeri kõhtu ning vabastasin laua järgmistele, ise aga suundusin linna peale veel kolama. Vahepeal oli isegi päike pilve tagant nina välja pistnud.

Seekordne Toulouse oli täitsa tore, selles linnas võiks täitsa rohkemgi aega veeta :)

Edasi ootas mind aga hoopis teisest klassist sihtkoht - Beirut. Lend läks väga hästi, ei miskeid imelike muredega reisijaid ning ma kogu meeskond oli väga tore. Kohale jõudes tegime loomulikult kiire kohustusliku lennujärgse tutvumisõhtu kergete jookidega :)

Järgmisel hommikul suundusin mina aga julgele retkele linna peale - eelmisest kordadest õppust võttes, tellisin omale sama takso linna vastu, et see mind siis hotelli tagasi tooks. Sest vanadel aegadel oli alati linnast takso saamine üks paras saaga. Kuid eks me ikka õpi, ning taksojuht oli lahkelt valmis mulle järgi tulema. Jalutuskäiku alustasin sadamast - see oli suhteliselt inimtühi, isegi minu lemmik-kohvikus oli vabu laudu. Kuna ma ei olnud veel hommikust söönud, siis istusingi oma kohvikusse maha ja tellisin kohvi ja salati, ehk siis hommiku ja lõuna ühes komplektis. See on kohvik on selline huvitav kooslus, et teenindajad ei ole seal kunagi millestki huvitatud, nad küsimustele ei vasta, tellimused lähevad neil segamini, naeratustest või miskist lahkest olekust on asi väga kaugel, kuid nende küpsetatud sai, ning muud toidud on super-luks. Seepärast olen ma nõus seda huvitavat teatrietendust vaatama, mõnuledes hea saia, salati ning sadama vaatega.

Teatrietendus vaadatud, suundusin jalutusretkele Beiruti kuulsale promenaadile. Ka promenaad oli suhteliselt inimtühi, väga üksikud jalutajad-jooksjad ja muidusööjad hulkusid seal ringi. Seda parem oli see mulle, sain rahulikult uudistada kõiki ja kõike, mis mulle tee peale ette jäid.

Jalutasin suht pikalt promenaadil ja siis suundusin väikestele tänavatele merest veidi eemal. Avastasin sealt koolimaja, kus olid just lõppenud tunnid ning lastele vastu tulnud autojuhid/lapsevanemad olid tekitanud korraliku liiklusseisaku nii kooli tänavale kui ka mõnele paralleelile kui ka horisontaalis asuvale tänavale. Kusjuures, see ummik oli ikka korralik parkimine keset tänavat, oodates siis oma võsukest või tööandjat.

Mina laveerisin end sealt vahelt läbi ning jalutasin aga mööda väikeseid tänavaid tagasi uhke vanalinna turu poole. Teele jäid mulle veel Rooma aegsed varemed, mida pildistasin, samuti vaatasin parlamendihoonet, mid turvamees pildistada ei lubanud, siis leidsin aga postkontori ja kuna mul ongi kõik need aastad Beirutist postkaardid saatmata olnud, siis suundusin sinna neid soetama ja siis saatma.

Tütarlaps ulatas mulle paki postkaarte, millest ma sain siis valida omale sobivaid, siis osetasin margid, ning tütarlaps hakkas kohe uurima kust mina ikka tulen ja kas ma ei tahaks veel miskeid tooteid temalt osta - pakkuda oli kõrvaklappe, selfie sticke, ja muud sellist hädavajalikku, mida ikka postkontorist otsima minnakse. Ma olin muidugi vilets ostja, soovisin vaid oma kaarte ja marke. Tütarlaps leppis sellega ja me lahkusime sõpradena.

Siis tegin veel veidi pilte täiesti tühjadel tänavatel parlamendi ja suure moshee vahel - tavaliselt on seal kohvikud avatud, inimesed jalutavad ning suhtlevad, nüüd olin ma seal rajoonis suhteliselt üksinda. Ei tea kas ei olnud veel hooaeg - kuigi ma olen seal olnud ka talvisel ajal ja inimesi on olnud oluliselt rohkem kui seekord, või on isegi kohalikud hakanud kesklinna vältima ja ajavad omi asju muudes rajoonides.

Peagi oligi aeg minna kohtumispaika, kus ma oma taksoga pidin kohtuma. Seisin seal ning lugesin uudiseid - Beiruti kesklinnas on nimelt tasuta wifi - selline väike detail, mida ehk üks suurem euroopas asetsev saareriik võiks omale kõrva taha panna ning ehk isegi sellest eeskuju võtta, kui minu juurde tuli miski onu ja küsis, et kas ma ootan taksot, vaatasin teda suht umbusklikult ning ta küsis uuesti, et kas ma ootan taksot ning nimetas minu hotelli nime. Sellega sai ta muidugi minu tähelepanu ja selgus, et minu taksojuht oli saatnud mulle järgi miski teise klemmi, kuid kõik toimis, ning mina jõudsin tagasi hotelli, ilma vahejuhtumiteta.

Tegin veel kiire käigu "fake" poodi ehk siis poodi, kus saab soetada erinevate kaubamärkide pea-aegu originaale, seekord soetasin sealt nn. turukotte Caroline'le. Ning siis kimasin kiirelt basseini äärde - sealt leidsin kapteni ning ka mõned teised meeskonnaliikmed. Veidike jutustasime seal, mina käisin ujumas, ning peagi arvasime parimaks kolida ümber bassu äärsesse restosse, et kogu meie jutuvada kaunistada väikese õhtusöögiga. Ja no juttu jätkus nagu ikka :)

Hommikune äratus oli varajane, lend tagasi Londonisse oli õnneks vahejuhtumiteta, nii tore on vahelduseks anda reisijatele kõike jooke ja sööke, ilma selle eest arvet esitamata!

Samal päeval sain kokku Johni ja Heleniga, prantsuse keele tunnist, seekord ei olnud meil mitte tund vaid me kohtusime oma salagrupiga restos, et omi asju ajada. Nagu ikka oli väga tore pealelõuna.

Siis oli mul vaba päev, ning ma sain kokku Lucyga, kellega tahtsime minna juudi muuseumisse, kuid me ei arvestanud, et see loomulikult suletakse reede pealelõunal, ning meid jäeti muuseumi ukse peal uhkelt ukse taha. Ehh, eks me teeme selle külaskäigu siis mõni teine kord. Selle asemel tegime tiiru Camdeni turul, ning siis suundusime Sohosse, kus leidsime Vietnami söögikoha, kus me siis keha kinnitasime. See oli üks väga hea köögiga koht!

Minu graafikusse oli aga sattunud üks tsharterlend - neid meil viimasel ajal ikka jagub, ning nendest ei tea iial, et mida oodata. Kui keie regulaarlendudel on enam vähem välja kujunenud vastavalt sihtkohale reisijatüüp, siis tshartereid on seinast seina. Mõni firma teeb vaid väga eksklusiivseid puhkusepakette ning vastavalt sellele on ka suhteliselt huvitavate nõudmistega publik lennukis, mõne firma kliendid on aga ülitänulikud, et me üldse oleme viitsinud kokku tulla ja neid kuhugi lennutama. Seekordne reisijate seltskond oli väga tore, ainuke häda oli, et meil sai otsa tee! Kujutage ette, briti lennufirmal sai otsa tee! Õnneks olid meil ka meeskonnale mõeldud teepakid olemas ja kasutasime siis neid reisijatele, sest ega me ei saa ju ometigi valgete rull-lokkidega prouadele öelda, et vabandust aga meil täna teed ei ole :)

Peale lendu bussipeatuses bussi oodates peatus seal tuletõrjeauto, kaks tuletõrjujat väljusid ning ajasid miski kraani juures asja, ning enne autosse tagasi minekut tuli üks minu poole ja küsis, et kas ma lähen lennujaama, mina juba arvasin, et tee on kinni pandud või midagi, ning ütlesin kiirelt, et ei ma suundun koju hoopis, onu ütles selle peale, et nad on lennujaama tuletõrje, ja suunduvad tagasi sinna, et nad oleksid hea meelega mulle küüti pakkunud. Nii armas! Kui ma aga jälgisin kuidas nad ise mööda oma redelit autosse ronisid, siis kujutasin juba ette kuidas ma oma kontsadega ja kohvriga sinna roninud oleks - bussipeatuses seisvatel inimestel oleks ikka pikaks ajaks nalja nabani olnud.

Minu järgmine ööpeatus oli Frankfurt, kuhu ma saabusin suhteliselt varajasel hommikutunnil, ning seega suundusin koheselt linna peale hommikusöögile. Ja hommikusöök mille leidsin oli aus!

Keha kinnitatud, tuiasin niisama sihitult linna peal, uudistasin ilusat parki ooperiteatri juures, ning uudistasin purskkaevu rongijaama ees. Ja siis hakkas tohutu vihmasadu, ning ma jooksin hotelli. Selline oli siis minu Frankfurdi-Wiesbadeni külastus.

Edasi oli mul graafikus aga Tallinn - seekord olid Tallinnasse suundujad toredad, need kes sealt aga Londoni poole tulid - need olid sellised veidi imelikud - ukse peal ütles "Tere" kahesajast reisijast ehk nii 20, kõigil oli kaasas umbes 4 kohvrit, mis kõik sisaldasid telliskive ja muid reisil vajalikke tööriistu, lisaks pidin kaklema pea iga reisijaga, kes avariiväljapääsu juures istus, kuna keegi neist ei tahtnud loobuda oma käekotist, mis aga paraku seal reas istudes peab õhkutõusu ja maandumise ajal olema paigutatud pagasiriiulile... ühesõnaga, tundsin, et vahest on targem olla väga vaikselt oma eesti keele oskusega, ning suhelda mõnes teises keeles ning siis on asju lihtsam lahendada, sest vastuvaidlemist selles teises keeles on kuidagi vähem :) Lisaks teatas üks härra, et ma võiksin oma eesti keele oskust veel ikka lihvida enne kui lennukis seda kõigiga rääkima hakkan, kuna osad sõnad pidid mul häälduse osas suhteliselt kehvasti välja tulema. Lubasin ennast siis parandada ning veidi veel harjutada.

Graafikus olid mul edasi aga vaid Nizza lennud, ning isegi lennujaama valvest kutsuti mind lendama loomulikult Nizzat. Kuid, kuid - Nizzas hetkeks lennukist välja astudes trapi peale, leidsin eemal sellise lennuki:

Nii tore! Lehvitasin seal trepil seistes, kuid ega selles maailma ilusaima disainiga lennukis olevad inimesed aru ei saanud, et ma neile lehvitan - vastu lehvitamist ma igal juhul ei märganud.

Ning peale neid Nizzasid saabusid mulle külla Anneli ja Nora.

Aprill

Peale pikka vaba aega tuleb alati üks pikk lend - nii ka seekord, tagasi kodumaalt ja kohe ootas mind Ateena ja tagasi. Meeles on sellest lennust vaid, et oli pikk päev.

Järgnesid kaks vaba päeva ja kuna meile oli saabunud mõnus suvine kliima, siis võtsin ette jalutuskäigu läbi oma koduse Cranfordi pargi ühte koledasse külla, nimega Hayes. Jalutuskäik sinna on mõnus aga Hayes ise on üks kole koht. Kuid ilm oli ilus, päike säras ning Hayesis on suur valik nn. Ahmedi puu ja juurviljapoode, kus saab siis igasuguseid värskeid tooteid soetada. Valisingi omale kõik vajalikud asjad ja suundusin bussiga tagasi koju neid siis tarbima.

Edasi saabus neljapäev, mis on prantsuse keele päev. Seekord suundusin linna peale juba varakult, kuna pidin ka saatkonnast oma passi ära tooma. Peale seda aga arvasin heaks minna kinno - vaatasin dokumentaali Sergei Poloninist, mis oli väga huvitav. Prantsuse keel möödus samuti tõrgeteta.

Nädalavahetus algas graafiku täiendusega - sain omale Frankfurdi ja Rooma ööpeatused. Need sobisid suurepäraselt minunplaanidega, sest FRAst oli mul vaja hunnik tualett-tarbeid soetada, ning Rooma lennul oli ka Elena, kellele oli see viimane Rooma ööpeatus - seekord siis tõesti viimane, sest järgmisel nädalal oli tal nüüd lõpuks tõesti graafikus uue "fleedi" kursus.

Frankfurdis oli meie aeg küll väga lükene, kuid ma kimasin kiirelt oma DM poodi, et ostunimekiri täita. Kõik asjad soetatud, ostsin ka paar tervislikku snäkki - üks neist oli käharpea kapsa krõpsud - appi, kui head need olid! Saatsin kohe Andruse seemnepoodi, et siis kiirelt need kapsad peenrasse saada. Andrus sai ülesandega hakkama ja me saime omale isegi väikese peenranurga Andruse ema peenarde seas Vigalas. Nii et sügisel on lootust meil juba enda käharpeakapsa krõpse krõbistada. Andrus küll lubas neid kapsaid mujal toitudes ka kasutada :)

Järgmine päev kimasime siis Rooma - ning kogu naiskond suundus koos väikesele joogile, ning söögile. Juttu jätkus muidugi pikemaks! Väga tore naistekas oli!

Edasi oli mul veel miskeid lende ja siis tuli Elena minu juurde öömajale, meil oli küll suur plaan minna välja õhtust sööma, kuid see asendus koju tellitud hiinakaga ;) Ja jällegi oli juttu pikemalt!

Siis lähenesid lihavõttepühad, ning Londonisse saabusid Ivi Triin ja Ardo - kimasin linna peale nendega kokku saama, tegime kiire joogiringi ning mina suundusin oma prantsuse keele tundi - seekord läks mul seal täitsa hästi!

Ning siis ootas mind jällegi Istanbul. Ilm oli üsna soe, kuid mitte nii soe, et basseini ääres kükitada, ning seega suundusin ma ikkagi linna peale. Tegin kiirelt väikese hommikusöögi, mis ei olnud eriti suurepärane, kuid talutav.

Ning kuna aega oli mul palju ja miskit konkreetset plaani ei olnud, siis istusin trammi peale ja otsustasin sõita sellega lõpp-peatusesse, seal teha väike tiir ning siis tagasi kesklinna sõita. Täitsa tore oli miskis suvalises suunas sõita ja inimesi vaadata. Kuna oli referendumi järgne päev, siis oli liikvel väga palju meesterahvaid, mis vahepeal tegi mind veidike murelikuks, arvates, et ma olen sattunud valesse trammivagunisse.

Seal suvalises linnaosas tegin väikese jalutuskäigu, olin seal kahtlemata ainuke valge inimene. Õnneks ei hakanud keegi mulle midagi müüma, ega midagi muud peale ajama ning ma leidsin tee tagasi trammi peale.

Selline huvitav teetõke, et keegi ei sõdaks ühesuunalisele teele vastusuunas:

Tagasi linna jõudes, astusin läbi turult ja soetasin omale uue telefoniümbrise, kuna vana oli mul väga katki, vaatamata mitmekordsele parandamisele, ning siis soetasin pähkleid, kuivatatud kiivisid ja aprikoose. Ja suundusin neid siis hotelli mugima. Oli mõnus päev.

Londonisse tagasi jõudes, kimasin koju, vahetasin riided ja koti, ning suundusin Liverpooli tänava jaama, et sealt istuda rongile ja minna külla Sallyle. Ma ei olnud seal vist 3 aastat käinud, sest kuidagi ei sobinud üks ja teine kuupäev, kuid nüüd olin ma teel. Mul oli kaasas Lotte raamatud ja Lepatriinude ning Mirjami filmid, et Harryle ja Alicele tutvustada eesti lastekangelasi. Harryl oli juba vanemast ajast Lotte film, nüüd siis lisandus Lotte matemaatika vihik ning Alicele Lotte värviraamat ja ka üks juturaamat. Sally ja David pidi leppima paari eesti shokolaadi ja prantsuse veinidega ;) Lotte juturaamat oli tohutu lemmik Alice jaoks, eriti talle meeldis kuidas ma seda eesti keeles lugesin. Peale minu lahkumist oli sunnitud Sally ka seda raamatut ette lugema eesti keeles ja Alice parandas teda kui Sally midagi valesti hääldas :) Sally siiski oskab eesti keelt, kuid Alice ei ole seda keelt kunagi kuulnud!

Kuid väike Mickfieldi küla oli väga ilus, kevadises rüüs koos kõikide tärkavate õite ning lõhnadega. Kohale oli tulnud ka suuremas koguses linde, kes kõik erinevaid hääli tegid ning omi asjatoimetusi ajasid. Sally pidi järgmisel päeval minema Londonisse kohtusse ja Davidil oli samuti vaja tööd teha, ning lapsed olid koolis, ja mina võtsin ette pikema jalutuskäigu, põldude ja jalutusteede ning ka väiksemate külateede ääres. Ning minu teele jäid sellised erinevad vaated:

Leidsin ka kanafarmi - ma ei ole vist eluski nii palju kanu koos näinud! Vahtsisin nende toimetamisi seal tükk aega, nad minust ei olnud sugugi mitte nii suures vaimustuses kui mina neist.

Järgmisel hommikul käis Alice ujumas, ning siis kimasid kõik naised Londonisse, mina tagasi oma asjade juurde ja Alice ja Sally läksid balletti vaatama. Kuna mul oli veel aega omade asjadeni, siis ühinesin nendega balletile. Etendus oli "Minu esimene ballett, Tuhkatriinu". Lühendatud versioon Tuhkatriinust koos jutustajaga laval. Väga tore etendus!

Siis suundusin mina prantsuse keelde ning Sally ja Alice rongi peale. Prantsuse keel läks ka seekord täitsa hästi.

Siis tuli oaar Rooma otsa edasi-tagasi ja siis Beirut. Ilmateade oli vaid +20 ning veidi pilvi, kuid ma arvasin, et see ongi parim et veidi bassu ääres pikutada. Panin aga kaitsekreemi peale ja võtsin koha sisse. Peagi tundsin et pean ka basseini minema. Tegin seal paar tiiru, siis tuli kapten ja tegi ka paar tiiru basseinis ning peale seda tuli miski remondimees ja sildistas basseini suletuks. Me olime suht nõutud, ning lootsime, et sealt miskit bakterit ei leitud! Miskit mõistlikku seletust ei saanud ka vastuvõtuletist...Kuid meie jaoks lõppes kõik rahulikult! Välja arvatud, et ma siiski veidike kärssasin ära. Samuti olid mu kolleegid väga punased järgmisel päeval - poisid ei pannud ülse miskit kreemi peale, kuid nagu me aru saime siis oli päike siiski suht kuri.

Õhtul käisime pea-aegu kogu meeskonnaga miskis uuemas kohas söömas, jube hea kebab ning küüslaugukaste! Õnneks me tarbisime seda kõik, ning haisesime selle järgi veel järgmisel hommikul. Lend tagasi möödus rahulikult, ning mina suundusin koheselt Johni ja Heleniga (prantsuse keele grupp) õhtusöögile - väga tore kokkusaamine oli! Kuid minu prantsuse keele oskus oli kuhugi kadunud, ju see jäi sinna kahtlasesse basseini Beirutis!

Järgmisel päeval sian kokku Lucyga, seekord kohtusime Richmondis, jõime väikese joogi kõigepealt jõe ääres pubis ja siis suundusime kolleegi poolt soovitatud Itaalia restosse - see resto oli tõesti soovitust väärt! Loomulikult jätkus juttu pikemaks, nagu ikka, ning koju jõudsin ma alles pooles öös.

Neljapäevaseks prantsuse keele tunniks, oli siiski osa mu prantsuse keelest tagasi tulnud ja ma tundsin end veidi paremini.

Reedel lendasin Malaga lendu - minu elu esimene, ei osanud midagi positiivset oodata, kuid asi ei olnudki nii hull kui ma arvasin. Loomulikult müüsime ära kõik värske toidu mis meil oli, samuti kõik snäkid, rääkimata enamusest jookidest, seal hulgas ka alkohoolsed joogid. Nii et oli väga kiire tööpäev. Tagasilennul arvas aga üks reisija, 15 aastane tütarlaps, kes reisis koos emaga, et temal on nüüd õige aeg minestamiseks. Ta nägi suht täbar ning hall välja, isegi peale esimese hapniku ballooni tarbimist oli ta näost ikka hall, teise hapniku ballooni poole peal hakkas ta veidike oma loomulikku värvi tagasi saama ning juba naeratas veidi. Õnneks oli emal nii palju mõistust, et ta palus kiirabi vastu tulemist lennule, et kontrollida milles asi. Kiirabi midagi huvitavat ei leidnud, kuid vähemalt oli tütarlaps üle kontrollitud, ning nad said emaga oma pikka nädalavahetust Londonis veetma hakata. Ainuke soovitus mis kiirabi onu andis, oli et enne igat lendu ja lennu ajal tuleb palju vett juua - seda soovitan ka mina teile kõigile!

Minu pikk nädalavahetus jätkus miskite pikkade lendudega - Rooma, Madriid - Madriidis kimasin lennujaama ja soetasin mõned pudelid veini, tulge külla, saame midagi teistsugust proovida!

Ning siis tuli kiire ööpeatus Milaanos - koos konnasilmaga, kes oli mulle varba vahele jälle külla tulnud. Ma küll üritasin teda hirmutada selle kohutava konnasilma vedelikuga, kuid ta ikka suutis ennast nii suureks ajada, et mulle ei mahtunud ühedki kingad jalga! Igal juhul sain kuidagi lennatud, kuid hotellist ma ei väljunud. Kohutavad tegelased on need konnasilmad! Tänaseks on mul parem olla kuid ma ei ole veel proovinud töökingi jalga panna. Momendil ei ole ka selleks vajadust, kuna mul on hoopis prantsuse keele päev. Kuid homme suundun Toulouse - night-stoppile ;)

PS. Milaano lennul oli mu kolleegiks prantslane Arnaud - kui ta teada sai, et ma prantsuse keelt õpin, siis ta suhtles minuga edasi vaid selleks keeles ja ma sain suht normull hakkama. Vist ühel korral vahetasin küll inglise keele peale kuid enamuses sain hakkama. Nii et lootust on!

PPS. Lõpetuseks pilt Carolinest koos minuga, pole Carolinega ammu kohtunud kuid kuna tema pilt kaunistab ühte meie lennueelse koosoleku toa seina, siis kohtan teda seal tihti :)

Ootamatu kodu-nädal

Märtsikuu lõppes mul aga ühe väga erilise lennuga, nimelt pidi mulle külla saabuma minu ema ja seda meie uuest sihtkohast, ehk siis Tallinnast! Jah, just minu lennufirma lendab nüüd otselendu minu kodulinnast. Emale olin pileti lennule ostnud juba mitu kuud ette, kuid nüüd õnnestus mul ka ennast sellele lennule tööle sebida. Emale ma muidugi ütlesin, et lendan miskit muud lendu, ning tegin talle pika koolituse, et kuidas lennukist väljuda ning kuidas jõuda kohvikuni, kus me siis kohtume. See kõik oli muidugi teoorias väga hea....paraku pean ette ruttavalt ütlema, et ema jäi kahjuks haigeks ning ei tulnudki mulle külla, kuid mina olin ikka Tallinna avalennul. Lend oli väga tore, lennuk reisijaid pungil täis, mis on ju ainult suurepärane! Ma pidin ennast kogu aeg kontrollima, et ma kogemata ei ütleks Estonian Air, kuna kui lennukis räägid mikrofoni eesti keeles, siis loomulikult on ju tegemist hea vana kodumaise lennufirmaga. Vastuvõtt Tallinna lennujaamas oli muidugi väga meeliülendav, meeskonnaliikmed olid sellest täiesti vaimustunud ning sügavalt liigutatud.

Kuna mul oli ema tulekuks tellitud vabu päevi, ning nüüd otsustasin oma vabu päevi hoopis kodumaal veeta ja seega järgmisel päeval peale Tallinna lendu, võtsin mina suuna kodumaale poole siiski läbi Helsingi. Sest Tallinna lend on meil paraku vaid kaks korda nädalas.

Kodumaale jõudes suundusin Krisi juurde, kuna ma ju ei tahtnud oma emalt pisikuid saada :) Ma ikka helistasin talle ja uurisin, et kas haigel on midagi vaja, kuid ta arvas, et saab paar päeva oldud ning siis peaks see kole gripp ehk jube möödas olema.

Lennujaama tuli mulle vastu Andrus, jõime koos kiire kohvi ja sõime kohupiimatasku, ning siis istusin mina Haapsalu bussi peale, kus Kris mulle Ristile vastu tuli. Nii tore, nii tore. Päike paistis, kuigi oli külm. Õppisime lastega, siis mängisime miskeid mänge, vaatasime telekat, uudistasime kitsi maja taga põllu peal ning sõime Krisi tehtud pasteeti ning Axli tehtud suitsuliha. Ning varsti oligi aeg meil tüdrukutega magama minna. Axlil oli külas sõber Mart, nii et suured inimesed jäid veel maailma asju arutama, kui meie tüdrukutega juba unemaale suundusime.

Hommikul viisin ma kõik kooli, tööle ja siis tuli Reet kohvi jooma, ning me suundusime Matsallu matkama. Mõnus päike, kuigi õhk oli jahe, ei ühtki inimest, vaid linnud kes kõvahäälselt omi asju arutasid. Kohtasime ka naaritsat, kes meid väga kahtlustavalt uudistas.

Linde me väga palju ei kohanud, kuid kuulda oli neid tohutult. Läbisime ühe matkaraja, ning siis suundusime veel Haeska linnuvaatlustorni. Seal oli tohutult luiki, kes olid küll lahel seilamas, kuid neid oli päris palju.

Peale kogu seda värske õhu kogust, suundusime Haapsallu keha kinnitama. Kuna oli neljapäev ja Haapsalus ei olnud veel kevad alanud, siis olid paljud söögikohad suletud. Valisime kahest võimalikust kohast siis Kärme (Käbe?) Küülik. Paraku ei jätnud see koht meile mitte mingisugust muljet peale meenutuse väga suurest arvest. Ju me sõime miskeid valesid sööke! 

Tegime veel kiire külastuse kaltsukasse ning siis soetasime pudeli veini ja suundusime tagasi pealinna. Väike pit-stop Reeda juures, korkisime veini lahti, siis tuli Andrus ja me suundusime Tallinn Muscic Week nimelisele festivalile. See oli üks tore üritus!

Kuulasime 3 bändi, ühest kuulasime küll vaid ühe laulu ja suundusime siis hoopis baari oma juttu ajama, kuid teised kaks olid täitsa meie maitsele sobivad. Mina sain ka Sinilinnu karuga ühele pildile:

Koju maabusime üsna hilisel tunnil aga oli väga tore õhtu!

Hommikul võtsin julguse kokku ja läksin oma haiget ema vaatama, viisin talle veidi erinevaid toiduaineid. Ema oli täitsa kobe, köhis ja tatistas veidi, kuid siiski liikus kindlal sammul paremuse poole.

Peale lõunat käisin Anu ja Lauri juures, polnud neid väga ammu näinud, väga tore oli kiirkorras uudised üle rääkida ning lähemaid tulevikuplaane arutleda. Loodetavasti kohtume varsti jälle!

Laupäev algas meil Andrusega ühe maja vaatamisega, meile maja väga meeldis kuid veidi peame veel mõtlema ja vaagima, et mida ja kuidas (praeguseks on olukord juba veidike muutunud, aga kõigest siis kui miski otsus tehtud).

Sain kokku ka Kristiga, keda ma polnud samuti väga pikka aega näinud - ta on ikka roosa ja rõõmus, nii et kõik OK. Käisime temaga restoranis Sardiinid - soovitan kõigile - sissepääs on küll veidi imelik kuid interjöör ning teenindus ja toit panevad selle sissetuleku unustama. Ning hinnatase oli ka väga mõistlik!

Laupäeva õhtul tuli aga meile külla tädi Zelda, ning kõva häälset juttu ja naeru oli terve tuba täis. Pühapäeval päike säras, õhk oli peaaegu suvine, ehk et me otsustasime Reeda ning Heraga minna Keila Joale seda asja lähemalt uurima. Uudistasime Keila Joa lossi, see oli väga ilus, kuid parajalt krõbeda piletihinnaga. Meil on see nüüd uudistatud, ehk rohkem ei pea külastama. Tegime ka väikese tiiru pargis, ning ma isegi leidsin sinililled!

Siis suundusime Rucolasse sööma - kuid nagu meil Reedaga sel nädalal, ei läinud ka see söögikord meil just kõige paremini. Toidud ei tulnud just sellises järjekorras nagu me soovisime, supid olid küll head kuid lihavalik oli veidi mitte meie maitsele. Hera oli oma pastaroaga rahul. Millega me aga keegi rahul ei olnud, oli temperatuur - sest seal oli kohutavalt palav!

Reet ja Hera suundusid omi asju ajama, ning mina läksin Andrusega kinno. Suundusime uude Mustamäe keskusesse ning sealsesse Apollo kinno. See oli küll üks ilus koht! Vaatasime Sangarid filmi - ei juhtu midagi kui te seda ei vaata :)

Esmaspäeva hommikul pakkisin kohvrid kokku, siis kiire lõuna Itaga, siis juuksur ning siis oligi aeg suunduda lennujaama. Seekord möödus lennule minek ilma mingite vahejuhtumiteta, kui ma lendan meie põhjanaabrite lennufirmaga siis ongi kõik tavaliselt korras - neil lihtsalt vahest ei ole minu jaoks kohti. Ja kui ma siis lõunanaabrite poole pöördun, siis hakkab erinevaid asju juhtuma. Seekord sain siis ilma vahejuhtumiteta tagasi Londonisse, ja isegi mu kohver saabus minuga samal ajal. Niimoodi kiirelt see ootamatu kodu-nädal otsa saigi.