Veebruarikuu algas kohe Tartu rahu aastapäeval Londonisse minekuga – see oli veidi keeruline kuna mul oli algselt küll lennul juba koht olemas, kuid kui lennujaama jõudsin, siis oli minult koht ära võetud ning mind pandud tagasi stand-by staatusesse! Aga tütarlaps check-in’is oli suhteliselt positiivne, et ma ikka lennule peale saan. Jalutasin siis oma lemmik veinibaari Rosin ja tellisin oma tavalise cremanti ja enne kui ma diivanile istuda sain kuulsin juba, et kutsuti reisija Ruth Faini väravasse. Jooksin siis sinna ja uuriti minu käest, et kus ma töötan ja kellena, ning kas ma olen ka klapp-toolil nõus istuma – no loomulikult olin! Ja lõpuks nii ka läks, et istusin pilootide juures ja lennukis oli meie president koos saatjaskonnaga, kes võttis üsna suure osa sellest lennukist enda alla ja seetõttu ilmselt ka minult koht ära võeti Aga no sellega mu hädad ei lõppenud, sest kui Helsingisse saabusin sain sõnumi, et mu edasilend Londonisse on tühistatud! Ma olin just Tallinnas mõelnud, et äkki läheks hoopis Stockholmi või ootaks Frankfurdi lennu ära, et sealtkaudu Londonisse minna…aga ma olin juba Helsingis ning pidin nüüd otsima omale miski muu viisi kuidas Londonisse saada :) Peale veidikest plaanimist ja kaalumist, otsustasin lennata KLMiga Amsterdami ja sealt siis edasi Londonisse. Enne pidin aga oma kohvri veel kätte saama – sest see oli mul ju suunatud tühistatud Londoni peale – ehk nüüd pidi keegi selle käsitsi kuskilt Londoni poole suunduvate pagasite kogumist välja otsima ja siis eraldi special baggage karusellile tooma…palusin pagasiteenindusel sellega tegelema hakata ja tüdruk arvas, et läheb nii 20 minutit. Ootasin need 20 ära ja mul oli veel 15 varuks, et oma KLMi peale jõuda. Läksin uuesti uurima, et kus mu kohver on ja ehk saab kuidagi kiirendada selle toomist, kuna ma hakkan juba oma uuest väljavalitud lennust maha jääma. Tüdruk vabandas ette ja taha ja lubas, et 10 mintsaga on kohver kohal – õnneks saabus see nüüd tõesti kohe ja kimasin kiirelt KLMi letti, sest äpp mul ei lubanud ennast lennule regada. Ka letis oli veidi segadust, kuid kui ma olin oma loo umbes kolmele teenindajale ära rääkinud, siis nad juba saidki aru kuhu ja miks ma lendan ja sain ka oma kohvri siiski lõpp-punktini regatud. Ning alustasin siis uuesti oma minekut. Seekord sain ikka päris koha ja noormehed, kes olid KLMi lennu pardateenindajad märkasid mu kotil meeskonnaliikme silti ja tõstsid mu lennuki etteotsa ehk siis äriklassi Mis nii viga lennata! Jõin siis vahukat ja lugesin raamatut, ning peagi olingi juba Amsterdamis.
Suundusin seal kohe edasi Londoni lennu väravasse ja uurisin seal kohe, et kas ma ikka koha saan – ma olin seal endiselt veel ootelehel. Koht oli mul olemas ja igaks juhuks küsisin ka, et kas mu kohver ka on ikka minuga – mille peale väravaaegnt teatas, et jaa mu pagas suundub samuti Nairobisse – selle peale ma tegin tohutu suured silmad, et ma siiski lähen vaid Londonisse – ning tütarlaps vaatas uuesti ja seletas, et oli vaid nime kolme esimest tähte vaadanud ja üks samade algustähtedega pere suundub Nairobisse…kuid minu kohver on siiski Londonisse suunatud. Naersime siis mõlemad selle peale sest tüdruk ütles, et minu nägu oli suhteliselt huvitav olnud selle teate peale, kui ma kuulsin, et mu kohver läheb ilusti Nairobisse
Kui ma lõpuks Londonisse jõudsin, siis olin päris rõõmus, et ma peale kogu seda seiklust olin ikka kohale ka saanud. Õhtul sain veel kokku Alaniga, kellega jõime klaasi veini ja arutasime oma erinevaid commutimise lugusid, minu värske seikluse taustal – ning otsustasime, et ikkagi on meil parim töö ning isegi kui see tööle minek veidi keerulisem on, siis on kodus parim elada ja just seda tööd teha
Järgmisel hommikul suundusin aga Delhisse. Lend oli tore, ning möödus suhteliselt kiirelt. Hotelli jõudes vedelesin lihtsalt ja ei teinud isegi miskit plaani, et hotelli territooriumilt lahkuda: lugesin raamatut, ujusin, sõin, ja kõike seda basseini juurest lahkumata.
Peale Delhit oli mul vaid kaks vaba päeva ja ma olin otsustanud need hoopis Londonis veeta – kolisin siis Caroline juurde, keda ma polnud ammu näinud ja kes oli vahepeal tagasi Hamptonisse kolinud. Nii tore oli seal jällegi tagasi olla! Kuna mul oli ka väike ostunimekiri, siis suundusin kohe Kingstoni, et oma nimekiri täita ja seal otsustasin ka kinno minna. Vaatasin Hamnetit – kuid kuna ma alguses veidike magasin, siis ei suutnud see film mind eriti kõnetada
Õhtul jutustasime Carolinega niisama kodus ja vaatasime kuidas vihma sajab. Järgmisel hommikul suundusin Londonisse – kui ma uksest välja läksin siis ei sadanud aga kui ma rongijaama jõudsin siis hakkas ikka uhkelt kallama – ma lootsin, et ehk selleks ajaks kui ma linna peale jõuan, lõppeb see jama ära aga ei, see muudkui süvenes. Esmalt viisin oma kohvri parandusse, olin esimesena seal ukse taga ja seisin vihma käes, sest mul oli kindel soov kohver samal päeval kätte saada. Edasi kimasin Sallyga kokku saama – kes oli Eesti visiidi ajal soetanud omale meie kohalikud alkoholi pudelid aga kuna tal alles lennujaamas tuli meelde, et ta reisib käsipagasiga, siis jättis need minu kätte hoiule seniks. Nüüd juba saingi need kaasa haarata ja talle ära tuua. Jutustasime maast ja ilmast ja nii tore oli kohtuda! Ning siis lõppes ka vihmasadu! Edasi nägi minu päevaplaan ette kokkusaamist Johni ja Heleniga ning sel korral liitus meiega ka Ewa, kes samuti meie prantsuse keele grupis oli. No nendega on väga tore kohtuda, sest nalja ja lugusid meil kõigil jagub. Kõik olid rõõmsad ja terved ja jutustasime ning üritasime ka maailma parandada aga saime aru, et see meil vist ikka ei õnnestu. Peagi sain mina teate, et mu kohver on valmis ja enne kui pood uksed kinni paneb pidin ma kahjuks oma prantsuse keele grupi maha jätma ja tuiskama tagasi Bond streetile oma kohvrile järgi. Ning veidi enne 10 õhtul saingi tagasi Caroline juurde. Jutustasime veidike ja siis oligi aeg magama suunduda. Järgmisel päeval läks Caroline aga Lizi sünnipäevale ja siis oli tal mõni meditsiiniline protseduur, kuhu Liz teda viis ja pärast teda siis jälgima pidi, ehk et mina jäin Caroline juurde üksinda. Käisin siis veidike jalutamas – õnneks oli ilus päikesepaisteline ilm, ning lugesin oma raamatut ja ühesõnaga puhkasin.
Ning pühapäeval ootas mind lend Hyderabadi – jah sellise nimega koht on olemas, ja seal on nii umbes 10 miljonit elanikku
Ega ma ei viitsinud hotellist väga välja minna – ning siis ma sain omale massaaži hotellis, ja kuna see oli keset päeva siis ma nagu ei saanudki välja minna. Mõtlesin, et istun veidi bassu ääres aga bassein oli hotelli keskele niimoodi ehitatud, et sinna ei paista kunagi päike ja seal oli veidike jahe istuda. Käisin oma massaažis ära ja siis saime meeskonnaga kokku hotelli lounges, kus sõime ja jõime ning siis oli juba aeg minna veidike pikutama, et tagasi Londoni poole lennata. Tagasilennul oli esimest korda meie ICCd ehk siis International Cabin Crew’d sellised imelikud. Nemad on siis need meeskonnaliikmed, kes on selle riigi keele rääkijad, Indias siis veel ka spetsifiiliselt selle regiooni keele rääkijad, ja nemad siis lendavad ainult selle sihtkoha ja Londoni vahet – ehk nende konkreetsete meeskonnaliikmete puhul on siis graafik Hyderabad-London-Hyderabad. Ja kuna nad vaid seda ühte sihtkohta teevad, siis on nad tõelised eksperdid ja tavaliselt väga väga toredad – aga see kamp kes meiega seekord liitus, nende tegemistest ei saanud me midagi aru. Kuid lend saabus turvaliselt ja ohutult Londonisse ja mina kimasin edasi Helsinki poole ja sealt edasi Tallinna.
Järgmisel päeval sain kokku Anuga, kellega me Buxhövdeni kohvikus veidi reisiplaane tegime ja maailma parandasime. Siis olid mul erinevad iluteenused graafikus. Õhtul pakkisin veel kaks kohvrit, õigemini ühe kohvri ja teise reisikoti.
Veel ootas mind hooldekodu vahetus, mis oli väga tore – naersime ja jutustasime nii prouade kui ka kolleegidega! Siis jõudsin veel Ivi Triinuga kokku saada, kes oli kodumaad külastamas – käisime hommikust söömas Orangerie nimelises restos – ja see oli üks väga tore koht! Ning muidugi saime Iviga kõik jutud jutustatud – nii tore on ikka selliste vanade tuttavatega aeg-ajalt kohtuda ja jutustada!
Ja siis haarasin kohvri ja suundusin Londonisse, et sealt edasi juba Vancouverisse minna. See on suhteliselt pikk lend, mis tavaliselt on meil sellisel lennukil millel ei ole meie puhkeruumi, ehk et meie puhkeaeg toimub ukse juures istudes kardina taga ja kus isegi sellisel soojahullul nagu mina, hakkab külm, kuid minu nende graafikutega kuidagi veab ja seekord oli lennuk koos bunks’iga ja saime siiski pikali heita ja veidi magamisega tegeleda oma puhkeajal. Kohale jõudsime õhtul ja ma üritasin ka seal veidike magada – mõned tunnid see õnnestus kuid siis olin ikka keset pilkast pimedust üleval – lugesin siis raamatut ja ootasin, et väljas valgeks läheks. Kui juba oli valge, suundusin oma kohvikusse – meil kõigil on tuttavates sihtkohtades omad kohvikud – minul on Vancouveris kohe hotelli lähistel asuv Honolulu café – seal on hea kohv ning nad pakuvad ka açaid. Ja sinna ma siis suundusingi kohe kui neil ukse lahti tehtud olid.
Edasi olin omale valinud ühe jalutusraja aga et sinnani saada tuli ka umbes pool tundi jalutada. Ilm oli ilus, vaated toredad, ainuke asi oli, et üsna palju kuulsin vene keelt! Ei tea kuidas neid sinnakanti nii palju sattunud on aga igal juhul seal nad kisasid. Mina tegin oma valitud raja läbi ja siis leidsin miski paaditakso, kes tegelikult oli tõesti nagu linnatransport aga ma sõitsin lihtsalt selle teekonna läbi ühest otsast teise ja vaatasin vaateid, ja siis jalutasin hotelli poole tagasi ja suundusin ramenit sööma. Kokku sain muidugi pea 18 000 sammu.
Seega möödus tagasilend nagu linnulennult ja peagi olin juba Londonis ja suundusin kiirelt Helsingisse. Koju jõudsin veidi peale 1 öösel, pakkisin kohvri lahti, veidi magasin, haarasin oma eelnevalt pakitud reisikoti ja suundusin kella 7ks lennujaama, et suunduda Stockholmi. Ma oleksin võinud ka hilisema Stockiga minna, kuid sellel oli kehv vabade kohtade seis ja seega suundusin kindla peale sinna kohale. Istusin seal erinevates kohvikutes ja magasin veidike, vaatasin filmi ja nii need mõned tunnid läksid kuni saabus Anneli. Ning nüüd algas meie soojamaa puhkus! Nimelt lendasime läbi Londoni Kuala Lumpurisse. Algus oli suurepärane – meile anti luba külastada lounge Stockholmis, juba seal võtsime väikese veini ja sõime veidike, siis olid meil suurepärased kohad Londoni lennule, ning saime ka kohad lennuki etteotsa pikale, ehk siis Kuala Lumpuri lennule. See lend möödus küll nii kiirelt et ei saanud arugi.
Lennujaamast suundusime minu lemmikusse Ibis hotelli, kus on see suurepärane bassein – seal me siis ujusime ja ujusime, siis sõime õhtust ja ujusime veel. Siis magasime veidike, ning hommikul sõime ka hommikust – ka hommikusöök oli seal suurepärane. Ning siis tellisime omale takso, et suunduda Pangkori saarele suunduvasse sadamasse. Kolme tunniga olime seal kohal ja saime omale paadipiletid ning peagi olime oma puhkusesaarel kohal. Leidsime oma hotelli ja kohe peale sissekolimist suundusime ümbrusega tutvuma. Kuna parasjagu olid veel Hiina uue aasta pidustused, siis olime arvanud, et rahvast ja sagimist on isegi sellel väikesaarel murdu, kuid meie õnneks olid siiki enamus kohad kinni ning rahvast oli aga mitte nüüd nii palju. Leidsime omale resto, kus sõime – koht oli küll ilma alkoholita aga no, Anneli leidis peagi ühe poe kus saime ka omale õlled. Ning õhtu lõpetasime meie oma basseinis, mis oli küll pisike aga puhkuseks paras.
Järgmisel hommikul suundusime randa ning asusime puhkama – merevesi oli oma 26 kraadi ja õhk veelgi enam. Nii et ega me end miskite plaanide tegemisega ei vaevanud vaid lihtsalt vaatasime kuhu aeg ja päev meid viivad. Jalutasime ranna ääres asuvasse templisse, mis oli väga eklektiline aga selline vaikne ja rahulik koht.
Siis üritasime õhtust süüa ülikiidetud Daddy’s cafes, mis meie rannal asus – kuid saime kiirelt aru, et selles kohas me rohkem ei peatu.
Tore oli seal aga see, et hornbill linnud keda me Borneol käisime miski pargis vaatamas ja keda me seal ühtegi ei kohanud, siis need lendasid siin igal pool – nii rannas, restodes, kui ka meie tänaval kui kodu hotelli poole suundusime!
Ning kuna puhkusel need päevad muutuvad kui üheks jooneks, siis ei teagi täpselt mis päeval mida tegime Käisime kahel korral saare pealinnas, mis oli nii 10 kilomeetri kaugusel meie elamisest – ühel päeval olime seal rannas ja üritasime siis miskit avatud kohvikut leida, kuid see oli väga keeruline. Õhtusöögi kohaks ikka leidsime ühe hiina resto, mis oli suurpärane!
Siis vaatasime üle kõik saare vaatamisväärsused: 1000 palve mošee, Sri Pathira Kaliamman Templi, Fu Lin Kong Templi, ning veel uudistasime 1000 palvetaja mošeed, mis oli ehitatud vee peale ja oli samuti väga ilus. Käisimeka massažis, mis oli väga mõnus ja eriti odav. Ühel päeval üritasime ka matkarajale minna, kuid see mis oli kaardil ja see mis meid tegelikult metsas ootas ei klappinud omavahel ja me ei tahtnud päris ära ka eksida, seega tegime me miski oma ringi ja suundusime tagasi randa. Ja muidugi käisime ka snorgeldamistuuril – see hakkas Annelile nii meeldima, et pärast snorgeldasime oma rannas ise ka veidike. Loomulikult leidsime oma rannalt, selle kiidetud Daddy’s café kõrvalt omale hoopis Nipah Deli nimelise kohviku, mis oli oluliselt parem kui kiidetud resto. Ja seal me ka oma enamus õhtud sellel saarel veetsime.
Ning nädal peale saabumist, suundusime kollase allveelaevaga tagasi mandrile, et suunduda ühele erasaarele puhkuse lõppu veetma. Anneli muidugi päris täpselt ei teadnud kuhu me suundume ning seega oli tal enamus ajast suu lahti. Esmaslt istusime saabumislounges, jõime seal kohvi ja ootasime oma paadi väljumist.
Siis kimasime üle lainete ning peagi olimegi Pangkor Laut Resorti vastuvõtus. Seal määrati meile oma admin, kes meiega tegeles Tellisime omale siis ka ühe spaa külastuse koos massažiga, ning võtsime ka matka kohalikku metsa.
Ning siis saabus puhkuse kõrghetk – meid juhatati meie merevillasse!
Uudistasime veidike ja pikutasime oma rõdul, ning siis otsustasime suunduda randa – mina muidugi tahtsin jala minna aga just samal ajal tuli buss, ehk siis elektriline golfikäru ja korjas meid ikka peale – ja väga tore et ta seda tegi, sest tee viis meid üle sellise mäe, et me oleks oma rannas olemise aja seal teel kõik ära kulutanud!
Siis istusime oma rõdul ning õhtul käisime õhtust söömas hotelli pea-resto buffees. Ning siis istusime oma rõdul ja vaatasime Pangkor saare tulesid.
Järgmine hommik algas hommikusöögiga, millest ka kohalikud hornbillid osa tahtsid saada. Siis istusime jällegi oma villa rõdul ja mõnulesime. Siis olime veidi basseini ääres ja suundusime metsamatkale – mis oli täitsa tore kuid meie grupis oli miski hiina pere kes hirmsasti muudkui kisas. Meie giid oli Borneo saarelt pärit loodusmees, kes oli tulnud Pangkor Laut saarele, et siinset faunat ja floorat säilitada. Matka käigus tutvusime kohalike nahkhiirtega, kes saarel ühe puu peal elasid – neid oli seal tõesti palju ja kui sellest puust õhtul mööduda, peale päikeseloojangut, siis olid nad sealt kõik lahkunud.
Ning peale jalutuskäiku, suundusime spaasse, kus meid ootas spaa rituaal ning siis massaž. Rituaal koosnes siis jalapesust ning haamriga toksimisest, et jalad üles äratada. Siis oli külm bassein ning aroomiteraapia, siis pesemine ja seejärel kuum bassein – selle jätsin mina vahele, istusin vaid kaldal. Ning peale seda ootas meid massaž. Me olime üsna läbi peale kogu seda üritust – kui me basseini juurde jõudsime, hüppasin ikka sinna korraks sisse!
Siis kolisime oma uude villasse – meil nimelt oli bronnitud kaks erinevat villat erinevateks öödeks – nüüd olime aia villas. Jummel kui suur vannituba sellel oli!
Ning õhtul panime jälle kleidid selga ja suundusime hiina restosse. See oli väga hea! Ja me isegi võtsime magustoidu – avokaado kreemi tsitruse pärlitega. Ja see oli selline minu magustoit, ehk et mitte magus.
Pärast istusime veel baaris ja jõime kokteili.
Ning meie viimane hommik suundusime peale hommikusööki bassu äärde ja siis veel jõudsime randa, ning veelkord basseini ja seal basseini tualeti majas olid duššid, kus me siis riietusime, et kodu poole minema hakata. See hotell oli küll väga tore ja kutsub ikka vist tagasi ka :)
Peale lõunat läksime paadiga mandrile ja seatl taksoga lennujaama. Seal oli meil veidi sebimist, kuid meile lubati ikka mulle jump-seat ja Annelile katkine äriklassi tool – kuid paluti siiski oodata kuni lend kinni on. Siis muidugi läks miskiks sebimiseks ja lõpuks said kõik ooteleh olevad omale turistiklassi kohad, kuid lennu väravasse me pidime tohutu hooga jooksma, sest see sebimine seal registreerimislaua juures oli selline aeglane. Peale me saime ja Londonist edasi Riiga istusime juba äriklassis ja jõime jällegi šampat. Ning Riias oleks Anneli oma Helingi lennust maha jäänud – seda nimelt lükati edasi ja siis me rahulikult istusime ja siis juba kutsuti, et reisija Rundgren, kes te soovite reisida Helsingisse, et tulge kohe väravasse muidu me hakkame teid off-loadima….ja no siis me jälle jooksime ja ma saatsin Anneli lennule. Minu lend läks veel umbes tunni pärast ja varsti olingi Tallinnas ja kodus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar