Jaanuar

Eelmise aasta viimaseks päevaks oli minu graafikus valve, nii et pakkisin asjad kokku, panin vormi selga, värvisin silmad ära ja lonkisin lennujaama. Sõin rahulikult putru kui saabus kõne, et varsti lendu – vaatasin siis oma graafikut ja olin vähemalt riigiga pihta pannud – lend viis mind Ameerikasse kuid hoopis kaugemale kui olin ise pakkunud – sihtkoht oli Los Angeles. Meeskond oli tore, kõik olid elevil et aastavahetus neid Californias ootab. Lend oli reisijatest pungil, ei teagi kuidas neid reisijaid nii palju meie lennukisse sattus. Lend möödus täitsa normaalselt, midagi erilist ei juhtunud – üks proua oli veidi ekstsentriline kuid millisel lennul neid ei oleks.

Kohale saabusime vahetult enne kodumaa uut aastat, kuid kohalik aeg oli sellel hetkel alles 14 päeval. Suundusin magama ja mõtlesin et kuskil 8-9 ajal tõusen ja siis suundume paari kolleegiga ilutulestikku vaatama Santa Monica randa….mõte oli ju suurepärane, paraku olin ma oma äratuskella kinni pannud ja ärkasin kakskümmend minutit enne keskööd, ehk et avasin hoopis rõduukse ja lootsin et ehk näen sealt mõnda ilutulestikku – kuna oli aga paks udu, siis ma ainult kuulsin et kuskil on ilutulestik aga midagi näha ei olnud. 
Tuiasin siis veidi toas ringi ja heitsin uuesti magama, et hommikul suunduda rannapromenaadile. Kaardilt leidsin kohviku, mis oli juba varakult avatud, suundusin sinna ja jalutasin siis Palisades parki, ja sealt mööda promenaadi Santa Monica randa, ning siis pika jutiga kuni Marina Del Reini – vahepeal väikeseid peatusi tehes. Väga mõnus oli kuigi kliima oli väga muutlik – kohati oli udu, siis jahe, siis päris soe 
Hotellis õhtul uudiseid vaadates, nägin, et Palisadese juures algas tulekahju, mida kustutati – ega ma sel hetkel midagi enamat sellest mõelnud kuna muudes linnades oli veelgi kohutavamaid asju juhtunud…

Järgmisel päeval käisin hotelli basseini ääres veidi päevitamas ja siis oligi aeg suunduda kodulennule. 

Kodumaale oli saabunud meeldiv lumekate ja seega suundusime Rohuneeme metsa suusatama – radu küll ei olnud tehtud aga see meid ei seganud, tegime omad rajad ja esimesed kilomeetrid saime suuskadel tehtud.

Loomulikult käisin ka hooldekodus tööl, üks lühike vahetus mis kuidagi eriti kiirelt läks.

Jõudsin ka kokku saada Ivi Triinuga, kes oli samuti kodumaale sattunud - nii tore oli niimoodi kiirelt üle pika aja kokku saada ja jutustada.

Ning siis oli aeg suunduda Helsingisse, kus veetsin öö Nora juures kuhu tulid ka Anneli ja Lexi. Õhtul istusime niisama ja hommikul käisin ma Lexiga jalutamas – lund oli üsna palju juba sadanud kuid Lexi ikka ei ole linnakoer, ei meeldi talle see linnatänavatel jalutamine, veidi oli seal nagu huvitavaid lõhnu kuid muidu on ikka metsade vahel toredam. Aga Nora kodu on väga toredas majas ja on ise ka nii ilus ja huvitava planeeringuga.

Mina suundusin aga Londonisse ja sealt Sao Paulosse. Meeskond oli jällegi tore, õnneks oli pardal ka paar portugali keele rääkijat, mis teeb need lennud alati veidi lihtsamaks. Kohale jõudsime varasel hommikul kuid paraku võttis teekond hotelli eriti pikalt aega, nii et me kõik jõudsime paar väikest uinakut bussis teha 

Ma suundusin hommikusöögile kuid puuviljade valik oli veidi vähenenud, õnneks olid alles pao de queijo’d ehk juustupallid, mis on brasiilias lausa rahvuslik aare. Peale neid palle suundusin jalutuskäigule, lootsin üles leida või õigemini sattuda samasse kingapoodi kus olin Noraga mõned ajad tagasi käinud ja ka mõned ostud sooritanud. Paraku ma seda poodi enam ei leidnud  Tuiasin küll ühele poole ja teisele poole ning ikka erinevates kvartalites aga ei suutnud ma enam seda tänavanurka tuvastada. Jalutasin siis toidupoe kaudu tagasi hotelli ja õigesti tegin sest üsna pea algas suur äikesetorm ja uhke vihmasadu. Heitsin siis pikutama ja peagi avastasin end magamast  Pimeduses küll korraks ärkasin aga magasin kohe edasi ning järgmine kord tegin silma lahti kui oli juba aeg silmad avada. Käisin hommikust söömas ja siis suundusin Villa Lobos parki, et seal jalutusring teha. Ma tegelikult olin omale ühe matkaraja välja valinud aga kuna ilmaennustus oli endiselt selline, et lubas mõned kümned millimeetrid vihma siis ma arvasin et ma vihmametsa vahele ei lähe torkima vaid olen kuskil linnapargis jalutusrajal. Tegin seal pargis erinevad ringid ja vaatasin kõik nurgad üle, siis suundusin sealt Batman allee poole kuhu oli ka paras maa minna, ning enda ümber asju vaadata. Enne Batman alleed leidsin ühe toreda kohviku nimega Mana, kuhu loomulikult sisse astusin ja väikese söögi tegin. 

Edasi vaatasin üle grafiidid Batman alley’s ja mulle tundus, et mõni oli neist ikka uus! 

Ning siis oli aeg tagasi hotelli suunduda ning hommikul käisin ühes toredas ümbernurga kohvikus ning siis üritasin basseini ääres päikest vaadata aga pidin seda kleit seljas tegema, sest mul hakkas seal jahe.

Tagasilend möödus kiirelt ning suundusin edasi Helsingi lennule, mis aga hilines nagu ikka, kuid seekord ikka nii hoogsalt, et Tallinna lennule ei jõudnud ja järgmine läks alles 4 tunni pärast – magasin siis lennujaamas ja peale aktuaalse kaamera lõppu jõudsin juba koju.

Kuna kodumaal oli endiselt lumekate siis käisime suusatamas ja seekord oli eriti ilus ilm – päike paistis ja oli veidi oli juba ka ametlikke suusaradu tehtud.

Siis saabus hooldekodu vahetus, kus päev möödus kiirelt kuid öösel kuidagi ei saanud ma magada, mitte, et keegi oleks üleval pidanud vaid lihtsalt ei tulnud und.

Nädal tõi edasi erinevaid toimetamisi ning joogatamist. Kohtusime ka Emad-Tütred pundiga, seekord oliem valinud restorani Han’s – väga autentse hiina söögikoha kus söök oli suurepärane ning hinnad vägagi taskukohased. Ainult magustoiduks olime sunnitud ümber kolima Da Vincisse, kuna hiinlastel ei olnud lihtsalt magusa valikut. Aga väike jalutuskäik oli meile just paras 

Käisime ka klubis Uus Laine, kuulamas Sofia Rubinat – kontsert oli väga tore ja eriti tore oli, et me ei olnud kõige vanemad publiku seas.

Käisin ka Ita juures, jutustasime kõik maailma asjad ära ja käisime ka Pärdi keskuse kohvikus suppi söömas, ning väga tore oli aega veeta.

Uut nädalat alustasin teatrikülastusega, Hobuveskis Kiilaspäine lauljanna – selle võib vahele jätta kuid omamoodi oli see hea ühiskonna peegel ;)

Ning siis tuli kohver kokku pakkida, sest saabus puhkusereis Islandile. Sinna reisile suundusid siis Ruth, Mia, Mana ja Anneli. Väikese vingerpussi tegi meile küll Finnair, kes oli otsustanud oma pilooditüli lahendamiseks pannud keelu kõikidele stand-by piletitele, ehk ma enam oma odavaid pileteid selle lennufirma lendudel kasutada ei saa, loodetavasti see tüli laheneb ja ehk keeld võetakse maha peagi  Meie olime aga otsustanud siiski reisile minna, sest majutuse ja mõne muu asja eest olime juba makseid teinud ja seega soetasime nüüd päris lennupiletid ja pakkisime kohvreid. Kesknädala varahommikul suundusime lennujaama ja kõik kulges plaanipäraselt, Helsingis saime kokku Anneliga, kes oli küll sisse maganud aga miski ime läbi viimsel hetkel ise silmad lahti teinud ja siis kiirustanud lennujaama ning viimsel minutil oma kohvri ikka registreeritud saanud ja suundusime nüüd juba Reykyaviki lennule. Maandusime uhkes pimeduses, leidsime oma kohvrid, noormees ootas meid sildiga, et viia autorenti ning peagi oli juba enam-vähem valge ja me saime asuda saart avastama. Üritasime kavalad olla ja veidi teist teed mööda minna, kuid pidime peale poolt tundi siiski ümber keerama sest tee oli hiljutise vulkaanipurske tõttu veel suletud. Suundusime siis sellele ühele peamisele, number 1 teele, et suunduda oma esimesse ööbismiskohta, Hörgslandi. Sinna oli meil nii 4 tundi sõitu ja tee peal tegime väikese kõrvalpõike Eyrarbakki, kus oli ilus kirik ja rannapromenaad, ning tohutu tuul kui autoukse lahti tegime või kui ka suurelt teelt maha keerasime – kohati oli küll tunne, et see tuul viib auto koos meiega minema ;)

Siis külastasime Selfossi, kus tegime lõunapausi ja väikese jalutuskäigu.

Järgmiseks otsisime kohvikut kuid esimese leidsime pooleteisetunnise autosõidu järel, mis oli siis Lava Café Vikis. Aga see oli väga tore koht! Edasi oli meil veel umbes tund aega sõitu oma majutuseni. Seal saime asjad lahti pakitud ja siis mängisime paar mängu ning oligi aeg tuduma hakata. 

Hommikul ootas meid hommikusöök, siis suundusime meie esimesele matkarajale : Fjaðrárgljúfur kanjonisse, mis on tekkinud liustiku jõe suundumisel mere poole.

Järgmiseks üritasime teha väikese rongi Kirkjubæjarklaustur külakese ümbruses, paraku suundus tee mäkke, mis oli täiesti jäine ja seega me sinna trügima ei hakanud. Käisime kohalikus bensukas-kohvikus söömas, siis kohtusime kohalike islandi hobustega, ning uudistasime Dverghamrari kivimoodustist ning Foss á Síðu juga. Ning enne pimedaks minekut jõudsime tagasi hotelli ja tegime omale sooja teed 

Järgmine hommik oli väga varajane, suundusime nimelt liustiku matkale ja sinnani oli meil oma poolteist tundi autosõitu, seega pidime suhteliselt varakult alustama. Öösel oli maha sadanud ka lumi – õnneks oli meie tee pool juba lahti lükatud kahjuks sattus poolel teel meie ette miski hull kaubik, kellest me mööduda ei julgenud ja kes kohati sõitis 40 km tunnis, kohati aga 70, siis kobas ta ühel poole teed, siis jälle keset teed – seega saime aru, et parem on kui me temast mööduma ei hakka. Me olime oma teekonda alustanud varakult ja ajavaruga, seega saime ikka õigeaegselt kohale. 

Kokkusaamis kohas saime omale kiivrid ja rakmed ja Mana sai uued saapad kuna tema pehmed saapad ei sobinud selleks, et nende peale paigaldada kasse. Ja siis olimegi valmis koos kahe prantslasega ning tšehhi giid Janiga, valmis vallutama Breiðamerkurjökulli liustikku. Esmalt sõitsime uhke off-road autoga liustikule lähemale, siis panime oma uhke varustuse kõik selga ja alustasime esmalt jalutuskäiku liustiku poole, siis jalutasime liustiku peal ja sealsetes erinevates aukudes ja lõhedes, ning viimaks suundusime ka liustiku koopasse. Matk oli väga tore ja kohtasime erinevaid ilmastikunähtusid: tuult, suurt tuult, eriti tugevat tuult, pea võimatut tuuleiili, siis vihma, miskit muud sadet, ning korraks oli veidi aimata päikest 

Peale liustikku, uudistasime Diamond Beachi, ehk siis suurte jäätükkidega randa, sõime kohalikku vähusuppi, ja jõime sooja kakaod. Ning siis oli aeg hakata tagasi suunduma kodu suunas – seekord ei olnud meil miskit hullu ees sõitmas kuid oli üsna tugev tuul.

Järgmisel hommikul magasime kaua jaksasime, ehk siis mitte eriti kaua, siis sõime hommikust, pakkisime omad asjad kokku ja suundusime järgmistele seiklustele vastu. Esimene peatus oli Vik ja sealne tuttav Lava Café. Vikis oli vist eelmisel ööl olnud suur lumetorm, sest miskid teed olid alles lume all ning miskeid teid alles puhastati. Me uudistasime ka lava randa, kus oli selline uhke tuul, et ega silmi lahti hoida eriti ei saanud aga vaated olid ilusad.

Edasised vaatamisväärsused olid erinevad joad:  Skógafoss – kus on varandus peidetud joa taha – ei me hakanud läbi tuhande hiinlase sinna taha ronima, Sauðafoss & Gljufrabui – ei mäletagi mis nendes erilist olid aga ühes neist oli rahvast (loe hiinlasi) oluliselt vähem kui teistes 

Ja siis oli meil veel hunnik kilomeetreid enne kui jõudsime Geysiri kuumavee allikateni, mis siis ma seest välja purskavad ning üks neist teeb seda lausa kuni 70 meetri kõrgusele. Seal oli küll huvitav lõhn, selline väävel ja veidi mädamuna, kuid see park oli väga lahe ning ümberringi kõik auras nagu oleks kuskil köögis.

Õhtust sõime Skjol nimelises kohvikus ja selle kõrval oligi meie jurta, kus me sel ööl magasime. Jurta oli muidu väga tore ainult keegi oleks võinud vähekese lumetööd teha või siis labida jätta, et me oleks seda ise teinud. Aga käisime siis ise edasi tagasi ja peagi olid meile vajalikud teerajad sees. Õhtul üritasime virmalisi uudistada, kes olid küll kohal aga paraku oli taevas nii pilves, et meie neid ei näinud. Panime isegi ööseks kella helisema ja uudistasin ka siis õue aga endiselt ei olnud pilved liikunud 

Hommikul oli aga taevas selge ja meie suundusime kuumavee allikate pargist mööda, ja just selk hetkel toimus see pea 70 meetrine purse – see oli väga uhke!

Meie esimene peatuspaik oli Kerid kraater – kus tegime väikese ringi – päike paistis ja ilm oli nii ilus. Edasi sõitsime Reykjaviki ja külastasime esmalt Hallgrimskirkja kirkut, ning selle vaateplatvormi. Siis sõitsime hop-on-hop-off bussiga linnale tiiru peale ja saime aimu kus mis asub ja kuulasime veidi riigi ajalugu ja muid huvitavaid fakte Islandi kohta. Samal ajal toimus õues tohutu lumesadu, nii et päris hea oli bussis peidus olla. Kui meie õue läksime, siis oli lumi lõppenud ja korraks piilus jälle päike. Meie suundusime sööma – seekord sai valituks supp, mis serveeriti saia sees 

Ning edasi suundusime Harpa kontserdisaali kontserdile – laval olid siis kaks tütarlast, kes olid klaveril ja klavessiinil kaaned lahti võtnud ning siis venitasid pakse hambaniite nende keelte peal. Tegelikult oli väga huvitav midagi teistsugust kuulata ja eriti huvitav oli Harpa maja – suur ja ilus hoone paljude tühjade nurkadega. Kontserdi üle oli eriti hea meel Annelil, kes miski ümberpakkimise käigus oli oma hambaniidid ära kaotanud aga nüüd olid need laval olemas ja seega meil kõigil hea meel, et need leitud said!

Peale kontserti ootas meid uus majutus, seekord Keflavikis, B&B Raven ja see oli ülitore. Hoone ise oli vana lehmade hoiumaja, mis siis on ümber ehitatud majutuseks. Samas oli seal nii palju väikeseid detaile, et kõike ei jõudnudki märgata.

Kolisime sisse ning tegime omale tee ja istusime söögitoas, kui saime aru, et kell on 22 ja seega on kodumaal juba 24 ning ongi käes 27 jaanuar ja Anneli sünnipäev – hakkasime siis kohe seda tähistama ja kingitusi jagama ja šampanjat jooma ;)

Hommikul tegime poolsaarele ringi, alustasime päikeses kuid lõpetasime lumetormis mis muutus selliseks, polnud sõiduteed enam näha.

Sünnipäeva lõunasöögiks suundusime Keflaviku tagasi ja leidsime ühe toreda resto. Ning siis oli meie sihtkohaks Blue Lagoon – saime kohale suhteliselt otse, parklast majani mineks oli küll nii, et midagi ei näinud enam sest lumesadu oli tihenenud ning nähtavust ei eksisteerinud. Ma küll kartsin, et mina selles 40 kraadises vees olla ei saa ja kui enne bassu duši all olime, siis see vesi oli minu jaoks liiga kuum kuid bass ise oli täitsa OK. Peale esimest 5 minutit läksin ja tõin omale mütsi, sest peal ja kuklal hakkas külm aga kui mütsi pähe sain, siis oli seal sinises vees, ilma nähtavuseta täitsa hea vedeleda. 

Peale paari tundi ja pea iga nurgataguse läbi jalutamist, suundusime nüüdseks juba täiesti olematut teed mööda tagasi oma öömajja, õnneks ei sadanud veel Keflavikus lund ja seal oli täitsa mõnus ilm, ning me tähistasime veel Anneli sünnipäeva ja peagi oli aeg hakata magama sest hommikul vara pidime juba lennuki peale kimama. 

Veidi meie lend hilines erinevate asjaolude tõttu ning seega meil oli 3 minutit aega, et ümber istuda Tallinna lennule – õnneks meid oodati ja saime koju, meie kohvrid aga tegid veidi pikemaid tiire ja me kohtusime nendega alles järgmisel päeval. Island oli väga tore vaatamata tohutule tuulele ja minutitega muutuvale ilmale, järgmisel korral tahaks aga seda saart külastada suvisemal ajal, või ka maikuus kui lunnid kohal on 

Mina kohtusin Iti ja Itaga, kes oldi tulnud pealinna kohvikusse – nagu tüdrukud ikka ja seal me siis kohtusime – Itile väga meeldis kohvikus ja ta uudistas seda kohta pikalt.

Veel mahtus jaanuari lõppu hooldekodu vahetus, ksu prouad olid murelikud, et lennukid muudkui kukuvad alla, et kas ma ei peaks nüüd juba selle lennutöö jätma kus see ja teine ja kahe jalaga maa peale tulema ;)

Ning jaanuari viimasel päeval käisime Mia ja Mulkaga vaatamas kuidas võidetakse Euroopa meistrivõistluste kuldmedal – nii tore oli ise kohal olla. Ja hinge kinni hoida pea igal hüppel, et kas ikka läheb hästi ja läks!