Augustikuu algas siis emad-tütred pundiga Peipsiääre reisiga. Marsruut oli meil selline, et alustasime Ülemiste keskuse parklast - Viitna kõrts - Kuremäe klooster - Vasknarva- Kauksi rand - Mustvee, seal oli ka esimene ööbimine, ning siis mööda Peipsi äärt kulgemine kuni Varnjani ja siis Vastseliina, kus meid ootas ühe tütre ema ja kelle juures oli meil teine ööbimine. Aga nüüd kõigest järjekorras.
Kogunemine Ülemiste parklas oli juba seiklusrohke, kuna loomulikult ei olnud kokkulepitud kohas ühtegi vaba parkimiskohta ja ma olin sunnitud meie värskelt renditud bussiga parkima veidi eemal. Õnneks siiski leidsime kõik reisisellid üles, kes meiega soovisid rännata. Kuni Viitna kõrtsini tegelesingi bussiga harjumisega ja erinevate nuppude funktsioonide avastamisega. Viitnal tegime juba esimese söögipeatuse: osadel oli hommikusöök, teistel lõuna. Seal kohtusime ka oma teise auto seltskonnaga. Nimelt ühines meiega meie grupi värskeim liige, tütar Lola, kes oli reisi hetkeks veidi üke kolme kuu vana. Seega olid temal reisil kaasas nii ema kui isa kui ka vanaema ja ka vanatädi tütar ja no veel paar sugulast. Ja kuna Lolal on veidike teine graafik kui meil kõigil, siis tuli ta ka eraldi autoga :) Lola vanaema koos vanatädi tütar Mariega aga kolisid meie bussi ja nüüd said kõik kohad bussis täidetud.
Esimeseks kultuuripeatuseks oli meil Kuremäe klooster, kus ma lubasin ilusaid ja grandioosseid puuriitasid, kuid....kohale kus asusid kolm uhket puuriita, oli ehitatud just valminud väike kirik. Nii et puuriitade pilte vaatasime internetist. Muidu elas klooster nagu ikka oma vaikset elu, peenrad olid korras, rõõmsate nägudega õed jooksid ringi ja ajasid miskeid asju. Meie tegime ka väikese jalutusringi, siis uudistasime peakirikut ja loomulikult tegime pilte. Ja pildistada 11.5 inimest, see on juba üsna suur ettevõtmine :)
Siis jalutasime läbi kalmistu püha allika juurde. Allikas oli selline väike ja vaikne, kuid ujumismaja seal lähistel pakkus meile suuremat elamust. Osad meie seast võtsid ikka jalgadele püha vee vanne - see oli küll üks jahe ettevõtmine aga see eest väga värskendav.
Edasi suundusime Vasknarva, kus meid ootasid ees ordulinnuse varemed - need olid küll ühed väga katkised kivid! Kuid väga ilus oli Narva jõe vastaskaldal asuv promenaad, kus küll kedagi ei jalutanud. Tänav-alev Vasknarva oli ka oma huvitavate majadega tore vaatamisväärsus. Ja loomulikult külastasime ka seal asuvat Kuremäe kloostri Eelija eraklat, kus me kohtasime küll oluliselt rohkem inimesi kui Kuremäe kloostris endas.
Edasi kulgesime mööda Peipsi kallast Kauksi randa, kus tegime ujumispeatuse. Vesi oli üsna madal, nii et palju ujumisliigutusi me teha ei saanud. Kuid ka kõige külmakartlikumad tulid vähemalt jalgupidi vette :)
Siis soetasime tee äärest omale suitsukala, sest mis Peipsi reis see on kui kala ei söö!
Järgmine peatus oli lõuna/õhtusöök, milleks olin leidnud koha nimega Hea Koht. Kohti oli igati oma nime väärt! Eriti tore oli see, et me sattusime pulma kontvõõrasteks. Meie grupi laud kaeti nimelt kohe pulmalaua kõrvale. Ning enne meie söökide saabumist tuli ka bänd! Pruutpaar tuli küll peale pulmaisa sõnavõttu seletama, et tegu on küll kuldpulmaga....meie olimegi juba arvanud, et Tinder on kõikvõimas ja et kunagi ei ole hilja ;) Bänd oli õnneks nii volüümikas, et ega me eriti palju enam rääkida ei saanud ja seega läks meil söömine kiiremini.
Edasi kulgesime vaikselt oma ööbimiskohta, Mustvees asuvasse Kalameeste majja. Jagasime toad, leidsime toakaaslased, pakkisime asjad lahti ja kulgesime poodi, kuna meil kurgud hirmsasti kuivasid. Ja kõik need kalad mis me tee äärest olime kaasa soetanud, tahtsid ju samuti ujuda. Jalutuskäik poodi toimus ühtlasi uudistades Mustvee vaatamisväärsuseid.
Õhtu lõppes loomulikult vestlusringiga trepiveerel. Leppisime kokku ka päikesetõusu vaatamise, mille suhtes olid osad grupi liikmed optimistlikumad kui teised. Ning kell 2300 oli öörahu :)
Päikesetõusul olid kohal pea 50% grupist, meie toast vaid mina kuid naabertoast kõik. Väikese Lola tuba antud üritusel arvestusse ei läinud. Päikesetõus oli ilus ja kiire, ühtlasi jälgisime ka roostikus sahistavaid kalamehi, kes juba järvele suundusid. Meie aga läksime tagasi magama. Hommikul oli äratus parasjagu varajane, ning asjad kokku pakitud, suundusime Peipsi Teemajja hommikusöögile.
Edasi kulges meie teekond mööda pruune silte Alatskivi poole. Eriti huvitavaid pruune silte me ei leidnud, uudistasime Kodavere kirikut, kuhu me sisse ei saanud kahjuks, ning siis tegime tiiru Kallaste linnakeses. Seal uudistasime ka liivakivipaljandit ning üritasime vaadata linde, kes endale sinna pesad olid teinud.
Ning peale väikest keerutamist, esimese korraga keerasin ma siiski õigest teeotsast mööda ning tänu sellele järgnes meile ka Lola koos oma vanematega, tegime siis väikese ringi ja teisel korral saime juba õige teeotsa kätte ning peagi parkisime end Alatsikivi Mõisamaitsete hoovis. Seal alustasime erinevate veinide ning kohalike suupistete maitsmist. Mõni vein oli parem kui teine kuid eriti hea oli lutsumaksasalat, mida me väikeste saiade peale paigutasime. Lutsu maksa konserv oli loomulikult pärit siitsamast Kallastelt, ja seda me soovitame kõigile. Proua veinimeister oli meeldiva ja vaikse jutuga, kuid saime kõikidele küsimustele vastused, ja kuulasime tema lugusid veiniteoni jõudmisest, eriti meeleolukas lugu oli 400 kg maasikate puhastamine, mida me kõik elavalt ette kujutasime :) Veine soetasime ka kõik kaasa, et neid hiljem kodus edasi proovida.
Meie järgmine sihtpunkt oli Peipsimaa muuseum, mis asus Tiheda külas. See oli üks väga tore muuseum, tutvustades meile esmalt vanausuliste elu ning terve teine maja oli Peipsi järve elu tuba, kus ammutasime teadmisi Peipsi järve elust.
Siis uudistasime Kasepää Laululava, mis oli ka väga uhke ehitis.
Ning siis kulgesime vaikselt mööda Peipsi äärset küladevahelist teed edasi, tehes peatusi ja soetades erinevaid aiasaadusi. Eriti head olid loomulikult sibulapirukad, mida me maitsesime erinevates kohtades ja igas kohas muutusid need aina paremaks. Pikema peatuse tegime ühes toredas Piruka tares, kus jõime kohvi ning sõime veel mõned sibula pirukad. Edasi kulgesime Varnjasse ja külastasime sealset galeriid.
Ning siis pakkisime oma bussi kokku ja alustasime sõitu Vastseliina, kus meid ootasid Kaja ja Tõnis koos köetud sauna ja koprapihvidega. Sõit oli pikk kuid teekond oli huvitav, kuna need ei olnud kellelegi meist tuttavad teed. Ning peale pikka kimamist, olime enne pimedat siiski kohal :)
Ning alustasime siis koprapihvide, soku vorstide ning saunatamisega. Loomulikult tegime ka erinevaid ekskursioone uudistades nii erinevaid maju mis Tõnise ja Kaja hoovile olid kerkinud kui ka Kaja tomatite kollektsiooni. Ning nii see õhtu öötundidesse veeres. Väga tore oli!
Hommikul alustasime kohvi ja pudruga, ja eelmise õhtu mälupiltide kokkupanekuga. Peagi saime kõik kokku ja asusime Vastseliina linnuse poole, et selles asutuses üks põhjalik külastus teha. Ja külastus, eriti selle algus oli väga tore - saime teada, mida meie riietusest meie kohta teada saab, ja et mis värvides riietust erinevate ametite pidajad ja nende perekonnad kandsid. Kõikidele ametid kätte jagatud, ronisime peaaegu lagunenud vaatetorni ning siis uudistasime palverännuteekonna lõpp-punkti, palverännumaja. See oli üks väga tore ja huvitav maja.
Siis korjasime oma grupi kokku ja suundusime Meenikunno rabasse, et sealses Suures Suurjärves väike ujumispeatus teha. Lõime oma laagri seal püsti ja tegime ka väikese söögipeatuse - väga mõnus oli!
Ning siis oli kellaeg sealmaal, et pidime hakkama kodude poole tagasi sõitma. Valisime teekonna läbi Jõgeva ja siis mööda Piibe maanteed Raasikult läbi Tallinna. Jällegi oli tee väga tore, ilusad vaated ja kaunid majapidamised, lisaks kohtasime paari rebast, kes õnneks meile tee peale ei tulnud. Jõgeval tegime peatuse, et väike snäkipaus teha. Paraku oli selleks ajaks avatud vaid Olerexi tankla, kus me siis kohvi ja väikese söögi võtsime ja mida olime sunnitud kohalike varestega jagama. Nimelt varastasid varesed Marie taldrikult pelmeeni koos kahvliga! Ikkagi selline haritud varesed, oskavad vähemalt kahvliga süüa!
Ja enne pimeduse saabumist olimegi kõik kodudesse laiali veetud ning bussi spidomeeter näitas, et olime läbinud 894 kilomeetrit!
Uus nädal algas väikese kuid tugeva vihmasajuga, ja seega oli lihtne mitte midagi teha. Paraku sattusin lugema oma töökaaslaste FB grupi postitusi, kus selgus, et enamus kolleege on valinud vabatahtliku koondamise, mille tähtaeg oligi esmaspäev. 2 tundi enne tähtaja lõppu hakkas mulle endalegi tunduma, et ehk peaksin selle valiku tegema. Suhted ja suhtlemisstiil tööandja, ametiühingu ja töötajaskonna vahel on meie firmas üsna segapuntraks läinud, ning sõnakasutus üsnagi järsuks. Samas on kahju näha kuidas sajad, et mitte öelda tuhanded kolleegid, lahkuvad vabatahtlikult töölt, sest nad on sunnitud selleks. Ma ei oskagi midagi muud teha ja kui aus olla, siis ma ei tahakski miskit muud tööd teha, seega jäi seekord minul see vabatahtlik koondamise valik ära ja ma jäin ootama oma saatust reedel. Nimelt augustikuu esimeseks reedeks lubas ettevõte teada anda, kes meist on valitud uue lepinguga tööle, oma olemasolevale ametikohale. Isegi kui ma osutun valituks, siis tähendab see uus leping viletsamaid töötingimusi, ning ka madalamat palka kui mul senini oli. Samas on uuel lepingul ka üks suur pluss, nimelt hakkame me uutel tingimustel lendama kõiki lende ja ei ole enam kolme eraldi seltskonda. Ehk et ühel päeval oled Hong Kongis ning järgmisel lennul juba Edinburgis :) Aga eks reedel oleme kõik targemad :)
Muidu tegelesine ikka tavaliste asjadega: mustikate korjamine, rand, ujumine. Kris üritas mulle korraldada sünnipäeva üllatust, kuid ma sain sel sabast kinni ja palusin, mitte midagi teha, kuna ma ei teadnud mis tuju mul sünnipäevaks saabub. Nimelt see reede, mil me oma töösaatuse teada pidime saama, oligi ühtlasi 7 august.
Alustasime siis seda tähtsat ootamise päeva kleitide selga panemisega ning kutsusime kaasa ka tädi Zelda ja läksime vaaterattale sõitma. Ohh, see oli üsna hirmutav - vähemalt esimene ring. Aga vaated olid ilusad, kuigi ma neid eriti ei julgenud vaadata :) Tarbisime ka väikeseid mullijooke :)
Peale ratast, suundusime Kalevi Jahtklubisse lõunale, mis oli tore ja päikesepaisteline nagu alati. Lõuna söödud, suundusime koju, et veidi riideid vahetada ning siis kimasime ujuma. Jummel kui hea soe vesi oli!
Ja siis saabuski see minu tähtis "iimeil", mis teatas, et mul on endiselt töö! Ja see tähendas, et nüüd võis hakata pidutsema :) Pakkisime siis pikniku asjad kokku ja suundusime oma Haabneeme randa, et mullide saatel tähistada nii sünnipäeva kui ka töö olemasolu.
Ühel ilusal reede õhtul kohtusime Irjega, kes on minu esimene treener - kõik need kauged aastad tagasi :) Käisime väikesel matkaringil Rohuneeme tipus, ning siis jõime väikese tee Paadis. Paadis toimus miski uhke peakatetega üritus, ehk et sinna kogunes kokku palju erinevaid kübaraid kandvaid vägagi kohatutes riietes inimesi. Üritus tipnes väikese moešõuga, ning kuna meie olime ennast kinnisele üritusele kuidagi sisse möllinud, siis nüüd me seda suu lahti uudistasime. Kahjuks me ei saanudki teada mis üritusega tegu.
Peagi saabus meile külla Reet ja Hera, ning Markku tuli ka koju. Reet tuli uhke kingitusega:
Miskitel päevadel ajasime ikka tavalisi asju, ning kui saabus pühapäev, siis tegime väikese matkaringi Sipoonkorppi radadel. Matkarada oli väga seenerohke ja loomulikult ei saanud Reet muudmoodi kui peakorilasena korjas mõned seened ikka metsast kaasa ka. Ma täiendasin seda varu järgmisel päeval Anneli aiast korjatud seentega, ning tegin nendest kokku ühe praetud seente kogumi, mida me Anneliga lihtsalt leiva peale pannes sõime. Annelil on üldse üks imeline aed, korjasin sealt ka hunniku mustikaid ja jätsin pooled neist veel põõsaste otsa, et ka kellelgi teisel oleks midagi korjata.
Reeda ja Hera saatsime me ühel päeval koju, Markku läks ka tagasi tööle, ning Annelile tulid külla Kristel ja Hetu. Mina olin ikka veel koduhaldjana tööl. Endiselt tegelesime Nora kooli, ehk siis bussi peale viimisega, poes käimise, erinevate mitte keeleoskust nõudvate asjade ajamisega, siis lõuna, õhtusöögi valmistamine, vahepeal ujumine ning, Norale vastu, Nora trenni ja koju õppima.
Kolmapäevaks ennustas vihmavaba ilma ja me pakkisime omale võileivad kaasa ja suundusime Kristeli ja Hetuga Nuuksio parki ja valisime sealt pikima päevamatka raja, mida me siis läbima hakkasime. Vaated olid ilusad, ning muidugi vahetus selle väikese aja jooksul maastik meie ümber. Leidsime ka toreda kaljupealse, kus oma kaasapakitud võikusid sõime.
Ning raja lõpul tegime ka ujumispeatuse, järves kus oli palju taimede kasve mis meid muudkui katsusid kui me ujusime :) Aga vesi oli mõnus!
Siis kimasime Itäkeskusesse, kus saime kokku Noraga, ning kus otsisime miskeid peeneid jalatseid, mida kahjuks ikkagi poes ei olnud :( Ja siis oligi aeg koju kimada, kuna seekord oli kodus töötaja Anneli meile lõuna/õhtusöögi valmistanud :)
Ühel päeval tutvusime ka Porvoo vaadetega, meie auks oli saabunud ka päike, mis tegi vaated veel eriti kauniks. Ja loomulikult tegime pildistamise peatuse päevalillepöllu ääres :)
Nädala lõpetasime Pagana pottide matkarajal, mis oli kodule üsna lähedal. Seal olid toredad pudru ja raha pajad, ja muud pajad ka mis paganatele vajalikud. Matkarada oli lühike kuid väga mõnus.
Ja just kui me metsast väljusime, sain ma telefonikõne ning mind kutsuti töövestlusele! Aprillikuust saadik olin ma erinevatele töökohtadele kandideerinud ja augustikuu viimasel päeval sain juba esimele vestlusele! Leppisin kohtumise aja kokku ja suundusime Kristeli ja Hetuga selle tähistamiseks Tervajärve ujuma. Kohale jõudes oli paraku päike pilve taha peitu läinud ja seega ujusin vaid mina :) Väga tore oli tervet järve omada ja seal oma väike ujumisring teha. Ning siis suundusime koju lõpuõhtut pidama kuna järgmisel päeval lahkusid Kristel ja Hetu.
Hommikupoole kimasimegi Helsingisse, kus külastati ballikleitide laata, kuna Norale oli vaja soetada veebruarikuu vanade aegade tantsuõhtuks kleit. Ja kuna antud laat oli vaid ühel päeval meie piirkonnas, siis me sinna suundusimegi. Ma vaatasin paari kleiti ja suundusin siis siiski kohvikusse raamatut lugema ja inimesi uudistama. Nii tore oli! Lendamise aeg meenus ning kõik need toredad päevad mida kuskil võõramaistes linnakestes on mööda saadetud.
Paari tunni möödudes aga helistas Nora, kes oli omale kleidi leidnud ja kutsus mind ka nendega ühinema, et koos väike lõuna süüa ning siis Kristel ja Hetu laevale viia.
Ja meie suundusime tagasi Porvoosse.
Pühapäeval tegelesime veel miskite asjadega ning esmaspäeva hommikul läksime Noraga koos Helsingi bussi peale ja Nora saatis mind trammi peale, et laevale minna ning läks ise kooli.
Mina aga istusin laevale ja seilasin Tallinna, siis kimasin koju, panin teise kleidi selga ja läksin oma väljateenitud töövestlusele. 10 minutit vestlust ja mulle teatati, et mind võetakse tööle! Tööst lähemalt räägin kui mu esimene tööpäev on toimunud, kuid see on osakoormusega töö ning ikka lendamise kõrvale. Ehk, et kui kunagi ikka lennukid taevasse tõusma hakkavad, siis nende pardal olen ma ikka teed ja kohvi valades ning naeratades olemas :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar