kolmapäev, 20. november 2019

EDI



Esimene õhtu oli nagu ikka tutvumisõhtu, et hommikul kohe matkamisega alustada. Hommikul suutsime veel kellaaja veidi segamini ajada kuna vaatasime telekast kanalit, mis oli ITV+1 ehk siis tavaline itv kuid tund aega hiljem! Kuna ekraanil oli aga kell, siis arvasime, et see ongi praegune aeg. Kui ma aga oma telefoni haarasin, et ilmateadet uudistada, siis selgus, et midagi on valesti. Ühesõnaga said lapsed tund aega und juurde ja meie olime ka tunnikese niisama olemist oma ellu juurde lisanud. 
Matkarada viis meid aga Arthur seat nimelise mäe otsa, kus avaneb imeline vaade 360 kraadi, juhul kui nähtavust on. Sel korral oli, ainuke huvitav tegur mäe otsas oli tuul, mis tahtis telefonid käest pühkida, nii et pilte tipu vallutusest meil eriti ei ole. Siis leidsime Edinburghi vanima pubi ja loomulikult uudistasime seal nii jooke kui sööke. Ja siis jalutasime pikalt, kuid meie sihtmärk oli Primark ja seega oli teekonna pikkus üsna vähetähtis. Primarkis tegelesime kiire ja korraliku ostlemisega, mina näiteks soetasin juuksekumme - teate ju küll, neid läheb mul ju ikka vaja 😜


Järgmisel päval uudistasime praeguseks maa-aluseks muutunud vana Edinburghi ehk siis Real Mary Close muuseumi, kus tehti väga teatraalselt meile selgeks kuidas vanal ajal elati ja mida tehti, ning milliste raskustega elanikud vastamisi olid. Kohe sealt kõrvalt leidsime Kirjanike Muuseumi, mis tutvustas kolme suure šoti kirjaniku elu: Walter Scott, Robert Burns ning Robert Louis Stevenson. Ühesõnaga saime targemaks ja saime aru, et pimedatel talveõhtutel veel raamatuid jagub mida lugeda :)


Siis leidsime toreda söögikoha: Mum, mis oli selline koduste toitude koht kus oli järjekord ukse taga, et lauda saada. Õnneks läks järjekord kiirelt ja me saime omale kohad ja ka suurepärased toidud. Portsjonid olid ülisuured aga kuna söök oli nii hea, siis ei saanud ka midagi järgi jätta. Jalutasime veidi veel linna peal, ning uudistasime erinevaid vaateid ja loomulikult ka ilma, sest päike ja vihm vahetusid nii ruttu, et ei jõudnud isegi kapuutsi pähe tõmmata. 
Laupäevaks leidis Reet meile sotsiaalmeedia vahendusel sellise ürituse nagu Portobello Busk, ehk siis Portobello rannarajooni muusikapäeva. Ning sinna me suundusimegi. See tähendas siis sellist üritust, et igaüks kes soovis tuli Portobello rannapromenaadile ja kas siis laulis või mängis mõnda pilli, et möödujaid rõõmustada. See kas seda mängu või lauluoskust oli, see oli teisejärguline, peamine oli julge pealehakkamine ja tahtmine. Ning nagu selliste festivalide puhul ikka, olid oskused üsna seinast seina, kuid kõik olid rõõmsad, nii esinejad kui kuulajad ja kuna ka päike oli välja tulnud ja taevas oli sinine siis ilmselgelt oli ka ilmataat selle üritusega väga rahul.






Leidsime ka torda kohviku, kus nagu mere ääres kohane, sõime “fish and chips”e ning siis suundusime bussiga Leithi, et seal väike jalutuskäik teha. Uudistasime Leithi vana aja ilusaid maju, samuti kohtasime mõndasid koledamaid maju, ning peale väikest tiiru suundusime hoopis koju.
Pühapäeval suundusid ärksamad meie seast ehk siis Reet ja Rhea kirurgide muuseumisse, meie Heraga tegelesime ärkamisega ning siis jalutasime türklaste kohvikusse, kus sōime ilusa koogi ning jutustasime. Peagi oli teistel muuseumile tiir peale tehtud ja me saime kokku, et siis suunduda St. Andrewsi katedraali, sealt vōtsime suuna aga Dean village poole. See oli üks väga tore jalutuskäik ja soovitan kōigile, kes Edinburgi külastavad! Vōib teha lühema otsa ja ainult uudistada Dean village ümbrust vōi siis jalutada pikemalt mööda jōe kallast J



Ōhtuks olime meie Reedaga omale leidnud Scottish Sünfonica hooaja avakontserdi, lapsed arvasid, et nad seda kuulata ei soovi ja seega said kontserdipaigast ise koju orienteeruda – pärast selgus, et see oligi nende reisi kōrghetk!
Kontsert oli tore ja me olime Reedaga vaieldamatult noorimad kuulajad tol ōhtul ;)



2 septembri hommik algas loomulikult lauluga, kuna Rheal oli sünnipäev saabunud. Väike kook oli meil ka ja isegi küünal, mida puhuda. 
Siis suundusime aga autorendi firmasse, täitsime pabereid ja saime omale auto, et sellega suunduda Falkirk külakesse uudistama laevade lifti, siis Kelpies kujud, veidi väikeseid külasid, kus igas oli miski loss: Stirling, Doune, Dollar – igal ühel oli ilusam vaade kui eelmisel, siis uudistasime Forthi sildu – need olid samuti üks uhkem kui teine ja eriti toredad olid veel kōik 3 korraga, ning samas Queensferry külas sōime veelkord kooke, ikka Rhea tervise ja ōnne jaoks! 










Järgmine hommik algas sōiduga Rosslyn kabelisse, mis oli vaatamata oma väiksusele väga ilus, kindlasti soovitan seda külastada ja kindlasti soovitan kuulata giidiga ekskursiooni! Eriti huvitavad olid külastajate numbrid, mis peale Dan Browni raamatut sadades tuhandetes suurenesid! Aga kabel oli ilus ja neid kujusid-näoilmeid vōib seal uudistada lausa mitu päeva. Kui me kabelist väljusime hakkas muidugi vihma sadama, mis tähendas seda, et meie plaanitud jalutuskäik Pentland hill pargi matkarajal jäi ära L Aga midagi peab ju järgmiseks korraks ka jääma.


Suundusime koju, meie Reedaga viisime auto ära ja siis läksime kodupubisse, et seal lastega kokku saada. Lastel oli muidugi jälle hea meel, et nad said üksinda pubisse tulla ja et nad üldse pubisse sisse lasti, sest Suurbritannias ei ole see väga kombeks. Koeraga void küll pubisse tulla aga et lapsed kaasa vōivad tulla, see ei ole väga kombeks.
Ning hommikul kimasime kōik koos lennujaama, et siis erinevatesse suundadesse laiali lennata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar