Tervenemine

Minu tervenemisprotsess on seekord eriti aeglane. Ja pole näha, et see kuidagi edeneks kuhugi poole. Ma olen küll kogu aeg käinud ka tööl ehk et ei ole ka korralikult haige olnud aga käisin lausa arsti juures kuna ühel hommikul ärgates oli mulle näkku tekkinud miski lööve ja ma hakkasin seda sarlakite lugu tõsisemalt kartma. Arstitädi, Coca Cola purk käes, vaatas mind ja arvas, et sarlakeid ei ole aga et on hoopis häälepaeltepõletik ning kirjutas hunniku antibiootikume ning palus parem vait olla ;) Ja kuna kõrvad olid puhtad siis suundusin selle teadmisega lendama. Paar päeva ei olnud kõrvadel midagi häda aga siis said ka need oma osa kätte – nüüd on vahel lukus, vahel lahti, õnneks valu nad ei tee. Eile soetasin omale lausa vitamiinid sest üldine vilets olemine ning kohutav higistamine mis mind aeg ajalt tabab ei taha kuidagi taanduda. Loodan, et kevade algusega saavad ka minu tervisevaevad otsa ja ees ootab vaid ilus elu ;)

Vahepeal käisin siis veel oma viimasel Helsingi reisil – nii kurb, kurb! Kuna Anneli oli just kukkunud ja omale saanud käe peale kipsi – väike mõra parema käe randme juures – siis arvasime paremaks tegeleda koduste asjadega. Tulemuseks oli päev otsa tolmutamist ning 4 kotitäit riideid mis tuleb nüüd kaltsukasse viia. Markku oli aga köögitoimkonnas ja tegi meile põdrapraadi, ning Ruth ja Nora veel kaneelisaiu. Keset küpsetamist läks küll ahi veidike katki kuid viisime siis teise plaaditäie naabrinaise juurde ahju ja varsti olid meie küpsetised laual, rätiku all soojas ;)

Tagasilennul, oli mul pardal kaasmaalasi lausa massides – oma 20 eestlast kindlasti. Loomulikult ei olnud kellelgi kaasas ühetgi ajalehte ;) Aga nad olid niisama toredad inimesed kellega oli vahva suhelda. Kõik suundusid Miamisse ja lubasid mulle tagasi tulles tuua delfiini ja krokodilli. Jään põnevusega ootama.

Ja siis, ja siis – ühel ilusal päeval tõi posteljon mulle ilusa ümbriku, milles oli sees alljärgnev kiri:

Ja kes nüüd siit pildilt päris hästi aru ei saa, siis …. Lugu on nimelt järgmine. Alates ajast mil ma siia riiki kolisin, olen igal aastal osa võtnud Wimbledoni piletite loosimisest. Esimesel aastal arvasin, et see oleks hea kingitus mu väiksele õele, kelle on tennisega vähe pikem suhe. Loomulikult ei ole ma ühelgi aastal osutunud selleks valituks, kellel on siis võimalus osta suure tennise pileteid. Ja kui me sel aastal otsustasime Krisiga, et lähme igal juhul Wimbledonile, et kasvõi aia taha kiibitsema….siis saabus minu postkasti see kaunis ümbrik ning teade seal sees, et ma olen osutunud valituks ning mul avaneb võimalus soetada 2 piletit, keskväljakule, päeval kui mängitakse meeste veerandfinaale ;) Ja nüüd siis sain Krisile tema 30 juubeli kingituse pidulikult üle anda – see jooksis muidugi kohe poodi, kleiti soetama millega maasikaid ja koort süüa J

Ja veel üks uudis – ma tulen järgmine nädal korraks kodumaale – saabun teisipäeva hilisõhtul ning lahkun laupäeva varahommikul – kel huvi kohtuda, helistage ;)