Jeruusalemm

Juhhuu, käisin Jeruusalemmas!

Ehk siis lendasime Tel Avivi – lend oli nagu tavaliselt – KOHUTAV! Osad rahvad maailmas ikka arvavad, et maailm kuulub neile ning kõik muud rahvused seal maailmas on praht J Lisaks arvavad nad, et kuna viisakus ja lastetuba on ebavajalikud tülinad siis neid oskusi ei ole vaja lennureisile kaasa pakkida. Seega sellised sõnad nagu palun, tänan, ja muu sarnane on ju praht ja neid ei pea kindlasti kasutama. Ja veidike nägemist enda ümber võiks ju ka olla kuid kahjuks seda ei ole.

See vist oli nüüd veidike segane seletus kuid ehk saate midagi sellest aru.

Jõudsime Tel Avivi kolmapäeva õhtul ja nagu ikka kombeks jõime peale lendu paar veini purseri hotellitoas. Hommikuks tegime igavesti suuri plaane – kes randa, kes Jeruusalemma. Ehk siis mina ja itaallane Luigi pidime võtma ette retke iidsesse linna varastel hommikutundidel ehk siis kell 7 ;) Nagu ikka tunduvad õhtupimeduses plaanid ju suurepärased ja vägagi teostatavad kuid hommikuvalges on asjad muutunud kuna vahepeal on ju õues valgeks läinud. Igal juhul erinevate asjade kokkusattumisel me siiski oma reisi kell 7 ei alustanud. Selle asemel läksin mina randa ja seda siis kell 8 hommikul. Tegin pika jalutuskäigi rannaribal ning jõin oma kohvikus ühe kohvi ning sõin croissanti. Veidike näitasin oma nina ka päikesele ja varsti oligi aeg suunduda tagasi hotelli. Hotellis arvasin heaks veidike pikutada ning mõne tunni pärast pidi olema meie äratus, et suunduda tagasilennule Londinisse. Paraku tuli hoopis teade, et lend hilineb ja seda 10 tundi – seega helistasin Luigile ja arvasime, et kui meile juba aega juurde anti siis kimame pigem kohe Jeruusalemma. Mõeldud, tehtud! Suundusime bussijaama,, suht ruttu leidsime oma 480 numbri bussi ja saime piletid ostetud ning kohad bussis.

Püha linna bussijaamas pidime leidma linnaliinibussi, et sellega siis kesklinna saada – see oli paras katsumus sest esimesed 5 inimest ei teadnud milline buss linna sõidab, järgmised 5 ei teadnud kummas suunas peaks selle bussi peale minema ja ülejäänud 10 ei osanud inglise keelt. Lõpuks leidsime õige bussipeatuse ja õige suuna ning kohe saabus ka õige buss. Bussijuht külle veidike pahandas Luigi peale, kes üritas bussijuhile veidike vähem raha anda kui pilet tegelikult maksis, kuid meie reisijuht raamat lihtsalt oli veidike vananenud ning hinnad vahepeal tõusnud. Bussijuht aga arvas, et Luigi on kohalik ja tahtis lihtsalt bussijuhile tünga teha. Meie taga sisenes bussi tegelik kohalik kes siis selgitas olukorda nii bussijuhile kui ka meile. Loomulikult sõbrunesime kohalikuga, tutvustasime ennast et kust tuleme ja kuhu läheme. Onul oli hea meel, et itaallane ja bosnialane on koos tulnud Iisraeli avastama – sest Estonia ju ongi Bosnia – ei hakanud isegi geograafiatundi läbi viima seekord – juu jääb nagu öeldakse!

Aga kohalikult onult saime veel sellise informatsiooni, et kohalike meesterahvaste väikesed mütsikesed näitavad usklikkuse astet ehk siis mida suurem mütsike seda usklikum kandja. Sama on mütsikese värviga mida heledam see on, seda väiksem usk, mida tumedam seda usklikum ehk siis must on väga tulihingeline usklik. Kui mütsike on värviline ehk siis triibuline siis ei ole tegemist nii väga usklikuga.

Peale veidikest liiklusummikut jõudsime Jeruusalemma vanalinna – see oli väikeste tänavate rägastik kus elavad nii juudid kui araablased, kus on nii armeenlaste kui venelaste linnaosa. Vanalinnas on ka loomulikult hunnik ajaloolisi täitsa terveid vaatamisväärsusi kui ka hunnik katkisi kive mida vaadata.

Kuna kogu bussireisimine oli meid suhteliselt näljaseks muutnud siis küigepealt tegime väikse õhtueine araablaste juures.

Jalutasime väheke veel araablaste nurgakeses ja siis sattusime miski sünagoogi uksele – küsisin, et kas tohime siseneda, mille peale küsiti minult passi näha – Eesti ID kaart ajas asja ära ja Luigi lasti muidugi ka niisama sisse ;) Tegime siis salaja ka ülevalt rõdult pilti palvesaalist.

Kõrvalruumis oli miski rabide koosolek – neid me pildistada ei julgenud ;)

Väljudes leidsime end kohe Nutumüüri juurest – kuna meil aga miskeid tähtsaid palveid kaasas ei olnud siis ei hakanud seekord lähedale minema.

Vanalinn oli kahtlemata väärt edaspidiseid uurimisretki, seega järgmine kord tuleb uuesti sammud sinnapoole seada. Esmased tähelepanekud oli, et kole palju oli vene turiste, eriti vanalinnast lahkumisel – ju see oligi see venelaste linnaosa; araablaste linnaosa oli oluliselt mustem kui juutide oma ning vanalinnast väljudes avastasime end tohutu uhkes ning modernses ostukeskuses, mille tänavatel oli skulptuuride müük – näiteks oleksin saanud omale need saapad soetada:

Siin veel vaateid vanalinnast:

Tagasiteel sõitsime bussijaama poole hoopis trammiga – oli teine väga ilus ja moderne. Tel Avivi bussis istusid meie lähistel 6 nooruk sõdurit – noormees, kes minu kõrval istus nägi välja nagu oleks ta 12 aastane ;) Ja kui mu naaber sõjamees tukkuma jäi, siis tema Uzik kukkus kohutava kolksuga bussipõrandale – erilist turvalisust see ei tekitanud meis kummaski.

Järgmisel hommikul/öösel oli siis kodulend – see oli üks segasemaid ja hullemaid lende mis ma siin riigis elades teinud olen. Saan aru, et reisijad olid väga tüdinenud ja nende lendu oli 10 tundi edasi lükatud kuid vaatamat sellele võiks olla miskid kombed ja viisakud säilinud. Samas on raske midagi tahta inimestelt kellel seda kunagi olnud ei ole. Ja kui selle kõige juures on täiesti pungil lennuk ehk siis 131 inimest traveller klassis + 23 Club klassis + 5 imikut = siis kogu sellest asjast ei saagi miskit head nahka tulla. Õnneks on see nüüd möödas ja ma olen juba eile lennanud kiire Madriidi otsa ja täna Oslo = mõlemil lennul olid suurepärased meeskonnad ja see on juba pool võitu heaks tööpäevaks.  

Ja homsest algab mul puhkus ja seega uus katse Hiina viisa saamisel J Muud plaanid sõltuvad mis mulle saatkonnas öeldakse. Seega pöidlad pihku ning homseni!