Puhkus läbi :)

Puhkus sai läbi ruttu nagu alati, olen tagasi külmas Londonis. Arvasin oma naiivsuses, et kui ise olen vahepeal viibinud +32, et siis ka Londonis on soojemaks läinud – kuid ei. Kindad ja sall on endiselt tegijad J

Kuid siit tuleb meie reisiblogi – momendil veel ilma piltideta, kuid kui need Anu ja Reeda käest saan kuidagi omale siis lisan ka need siia vahele ;)

09.-11.04.

Kohtusime FRA lennukas ja kuna meil oli seal päris mitu tundi vaja veeta siis kakerdasime ühest baarist teise ning tarbisime erinevaid põnevaid jooke ja sööke. Näiteks jõi Ruth Cola õlut – mis õllesõpradele kindlasti tundub õudusena aga Ruthile sobis suurepäraselt. Anu sõi valget keedetud sardelli mida serveeriti väga ilusas lepatriiniudega potis J Reet oli lihtsalt rõõmus ja tarbis pigem klassikalisi jooke-sööke. Peale ühte järjekordset tualetis käiku tuli Ruth rõõmsa näoga sealt välja ja teatas, et muudkui joome ja joome aga pole üldse tunnet et oleks veidikenegi purju jäänud. Samal ajal koputas keegi proua Ruthile õla peale ja hoides käes Ruthi kotti küsis, et kas see on tema oma. Loomulikult oli see Ruthi käekott, mille ta oma tohutus kainuses oli unustanud tualetti ja milles olid sees kõik piletid, pangakaardid, raha, pass ja üleüldse kõik vajalik reisil olemiseks ;)

FRA lennukas on ka oma kohustuslik rituaal ja see on loomulikult Jack Wolfskini pood – seekord lahkusid sealt uute kleitidega Anu ja Ruth. Ja nii see aeg lendas ja varsti istusime juba lennukis ning nina oli suunatud Singapuri poole.

Singapur tervitas meid paduvihma ning äikesega. Anu kohvrit ootasime ikka pikalt kuna pagasipoisid ei tohtinud lennukit äikesega puutuda ning seega pagasi mahalaadimine katkestati poole toimingu pealt. Lõpuks saime siiski ka Anu kohvri ja kuna endiselt vihma kallas nagu oleksime dushi all, siis arvasime paremaks linna poole suunduda taksoga. Olime leidnud ka miski hotelli, viskasime omad kotid sinna, panime linnariided selga ja kimasime kohe linna peale laiama. Linn (riik) oli ilus ja puhas, inimesed viisakad ning pisikesed. Anu oli eelnevalt välja otsinud ühe “kohaliku” eestlase, kellega pidime kohtuma ning kellele pidime ka üle andma paki Eesti juustu. Nii et meil oli ka missioon.

Tegime tiiru Hiinalinnas, vaatasime Buddha hamba templit ning tuiasime sihitult pilvelõhkujate vahel. Kohtumispaigaks kohaliku eestlase Toomasega olime valinud kolmiktorni – nii me siis istusime kolmekesi tornide fuajees ja hoidsime käes juustupakki, et oleks lihtsam meid ära tunda. Ei läinudki kaua aega kui leidsime kaasmaalase ning suundusime 57ndale korrusele, et sealses baaris vaadata vaadet linnale ning teha üks kokteil. Ruthil oli ka oma plaan – ta tahtis näha 150 meetri pikkust basseini mis kolmiktorni katusel on J Basseini ja vaate nägime ära, kuid kuna baaris oli muusika väga vali ja suhelda oleks seal olnud võimatu siis arvasime paremaks minna kokteile tarbima mõnda vaiksemasse kohta. Tornide alumistel korrustel asuvas kaubanduskeskuses leidsimegi koha kus saime oma küsimustega piinata Toomast. Saime teada, et autot pidada Singapuris on kallis – selleks pead riigile maksma autooastu maksu, mis on väiksema auto puhul umbes 20 000 EUR, teist samapalju maksab auto ise ning lisaks parkimine, kindlustused, jne. Ehk et väikeauto soetamiseks kulub umbes pool miljonit eesti krooni. Kohalikud olid Toomasele andnud soovituse, et kui Sa ühes kuus ei kuluta rohkem kui 250 EUR transpordi peale siis pole mõtet hakata autoostuga tegelema. Kusjuures, transport antud arvutuses tähendab enamjaolt taksot. Taksosid on palju, nad on korralikud ning kõik on taksomeetritega, seega jääb ära igasugune vaidlemina hinna suhtes. Taksojuhid on toredad ning väga jutukad, varmad kiitma oma riiki ning valitsust J Järgmise teemana arutasime nätsutamist - Toomas rääkis, et närimiskummi saab siiski osta Singapuris ja seda nimelt apteegist, sellele ostule kaasneb apteekri loeng teemal mis on närimiskumm ja milleks seda kasutatakse.

Jutud räägitud, erinevate riikide värdlused tehtud, Eesti juust üle antud, suundusid tütarlapsed Raffles hotelli vaatama, ning sealt jalutasime jala oma hotelli suunas, kus maabusime juba paar tundi peale keskööd. Hommikuks olid meil suured plaanid, vaja oli veel paar kolm kohta selle linnas üle vaadata ning peale lõunat olid meil juba lennupiletid uude kohta. Paraku äratuskellal on see tore on-off nupp ja nii me omad plaanid ümber tegime ning piirdusime vaid India linnaosa vaatamisega. Ja hommik oli PALAV ;)

Lennujaama suundusime siiski taksoga sest palavus oli meid veidike jalust rabanud ja nagu siin riigis kohane oli taksojuht väga jutukas. Onu rääkis kuidas Singapuris on elu ilus ning uus president on küll juba 70ne aastane kuid väga vitaalne. Ja et üldse Singapuris säilitavad inimesed oma nooruslikkuse ning et isegi vanemad inimesed näevad väga noored välja. Ise ta kiitis oma nahavärvi ja kortsude puudumist kuigi olevat juba 50ne aastane.

Lendasime me aga Singapurist Ipohi ehk siis Malaisia sisemaale. Malaisiasse sisenemisel saime kõik ka sõrmejäljed kohalikku andmebaasi jätta sest selline on maale sisenemise protseduur. Ipohis suundusime joonelt bussijaama sest tahtsime veel jõuda viimasele bussile mis meid viiks Cameroni Mägismaale ja sealsesse keskusesse Tamah Rata’sse. 

Kõik laabus ning istudes paha-aimamatult bussis ning imetledes vaateid aknast, hakkas meie telefonidele saabuma teateid erinevatest maailmanurkadest, et kas meiega on ikka kõik korras, ja et kas meil maa ei värise. Me ei olnud muidugi midagi kuulnud kuid selgus, et üsna meie lähedal oli olnud maavärin ning, et on ka antud tsunamishoiatus. Reedaga pilke vahetades saime aru, et reis on korda läinud kuna meie reiside ajal juhtub alati midagi suurt ja koledat maailmas.

Õhtune Tamah Rata võttis meid vastu ohtra rummi ning äikesega. Homme ootab meid teeistandus ja Rafleesia lill.

12-14.04.

Matk Rafleesia lille juurde oli väga mõnus. Alustasime sõitu dzungli poole autodega – tee oli pea-aegu olematu kuid autojuhtide kolleegium suutis meid viia nii mäest üles kui alla. Siin ka pilt sellest olematust teest:

Jalutamismatk oli suhteliselt kerge jalutamine ning Rafleesia lill oli suur ja tumepunane ning haruldane. Matkal kohtasime veel: kaani – kes sõi Reeta, miskit ussi, kes silkas üle tee ning lehvitas meile, ja teisi matkajaid.
Siin pild Rafleesiast:

Ja pilt ka maailma suurimast lillest enne õitsemist:

Peale Rafleesia lillega kohtumist, külastasime BOH teeistandust, kus saime teada, et nii must, roheline, valge kui ka hiina tee tulevad kõik ühest teepõõsast kuid teepuuõli tuleb hoopis teisest taimest, mis kasvab Austraalias. Teepõllud olid väga ilusad ning neid oli palju. Peale teepõlde vaatasime üle kohaliku maasikakasvanduse – see kant pidi olema regiooni suurim maasikakasvataja. Meil juba maasikaneelud käisid ja kujutasime juba elavalt ette kuidas me oma külalistemaja verandal istume ja ning maasikaid shampusega tarbime J

Maasikafarmid olid küll suured, ning neid oli palju kuid maasikad olid suht kribalad ning suhteliselt toore välimusega ja sugugi mitte magusa maitsega. Maasikaid kasvatati kile all ehk et, päris päikest need maasikad ei näe. Otsustasime, et kodumaised maasikad on parimad maailmas!!!

Õhtu veetsime verandal kuid rummi ning coca-colaga ja kõrvale tarbisime siiski maasikaid. Peale esimest pudelit rummi saime aru, et täpselt üks pudel on puudu. Anu, kui ametlik asjade sebija, hakkas külalistemaja valvurile selgeks tegema hea klienditeeninduse ning äritegevuse aluseid. Poiss aga ei võtnud vedu, väitis vaid, et rummi ei ole ja et õllekapi võti on omaniku käes. Anu arvas, et hommikul peab ta omanikule väikese loengu sellest kuidas oma tulubaasi kahekordistada. Hommikul juhtus aga selline ime, et meie transport jõudis kohale 15 minutit varem ning loeng jäi pidamata. Seega kui keegi satub Tanah Ratasse ning ööbib võõrastemajas, mille nimes oli sees number “8” siis tervitage omanikku Anu poolt J

13 ja reede algas Reeda ja Ruthi poolt hangitud Starbucksi kohvidega ning siis bussisõit Kuala Tembelinggi kus me lihtsalt miskit õnne ootasime kuni paadivanamees meid lõpuks paati kamandas ning peale 3 tunnist paadisõitu saabusime oma järgmisesse sihtkohta – Taman Negara Rahvuspargi keskusesse Kuala Taman’i linna (külla). Panime kotid oma uude ööbimiskohta ning suundusime õllejahile, sest janu tahtis silmanägemise ning kõrvakuulmise võtta. Esimeses poes rühmas poeonu käega miskis suunas kui õlut küsisime. Teine poeonu teadis, et mäest üles ronides saame õlled kätte ühe onu magamistoast – ja täpselt nii see oligi. Skeem toimib kuigi ametlikult müüa ei tohi ja seega ju keegi tea kus ja mida saab. Õlled pakiti ilusasti ajalehepaberisse, et välja ei paistaks ja hind oli neil ka kuldaväärt ;)

Kimasime siis jõe äärde, sest õlut tuleb ju tarbida looduses – istusime kaldapealsel ja nautisime oma saaki – ohh, kui hea oli!!

Pimedas läksid Reet ja Ruth õisele dzungli matkale – nägime hunniku putukaid, paari hirve, ilusat rohelist ussi ning kui tagasi matka alguspunktis olime siis seal ootasid meid kaks väga suurt tapiiri.

Vahetult enne magamajäämist, ehk et Ruthil olid juba silmas suletud, Anul oli esimene unenägugi vaadatud, siis hakkas Reet hirmsasti karjuma. Ruth kargas joonelt voodist välja, haaras Eesti Päevalehe ning hakkas mööda tuba taga ajama pruuni rohutirtsu, kes oli sama suur kui väike varblane, lennates tegi aga samasugust müra nagu helikopter. Kui Ruth teda ajalehega kinni hoidis siis tegi putukas aga sellist kisa nagu siga aia vahel. Anu kattis end ülepea tekiga ning Reet karjus, et kui Sa seda kohe maha ei löö sisi ta läheb paljalt õue. Õnneks sai Ruth tapatööga hakkama ning Reet ei pidanud paljalt õue silkama. Anu piilus teki alt ning uuris vaikselt kas oht on möödas. Kõik lõppes õnnelikult ning magamisprotseduurid võisid jätkuda.

Järgmisel hommikul suundusime matkarajale, seekord ilma giidita. Käisime maailma pikimatel rippsildadel, mis olid kinnitatud puudele ning võimaldasid turistidel nautida vihmametsa ülemisi vaateid. 

Peale kahetunnist matkamist arvasid Reet ja Ruth, et nemad matkaks veel veidike, Anu aga arvas, et tema suundub õllejahile. Matkarada oli väga tore ja päris kahekesi vihmametsas polnudki me enne olnud. 
Ja siin ka pilt meie vallutusest:

Paraku oli rada väheke puudulikult märgistatud ning esialgsete siltide järgi 2 kilomeetri läbimiseks kulus meil ligi 3 tundi – arvasime omakeskis, et ju Malaisia vihmametsa 2 kilomeetrit on veidike pikemad kui me siiani hrajunud oleme. Matkarajal kohtasime 2 ahvi, kes algul meid puu otsast millegagi loopisid, et meie tähelepanu võita. Siis kohtasime faasaneid, kes samuti metsas jalutasid. Leidsime ka väga ilusad lilleõied, mis olid kuskilt puu otsast maha langenud – kahjuks ei suutnud me tuvastada millise puu otsast need pärit olid. Aga dzungel oli ilus, häälterikas, porine ning kaaniderohke. Leidsime ka dzunglist ilusad lilled:

Peale paaritunnist ekslemist leidsime siiski ka väljapääsu vabasse maailma ning seal läheduses ka Anu, kes õllepurgi taga aega veetis. Kimasime dushi alla ning ühinesime kiiresti Anuga, et siis üheskoos hinnalist jooki tarbida (5 EUR purgist).

Magamamineku tseremoonia toimus jällegi väikese tapatalguga – seekord sai Ruth selle ilusa rohelise rohutirtsu täitsa elusast peast meie toast välja aetud – kasutusel oli sama EPL.

15.04.

Hommik oli varajane – äratus oli kell 6.45  ehk siis 00.45 koduse aja järgi. Ruthi jaoks lausa 22.45 ;) Istusime siis sellel kellaajal bussi ja alustasime söitu Kuala Besuti poole, et sealsest sadamast laevaga suunduda paradiisi saartele - ehk siis Perhetiani saartele. Kuna saari on 2 siis me esialgu ei suutnud isegi valikut teha kummale maanduda. Bussisõit oli aga pikk ning lootsime miski selguse saada sõidu ajal. Samuti oli meil tähtis ülesanne soetada alkoholi kuna saartel pidi seda nappima või siis hingehinnaga olema. Esimeses bussisõidu peatuspaigas alustas Anu alkoholi otsinguid, Reet ja Ruth tutvusid aga interneti vahendusel saartega. Anu suhtles vabalt miski vanamehega, kes lubas ta kättpidi alkoholi poe ukse taha viia – vanamees seda ka tegi kuid seal ukse taga selgus, et hiinlasest poe omanik hr. Chong, on arvanud et pühapäeva hommikul ta oma poodi küll kell 8 ei ava. Järgmises peatuspaigas olid enamustes poodides vaid pearättidega tädid, kes vaid malbelt naeratasid meie alkoholi küsimuse peale ning tegid näo, et ei saa midagi aru. Nii me siis mandrilt ilma pudeliteta lahkusime. Maabusime lõpuks siiski väiksemal saarel ehk siis Perhetian Kecil nimelisel saarel. Peale mõningast vaidlemist ööbimiskoha valiku osas, seadsime end sisse D’Lagoon nimelises majutusasutuses. Ja üllatus-üllatus rõõmsa näoga omanikul olid meie jaoks õlled juba külmas – elu muutus just ilusaks jälle ;)

Enne päikeseloojangut jöudsid Reet ja Ruth veel väikse ujumistuuri teha – vesi oli väga soe J Ja peale õhtusööki tegime ka paar kiiremat Ligretto ringi – esialgu oli väitjaks veel Reet kuid Anu astus tema kandadele iga ringiga aina lähemale…Ruthi osaks oli seekord lihtsalt osavõtt ja ka au ning kuulsus selle mängu maaletoomisel -:)

Ja vaade meie paradiisisaarele:

Üks tähelepanek – nimelt on enamustel kohalikel kassidel ära lõigatud sabad või on need siis väga tugevalt deformeerunud. Kui keegi teab nende lühikeste sabade põhjust, siis andke ka meile teada.

16-17.04.

Nüüd siis algas puhkus – ehk siis hommikul magasime nii kaua kui jaksasime, siis ujuma, siis sööma, siis snorgeldama, siis veidike päevitama, siis raamatuid lugema, siis jälle sööma ja nii see päev möödus ;)

Tegelikult käisime vahepeal jalutamas ka veidike metsavahel ehk siis teisele poole saart, et sealt leida sellist randa nagu Turtle Beach – nagu ikka nende kohanimedega milles on sees kas Turtle või siis Shark, siis ega nendes kohtades ei ole neid loomi nähtud juba ammu. Ehk siis Turtle Beach oli ilus,väga valge liivaga rand kuid kilpkonni me sealt ei kohanud. Kuid, kohtasime tervet karja Napoleoni kalade sarnaseid kalu, kes olid väga suured ja ka mõnda väiksemat kala.

Õhtul tegime kiire Ligretto ja seekord oli juba võitjaks Anu ;)

Vahetult enne magamamineku aega tuli meie tuppa ka külaline – seekord oli selleks väike sisalikupoiss. Vaatas veidike seinalt alla meie poole ja sai siis aru, et see ei ole miski koht kus oma ööd veeta ja seekord lahkus ta enne kui Ruth jöudis teda taga ajama hakata.

Järgmisel hommikul ärkasid Reet ja Ruth varem ja kimasid koos ühe kohaliku poisiga paadiga snorgeldamistuurile kõrvalsaare ranna suunas. Ja seal kohtasime kilpkonni ja väikseid haisid ja loomulikult veel igast muid kalu.
Omal rannal kohtasime ka sellist külalist:

Peale lõunat jalutasime jällegi saare teisele poole ja seekord külastasime Aadama ja Eva randa – see olis amuti ilusa valge liivaga ning vaikne koht. Ruth ja Reet kimasid kohe ka vette ujuma, Anu valvas rannal. Järsku hakkas Anu kisama – hai, hai…ja ringi vaadates nägimegi sellist ilusat klassikalist filmi-hai pilti – ehk siis hai ujus, uim ilusasti veest välja paistmas ja suund oli tal võetud Ruthi poole. Ruth tegi ennast igaks juhuks soolasambaks – tead ju küll, et see hai EI OLE inimesele ohtlik aga kui reaalselt hai ujub Sinu suunas siis hetkeks ikka meenuvad kõik toredad filmid. Enne Ruthini jõudmist keeras hai otsa ringi ja läinud ta oligi. Tegime siis kiired ujumisliigutused ning lahkusime veest, kindlale pinnale ehk siis rannale ;)

Meie 2 puhkusepäeva hakkasid otsa saama, tegime veel õhtul kiired Ligretto ringid, vaatasime veel maakaarti ja pidasime plaani, et jagame oma grupi järgmiseks 2 päevaks pooleks ehk siis Anu suundub Kuala Lumpurisse ja Reet ja Ruth kulgevad vaikselt mööda rannikuäärt allapoole ja vaatavad kohti mis tee peale ette jäävad. Plaanid paigas, telefonid laetud, läksime magama.

18-20.04.

Reet ja Ruth lahkusid paradisiisaarelt hommikul, Anu jäi veel saarele ja tema lahkumine pidi toimuma õhtul.

Lootsime, et kui mandrile saame, siis ehk leiame koha kust saaksime auto rentida, et sellega siis omas tempos ise kulgeda mööda neid kohti mida ise tahame. Paraku nii lihtsalt see asi meil ei läinud ja kulgesime ikkagi edasi bussiga. Eesmärk oli jõuda Kuala Terengganu linna, et siis sellega veidike lähemat tutvust teha. Kohale saime sinna keset päeva ja kui tahtsime osta ööbussile sealt edasi pileteid Singapuri, siis selgus et Singapur on nii populaarne sihtkoht, et buss on paraku välja müüdud. Õnneks saime piletid Johor Bahrusse, mis on siis Malaisia poolne piirilinn.

Enne oli meil vaja aga üle vaadata Kuala Terengganu – oli suht igav linn, paar ilusat maja hiinalinnas - mis oli küll pigem hiina tänav. Vahetult enne pimedaks minemist avastasime linna ääres oleva huvitava vaba aja veetmise pargi, kuhu oli tehtud mosheede teemapark. Ehk siis maailma tähtsamad mosheed olid kokku ehitatud ühele maa-alale. Seega saime külastada nii Saudi-Araabias kui ka Afghanistanis asuvaid mosheesid. Park oli väga ilus ja mosheed oli kenad. See park oli kindlalt Kuala Terengganu eredaim turismiobjekt. Mosheede pargi kõrval oli ka selle linna enda uhkus ehk siis ujuv kristall moshee – ujuv, kuna oli ehitatud jöe peal asuvatele vaiadele ja kristall kuna oli teine sellisest naljakast pleksiklaasist ja seega säras päikese käes ilusasti.
Siin ka pildid osadest mosheedest:

Ja vaade ka Kuala Terengganu promenaadile:

Öö veetsime bussis ning varahommikul olime saabunud Johor Bahru bussijaama, kus siis alustasime liinibussidga piiriületust. See protseduur kestis meil ligi 4 tundi – sest olime sattunud hommikusesse tipptundi ja seega olid ka Malaisia ja Singapuri piiril suured ummikud. Rahvast oli palju, liiklust aga veelgi enam. See oli huvitav kogemus. Lisaks kõigele suutis Singapuri piirivalve Reeda passi miski vale templi lüüa ja siis ajas vaevatud onu meid mööda piiripunkti taga, et sinna ka õige tempel lüüa – meie muidugi ei olnud midagi aru saanud, et Reedale miski mittevajalik tempel oleks passi ilmunud. Peale 4 tundi kaost ja siblivaid inimesi saabusime Singapuri ning peale veidikest uurimist saime aru, et viime oma pagasi lennujaama ja siis kimame linna peale.

Peale pagasi ärapanemist oli väljas suht tugev vihmasadu ja seega arvasime paremaks teha selline lihtne plaanimuudatus ja minna hoopis kondotsioneeritud kaubanduskeskusesse kaubavalikuga tutvuma. Lõppes see tutvumine mäne paari uute kingade, mõne uue pluusi ja veel paari hädavajaliku asjaga. Loomulikult sai konditsioneeritud kaubanduskeskuses ka õlut juua ;)

Peale lõunat saime aru, et peaks nüüd ikka ka Orhideede pargi üle vaatama ja võtsime suuna sinnapoole. Ka Anu oli selleks ajaks oma Kuala Lumpuri tornid üle vaadanud ja saabunud Singapuri, ning leppisime kokku et kohtume Orhideede pargis.

Park oli ilus kuid kahjuks oli õitsevaid orhideesid suhteliselt vähe. Aga mõned suutsime siiski tuvastada. Jalutasime mööda seda kaunist parki ja saime aru, et õhuniiskus on sellisel tasemel, et parem on viibida siiski konditsioneeritud ruumides. Mõeldud, otsustatud – seega võtsime suuna lennujaama poole. Lennujaamas tegime end lennukõlbulikuks ja jäime oma saatust ootama – lend oli täis ja Ruth oli suhteliselt pessimistlikult meelestatud kohtade saamise osas. Siiski, tegime ilusad näod pähe ja suundusime ühel hetkel check-in’i. Noormees teisel pool letti oli väga püüdlik, võttis meie piletid, kuulas meie mured ära ja palus tagasi tulla umbes tund enne väljalendu. Anu ja Reet läksid kommijahile, Ruth istus kohvikusse ja hakkas oma muremõtteid hauduma J

Tund enne väljalendu suundusime tagasi check’in’i – meil paluti istet võtta ja oodata oma saatust. Meie kõrval oli veel 2 inimest, kes paistsid olevat lendava lennufirma töötajad. Veidi aja pärast kutsutigi nemad leti juurde ja anti neile kohad. Õnnelikena suundusid nad passikontrolli suunas. Ja siis, ja siis….kutsuti meid ja ANTI ka meile kohad lennule mis oli pungil täis. Ruth oli nii õnnelik, et oleks äärepealt üle leti hüpanud ja musitanud kõiki kes tee peale ette jäid – õnneks said Reet ja Anu tal sabast kinni ;) Ja nii me oma lennule kimasime ja nina oligi Euroopa pool jälle. Lend möödus viperusteta ja hommikul olime juba Frankfurdis.

Peale väikest segadust jagunesime jällegi kaheks, Anu jäi ootama lendu läbi Müncheni Tallinna poole ja Ruth ja Reet suundusid Londoni poole, kus siis Reet pidi vahetama lennujaama ja sealt siis Tallinna poole lendama. Lennul Londinisse saime samuti 2 viimast kohta – puhas vedamine ;) Ja loomulikult jäi meie pagas kuskile mujale, igal juhul Londonis me teda enam ei kohanud. Kuid paaripäevase hilinemisega saime mõlemad omad seljakotid kätte ja seega ka pesu pestud J

Selline oli siis lühike ülevaade meie reisist – oli väga tore, nalja sai palju ja seiklust ka. Sääski oli lausa väga palju – mul siiani veel mõni sääsepunn sügeleb J Järgmise puhkuseni!!