Oktoober

Peale karudega kohtumisi oli päris hea kodus olla, esmalt muidugi magasin ja siis sadas nii hullusti vihma, kuid mul oli miskeid asjatoimetusi millega ma tegema pidin, ning loomulikult käisin ujumas.

Kalendris oli ka külastus Julka juurde ja külastasin ka oma arstitädi, kuna mu valuvaigistid olid otsakorral ja pidin retsepte uuendama. Artsitädi oli küll teise kliinikusse kolinud aga ma leidsin ta üles ja tal oli ka hea meel mind näha, ja tema ōde oli koos temaga teise kliinikusse kolinud, nii et meil kõigil oli jällenägemise üle hea meel. Neljapäeva hommikul käisin veel juuksuris kuigi olin juba omale köha saanud, ning peale juuksurit otsustasin kodus veidi magada. Peale magamist oli mul veel hullem olla ja oma õhtuse kokkusaamise Irjega jätsin ära, sest sain aru, et Anneli jagatud bronhiit on mind maha murdnud. Arvasin, et kui magan reedel ka, siis läheb paremaks. Paraku sain reede hommikul aru, et pean siiski perearsti poole pöörduma, kuhu Kris mind viis, kuid seal arvati et minu näitajad ei ole nii halvad, et mulle peaks miskeid ravimeid kirjutama ja kui ma seal ooteruumis end pikali viskasin, siis tuli lugupeetud pereõde mind keelama ja käskis EMOsse minna kui ma ennast viisakalt ei saa püsti hoitud!

Tuikusin siis koju tagasi, otsisin välja kodus olnud antibiotsid ja kirjutasin need endale ise välja, kuna mul oli vaja kiirelt terveks saada kuna teisipäeval ootas mind iga-aastane õpe koos eksamitega millest ma puududa ei saanud. Laupäeval pidin olema hooledkodus aga selle asemel magasin terve päeva, pühapäeva pealelõunal sain juba pool tunnikest istuda ja see oli suur saavutus. Sain veidi ka õppida, sest ilma õppimiseta ei ole mõtet eksamitele minna 

Esmaspäeaval pidin teatrisse minema kuid sinna ma ei olnud suuteline minema.

Teisipäeval võtsin end siiski kokku ja läksin lennuki peale ja kolmapäeva hommikul juba kustutasin tulekahjut ning tegin eksameid. Edasi läks juba kõik jooksuga ja iga päevaga läks olemine selgemaks, kuigi veidi köhisin. 

Neljapäeval, kui kõik eksamid ning med probleemid lahendatud kaasa arvatud Annie elustatud, kimasin linna poole, et Johni ja Heleni ja Ewaga kokku saada. See oli siis meie prantsuse keele grupi koosviibimine, ilma õpetajata – aga nii tore oli kõiki üle pika aja näha. Jutustasime ja jõime ja sõime ja aeg möödus muidugi kiirelt.

Siis oli mul kaks päeva edasi-tagasi lende, mis olid väga toredad ning peale neid suundusin koju. Nüüd sain siis Irjega kokku, riisusime tema aias lehti, ilm oli superilus ja siis jõime muidugi mõned klaasid punast veini peale ;)

Esmaspäeval olingi hooldekodus ja elanikel oli hea meel mind üle väga pika aja mind näha. Näitasin siis karude pilte ja prouadel-härradel oli veelgi parem meel mind endiselt elusalt näha!

Teisipäevase vihmaga käisime aga IKEAs – see oli minul esimene kord Eesti oma IKEAs käia ja ema Ester ei olnud kunagi IKEAs käinud, meiega ühines ka Rainer, kes tuli lihtsalt aega veetma ja lihapalle sööma. Meil oli vaja uus kapp soetada aga me tahtsime neid enne ikka elusast peast näha, et siis sobilik välja valida. Ja nii juhtuski, et see mille olime piltide järgi välja valinud ei osutunud reaalsuses meeldivaks ja valisime hoopis ühe teise. Tellisime selle endale koju toomisega, ehk et ise me midagi ei pidanud oma autosse mahutama. Lihapallid söödud ja pettusime veel selles, et Daimi kooki enam ei pakutud IKEAs, suundusime läbi vihmasaju koju tagasi.

Järgmisel päeval saabus meile Pippi, kes on selline väike ja pehme veidi puudli ja bolonka vahepealne koer, kelle perenaine läks reisile ja meie siis pakkusime talle kodu. Mia oli teda juba paar päeva Pippi enda kodus hoidnud kuid nüüd läks Mia Sevillasse, oma eelmise aasta peret külastama ja Pippi tuli meie juurde. Pippi oli väga nunnu ja pehme karvaga kuid ta ei tahtnud hästi süüa. Ema Ester söötis teda, siis ta sõi hea meelega ;)

Käisin ka Ita juures ja supsasin isegi merre – väike Siim küll vaatas, et see on miski hull kes külma vette tuiskab ja selle üle ise nii rõõmus on ;)

Ning väikesel Itil olid isegi täitsa parajad sokid jalas:

Ning laupäeval olin veelkord hooldekodus ja samal õhtul lendasime Mulkaga Helsingisse, olime öö Anneli juures, ja pühapäeval suundusime Singapur-Sydney tripile. Lennud olid küll suhteliselt täis kuid kapten Trevor oli lubanud Cara Mi oma tiiva alla võtta ja miski istekoha Mulkale igal lennul siiski leida  Esimesel otsal istus Mulka mõnusalt äriklassis ja iga kord kui ma teda vaatamas käisin, magas nagu mauk.

Esimesel lennul olid reisijateks ka Elena ja tema isa – Elena isa oli kunagi, nii 30 aastat tagasi, olnud Singapuris jalgpalli laagris ja ta oli tahtnud näha mis sellest linn-riigist tänaseks saanud on ja seega Elena bronnis piletid ja nii nad Singapuri suundusid. 

Kohale jõudsime koos päikeseloojanguga ning me suundusime Mulkaga veel nuudleid sööma ja veidi jalutama. Mulka esimesed muljeid olid ootusärevad 

Hommikul suundusime üle tee kohvikusse kohvi jooma ja siis minu lemmik Tree Top matkarajale – tegime seal kogemata veidi suurema ringi kui olime plaaninud aga see oli ju vaid tore. Kohtasime muidugi sisalikke ja ka ahve, kuid muud ei midagi põnevat. Ning kuna ilm oli siiski väga palav, siis otsustasime veidikeseks hotelli minna ja basseinis viibida, et veidi maha jahtuda ja siis oma päevaga edasi minna.

Edasi tutvusime veidi ostukeskuste valikutega, ning siis läksime Lau Pa Sat tänavasöögikeskusesse ja sõime ja jõime seal, siis jalutasime Gardens by the Bay’sse ning suundusime Supertree jalutuskäigule ehk siis sillale kahe kunstpuu vahel kus on selline ülemine vaade tervele pargile ja veidi ka Singapurile. Siis vaatasime sealset valgusetendust ja edasi uudistasime valgusetendust teisel pool Marina Bay Sands hotelli ehk siis hotelli ees toimuvat showd. Ning siis jõime ka väikese Singapur Sling kokteili, sest kuidas Sa muidu Singapuris käid kui seda joonud ei ole  Pidime ka Elena ja tema isaga kokku saama aga me kuidagi olime kogu aeg erinevates linna nurkades ja kuidagi ei klappinud see kokkusaamine – aga maailm on ju suur ja lai ja küll me kuskil veel kohtume ;)

Järgmisel hommikul suundusime Arab streetile, esmalt külastasime Sultani mošeed, kuhu astusime ka sisse ja uudistasime.

Ning siis suundusime hommikukohvile. Rootsi kohvik, mis on samal tänaval, oli jällegi suletud, nii et sinna me sisse ei saanud 

Edasi liikusime Bugis Junctionile, ja soetasime miskeid „fake“ tooteid kuid ei midagi erilist. Ning siis tuiasime hotelli tagasi ja olime basseini ääres kuni oli aeg hakata riidesse panema ja Sydney poole liikuma. Enam istekohtadega nii hästi ei läinud ja Mulka istus klapptoolil, küll esimese klassi köögis, ehk et talel pakuti parimat šampanjat mida meie pardal leida võib ja parimaid suupisteid ning muid sööke, kuid magada ta eriti ei saanud 

Sydneys maandusime varahommikul ning Mulku oli väga ootusärevil meie järgneva 35 tunni osas. Jakuigi me ei olnud maganud, otsustasime selle tegevuse jätta veidi hilisemaks ning suundusime kohe peale veidikest pesemist linna peale, hommikusöögile, siis mulle uusi saapaid ostma, siis tulime korraks hotelli tagasi ja oligi aeg minna meie broneeritud ooperiteatri tuurile. See on üks tore üritus, kus Sind viiakse läbi kahe maja ja näidatakse erinevaid saale ja räägitakse lugusid selle linna uhkusest, ehk siis Sydney ooperiteatri majast. See oli üks tore üritus, lihtsalt iga kord kui meil lubati kuskile istuda, panime meie ka silmad kinni ja magasime ruttu. Aga giidionu rääkis kogu aeg, nii et päris unemaale me ei saanud.

Peale tuuri, kimasime Manly randa suunduvale praamile. Ilm oli küll selline kahtlane ja muutus aina tuulisemaks ja jahedamaks. Manly rannas jalutasime veidi aga pikema matkaraja jätsime ilmaolude halvenemise tõttu ära. Siis istusime veidi rannas ja vaatasime surfareid. Ning leidsime ühe toreda fish&chips koha, sest see on ju Manly rannas menüüs alati.

Siis jalutasime läbi toidupoe ja võrdlesime hindu ning tooteid ja peagi suundusime tagasi praamile ja hotelli magama.

Hommikul tõusime enne päikesetõusu ja sõitsime bussiga Bondi randa – tore oli see, et bussi tuli ka paar surfilauaga inimest, sest esimesed päikesekiired on ju ikka tore surfates kätte saada. 

Meie aga saime esimesed päikesekiired niisama seistes ja oli ka tore. Edasi jalutasime mulle juba tuttava raja läbi Bondi rannast mööda ranniku äärt Coogee randa. Jalutuskäik oli mõnus ja ilm muudkui soojenes, Bronte beachil tegime kohvipeatuse ja vaatasime inimesi nende hommikutegevustes: lapsed olid surfipäästjate tunnis, miskid papid tegelesid miski võimlemisega, paljud jooksid, jalutasid koeri, jõid kohvi ja jutustasid, nii et kõigil olid oma hommikused tegemised.

Coogee rannas päevitasime veidi, sest ilm oli juba üsna soojaks läinud, ja mina käisin loomulikult ujumas. 

Ja siis oligi aeg suunduda tagasi hotelli ning minna juba lennule Singapuri. Seekord sai Mulka omale ikka mugava tooli ning sai veidi magada 

Järgmisel hommikul sõime hommikust ülipopulaarses Kaya toast nimelises kohvikus, mis on väga kohalik koht ja oli väga magus kuid hea. 

Siis suundusime väikesele osturetkele ja Mulka leidis omale känguruga käekoti ning talvejope.

Peale osturetke suundusime basseini äärde ning lõuna paiku suundusime Hiinalinna, et külastada Amoy hotelli ees olevat templit, õigemini on templile peale ehitatud Amoy hotell ja see sinna sisse ilusti ära peidetud, edasi uudistasime Thian Hock Keng templit, siis käisime Maxwell toidukeskuses söömas, ning hüppasime Buddha Hamba templist läbi. Peale kõiki neid templeid võtsime ühed jahutavad joogid ning vaatasime kuidas hiina onud mängisid hiina kabet  Siis tuiasime veidi hinnalinna poodides ja soetasime mõned suveniirid, ning peagi suundusime tagasi hotelli ja suundusime basseini.

Tripi viimasel päeval külastasime veel botaanikaaeda, kuhu otsustasime jalgsi minna. Jalutuskäik oli mõnus aga ilm oli nii palav, et Mulka jalutas vaid varjupoolsel teel. Botaanikaaias veetsime algul veidi aega suveniiripoes kuna seal oli mõnusalt jahutav konditsioneer 

Siis jalutasime läbi botaanikaaia ja külastasime ka orhideeaeda mis oli väga ilus ja erinevaid orhideesid oli seal väga palju. 

Ja kuna meid ootas ees pikk lennureis, siis suundusime ka tagasi hotelli jalgsi ja vedelesime veel basseini ääres kuni oli aeg hakata end ilusaks tegema ja tagasi kodu poole tulema. Ja järgmise päeva õhtuks olimegi juba kodus.

Teisipäev algas kohe ujumisega Rohuneemes, siis oli jooga, sahmisin niisama ja vastu õhtut saabus Anneli kellega läksime Kätlini juurde Kanada kokkutulekule ja sauna. 

Peagi saabus ka Reet ning saunatamine võis alata. Õhtu oli meeleolukas ning mõnus. Hommik oli selline pikk, käisime Anneliga Julka juures end veidi ilusamaks tegemas, siis ruttu söömas ja peagi oligi Annelil aeg lennuki peale minna ja mina suundusin emad-tütred restoranikülastusele. Seekord olime välja valinud restorani Udu – väga tore koht! Jaapani sugemetega köök, suurepärane teenindus ja väga tore seltskond.

Ning kuu lõppes hooldekodu vahetusega, mis oli tore nagu alati 

September

Kohe peale Anne sünnat pakkisime kohvri ja suundusime emaga varahommikul laevale, et suunduda Helsingisse. Kuna väljumine oli väga varajane, siis olime omale ka soetanud hommikusöögi buffee – jummel kui õudne see kohvijook seal endiselt on! 
Õnneks möödus laevareis kiirelt ja peagi olimegi Helsingis, kus meile tuli vastu Anneli, kellega koos nüüd suundusime mökkisse. Teel tegime peatuse, loomulikult külastasime Normali poodi, kus tühjendasime kohvikapslite riiuli – sest need on naaberriigis poole odavamad kui kodumaal!
Kohale jõudes alustasime koheselt puhkamisega: ujuma ja grillima, ning tutvusime ümbrusega. Seal ootasid meid Nora ja Walter ning loomulikult Lexi. Seega möödus õhtu niisama jutustades ja grillides ja veidi ka ujudes.

Järgmisel hommikul suundusime ema Estriga Juvale, tutvuma kohaliku linnutorni ja väikese metsarajaga – seal leidis Lexi muidugi miskid kalaraiped ja nende peal oli ju hea püherdada ja siis haiseda nagu miski kala ise 
Lõunaks kimasime „koju“ tagasi, selleks ajaks oli jällegi suvi saabunud ja seega oli vaja järve hüpata. Siis lahkusid Nora ja Walter, kellel oli muid kohustusi kodus ja seega nemad rohkem puhata ei saanud vaid suundusid koduteele. Meie aga jätkasime puhkamist. Tegime sauna, siis soojavee tünni – sinna mina muidugi ei roninud vaid istusin järves ja ema ja Anneli olid tünnis, siis käisime paadiga järve peal uudistamas naabreid teispool järve ja ka ühel üksikul saarel, kus nüüdseks on kaks maja püsti, ehk et enam see nii üksik ei ole, siis käisime maasikakasvatajal külas, kellel on tore dalmaatsiakoer Rafa, kes muidugi on Lexi sõber, ja siis varahommikul uudistasime päikesetõusu supilaual keset järve, siis joogatasime kaunite looduspiltide taustal ning ema Ester korjas hunniku pohli ja teise hunniku mustikaid  Ning Ruth tegeles reisiasjadega. Ühesõnaga oli üks igavesti tegus puhkus. Lõpuks otsustasime veel, et kolmapäev on ikka väga vara tagasiminekuks ja seega lükkasime omad neljapäevased asjatoimetused edasi ja pikendasime oma puhkust veel ühe päeva võrra ning suundusime alles neljapäeva õhtul tagasi lõunasse ja sealt koju. 

Mina olin kohe järgmisel päeval hooldekodus kus oli tore nagu alati. 

Nädalavahetusel sain kokku Anu ja Lauri ning Erkiga – seekord oli kohtumispaigaks Haabneeme rannabaar, kus oli väga tore olustik ja päike paistis ja miskeid muresid nagu ei olnudki maailmas. Istusime seal üsna mitu tundi ja ajasime juttu ja parandasime maailma. Kui Anu ja Lauri koju suundusid, siis meie Erkiga otsustasime siiski veel ka ujuma minna, Rohuneeme. Sinna jõudes oli väljas juba üsna pime ja seega oli veel eriti huvitav merre hüpata, aga vesi oli soe ja see pimeduses meres olemine oli väga tore!

Kohtusin ka Ita ja Itiga – uue maailmakodanikuga kes meie sekka saabus augusti alguses, ning kes oli nii imepisike ja nii nunnu! 

Käisime ka vanalinnas ühel päeval, kuid kahjuks seekord ühtegi torni ei roninud aga vaatasime Nevski katedraali ja Toompead.

Siis sain veel kokku Kätliniga, kellega vaatasime üle tema kohvri ja seljakoti sisu, millega nädala lõpul hakata koos suunduma Kanadasse 

Mina aga lendasin Londonisse juba neljapäeval, et reede hommikul veel kiirelt New Yorki suunduda. Seekord oli mul plaan külastada Rooseveldti saart, ning selle plaani ma ka viisin teoks. Sinna suundusin köisraudteega, mis oli algul küll veidi hirmutav kuid tegelikult ei kõigutanud see üldse ja oli väga tore seal sõidutee kohal kõlkuda ja liikuda üle jõe. Tegin poolele saarele tiiru peale ja uudistasin Manhattani vaateid ja vaateid ka Queensi poole. Uudistasin ka saare ühte otsa rajatud Vabaduse parki – selle on rajanud sinna Louis Kahn, nime lugesin seal aga rohkem ei süüvinud asjasse, hiljem kuulsin Kätlini käest, et see täitsa eesti soost arhitekt! Seega pean seda kohta ikka uuesti uudistama minema  Mina tuiasin veel veidi ringi, leidsin ühe toreda söögikoha ja jõin klaasi veini ja sõin ja siis hakkasin hotelli suunas tagasi liikuma. 

Tagasi Londonis olin juba laupäeva õhtul ja siis saabusid Reet ja Kätlin, kellega alustasime puhkuse veetmist. Esimene öö oli meie puhkus siis Londonis, pühapäeval tegime jalutuskäigu Teddingtoni lüüside juurest Kingstoni. Samal ajal toimus seal ümbruses miski maraton, nii et saime kaasa elada jooksjatele oma jalutusteekonnal. Kingstonis tegime väikese söögi ja siis oligi aeg suunduda tagasi lennujaama poole, et asuda pikale lennule Vancouverisse.

Saime omale mugavad kohad ning asusime nautima jooke-sööke-meelelahutust, nagu lennul ju ikka. Lend möödus suhteliselt kiirelt ja ka maalemineku protsess oli valutu, paraku tervitas meid aga teade, et meie jätkulend Calgarysse hilineb umbes 4 tundi – leidsime ühe teise lennufirma mis samuti lendas Calgarysse, uurisime kas neil kohti on ja ostsime omale uued piletid ning jäime istekohti ootama. Meie õnneks me need ka saime ja peagi olimegi Calgarys. Saime oma rendiauto, meile anti lahkelt väike upgrade, ehk siis veidi kõrgema klassi auto kui me broneerinud olime mis tähendas aga et igas parklas oli meie auto suurim! Algul me ikka ehmatasime kui seda nägime ja mulle tundus, et pean tagasi minema autorendi kontorisse, et neile öelda, et ma kodus sõidan Miniga et ehk saaks midagi väiksemat siiski...aga julime julged jänesed ja mõtlesime et küll me hakkama saame – enamikel pööramistel siiski sõitsin üle äärekivide aga eks ikka juhtub ju ;)

Edasi suundusime hotelli ja hakkasime magamisega tegelema. Hommik oli muidugi meile varajane, ning suundusime hotelli hommikusöögile, mis oli väga hea, välja arvatud kohv  Siis tellisime Uberi ja suundusime Calgary linnaga tutvuma, külastasime Towerit, mis on linna sümbol, ja kust oli hea vaade tervele linnale, isegi suusahüppemäe mille tipus ühel meie olümpiasangaril kõhuvalu oli, nägime sealt ära.

Edasi jalutasime ikka ühele poole linnas ja siis teisele poole, linn oli ilus ja vaatamist oli palju. Õhtu lõpetasime Kensingtoni tänaval miskis toredas veinibaaris, kus istusime ja vaatasime inimesi ja jutustasime. Üritasime ka leida elava muusikaga baari aga kuna oli teisipäev siis ei suutnud me midagi mõistlikku leida. Ööpimeduses kobistasime tagasi hotelli, et järgmisel hommikul suunduda lõunasse. 

Meie sihtkoht oli Watertoni park, mis asus Ameerika piirile üsna lähedal. Tee peal leidsime pruuni sildi, mis juhatas meid sellisesse kohta, nagu Head-Smashed-in Buffalo Jump maailmapärandi asukoht. Eesti keeli seletatuna oli see siis vanade indiaanlaste poolt leitud väike kaljupealne, kuhu nad siis meelitasid kokku pühvlid, et need siis kukkusid üle selle kaljukünka ja siis said indiaanlased omale talvetoidu ja nahad milledest omale elamiseks tipisid ehk siis püstkodasid teha, pühvli luudest tehti omale relvi ja üleüldse kõik pühvli osad kasutati ära. Antud asukohas on siis praegu mitmekorruseline muuseum, koos huvitava väljapankeuga ning erinevate filmide ja rekonstruktsioonidega tolleaegsest elust-olust. Ning loomulikult oli kohal ka paar kohalikku indiaanlast, üks ajas meiega kohe pikemalt juttu ja ta oli väga tore.

Meie suundusime edasi Watertoni linnakesse, sõime seal õhtust ja uudistasime kohalikku elu, ning siis suundusime oma ööbimiskohta mis oli nii 40 minuti kaugusel. Meie majutus oli ka nagu indiaanlaste tipi – nimelt olime valinud omale majutuseks suure ümmarguse telgi. Seal olid suurepärased vaated nii seest kui ka ümbruses, veidi oli sees külm aga kui päeval päike paistis siis oli juba täitsa OK ja ega me ju ei plaaninud seal muud teha kui õhtul veidi vaateid vaadata ning öösel magada. 

Järgmisel päeval olid meil plaanis väikesed matkasutsakad ning veidi Watertoni külakeses aega veeta. Käisime Lower Rowe Lake rajal, siis sõime lõunat miskis toredas pikniku kohas kuni hakkas sadama, siis suundusime tagasi Watertoni, et omale järgmiseks päevaks bussipiletid soetada, et Carthew-Alderson rada läbida, ning enne pimedust jõudsime veel Red Rock kanjoni üle vaadata koos miskite jugadega. Kogu selle päeva jooksul kohtasime 3 karu, ehk siis ema kahe pojaga, õnneks olime me mõlemal korral ise autos kui me neid kohtasime, ehk et me ei pidanud nende eest põgenema, sest ega vist ei sooviks kokku saada karuemaga, kes kahe pojaga mööda metsa jalutab.

Reede oli siis meie pika matka päev ja suundusime hommikul varakult bussipeatusesse, kus paluti kõigil oma karugaasid kotti panna – meie kohe hakkasime uurima, et kas meil on ikka ka seda gaasi vaja – aga infopunkti proua arvas, et kui me seda enne kasutanud ei ole ja kui oleme kolmekesi matkarajal siis ei ole meil ehk seda gaasi vaja...aga et karusid on neil küll ja ilmselgelt ka meie neid kohtame  Istusime siis bussi ja saime aru, et oleme ainsad kes on ilma gaasita. Bussis jutustas kohe üks noormees lugu, et eelmisel nädalal oli üks matkaja karuga kokku jooksnud ja enne kui ta jõudis gaasi koti küljest kätte saada, siis oli karu ise juba kotti ehk siis ka gaasi hammustanud ja seega oli gaas ise pritsima hakanud ning karu oli seepeale jätnud selle matkaja kus see ja teine ja jooksnud metsa poole. Sama noormees oli ise ka karu näinud metsas aga karu ei olnud õnneks teda näinud ning kuna see oli miski 3 sekundit kestnud, siis lõppes see kokkusaamine samuti õnnelikult.

Nende lugude saatel jõudsime oma matka alguspunkti ja hakkasime siis sammuma, ees ootas meid 19 kilomeetrit ja 788 meetrit tõusu ehk siis Carthew-Alderson matkarada, mis on siis Waterton pargi ilusaim rada. Kuskil 5ndal kilomeetril, olime mäenõlval ning kuulsime ees miskeid hüüdeid, ja arvasime, et ju seal karu on. See oli tükk aega kui me saime selle kohani, ning ikka endiselt need matkajad hõikusid ja ei olnud saanud sellest karust mööda. Meie kohale jõudes, pakkusime välja, nagu nõukogude naised ikka, et hakkame reas astuma – selleks ajaks oli meid seal juba pea 10 inimest – et esimesena läheb matkaja gaasiga, siis ilma, siis gaasiga jne ning siis saame rahulikutl astuda mööda rada edasi, et karust mööduda. Karu istus raja kõrval, nii 10 meetri peal, ja vaatas meid ja rahulikult sõi marju, vahest vahetas oma asukohta kuna marjad said sellelt kohalt otsa kus tema istus  Iga kord kui keegi midagi kõva häälega hüüdis, siis karu vaatas põnevusega kuid üsna laisa näoga matkajate poole, kuid ei teinud ühtegi sammu et neile läheneda. Meie hakkasime oma ettepaneku järgi astuma ning suundusime edasi oma rajale. Osad matkajad pöördusid ka tagasi kuid enamus tulid ikka koos meiega edasi. 

Edasi tuli veidike ronimist ja peagi olimegi matkaraja kõrgeimal tipul. Sõime seal kuusepõõsaste vahel lõuna, jõime oma tipuveini ning siis asusime alla astuma Carthew järvede poole. Kohe tuli meile vastu üks matkajate paar, kes hoiatas meid karu eest kes oli jalutanud ühe järve kaldal. Me suundusime edasi ning keskmise järve juures märkasimegi karu, kes jalutas suhteliselt kaugel. Me jäime seisma, tegime selfisid karuga ning uudistasime tema tegemisi eemalt. Just arutasime, et kui kiirelt ta liigub kui karu hakkas tohutu kiirusega jooksma mäest üles, meie suunas. Suundusime siis mitte just joostes kuid veidi kiirema sammuga mööda rada tagasi, kuuskede vahele, lootes et ehk karu siis ei näe ja ei kuule meid, samuti teadsime, et meie taga tulevad 4 matkajat, kellel olid kõigil karugaasid olemas. Peagi saimegi nendega kokku ning hakkasime koos karu jälgima – algul oli karu muidugi kuskil mäenuki taga nii, et me saime temast ainult rääkida aga gaasiomanikud teda ei näinud, kuid siis ta tuli välja ja oli selleks ajaks suhteliselt ohutus kauguses ja võtnud suuna meie rajast eemale, ehk et saime hanereas hakata edasi liikuma. Rada kulges edasi väikese kuusetuka sees ja me nüüd juba muudkui vilistasime oma seljakottide küljes olevate viledega, et võimalikke karusid muudkui eemale tõrjuda..rohkem me neid ei kohanud ka.

Peagi olime järved selja taha jätnud ja sammusime pikalt metsade vahel, mis oli suhteliselt igav sammumine aga eelnevad vaated olid olnud nii ilusad, et siiski oli rada väga tore ja no kaks karu ka kohatud! 

Enne Watertoni linnakesse jõudes oli meile vaatamiseks veel Cameroni jõe joad ja siis olimegi jälle oma armsas matkapealinnas. Olime omale sealseks lõpu-õhtusöögiks isegi restorani laua kinni pannud ja peale vahepeatust õllekas, sinna suundusimegi väikeseks karastusjoogiks ja siis juba restosse õhtust sööma.

Ning ööbisime jällegi oma toredade vaadete ning huvitavate häältega kuppel-telgis. 

Hommikul pakkisime asjad kokku, tõstsime need autosse ja suundusime veelkord Watertoni – ilmateade oli selline kehvapoolne ja tumedad pilved mis ringi liikusid, ka kinnitasid seda – ennustatud oli nii vihma kui ka lund. Jalutasime siis niisama linnavahel, siis suundusime mäe otsa peenesse Prince of Wales’i hotelli, mis asus meeldivalt sellise koha peal, et tervele järvele ning ka linnakesele oli suurepärane vaade – samas olid mäe all suured hoiatused mis rääkisid karudest, mis ringi liiguvad ja osa teest oli ka kinni pandud, et seal lõigul tuleb nüüd kindlasti karu vastu – kuna see lõiguke oli miski 15 meetrit, siis olime nii julged, et astusime keelavatest lintidest üle ning suundusime hoolega ringi vaadates edasi  Saime ikkagi Prince of Walesi hotelli ilma karu kohtamata. Ja kuna hakkas hirmsasti vihma sadama siis suundusime hotelli pealelõuna teed jooma. Hotell oli siis ehitatud omaaegse suure raudteeliini äärde, et pikka teekonda saaks veidi lühemateks juppideks teha ning vahepeal paar päeva puhata. Hotell valmis 1927 ja nägi endiselt välja väga ajastutruu. Samuti oli pealelõuna tee serveering väga uhke ning maitsev  Ja eriti tore oli aknast vaadata veel paari vihmahoogu, mis vahepeal möödusid. 

Õnneks saime meie autoni siiski kuivana ning oligi aeg sellest linnakesest ja pargist lahkuda ning suunduda tagasi Calgarysse. Teel külastasime siiski piisonite tagasi-asustamise teed. Ehk siis on piisoneid paljundatud kuskil loomapargis ja siis on nad uuesti toodud nende looduslikku elupaika tagasi, mis on siiski aiaga ümbritsetud kuid nendele kuuluv maa-ala on üsna suur. Nüüd saab siis seal ettemääratud rajal autoga sõita ning siis uudistada neid suuri loomi. 

Edasi suundusime Calgary poole väikeste peatustega, vahepeal langes temperatuur 10 minuti jooksul umbes 10 kraadi ja siis hakkaski lund sadama – algul oli see küll rahe moodi ning oli nii tugev, et olime sunnitud auto tee äärde seisma jätma ja veidi ootama, et see rahuneks. Peagi oli tee valge kuid tee äärde põldudele midagi maha ei jäänud – veidi julgust kogunud, sõitsime edasi, vaikselt ja mõned kilomeetrid hiljem ei olnud ka tee enam valge. Nii et see oli selline lokaalne rahe-lumi. 

Calgarys leidsime oma majutuse, mis asus pool-keldri korrusel ja kus ei olnud üks pisike aken, kuid mis ise oli väga ilus, tegime kiire pesu ja riietevahetuse ning suundusime linna peale elavat muusikat otsima. Seekord me selle ka leidsime ja nagu üks korralik kontsert ikka, lõppes see ABBA lauluga ;) Me olime lootnud, et kuulame muusikat ja kui meid pubist välja aetakse siis ongi aeg minna Annelile lennujaama vastu – paraku tuli teade, et Anneli lend hilineb nii 3 tundi ja seega me loobusime vastumineku ideest vaid palusime tal Uberiga tulla ja suundusime peale kontserti siiski oma keldikorrusele magama. Keset ööd saabuski Anneli, ja me hakkasime siis koos edasi magama. Hommikul suundusime uudistama suusahüppetorni, kus Allar Levandil oli kõhuvaluhoog aastal 1988 kuid kus ta ka pronksmedali oli koju toonud. Paraku torni me sisse enam ei saanud, ega ka väga sinna ümbrusse – keegi kohalik teadis meile rääkida, et need hüppemäed pidavat lammutatama lähiajal kuna need on vanad ja renoveerimiseks kõlbmatud.

Edasi ootas meid Canmore linnake, kus meil oli majutus järgmiseks 4 päevaks. Esmalt tegime väikese söögi ja uudistasime päikese käes inimesi, siis majutusime ja hakkasime järgmiseks päevaks plaane tegema. Aga nagu head plaanid ikka, hommikul tegime neid veidike ümber ja siis juhtus hoopis nii, et mina jäin koju pikutama, Anneli viis Reeda ja Kätlini matkarajale ja tuli ise tagasi ning kukkus voodisse magama. Selleks ajaks tundsin mina end juba veidi paremini ja olin suuteline veidike jalutama, seega suundusin Canmore vahele väikesele jalutuskäigule. Anneli endiselt magas – tal oli nimelt miski suur külmetus kallal koos köhaga ja seega oli parem kui ta omale vaba päeva võttis.

Hiljem saime Anneliga kohvikus kokku ja suundusime koos Reedale ja Kätlinile vastu. Nad olid teinud nii 800 meetrise tõusu ja uudistanud ilusaid vaateid ülemistelt korrustelt. Ühiselt läksime nüüd suppi sööma – mahtusime küll alles kolmandasse restosse kuhu üritasime sisse saada aga supp oli väga hea.

Järgmisel päeval olid juba kõik haiged jällegi rivis ja me suundusime koos vastu rajale kus pidid olema kaunid 360 kraadised vaated tervele ümbruskonnale ning ka ilusad kollased lehise salud. Esmalt oli muidugi rajal hunnik tõusumeetreid, algul metsavahel, siis jõudsime lehiste vahele ning sealt edasi oli juba puhas rõõm veel veidi tõusta et siis kahe mäe vahel olla ning vaadata ühele poole orgu ja teisele poole. See oligi sobiv koht lõunaks ning ka loomulikult tipuveiniks  Vaated ei olnud küll väga 360 kraadi kuna oli veidi udune ning seega nähtavust väga kaugele ei olnud aga vähene mida nägime oli ilus. Alla tulemist alustades, kimas Anneli kuskile ettepoole ja peagi oli ta kadunud, teadmata et me tahtsime veidi teist teed mööda alla kimada. Me siis suundusime ringi teisele poolele ning olime juba pea selle koha peal kus esimese osaga kokku pidime saama kui meile tuli vastu koeraga matkaja, kes teatas, et ta nägi värsket karu kakahunnikut ning kuulis kedagi seal kõrval krabistamas ja, et kui me ei soovi karule otsa joosta siis ta ei soovita meil seda teed edasi minna vaid hoopis tagasi keerata ning teisele poole minna. No seisime seal veidi ja mõtisklesime ja otsustasime siiski ümber pöörata ja tuldud teed tagasi tulla. Ise küll lootsime, et ehk selleks ajaks kui me teede kokkusaamise kohta oleme jõudnud on karu ka sinna saabunud aga nii kehvasti meil ei läinud ja karu me siiski ei kohanud. Peale pikka metsavahel sammumist saime tagasi parklasse ja leidsime ka Anneli, kes oli leidnud miski suusakeskuse kus oli nii tualett kui diivan, ja õnneks ei mitte ühtegi inimest, ehk et ta oli saanud seal rahulikult pikutada ja meid oodata. 

Õhtul ootas meid uus majutus, seekord oli meil oma väike majake ja tore lõkkeplats maja ees, ja nii me seal istusime ja vaatasime taevast, mis oli küll pilvine kuid väga õrnalt nägime seal virmalisi.

Hommikul suundusime maailmakuulsa Lake Louise poole ja meil oli tohutu plaan seal kanuutada....paraku oli see nii uhke turistilõks, ehk et parkida sai nii 7 km kaugusel ja siis oleks pidanud bussiga sõitma järve juurde – sealt isegi ei läinud mingit matkarada vaid oleks pidanud autotee ääres kõmpima. Bussi oleks aga pidanud ette broneerima ja esimene vaba bussiaeg oleks olnud umbes 50 tunni pärast ehk siis ülehomme! 

Õnneks viis buss, millel oli vabu kohti, meid Lake Louise külakesse ja sealt oli üles järve äärde matkarada, mida me loomulikult kohe kasutasime. Järve äär oli muidugi ülerahvastatud ning kanuu hind oli tund aega pea 115 EURi kahele, seega ka sellest me loobusime. Ning jalutasime lihtsalt niisama selle imeilusa järve kaldal ning pildistasime ja loomulikult ronis Ruth ikka ujuma – kahjuks komisjon seda ujumiseks ei kvalifitseerinud vaid teatas, et see oli selline vette kastmine, aga lõbu oli laialt kõigil.

Alla saime siiski bussiga ja siis teise bussiga külast oma parklasse ja siis suundusime mööda maalilist teed nimega Bow Valley Parkway, kus peab siis sõitma just päikeseloojangu ajal, et kohata erinevaid metsloomi, ning vahepeal tuleb maalilistes kohtades peatuda ja vaateid uudistada. Ühes kohas oli oma 10 autot juba parkinud ja inimesed ootasid midagi tee ääres – me arvasime et päikeseloojangut aga selgus, et hoopis rongi, millel on eriti suured aknad ja vaated on igasse ilmakaarde ning selle peene rongi nimi on Rocky Mountaineer. Lehvitasime siis reisijatele ja suundusime siis edasi oma teed. 

Järgmisel hommikul suundusime aga Icefield Parkway nimelisele sõiduteele, kus siis samamoodi on võimalik erinevaid peatusi teha ja uudistada kauneid kohti ümbruses. Meie esimene peatus oli Peyto järv ja selle juures asuv matkarada. Ronisime küll vaateplatvormilt alla ja üritasime üle saada liustiku sulamise jõest kuid paraku oli see voog nii tugev ja neid jõekesi oli nii palju ja mõned neist olid suht laiad ja sügavad, et me poleks saanud sealt ei kuiva jalaga ega ka ilma nt. plätusid kaotamata läbi ja seega me loobusime selle matkaraja teisest osast, mis oleks meid viinud liustikule veidike lähemale. Sõime siis hoopis lõunat seal järve juures ja siis ronisime tagasi vaateplatvormile. Edasi sõitsime oma Icefield Parkwayd ja uudistasime veel erinevaid kohti – eriti huvitavad oli Mistaya Kanjoni vee uuristused – see mismoodi nende kaljude vahel oli vesi omale teed rajanud oli väga võimas ja ilus.

Veel tegime paar peatust kuni jõudsime pea selle tee keskpunkti ja seal sõime õhtust, et siis hakata tagasi suunduma oma majutusse.

Järgmisel hommikul suundusime jällegi oma valitud matkarajale, kus pidime nägema Stanley liustikku. Esimene vaatamisväärsus oli aga parkimisplatsile tuisanud suurte sarvedega põder, kes just matkarajalt tuli ja kes oli veidi segaduses kohates meid parklas oma auto juures sahmimas. Tegime kiirelt temast pilte ja peagi oligi ta metsa vahele lipanud. Ja seega saime meie omale matkarajale suunduda. Vaated olid ilusad ning ilmaolud muutusid ühele ja teisele poole minutitega – vahest oli päike, siis oli vihm, siis oli midagi lumelaadset, siis oli tohutu tuul = nii et me saime kõike seal tunda. Reet ja Kätlin olid ees minema tuisanud ja meie Anneliga lonkisime tagapool ja tegime ikka selle ringi mis meil kaardi peal oli, esimese liini omad aga suundusid muudkui kõrgemale ja käisid Stanley liustikku käega ka katsumas. 

Peale matkarada, sõitsime Radium Hot Springsi nimelisse linna, kus nagu nimigi ütleb asuvad kuumavee allikad. Suundusime meiegi tervisevetele: sealne soe bassein oli siis 37 ning jahe bassein 27 kraadise veega. Mina olin seega enamuse ajast selles jahedamas basseinis kuigi ka see on suhteliselt soe. 

Õhtu lõpetuseks leidsime ühe toreda veiniresto, kus anti süüa ja juua ja kohalik vein mille sealt leidsime oli suurepärane.

Hommikut alustasime jällegi hommikusöögiga ja siis suundusime tagasi Canmore suunas, tehes tee peal peatusi ja väikeseid jalutuskäike ning uudistades erinevatel aegadel toimunud põlenguid. Nimelt on sealsetes metsades nii kuiv, et välgulöökidest alguse saanud tulekahjud on üsna tavapärased ja seega saab näha erinevatel mäekülgedel, erinevatel kümnenditel toimunud tulekahjusid ja seega looduse erinevat taastumisastet – ja see tegi vaated huvitavaks kuigi ka veidi kurvaks. Samas on see ju looduse osa ja kui seda ei juhtuks siis jääks miski muu asi edasi liikumata 

Õhtuks jõudsime Canmore, kus lennundustöötajad ehk siis Kätlin ja Ruth tegelesid meie tagasilennuga, kuna see oli ootamatult reisijatest nii pungil, et sellele lennukile me mahtunud ei oleks, ning spordikomitee ehk siis Reet ja Anneli tegelesid veel viimase matkaraja leidmisega, kella 22ks olid mõlemad osakonnad oma töö lõpetanud ning me saime veel paar klaasi veini juua ja siis magama.

Hommikul oli ilus ja päikesepaisteline ning me suundusime oma vslitud matkarajale, meid ootas ees Tent Ridge Horseshoe, mis oli siis 10 km ja 800 meetrit tõusu. Rahvast oli palju ja teeäär oli autosid täis pargitud ning parklani me ei hakanud minemagi. Esmalt oli rada metsa vahel, siis oli päikesepaisteline org ning siis hakkas ronimine ja kui mäe otsa saime siis tegime hobuseraua kujulise matka ühelt mäekurult teisele sellesama oru ümber milles me enne olime olnud, ning teisele mäele saabudes tulime sealt alla tagasi ja jalutasime läbi metsa tagasi auto suunas. Kokkuvõttes oli rada väga mõnus ja raske, miinuseks oli lihtsalt tohutud rahvamassid mis meid sel päeval seal ootasid. Aga seda ei saa ka neile pahaks panna: ilm oli ilus ja oli laupäev, seega millal siis veel matkata kui mitte ilusal laupäeval. 

Õhtuks kimasime oma viimasesse ööbimisse Calgarys, kuid seekord saime sinna nii hilja, et tegelesime vaid kiire punase veiniga ja siis asjade pakkimisega. Varahommikul kimasime lennujaama, tagastasime oma üli-elusuure auto ja suundusime lennukile, esimeseks sihtkohaks Seattle. Saime lennule kohad ja peagi olimegi koos päikesetõusuga õhus.

Seattles oli meil terve päev aega ning kuna Ruth keeldus kesklinna minemast siis olime endale leidnud Boengu muuseumi. Ise arvasime, et meil läheb seal nii paar tundi ja siis vaatame mi edasi saab, aga reaalsus oli see, et astusime veidi peale 10 sinna sisse ja kui poole viie ajal hakati rääkima, et varsti sulgeme siis meil tuli meelde, et me peame ju lennuki peale minema  Nii et see oli üsna huvitav koht kus sai teada lennukitest ja kosmoseprogrammist ja Boeingu tehase ajaloost!

Meie aga suundusime oma Boeingu pardale, kus saime head mugavad kohad lennuki eesotsas ja varsti olimegi Londonis, siis Helsingis ja miski ime läbi saime ka Tallinna lennule kohad ja kodus me olimegi – Reeda reisikott saabus küll paar päeva hiljem kuid seda ju ikka juhtub. Aga Kanada oli väga tore ja sinna läheks veelgi!