Aprill

Nagu eelmine kuu lõppes Anneli juures, nii ka see uus seal algas. Ajasin tavalisi asju: Lexiga jalutamas, imesin tolmu, Lexiga käisime pikal ringil ja siis liitus meiega ka Anneli, kellel oli juba lõunatund ja seega külastasime tuttavat pizza kohta.

Erilise asjana käisime Anneliga teatris – soome sõnalavastust vaatamas ja ma sain kõigest aru. Oli vahelduseks väga tore ka miskis teises keels teatrit kuulata-vaadata. 

Tegime Lexiga ka koos muidugi joogat – see talle ju hirmsasti meeldib, kuigi veel ei tea kas ta rohkem segab või kuuleb ta lihtsalt valesti juhiseid 

Siis saatsid Lexi ja Anneli mind lennujaama ja Lexi tahtis ka hirmsasti kaasa tulla ning pakkis ennast juba pagasilindile:

Ning oma esimene aprilli tööretke Denveri vahetasin Mumbaiks, sest mul on tekkinud allergia Ameerika lendude ja eriti nende reisijate suhtes ja seega kui vähegi võimalik ma katsun neid lende vältida ja kui vaja siis vahetada, seega suundusin oma aprilli esimesel tripile Denveri asemel hoopis Bombaysse – ei teagi miks igal India linnal on kaks nime, ka kohalikel ei ole täpselt teada miks neid nimesid tihti kaks on. 
Lend oli tore, see on üks lendudest kus meil on pardal ka kohalikud, kes on siis sihtkoha riigi kodanikud ning keeleoskajad, et siis suhelda vajadusel nendega kes ei soovi või ei oska inglise keeles suhelda. Neid pardateenindajaid kutsutakse ICC ehk siis international cabin crew ja nemad elavad siis sihtkohas ehk siis antud juhul Mumbais ja lendavad siis Mumbai-London, paar päeva seal ja siis tagasi London-Mumbai. Ja nende kogu graafik koosnebki sellest ühest liinist. Aga nad on ülivajalikud nendel lendudel ja nende kultuuribriifing on alati väga huvitav ja kasulik, sest nad teavad kuidas erinevates situatsioonides tegutseda ja mida öelda.
Bombais ma seekord ei teinud mitte kui midagi peale basseini ääres pikutamise ja siis lihtsalt vaate vaatamisega. Meie hotell on nimelt miski järve ääres, kus on nii vesipühvlid kui ka pidid seal krokodillid elama – krokodille küll ei näinud aga veelinde oli hulganisti ja pühvleid ka.

Peal Bombayd, suundusin tagasi Anneli juurde ja seekord tegime sauna, kus Lexi muidugi istus kõrgeimal istmel ja saunatas mõnuga.

Pidime Anneliga ka miskisse Korea söögikohta minema aga kuna ma olinka omale miski valutava kõhuga kõhulahtisuse saanud, siis sellest plaanist me loobusime. Selle asemel külastasime hoopis apteeki ja soetasime miski ravimi ja siis suundusin ma lennule, et Londonisse minna ja sealt järgmisel päeval Ammani – vana tuttav sihtkoht kus polnud ammu käinud.
Ülejäänud meeskond oli esmakordselt Jordaanias ja seega külastasid Surnumerd ning Petrat aga mulle tundus, et ma pigem olen Ammanis. Seega jalutasin ühel päeval hotellist vasakule, läksin üsna sihitult lihtsalt nii otse nii nagu sain ja kohtasin ühe mäe otsas toredat mošeed, sisse ma küll ei tihanud minna kuna parasjagu oli käimas kolmepäevane Eid al Fitr, siis arvasin et kui miski valge naine tahab mošeed külastada, et võib olla on see liiga ebaviisakas. Edasi leidsin ühe toreda kohviku, kus istusin ja lihtsalt inimesi vaatasin. Ning siis külastasin sõjamuuseumi, mis nägi välja nagu Kaaba ja seega püüdis mu tähelepanu ja astusin sinna sisse. Ekspositsioon oli väga patriootlik, ja rääkis erinevatest sõdadest mida jordaanlase pidanud ja kus teistele araabia riikide toeks on olnud. Hoone ise oli oluliselt huvitavam kui see sisu 

Muuseum asus aga suures pargis, kus leidsin ühe toreda kohviku kus jällegi maha istusin ja uudistasin mismoodi siis inimesed oma suurt püha tähistasid. Enamik pereseid olid välja tulnud ja laenuatsid nüüd erinevaid rattaid, kes kolmerattalisi, kes kaheseid, kes tõukekaid jne ja kõik rõõmsalt nendega kohvikute ümbruses kimasid suurel väljakul.

Mina aga jalutasin peagi hotelli poole tagasi, et ise basseini ääres veidi istuda. Ning seal tuli minu toolile üks neljajalgne ja sättis end tähtsalt sinna istuma.
Õhtul käisin söömas, suundusin esmalt ühte kõrgelt hinnatud kohta kuid seoses Ramadani lõpu ja suurte pühadega, seal süüa ei antud, siis leidsin miski pizza koha, mis ei olnud küll mu esimene valik, kuid õnneks oligi seal nii 45 minutiline järjekord ja seega jalutasin veel edasi ja leidsin ühe kohaliku koha, kus küll eriti kliente ei olnud, kuid mulle süüa anti ja söök oli hea. 
Reede hommikut alustasin bassu ääres kus seekord isegi ujusin kuigi basseini personal teatas, et bassein on veel suletud kuna on nii külm ja seega nad ujuda ei soovita. Vesi oli lihtsalt meeldivalt karastav 

Ning siis suundusin linna poole, ehk siis hotellist paremale, esmalt leidsin kaardilt miski kohviku kus soovisin kohvi juua, see oli nii 25 minuti jalutamise kaugusel…paraku ei suutnud ma seda kohvikut leida, miski kohvik selles kohas nagu oli aga selle uksed olid väga kinni. Jalutasin siis edasi ja olin juba sinise ehk King Abdullah mošee juures. Just lõppes päevane palvus ja kõik mehed väljusid hoonest ja ka selle hoovist, kuna oli ju reede, siis oli palvetajaid eriti rohkelt. Mina tegin mošee ümber ringi ja siis jalutasin kunstimuuseumi juurde parki, kus oli kohvik, kus istusid vaid naised. Istusin ka siis sinna ja jõin kohvi. Kõik need naised, kes seal istusid, kõik suitsetasid kas vape’ või siis shišat. Ehk et mehed on kõik palvustel ja naised suitsetavad kohvikutes 
Ning kuna Kristi oli palunud, et ma talle maitseainet nimega za’atar, siis suundusin nüüd turule – eks ma oleksin sinna turule niigi läinud aga nüüd oli mul lausa miski eesmärk. Esimese müüja käest ma seda asja veel kätte saanud, kuna ta mulle midagi pikalt vastas ja ma muidugi ei saanud millestki aru. 
Teine lett oli juba edukam, ja ma sain oma rohelise puru kätte.
Siis käisin läbi kõik teele jäävad kingapoed aga midagi sellist nagu mul vaja oleks olnud, ma sealt ei leidnud. Peatänava ääres oli tekkinud nii palju kohvikuid rõdudega, et vaadeld peatänavat, et ma neid vanemast ajast seal küll ei mäletanud olevat. Ühte astusin sisse ja sain ka hea koha kohe rõdu äärele, et vaadelda ilma ja inimesi. Ning nagu ka eelmsiel päeval, avastasin, et kohvikutes istuvad vaid naised ja muudkui suitsetavad. 
Edasi jalutasin amfiteatri juurde, ning seal toimus miski suuremat sorti lasteüritus, ehk et inimesi oli nii palju nagu laulupeol, kõik olid rõõmsad ja pidutsesid. Tegelikult oligi käimas suur pidu, Eid ul Fitr, ning seega oligi tavapärasest rohkem inimesi ringi liikumas ja asjatamas. 

Peagi oligi mul aega suunduda tagasi hotelli, leidsin kerge vaevaga takso, kes viis mind hotellist nii 10 mintsa kaugusele ja teatas siis, et see ongi minu hotell….ma küll ütlesin, et see ei ole kindlasti see hotell aga ma lähen siit juba jala edasi 
Ning hommikul suundusime tagasi Londonisse, olles näinud uudiseid, et Iraan lubas rünnata Iisraeli ja kui koju juba jõudsin, siis oligi Jordaania õhuruum suletud kuna Iraan oli oma lubaduse täide viinud 
Kohe järgmisel hommikul suundusin tööle hooldekodusse, üks härra oli vahepeal kahjuks parematele jahimaadele lahkunud, kahju aga kindlasti on tal seal parem.
Siis kimasin oma lööklaineravisse, kiirelt koju magama, ja siis Julia juurde kus sain uued küüned ning siis sain kokku Raineriga, kellega parandasime maailma kohalikus pubis ja siis vaatasime Amy Winehouse filmi. Kahju sellest andekast tüdrukust aga mis teha, nii see on läinud.
Oma kodunädala sees jõudsin veel Erki ja Cara Miga teatrisse, vaatasime etendust Esimene Kiri, oli väga tore ja mõtlemapanev etendus. Enne etendust käisime Cara Miga La Prima Pizzas, mis oli suurepärane nagu ikka. 

Ja peale etendust käisime juba kolmekesi koos Mustas Puudlis, sest oli ju vaja etendust veidi arutada.
Ning nädalavahetuseks saabus meile külla Anneli! Ootamatult olid Reedal üle piletid Anne Veski kontserdile, nii et me kohe sinna suundusime. 

Peale seda soovisime minna väikesele klaasikesele aga ei suutnud leida vanalinnas sellist kohta kuhu me sisse oleksime mahtunud! Ega me muidugi väga pikalt ei otsinud ka kuna vahepeal oli jällegi talv saabunud ja seega olid tänavad suhteliselt libedad. Aga tore tõdeda, et kõik joogikohad olid inimesi täis. Seega suundusime koju ja mina läksin järgmisel päeval hooldekodusse ja Anneli suundus iluteenuseid tarbima. 
Järgmisel hommikul saime jällegi kokku ja asusime koos aega veetma – esialgu meil kodus ja siis suundusime linna peale, saime kokku Reedaga ja ühinesime Jazzkaare tasuta kontserdite päevaga. Siis käisime söömas Flower Gardenis ja meie Anneliga suundusime õhtul veel Tanita Tikarami kontserdile – mis oli väga hea!
Esmaspäeval olin veel päeval hooldekodus ja teisipäeva hommikuks kui aknast välja vaatasin, oli maha sadanud 30 cm lund! Kalender aga näitas 23 aprilli! Mina aga suundusin lööklaineravisse ja sealt pidin jooksuga tulema koju tagasi ja siis lennujaama suunduma. Teel lööklainesse, sain sõnumi, et minu lend on seoses raskete ilmastikuolude tõttu tühistatud 

Suundusin siis laevaga Helsingisse, sadamast taksoga lennujaama – kuna Helsingis trammid ei käinud seoses raskete ilmastikuoludega ja sealt juba saingi lennule – eelnevalt olin juba vormiriided selga pannud, ja peagi olingi juba oma reisijate ees ja suundusin Singapuri. 
Järgmise päeva õhtuks olin kohal ja suundusin kohe basseini, et täiskuu valgel väike ujumine teha. 

Hommikul magasin nii mõnusalt, et eelnevalt peetud plaanid matkaringile minna jäid järgmist hommikut ootama. Selle asemel läksin istusin kohvikus, lugesin raamatut ja siis suundusin Uniqlo ning Muji poodidesse. Peale seda jalutasin jõe äärsel teerajal kuni jalad viisid Chinatowni, kus jalutasin läbi turu ning sattusin siis Maxwelli toidumaailma. Seal jõin ühe õlle ja sõin nuudleid, ning siis tundsin, et nüüd võiks veel jalutada ja peagi olingi Marina Sandsi juures. Ja kuna valgusšõuni oli vaid 45 minutit, siis sättisin end esimesse ritta istuma ja ootama etendust. See oli loomulikult tore nagu alati!

Järgmisel hommikul sain ikka normaalsel ajal üles ja suundusin Tree Top matkarajale – ehk siis puude otsa on ehitatud rippsild aga et selleni saada tuleb veidi mäest üles liikuda ja ka veidi mööda džunglit jalutada, ehk et kokku tuli oma 7 kilomeetrit tublit higistamist aga väga tore oli! Ja see Tree Top sild mulle väga meeldib. 

Siis sain kokku Wendyga, kellega sõime lõunat ühes Tai restos, mis oli väga hea.
Õhtul ootas mind ees lend Sydneysse, mis oli seekord viimse kohani täidetud, kusjuures kaks inimest olid ka meie klapptoolidel! Muidu möödus lend suhteliselt kiirelt kuigi pidime tegema miskeid pikemaid tiire, kuna teel oli üsna suur tormipilv. Sydneys maandusime varahommikul ning kohe kui hotelli saime, tegin kiire riidevahetuse ja suundusin Taronga Loomaaia ümbrusesse matkarajale. Rada viis mind Taronga sadamast Balmorali randa, see oli üsna mõnus kuid maastiku mõttes meeldib mulle Manly poolsaare tipu rada rohkem. Balmorali rand oli selline rahulik, ja muidugi leidsin omale ühe toreda Fish&Chips söögikoha kus ka kiire söögi tegin. Siis suundusin tagasi Sydneysse ja kohe hotelli, et seal väike uinak teha, sest õhtul ootas mind ees kontsert.

Ärkasin enne äratust, ning suundusin välja – hotelli ees filmiti midagi ja see tänav oli täidetud New Yorgi kollaste taksode ja NYPD autodega, postkastide ning lehekastide ja ka väikeste lumehunnikutega – ühesõnaga meie suguste saiajagajate jaoks oli hetkeks ikka segadust kui hotellist välja astusid, et kus ma nüüd siis olen, graafik ju näitas Sydneyt, kas tegelikult olen hoopis New Yorgis ;)
Siiski olin õiges linnas sest peagi paistis nurga tagant ooperimaja ja sinna ma ka suundusin. Olin soetanud omale nimelt Sydney Sümfooniaorkestri kontserdi pileti, esitati Sibeliust soome dirigendi juhatusel ning soome soprani lauluhääle taustal. Väga tore oli! Saal oli rahvast täis, lillekimbud mida esinejatele toodi, olid ilusti sini-valged, nii et kõik oli poliitiliselt korrektne.

Järgmisel hommikul ei viitsinud ma kuskile hotellist liikuda ja magasin kuni jaksasin ning väljusin alles pealelõunal kui asusime juba tagasiteele Singapuri. Sinna jõudsime vastu ööd, ning seega oli aeg jällegi magama asuda. 
Lõunaks sain kokku Wendyga, kellega seekord jalutasime läbi China Towni ning vastu õhtut suundusime Rifle range parki, et seal colugosid uudistada. Wendy oli kindel, et sel kellaaejal me neid näeme. Paraku oli colugodel teised plaanid ja vaatamata kahekordsele ringile, me ei kohanud ühtegi isendit ja peame siiski selle teekonna veelkord ette võtma. 

Enne ööpimedust aga jõudsin veel basseini ujuma.
Järgmisel hommikul jalutasime läbi Ken Ridge pargi, siis Hort park, Southern Ridges, Henderson Waves, ning ronisime ka Faber pointi. Selleks ajaks oli juba üsna palavaks läinud ja me varjusime konditsioneeritud Vivo City keskusesse. Seal viis Wendy mind suurepärasesse Western Mahua restorani. Jummel kui hea söök seal oli!

Ning siis oli minul aeg suunduda hotelli, et veidi bassu ääres veel pikutada ning vastu ööd suundusime tagasi Londoni poole – seekord läks see tripp küll kuidagi eriti kiirelt!