November

Teisipäeva hommikul tegin isegi Zanna joogat ja siis kimasin kooli, kus mul oli praktikum, ehk siis aine hooldus erinevate haiguste korral. Seal me siis harjutame erinevaid toiminguid simulatsioonikeskuses. See on küll väga informatiivne loeng ja palju asju mida me praktiseerime, pole meil ehk hooldekodus kunagi vaja aga kuna õppeprogramm ei erista kas töötad haiglas või koduhoolduses või hooldekodus, siis peame kahjuks kõik asjad läbi õppima-praktiseerima. Väga õpetlik oli!

Järgmine koolipäev oli aga zoomis, ehk et sain rahulikult kodus kuulata mida õppejõududel meile rääkida oli. Vahepeal tegin ka valmis ühe koolitöö: see on aines Aktiviseerivad tegevused ja me pidime ise valima miskid vahendid, millest siis saaks midagi käsitööna valmistada. Minu vahendid ja valmis töö on siin:

Nädalasse mahtus veel kolmas vaktsiinisüst, ning tööpäev hooldekodus. Ning laupäeval käisin Irjega Manilaiul. Alustasime oma hommikut pudruga Irje juures, siis istusime Minisse ja kimasime Munalaiu sadamasse - päike paistis kuid mere pealt lähenes juba selline tume, kurjakuulutav pilv. Meie panime siis kõik omad riided, mis meil kaasas olid selga ja suundusime oma kruiisilaevale, et 10 minutit üle lainete hüpata. Manilaiu sadamas ootas meid giidiproua, kes tutvustas saart ja selle ajalugu ning viis meid muuseumisse, kus ta ikka endiselt muudkui rääkis ja rääkis - väga huvitav oli! Ning peagi jõudis järgi meie grupi tagumine osa, kes olid juba kaela saanud suure hulga vihma. Nüüd vahetasime osad: uued saabujad jäid giidiprouat kuulama ja meie suundusime läbi vihma ja tuule saare teise otsa, majaka juurde. Jalutuskäik ei olnud väga pikk, sest saar ju ise üsna väike, aga vihma jagus rohkelt. Edasi viis meie tee Riida tallu, kus meile anti süüa ja juua, ja me saime veidi kuivada. Õigemini kuivasime kohe rohkelt, sest vihma tõttu me väga enam õues jalutada ei soovinud :) Aga söök oli suurepärane, lausa nii hea, et varsti tuli ka päike välja :) Seega saime jälle õue minna, seekord siis niisama saarele uudistama. Ning peagi oligi aeg jällegi paadisõidule sättida ja mandrile tagasi minna. Väga väga tore oli!

Pühapäeval käisin aga külas oma klassivennal, Erkil, kes oli omale soetanud maja ja seda ma siis uudistama läksingi. Esimest korda Eestis juhatas google.maps mind nii valesti, et kui olin täiesti keset metsa ning üsna pehmel kruusateel, siis helistasin Erkile ja küsisin, et kas ma olen ikka õigel teel - selgus et sugugi mitte. Tulin siis tuldud teed tagasi ja panin mapsi kinni ja kuulasin Erki juhendamist ning seega sain ka kohale. Maja oli väga tore ja väike, ning väga keset metsi ja põlde,  ning juttu jätkus meil mitmeteks tundideks. Õnneks õues vihma kallas, nii et õue me ei tahtnudki väga minna. Kodutee oli mul juba pilkases pimeduses ja ikka rohke vihma saatel.

Uut nädalat alustasin Itikuga kokkusaamisega. Kõigepealt jõime väikese tee, ja siis läksime tuult trotsides jalutuskäigule Keila Joa parki. Juga oli väga veerohke, ilmselgelt oli see kogunud kõik eelnevate päevade vihma endasse ja voolas nüüd täies hiilguses. Pargis oli veel üks hingeline, nimelt oli oma rattatripiga sinna jõudnud ka suur Siim. 

Itiku ja Siimu juurde tagasi jõudes, tegime väikese lõuna, siis jutustasime erinevatest lennujuhtumistest, ning varsti käisime väikesel Siimul lasteaias järgi. Väikese Siimuga panin kokku puzzlet - seda küll nii et Siim jooksis ringi ja mina tegelesin puzzlega, ja siis vaatasime koos multikaid ja mängisime veel mingeid mänge. Koduteele asusin ma ikka pimeduses.

Järgnevad kaks päeva oli mul hooldekodust koolitus - ma nimelt ei ole kunagi käinud “maapealse” esmaabi kursusel ja kuna seda meil hooldekodus pakuti, siis ma sellest osa võtsin. Ma pean kahjuks ütlema, et midagi uut ma ei õppinud ja mulle endale tundub, et teadmised mis mul enne olid, on oluliselt paremad kui need mida seal jagati. Aga kogemus ikka, rohkem ma sellest kursusest osa ei võta. 

Kolmapäeva õhtul jõudsin Kadrioru kunstimuuseumisse, kuraatorituurile näitusel Memlingist Rubensini. Minuga ühines ka Irje - me ise naersimegi, et me polegi kunagi tsiviilriietes kohtunud, et alati oleme matkariietes :) Aga tuur oli väga tore ja kuraator nii teadlik igasugustest asjadest - pigem osaleksin miskil ajaloo-kunsti-teadmiste kursusel :) 

Neljapäeval käisin veel maniküüris-pediküüris ja õhtul oligi aega lennata Londonisse. 

Reede pool päeva veetsin Richmondis, kuna lend oli mul alles õhtul, siis käisin päeval kinos ja veidi jõe ääres jalutamas, ning sushit söömas. Vaatasin filmi Mothering Sunday, mis oli väga hea.

Õhtul aga asusin teise värskelt omandatud suure lennuki peale, Boeing 787-9, ning sihtkohaks oli meil Mauritius. Lennuk oli seekord lausa 4 klassiga, ehk siis esimene, club, traveller plus ning traveller. Lennul oli umbes 10 vaba kohta, nii et üsna täismaja, ning lennuaeg 11.50. Ning juba leidsin isegi mõne asja ka iseseisvalt üles, nii et lootust on, et ehk kunagi saan täitsa sõbraks nende suurte lennukitega. Meeskond oli väga tore, seekord olid isegi piloodid toredad. Lend möödus üsna kiirelt, esimese puhkepausi ajal, ehk siis kui mina omas köögis valvasin, oli meil kaks väikest juhtumit: üks tütarlaps minestas - kelle me kolleegiga kinni püüdsime, enne kui ta maha kukkus - õnneks tuli ta üsna ruttu tagasi ning peale veidikest jalgade kõrgemal hoidmist ei vajanud isegi hapnikku. Ning peagi peale seda intsidenti, tuli minu juurde köögi veel üks reisija, kes teatas, et ta tunneb end imelikult ja etta vist hakkab oksele. Õnneks seda ta ei teinud, kuid tal läks kõht lahti, ning me otsustasime teda ravida väikese ravimiga, kuid hapnikku ei vajanud ka tema. Kui meie kolleegiga puhkasime, ehk teise puhkepausi ajal, siis ei olnud muidugi mingeid intsidente olnud :)

Kohale jõudes läbisime lennujaama suhteliselt kiirelt ja saime õue kuumuse kätte - väljas oli umbes 28 soojakraadi! Hotelli jõudes, pidime tegema kiirtestid ning negatiivsete tulemuste saabunise, saime loa ka hotellist väljuda. Alustasime väikese joogiga hotelli baaris, ning kui juba pime oli väljas, siis suundusime otsima söögikohta. Esmalt suundusime veetaksoga väikese sutsaka üle mere, tegelikult siis ookeani, kuna meil oli tahtmine süüa mereande, ning hotell ülle vee neid oma menüüs pakkus. Paraku oli neil sel õhtul eripakkumine vaid sushile ning lisaks oleks saanud valida rootsi laua. Paraku see menüü meile ei sobinud ja me suundusime teisele poole vett tagasi ning jalutasime siis mööda rannapromenaadi, kuni leidsime ühe elavama pubi, kus oli veel mõni laudkond. Tellisime joogid ja söögid aga paraku pidime pettuma. Mina ja veel üks kolleeg sõime burgerit ja see oli täitsa OK, aga teiste kolleegide valitud road olid kas maitsetud või siis väga üle küpsetatud. Ühesõnaga, sinna kohta me tagasi ei lähe :)

Järgmisel hommikul suundusin mina varajaselt lennujaama jällegi, sest ma tahtsin lennata üheks päevaks kõrvalasuvale Rèunion saarel. Olin teinud kodutööd ja nende andmete põhjal pidid vaktsineeritud inimesed saama saart külastada nagu niuhti. Paraku sooviti lennujaamas testi näha. Helistasin hitelli, et ehk saavad nad mu eelmise päeva testitulemuse mulle saata - noormees lubaski seda teha, ning kui ma meili avasin, siis oligi seal pilt minu testiribast :) Paraku oli see lihtsalt naljaks, seda isegi registreerimislaua tütarlapse meelest. Helistasin uuesti hotelli ja palusin, et kas on võimalik miskit tõendit produtseerida, et mu test oli negatiivne….noormees lubas uurida vahetuse ülemalt….ma juba andsin alla ja hakkasin lennujaamas kohvikut otsima kui sain uue meili, paraku oli selleks ajaks aga antud lend juba suletud, ning järgmine oli alles 4 tunni pärast. Ma otsustasin mitte veeta 4 tundi lennujaamas, vaid kimasin taksoga tagasi hotelli, et meeskonnaga ühineda katamaraani reisile. Nad olid küll kõik üllatunud, et ma kohal olen, sest eelmisel päeval olin ma juba lubanud, et mul on muud plaanid. Kuid nüüd olin ma laevalja me suundusime sadamast välja, Balaclava lahesoppi, kus me ankrusse jäime. Käisime snorgeldamas, ja ujumas ja päevitasime ja jõime jooke ja sõime laevameeskonna valmistatud grilli, mis oli palju parem kui eelmise õhtu õhtusöök. Väga tore päev oli!

Järgmisel päeva hommikul läksime väiksema seltskonnaga Pereybere randa, kus pidi olema ka väga tore hiina restoran, mida meile lõunaks soovitati. Rand oli kuum, enamuse ajast olin ma kas vees või jalutasin ühele poole ranna otsa ja siis teisele poole. 

Meile soovitatud restoran polnud paraku miskipärast avatud ja me leidsime ühe teise koha - see oli üks väheseid, mis oli avatud ja seega me seal ka sõime. Õnneks oli see väga hea koht :)

Hotelli tagasi jõudes, tegin veel väikese une, ning meie tagsilend oligi hilisõhtul. Lennuaeg oli seekord veelgi pikem, ehk siis 12 tundi. Seekord oli meil samuti nii umbes 10 vaba kohta terve lennuki peale, kuid kõik reisijad olid väga toredad! Ning jällegi oli meil, jah just minu valve ajal jällegi, üks minestaja - seekord tualetis, mis asus keset salongi ning ühel noormehel oli halb olla, ning ta oli nii hall/valge näost, et ma juba kartsin infarkti. Kuid väike jutuajamine, tassike teed ning jalad kõrgemale, ravisid ka need haiged terveks. Oma puhkeajal, ma magasin lausa kolm tundi, meie paus oli tänu pikale lennuajale seekord 3 tundi ja 20 minutit.

Maandumise järgselt, kimasin kolmandasse terminali ja suundusin Helsingi lennule, mis oli väga rahvast täis, kuid õnneks ma sain siiski koha. Seekord oligi minu siht vaid Helsingi, sest läksin külla Annelile, Norale ja Lexile. Anneli tuli mulle lennujaama vastu ja me suundusime koju, lasagnet sööma - väga pidulik oli! Siis jooksis Anneli mängule, ning meie Noraga vaatasime õudusfilmi :) 

Hommik oli varajane: Nora kooli, siis Lexiga jalutama, peagi Norale bussile vastu, ning siis me tegime Noraga väikese poetuuri ning käisime burksi söömas. Tööpäeva lõpul suundusime koju, kus panime ilusad riided selga ja kimasime Helsingisse, ooperimajja, kus vaatasime Ooperifantoomi, mille naispeaosas oli kodumaine Hanna-Liina Võsa. Väga ilus etendus oli! Ning iga istekoht Helsingi ooperimajas oli täidetud.

Järgmisel päeval viisin Nora hommikul bussi peale, et tema saaks kooli minna ja ise läksin juuksurisse. Ja jummel milline vihmasadu oli! Seega ei olnud peale minu mitte ühtegi hingelist linnavahel.

Sain omale igal juhul uue soengu ning peale lõunat läksin Norale uuesti bussile vastu ja siis me tegime väikese kaltsuka tuuri, kus me midagi eriti seekord ei leidnud. 

Õhtul panime aga ilusad riided jällegi selga ja suundusime Anneliga pizzakohvikusse, kus Nora töötab. Lahke ettekandja ehk siis Nora, tutvustas meile menüüd, jagas oma soovitusi ning me sõime ja jõime ja naersime  Väga tore oli ja pizza on ka väga hea. Sinna saabus ka Markku, kes oli tulnud laevaga ning bussiga koju, nädalavahetust veetma. Tema viiski nüüd meid kõiki koju tagasi, sest Noral sai meie lahkumisega tööpäev ka läbi.

Kodus tegi Nora mulle ka tätoveeringu:

Reedel jäi Nora aga koju kuna tema vahepeal juba paremaks läinud nohu oli jälle hakanud võimust võtma ja kuna teda ootasid ees järgmisel nädalal mõned eksamid, siis arvas ta paremaks veidi kodune olla. See tähendas seda, et peale minu ja Lexi jalutuskäiku, hakkasime hoopis filmi vaatama, sest mismoodi muidu ikka nohu ravida  Lexiga jalutuskäigul kohtasime metskitsi, õnneks Lexi neid ei näinud, küll aga panid kitsed jooksu kui meie lähenemist kuulsid. Siis vaatlesime postkastide lähedal ühte rähnimammat, kes hoogsalt muudkui toksis. Lexi küll vaatas sinna puu otsa aga ei ole küll kindel, et ta seda värvilist toksijat nägi.

Filmi vaatamise ajal valmis Markkul aga suurepärane risotto, mida lõunasöögiks pakuti. Ning kohe kui film lõppes, oligi mul aeg hakata lennujaama poole minema, et Londonisse lennata.

Järgmine hommik algas varakult ning esimeseks lennuks oli Manchester, siis tagasi Londonisse ning vastu õhtut veel Rooma. Seal kimasime muidugi koheselt meeskonnaga välja, sest Roomas on ju patt aega hotellitoas raisata. Meeskonnas oli mul ka vana tuttav Jonathan, kellega me ikka aega ajalt oleme erinevates Euroopa nurkades kokku saanud. Ja meie kokkusaamised on alati üsnagi värvilised – Jonathan lihtsalt on selline inimene, kes satub erinevatesse juhustesse ja seiklustesse ning suudab leida erinevates linnades igasuguseid toredaid baare ja söögikohti, kus on alati palju huvitavaid inimesi. Nii oli ka seekord: mina küll leidsime meeskonnale restorani kuid muid juhtumisi vedas ikka Jonathan. Ja nalja sai muidugi palju!

Järgminel päeval ootas meid Lissabon – paraku Jonathan meiega ei liitunud, tema graafik eeldas vaid tagasilendu Londonisse. Kuid ta andis meile kaasa head soovitused nii vaate uudistamiseks, kui ka restorani osas. Paraku kui me kogunesime hotellis, siis hakkas just vihma sadama ning me saime aru, et vaadet me vaatama ei lähe. Samuti oli pühapäeviti kinni restoran mida Jonathan soovitas, seega pidime leppima hoopis meiega ühinenud esimese ohvitseri soovitustega söögikoha osas. Esimene ohvitser oli hollandlane, keegi ei mäletanud küll tema nime, kuid ta oli täitsa tore inimene. Rääksi küll kole palju ja algul meile tundus, et teda me küll kaasa ei võta oma käikudele, kuid siis me leebusime ja saime ikkagi temaga kokku ja tema soovitatud söögikoht, ehk siis Time Out Market oli väga suurepärane. Just sobilik meiesugustele, kellel igaühel on omad söögi ja joogisoovid ja tihtipeale ühe restorani menüü ei suuda katta meie vajadusi. Selle toiduturu kontseptsioon on aga selline, et on ühine istumisala, ning selle ümber kõik erinevad söögi ja joogikohad, kus siis igaüks saab omale valida mida soovib. Mina sõin kala ja loomulikult jõin valget veini  Väga tore oli!

Londonisse tagasi jõudes, oli mul kokkusaamine Johniga. Jõime kõigepealt väikese kohvi Hyde Parki Will to Win kohvikus ning siis tegime väikese jalutuskäigu, sest minu selg endiselt pikki jalutuskäike ei kannata. Ning siis proovisime Serpentiini ääres asuvat kohvikut – seal oli küll väga jahe aga toit ja jook olid suurepärased. Ning John on ikka roosa ja rõõmus, käib jalkat tagumas ning ujumas, ning ka prantsuse keele tunnis. Stuudios kitarri ei mängi aga kodus veidi tinistab ikka. 

Järgmisel hommikul ootas mind kell 5 koroonatest, et siis lennata Tel Avivi. Testi pidime nii varakult tegema, et selle vastused kätte saada enne kui lennule asume. Paraku alustasime me lennueelselt briifingut ikka teadmatuses ja ise itsitasime, et kui nüüd keegi positiivseks osutub, et kas siis me peame ikka kõik isolatsiooni jääma. Briifingu lõppedes saime oma tulemused ja õnneks, need kes testi tegib olid ikka negatiivsed. Kõik testi tegema ei pea, ehk et need kes ei soovi hotellist lahkuda võivad tulla ka testimata, nad lihtsalt ei saa hotellist lahkuda. Tegelikkuses muidugi keegi ei kontrollinud ei testi ega vaktsineerimistõendid, ega ka Iisraeli nn. Rohelise passi äppi, mida me keegi nagunii ära täita ei suutnud 

Lend oli nagu ikka – RASKE! See sihtkoht on ikka eriti huvitavate reisijatega, kelle keskmiseks nimeks on kindlasti MINA, MINA ja MINA TAHAN ja kui mina juba tahan siis absoluutselt kohe. Lisaks on sellel lennul väga keeruline pardaleminek, kuna kohavahetusi on palju: kes ei saa teatud inimeste kõrval istuda, kes ei soovi akna all istuda, kes just soovib akna all istuda, jne….ühesõnaga on selle lennu nimi HULLUMAJA. Aga me saime hakkama, nagu ikka  
Kohale jõudsime juba pilkases pimeduses ja ma ei jaksanud isegi meeskonnaga väikesele joogile minna vaid suundusin magama. Hommikul aga kimasin kohe randa ja tegin seal pika jalutuskäigu, väikesete vaheaegadega, sest mu selg nõudis vahepeal pause. Aga käisin isegi ujumas – meri oli väga mõnus!

Tagasilend oli täpselt samasugune selle vahega, et kuna antud lennul oli esimene klass blokeeritud, siis saime oma puhkepausi ajal pikutada esimese klassi istmetel. Uudistasin siis seda istet, kuna ma ise ei ole esimeses klassis reisinud. 

Siis veetsin päeva Londonis, kuhu oli saabunud ka Elena. Ta tuligi, et minuga minu järgmisele tripile, ehk siis New Yorki kaasa tulla. Enne New Yorki, me aga veetsime veel päeva Londonis – hommik algas juba huvitavalt kuna oli metroo streik. Õnneks puudutas see vaid mõningaid liine aga siiski oli segadust palju. Mina muidugi ärkasin väga varakult, istusin siis tükk aega lennujaamas kohvikus ja kui juba valgeks oli läinud, suundusin rongile, et linna saada. Jalutasin mööda Regent streeti ja põikasin Sohosse, ning vahepeal ka mõnda poodi. Väga tore oli Londonis olla! Peale lõunat saime Elenaga kokku ja suundusime Kensingtoni paleesse, algul uudistasime Diana uut ausammast, mida peab küll väga kaugelt vaatama, kuid siiski oleme me selle nüüd ära näinud. Ja siis külastasime paleed ja sealset näitust kuninglikult moest – väljas oli ka Diana pulmakleit.

Õhtul suundusime läbi väikeste streikivate rongijuhtide tagasi lennujaama poole, et meie hotelli saada. Seal kohtusime veel Elena vana korterikaaslase Rubeniga, kellega sõime koos õhtust ja Ruben läks siis lendu ja meie asusime magamisega tegelema, kuna hommik tervitas meid varajaselt. Lend New Yorki möödus rahulikult : meeskond oli tore, reisijad rõõmsad, piloodid sõbralikud, ning miskeid vahejuhtumisi ei olnud. Mina töötasin ikka lennuki tagumises osas, sest ei julge veel club klassi minna aga ühel päeval ma proovin ka seda. Ehk miskil sellisel lennul, kus on veidi vähem reisijad – ma ei tea millal mul küll selline on !

Elenaga me hotelli jõudes pikalt aega ei raisanud, mina vahetasin kiirelt riided nign peagi olime juba metroos, et külastada World Trade Centre one vaateplatvormi. Me aga tahtsime minna üles vahetust enne päikeseloojangut ja seega pidime nüüd veidi aega veetma maapinnal. Kuna õues oli külm ja me olime juba Ground Zero vaatamisväärsused üle vaadanud, siis leidsime omale ühe kokteilibaari, kuhu me maha istusime. Aknast välja vaadates avastasime, et Lady Liberty oli kohe sealsamas….

Peagi oli juba aeg suunduda torni – see oli üks väga tore vaatamisväärsus. Vaated olid suurepärased ja eriti ilusad värvid tulid pilvelõhkujatele kui päike ilusaks roosaks muutus. 

Pimeduses suundusime maapinnale tagasi ja läksime veel Rooftop baari, Iron Flat hoone kõrvale, et veel veidi uudistada vaateid. 

Kogu aeg oli tunne nagu viibiks mingis filmis, või siis mitmes filmis korraga  sest ümberringi olid vaid vaated erinevatest filmidest.

Jalutasime tagasi hotelli suunas, sest nüüd oli plaan väike shoping teha Bath&Bodyworks poes. See aga asus kohe hotelli lähistel, et me ei peaks pikalt oma oste tassima. Erinevadi küünlaid ja muidu lõhnaelemente kukkus meie korvi üsna rohkelt. Viisime oma kotid hotelli ning suundusime uuesti jalutama: seekord oli siht Times Square ning enne seda jäi meile ette Saks kaubamaja, millele oli juba jõulukaunistused paigutatud, mida me nüüd uudistasime. Selle lähistel oli ka Rockefelleri keskus, kus oli jõukuusk juba ehitud kuid tulede süütamine pidi toimuma alles paari päeva pärast. Kuid kuuse nägime siiski ära, koos uisuväljakuga – mis oli olulilselt väiksem kui filmides nähtud.

Times Square oli muidugi rahvarohke, ning tulederohke aga need tuled on seal ju suhteliselt aastaringselt. Siis leidsime omale ühe söögikoha, mis ei olnud eriti hea – ning kui me sealt lahkusime, siis saime aru, et see oli olnud vale koht, et tegelikutl soovisime minna hoopis ümber niurga asuvasse dinerisse aga ajasime ise nimed segamini. No midagi peab ju järgmiseks korraks ka jätma 

Hommikut alustasime väga ilusas kohvikus Central Parki ning Plaza hotelli kõrval kus kõrvallauas just lõpetasid hommikusööki kaks minu reisijat, kes mu ka ära tundsid….linnas kus on 8 miljonit elanikku ja tuhanded kohvikud! 

Siis jalutasime läbi Central parki ning uudistasime sealset uisuväljakut, mis oli veidi suurem. Külastasime veel ühte tuntud poodi ning ka Victoria Secret’I kauplust, kus ka mina tegin ostu – minu mõõtu olid seal vaid müts ja sall ja need ma omale ka soetasin  Ja siis jalutasime veel mööda neid filmitänavaid, kui tuli aeg, et mina pidin suunduma tagasi hotelli, et veidi enne lendu puhata ja Elena tegi veel viimaseid sisseoste.

Tagasilend toimud lennukil millel ei olnud meie puhkeruumi, ehk bunks’e, ehk et meie puhkeaeg oli tavalistel istmetel, ja see oli üsna ebamugav - õnneks ei olnud lend nii pikk ja seega oli ka puhkeaeg lühike. Londonisse jõudes jooksin kiirelt terminal 3 kus jõudsin Helsingi lennu check in’i 1 minut enne lennu sulgemist. Sain ka omale peaaegu viimase vaba koha, sest lend oli pungil rahvast täis. Helsingis pidin jällegi läbi lennujaama jooksma, kuna Londonist tulnud lend hilines, ja sain omale viimase vaba koha Tallinna lennul, ning peagi olingi lumerohkes kodus :)

Viimasel novembrikuu päeval käisin perearsti juures, kurtmas oma seljavalu - mind suunati füsioteraapiasse detsembri lõpul. Loodetavasti saan sellele valule lõpu teha ;)