Novembrit alustasime Noa restorani külastusega, kuna oli restoranide nädal – hirv, mida meile pakuti oli tõesti suurepärane! Pakuti ka väga head punast veini, mida kahjuks meie poekettidest ei leidnud.
Kuid muidu algas minu jaoks novembrikuu valmistumisega iga-aastaseks õppeks-eksamiteks, ehk siis meie keeli SEP – Safety and Emergency Procedures. Ehk siis avame kõikide lennukitüüpide uksi, mängime läbi erinevad avariisituatsioonid, kustutame erinevaid tulekahjusid, ehk siis kui juhuslikult sülearvuti leekidesse lahvatab, või kui keegi on unustanud oma kingad ahju ja need seal on põlema läinud . Loomulikult räägime läbi erinevad haigus-seisundid ning nende võimalikud esmaabi võtted, mida me siis lennukis kiirelt reageerides kasutada saaksime, ning maiuspalana elustame loomulikult Annie’t. Osades distsipliinides on praktilised eksamid, mõndades ka teoreetilised. Ühesõnaga on 3 päeva täis igast tegevusi ning loomulikult närveerimist. Ning enne seda kolme päeva, saab aega sisutada erinevate harjutuseksamitega, videote vaatamisega, ning loomulikult erinevate käsiraamatute uudistamisega, sest igal aastal leiab sealt midagi uut ja mõni asi tundub lausa selline, et sellest pole midagi kunagi varasemalt kuulnud! Aga nagu ikka, lõppes kõik ka seekord edukalt ja sain omad eksamid ja praktikumid tehtud ning seega lubati mind aastaks veel lendama
Järgmisel päeval oli kohe graafikus Island, ehk siis Keflavik. Reisijad olid toredad, meeskond samuti. Pardal oli grupp malaislasi, kes kõik olid elevil Islandi külastusest. Ma küll ütlesin, et neil endil ka üks tore saar – Borneo – nemad muidugi ei olnud seal käinud kuid peale minu ülivõrdes kiiret reisikirjeldust lubasid kohe plaani võtta.
Nädal jätkus aga Anneli juurde minekuga ja suundusime temaga mõkkisse, kus me lihtsalt olime ja tegime sauna ja mina puhkasin ja vaatasin filme ning lugesin raamatut ja Anneli tegi vahepeal tööd ka. Ning loomulikult käisime meie Lexiga metsas jalutamas ja Lexi ka kraavis ujumas
Ning Anneli juurest suundusin mina Londonisse ja sealt edasi Santiagosse. Lend oli pikk, pea 14 tundi, kuid meeskond oli tore ja reisijad samuti. Minul oli plaan rentida auto ja tahtsin sõita kuskile mere (ehk siis ookeani) äärde. Uhel kaptenil oli kaasas kaks sõpra ja nad suundusid Oasise kontserdile, kuhu osad meeskonnaliikmed omale ka kohe piletid soetasid. Aga ma jäin kindlaks oma mereplaanile. Sama kapten soovitas mulle ühte toredat linnakest nimega Zapallar, ja kuna netist vaadatuna paistis see toredam kui minu plaan minna hoopis Santiagost lõuna poole, siis võtsin suuna hoopis Zapallari poole. Leidsin omale ka öömaja – miskis eramajas asuva majutuse mis piltide pealt paistis väga ilus ja mis pakkus ka hommikusööki ja nii ma selle bronnisin.
Oma rendiauto sain kätte pisikeste sekeldustega – nimelt ei suutnud ma seda aadressi leida ja loomulikult ei suutnud need inimesed kellelt küsisin mulle ka seda seletada vaid üks onu viis mu kättpidi järgmise tänavanurgani ja näitas siis ühe uhke uue maja suunas, kuhu ma ka suundusin, kuid nii lihtne see ikka ei olnud. Ma pidin minema ümber maja ja sealt liftiga maa all asuvasse parklasse minema, kus leidsin oma autorendifirma. Auto kättesaamine oli juba kergem ning peagi olin juba teel.
Ja mu majutus oli nii ilus! Uurisin admini käest, et kus oleks nende linnakeses kõige parem söögikoht ja muidugi pakkus ta sama mida oli ka minu kapten mulle kindlalt soovitanud – paraku see koht kohe mere ääres sulges uksed juba kell 18 ja sel hetkel oli juba kell 17 nii et jätsin selle järgmiseks päevaks ja suundusin linna keskel asuvasse söögikohta. Kuna oli teisipäev, siis ei olnud seal muidugi ühtegi inimest. Aga süüa ja juua mulle anti. Istusin seal, jõin oma punast veini ja lugesin raamatut ja siis saabus minu kõrvale istuma 7 venelast – 6 naist ja üks mees, kes kõik kädistasid ja loomulikult mu raamatu lugemisest ei tulnud enam midagi välja. Jõin siis ruttu oma veini ära, ja suundusin oma ilusasse majutusse, et oma rõdul istuda ja raamatut lugeda.
Järgmisel hommikul, peale hommikusööki, pakkisin asjad ja uurisin veel, et ka ma ei saaks samasse majutusse ka teiseks ööks jääda, kuid admin ütles, et kahjuks on nende maja täis, leidsin siis uue majutuse kõrvalasuvas Papudo nimelises külas. Aga esmalt suundusin matkarajale mööda Zapallari rannikuäärt. Jummel kui ilus seal oli! Ja kuna ei olnud veel hooaeg, siis rahvast ju polnud – jalutasin ja mõlgutasin omi mõtteid ja vahepeal istusin rannal ja vaatasin kuidas kormoranid ennast kuivatasid.
\
Peale selle raja läbimist, ronisin veel ühe pisikese mäekese otsa ja uudistasin vaateid mida ümbruskond pakkus, ning siis kimasin oma uude majutusse, vahetasin riided ja sõitsin siis tagasi Zapallarisse, et nüüd siis sellesse mere ääres asuvasse restosse minna. Parkisin auto ja hakkasin mööda promenaadi sinnapoole jalutama, kui kuulsin et keegi räägib puhast briti inglise keelt – ja ennäe imet, meie teine kapten jalutas koos ühe minu reisijaga vastu! Reisija oli tegelikult meie töötaja, kes oli lihtsalt tulnud paariks päevaks Santiagosse, ning sattus meie tripile ja kuna ta kapten Simonit tundis miskist eelnevast reisist, siis pakkus Simon ennast Tonyle kaasa autosõidule ja ka neile soovitas meie esimene kapten Zapallarit külastada ja nii nad sinna sattusid. Nad just tulid samast restost, kuhu mina teel olin, ja kiitsid seda ülivõrdes – jutustasime veidike seal rannanurgas ja siis ma suundusin restosse ja nemad rannale pikutama.
Restoran oli aga suurepärane, sõin tuunikala mis oli eluhea! Minu kõrval istus kivide peal üks pelikan, ma küll veidi algul pelgasin, et ta soovib ka minu tuunikalast osa saada aga see ei huvitanud teda üldse Mina lugesin oma raamatut ja sõin oma kala siis ikka ise ära. Kelner uuris mu käest kas raamat on hea – loomulikult käis vestlus nii, et kelner suhtles hispaania keeles ja mina siis inglise keeles – oleks võinud ka vabalt eesti keeles muidugi vastata Aga aru me saime ja poiss lubas ka sama raamatu omale lugemiseks otsida
Õhtul istusin veel rannal, ning siis kimasin oma külla Papudosse ja jõin oma majakese ees veini ja vaatasin filmi.
Hommikuks oli mul plaan minna esmalt hommikusööki otsima ja siis matkaringile. Paraku otsustas ilm aga pakkuda suurt ja paksu udu ning suhteliselt jahedamat ilma kui eelmisel päeval. Kuna minu matkarada pidi viima mäe otsa, vaadet vaatama, siis loobusin sellest. Jalutasin veidi mere ääres, leidsin kohviku, kus sõin juustu empanada mis oli ülihea!
Siis pakkisin oma asjad kokku ja lahkusin majutusest ning hakkasin tagasi sõitma Santiago poole, tehes tee peal peatusi ja vahepeal ka kiirteelt kõrvale põigates, et näiteks kaktusi uudistada
Auto äraviimine läks juba kergemini, seekord leidsin ju õige koha üles ning siis suundusin hotelli ja peale seda otsima õhtusööki – sõber google soovitas ühte steik house, mis asus hotelli kõrval olevas suures kaubanduskeskuses….ja selle otsimisega läks mul ikka üsna tükk aega aga lõpuks leidsin oma koha ikka üles. Ja vein, mida onu teenindaja mulle pakkus, oli suurepärane. Liha oli ka väga hea.
Järgmisel päeval ootas meid ees juba tagasilend, mis oli pikk kuid kohale me jõudsime – mina ei maganud miskipärast minutitki kuigi meie puhkeaeg oli pea 4 tundi.
Õnneks magasin veidike Helsingisse suunduval lennul ning koju jõudes ei maganud ma seal terve öö enam minutitki ning järgmisel hommikul pidin hooldekodus tööl olema. Tööle ma küll läksin kuid kohe helistasin Rainerile ja palusin, et ta tuleks mind asendama, sest ma veidike ei julgenud tervet 24 tunnist vahetust teha olles ise viimased 36 tundi juba üleval olnud. Sõber Rainer muidugi tuligi tööle ja mina suundusin koju. Arvasin, et targem on mul mitte päeval magada vaid pidada vastu kuni õhtuni, et siis õigesse rütmi kuidagi tagasi saada. Ning kuidagi see mul pea-aegu õnnestus aga see magamine öösel ei õnnestunud mul ikkagi, kuigi paar tundi und ikka sain kätte. Nädala edenedes sain ikka unetunde juurde kogutud ning mu ootamatu insomnia läks mööda ilma suuremate probleemideta.
Teisipäeval käisin õhtul teatris koos Raineriga. Vaatasime Murdepunkti, meie oma Artiumis. Üsna huvitav etendus oli aga tundub, et tuleb teine osa ka, sest otsad jäid väga lahti.
Ning novembrikuu lõppu jäid veel tavalised iluteenused: uued küüned, kulmud siis veel hooldekodu vahetus, kus seekord oli korralikult puhanud ja sain oma vahetuse terves tükis tehtud
Loomulikult käisin ka meres ujumas ja nii mõnus oli!
Ning detsembrikuu alguses käisin veel ka Reedga teatris – enne kohtusime Rado restos, mis oli tore nagu alati. Teatrietendus oli aga selline…kuidas nüüd öeldagi, ei tea isegi mida sellest etendusest aru saama pidi, ei olnud isegi nagu jant, lihtsalt miski arusaamatu lugu. Tegu oli Theatrumi etendusega Näitemäng. Peale etendust käisime veel vinoteek Vixenis, mis oli tore nagu alati. Ning järgmisel hommikul suundusin Londonisse, et jällegi lendama hakata.
