Oktoober

Oktoobri esimene lend oli siis ammu tuntud Kairo, kus ma polnud ei tea mis ajast käinud ja ka seekord käima sinna ei saanud  Lend oli tore, reisijad olid lõbusad ja meeskond oli enam-vähem ;) Sellel lennul on meil ka rahvusvahelised meeskonnaliikmed, ehk siis antud lennul araabia keele rääkijad egiptlased ja nende töö seisnebki siis vaid selle lennu lendamises. Nendega oli väga tore suhelda ja uurida mis selles riigis päriselt siis toimub ja kas rahvas on peale kõiki neid revolutsioone oma eluga rahul. Kahjuks oli meie aeg seal nii lühike ja kuna meie hotell asub kohe lennujaama lähistel, ehk siis keset tühja-ei-midagist, siis kuskile kolama ma ei läinud, sõime koos kolleegiga hotelli restos ja siis oligi aeg magamisega tegelema hakata, et hommikul varakult tagasi Londoni poole suunduda.
Seal veidi pakkisin omi asju ümber ning peagi saabus Anneli, kellega suundusime śoti rahvusrestorani, McDonaldisse ning peagi saabusid ka Reet ja Kätlin ning me hakkasime ootama oma saatust, et kas saame Kuala Lumpuri lennule või mitte. Lend oli pungil täis ja teadsime, et kahjuks oma äriklassi piletitega me äriklassi kindlasti ei saa, kuid lootsime, et ehk saame siiski kohad lennule, et oma puhkusega peale hakata. Ja suur oli meie rõõm kui meie kohad määrati – istusime kõik koos ühes reas, mis tegi veidikese magamise lihtsamaks – Kätlin oli ka kohe meie lähistel, nii et saime teineteist ikka jälgida. Ning pea 13 tundi lendu ja me olimegi Kuala Lumpuris! 
Sealt pidime edasi minema Kuchingi lennule kuid esimesele me peale ei saanud ja järgmisele lennule oli ka üks koht, millest me loobusime. Järgmiseks hommikuks oli kohti küll ja seega leidsime omale hotelli, basseiniga muidugi ja suundusime sinna. Ja see bassein on mu lemmik bassein nüüdsest, peale Marina Bay Sandsi muidugi. Sest see oli pea-aegu sama suur ja selles ma vedelesin ikka nii kaua kuni turvamees tuli mind sealt välja ajama, et nüüd on bassein kinni ja aeg sealt välja ronida…

Hommik oli meil muidugi varajane ja saimegi lennule ning peagi olimegi Borneol, Kuchingis. Kimasime oma majutusse, elasime sisse ning siis suundusime juba linnaga tutvuma. Oli esmaspäev ja linn oli selline unesegune aga seda olime ka meie, nii et sobisime sinna hästi. Leidsime paar reisibürood, tegime omad plaanid ja valisime järgmiseks päevaks omale reisi Bako rahvusparki. Hommikul varakult olime oma majutuse ukse ees ja ootasime oma autot – kõik toimis ning peagi olime juba paabi peal, et Bako parki jõuda. Veidi olid meil probleemid paadiga, nimelt jäi miski nöör paadimootori labade vahele ja see hetkeks seiskas meie mootori, kuid paadimees parendas selle ja me saime edasi lennata lainetel – jah just seda me tegime, lendasime lainetel. Anneli muutus juba üsna valgeks näost ja ka mujalt kuid siis aeglustasime ning olimegi kohal. Panime omad asjad pakihoidu pargi infokontoris ning suundusime esimesele matkaretkele – kohe saabus ka tohutu vihmasadu, nii et jooksime siiski tagasi infopunkti ja ootasime seal veidikese saju vaibumist.

Peagi saime siiski teele asuda: läbi treppide ning redelite suundusime miskile rannale, teel tutvusime erinevate taimede ning väiksemate sitikate-satikatega, kohtasime ka habemega mets-sigu, kes olid maapinna uhkelt ära songerdanud, ning kui rannale jõudsime siis esimese asjana nägime väga kaugel ka ninaahve! Kuid kohe oli ka kohal üks uudishimulik makaak, kes tahtis meie kotte endale saada või õigemini nende sisu. Suutsime ta siiski eemale ajada ja uudistasime ninaahve edasi kuni need olid hüpanud oma hüpped, ning meie pilgud neid enam ei leidnud. Siis hakkasime marssima tagasi oma laagri poole, saime omad toad ja kolisime sisse. Õhtul käisime teisel pool matkaringil ja uudistasime järgmisi taimi, ning tagasi laagrisse saabudes kohtasime kohe oma kodu lähistel ninaahvide peret, kes seal rõõmsalt magama sättisid, otsides parimaid oksi kus unenägusid vaadata. 
Meie aga sõime õhtust ning siis suundusime veel öömatkale, kus nägime igast huvitavaid sitikaid ning kõvahäälseid ja palmidel istuvaid konni 
Varahommikul uudistasime sama ninaahvide peret, kes ei olnud eriti palju liikunud ning kes nüüd oma hommikusööki maitsesid ehk siis värskeid lehti. Meie maja ees oli eelmisel päeval olnud ilus muru, mille aga habemega sead olid öösel üles tuhninud 
Peale hommikusööki ronisime veel mäkke, et uudistada vaadet meie rannale, siis jalutasime veel rannal ning enne lõunat suundusime paadile, et tagasi tsivilisatsiooni suunduda.

Õhtul jalutasime veel Kuchingi linnas ja uudistasime vee-värvide-muusika showd. 

Järgmisel hommikul suundusime orangutanide varjupaika ja nende hommikusöögi ajal nägime lausa 3 isendit. 

Sealt suundusime käsitöömeistrite töökotta kus kooti kangaid ja kus saime erinevatele küsimustele vastuseid ning siis arvasime, et nüüd on hea ka Borneo kultuuride muuseum üle vaadata. See oli üks tore koht: interaktiivne ja informatiivne ning kuna samal ajal oli õues tohutu vihmasadu, siis oli sealne peavari meile lausa suurepärane peidukoht.
Järgmisel hommikul suundusime aga juba uue giidiga Tanjung Datu nimelisse rahvusparki, mis asus saare nurgas – kui ühel saarel saab nurk olla – mere ääres ja seal oli meil lootus ka kilpkonni kohata. Sõit sinna oli üsna pikk kuid see-eest tore: käisime vahepeatusena turul ja tutvusime erinevate puu-ja juurviljadega, ning mina ka kalavalikuga.

Enne lõunat jõudsime kohale ja suundusime kohe metsa, tegime tiiru, kuulasime hääli, üritasime ahve tabada ning siis hakkas vihma sadama ja me tulime mööda randa tagasi laagrisse. Siis uudistasime kilpkonna poegi, keda meile oli lubatud öö hakul merre lasta. Nimelt on see laager ka kilpkonnade rehabilitatsioonikeskus, ehk et nad tulevad sellele rannale munema, siis munad kaevatakse välja, pannakse inkubaatorisse – looduslikku ehk siis kaevatakse aiaga ümbritsetud liivakasti, võrk ümber, et miskid väikesd närilised ei saaks liiga teha, ning kui sealt munadest nii kahe kuu pärast väikesed kilpkonna pojad välja tulevad, siis viiakse need kuuvalguses merre, et nende eluring saaks uue hoo sisse. 
Peagi sadas nii tugevalt, et me saime aru, et rohkem me täna metsa ei saa kuid see vihmasadu oli juba ise-enesest vaatamisväärsus, sest sellist vihma-seina ei olnud me enne näinud, ning see kestis ikka hea mitu tundi. Ja kui juba pimedus oli võimust võtnud siis hakkas vihm veidi järgi andma, ja me saime ka kilpkonnad merre lubada.

Hommikut alustasime varakult, ehk et nii kella 4 ajal, kui suundusime väikesele metsatiirule – hääled olid huvitavad ja kõlavad, ning nende saatel me suundusime naaber-randa, et seal oodata päikesetõusu. Värvid taevas olid eriti ilusad, ning vaikus rannal oli mõnus koos lainete häälega. Päike taevas, suundusime oma laagrisse tagasi ja asusime puhkama: ujuma, jalutama, päevitama ning siis sõime hommikust ja tegelesime edasi puhkamise ja päevitamisega. Vahepeal küll kohalikud käisid ütlemas, et olge ettevaatlikud, et alles eelmisel nädala oli krokodille vees nähtud – me siis ujusime nii, et üks pidas vahti ja teised 3 ujusid ;) Krokodille ei kohanud meist keegi.

Siis pakkisime asjad ja andsime need laevale, kes viis need kohta kus meid buss ootas. Meie aga suundusime läbi metsa samasse külla, et sealt tagasi suunduda Kuchingisse. Metsaretk oli tore, kuigi ega me miskeid loomi ei kohanud kuigi aeg-ajalt neid kuulsime.

Kuchingis kolisime oma hotelli – seekord basseiniga – kuigi sinna bassu me ei jõudnudki aga hotell oli ilus kuigi tuba oli selline kitsas. Me jagasime end kaheks – mina ja Reet kimasime ruttu duši alla ja siis suundusime poodi, et soetada järgmisele retkele söögid kaasa. Siis saime jälle kõik kokku ja suundusime lõpuõhtule Kuchingi peenesse hiina restosse – seal oli söök väga hea, kuid veidike jäi seal mõni asi kripeldama, samas oli hind selline, et nuriseda ei olnud sobilik Siis jõime peale veel paar kosutavat vitamiini jooki ja oligi aeg hakata magamisega tegelema. 
Hommikul oli meie esimene sihtkoht lennujaam, et suunduda Mulu Rahvusparki. Lend kestis vaid poolteist tundi kuid selle ajaga läks lennukis nii külmaks, et osad meie seast olid siniseks muutunud. Õnneks saime peale lennukist väljumist oma majutusse, mis asus Mulu rahvuspargis, jala minna ja seega saime ennast jällegi üles soojendada.

Pargis saime kohe tuppa kolida ning peale veidikest kosutust, suundusime juba esimesele matkaringile metsa. Tutvusime erinevate putukate ning väikeste roomavate sajajalgsetega, saime teada, et rattan palmi kasutati veel eelmisel kümnendil koolides laste karistamisel – vaadates seda palmi me küll ei oleks tahtnud sellega koolis peksa saada 
Sama matka käigus külastasime ka kahte koobast: Deer ning teine Lang. Esimesest neist peaks siis olema väiksed hirved peidus – neid me küll ei kohanud, teine oli lihtsalt ilus ja pime, kus oli noorendav allikas, milles me siis veidike endale vett peale pritsisime.
Peale koopaid suundusime nahkhiirte observatooriumisse, et oodata seal nende väljalendu eelpool külastatud koobastest. Ja kui nad sealt hakkasid välja tulema….jummel kui palju neid sealt tuli! Kõik nad kimasid öösse, sest kõhud olid neil ju tühjad ja öö ongi ju nende jaoks söögi otsimise aeg. Vaatasime nende lendamist kuni viimane hiir oli lahkunud ja suundusime tagasi oma majutusse, sest pidime jällegi kotte veidi ümber pakkima – järgmisel hommikul suundusime laagrisse number 5, väheste asjadega mida meil oli vaja meie põhimatkal Pinnacles. Õhtul jäime veel paduvihma kätte ja peale veidikest baaris varjumist vihma eest, olime siiski sunnitud jooksma oma majutusse läbi vihma.

Hommikul oli aga päike väljas ning peale hommikusööki suundusime paadi peale, mis viis meid esmalt kohalike käsitööliste turule, siis külastasime Clearwater koobast, milles oli jällegi hunnik endeemilisi taimi ja loomulikult ka mõni taim, mis esines vaid selles koopas 
Peale koobast oli saabunud jällegi väike vihmapilv, nii et me mõni aeg varjusime selle eest katusealustes ja siis suundusime uuesti oma pikka paati ja asusime teele Kuala Lituti poole – vihma muudkui kallas ja lõpuks hakkas isegi minul veidike jahe. Vahepeal jäime ka paadiga kividele kinni – õnneks olime me ise suhteliselt rahulikud, paadimehed asjasid asju ja kuna me ei rabelenud, siis saimegi sealt kivide pealt ikka tulema ning peagi olime oma matka alguspunkti. Sealt oli meil veel 9 km jalutuskäiku järgmise kahe öö majutusse, Camp 5. Metsa vahel oli jalutada täitsa hea, vihm muudkui krabistas üleval puude latvades aga õnneks meieni ei jõudnud. Peagi sai vihm otsa ja peale mõningate toredate sildade ületamist saimegi oma laagrisse kohale. Seadsime end sisse. Elamine oli väga tore – seinad olid umbes õlgadeni ja siis enne katust oli selline õhuvahe, maja ise seisis vaiadel, vooditeks olid lavatsid, millele sai igaüks omale ise võtat mati. Sättisime paika ka oma renditud sääsevõrgud, renditud padjad, siis oma tekilaadsed asjad ja suundusime õhtusööki tegema. Ühisköögis tegime süüa koos teiste matkajatega, vahetasime muljeid Borneost, ning kasutasime teiste nugasid, nii et äärepealt oleks tekkinud rahvusvaheline konflikt. Ja nagu ikka sai nalja palju.
Enne magama minekut oli veel briifing, et mis järgmisel päeval saama hakkab. Nimelt oli meie matkaringiks valitud Pinnacles rada, mis oli siis vaid 2.4 km pikk kui selle käigus oli 1200 meetrit tõusu! Mina vaatasin seda rada juba suhtelislt ettevaatlikult ja tegin endale plaani, et kui ma sellest pool teen, siis olen ma väga tublisti sammunud!
Hommik algas varakult kuigi meid oli hoiatatud, et kui öösel palju sajab, siis pole mõtet varakult üles tõusta. Öösel sadas küll aga mitte nii hullusti, et hommikul oleks otsustatud matk ära jätta. Seega, sõime hommikust ja peagi asusime teele. Esimene punkt sellel rajal oli Mini Pinnacles, mis oli 900 meetri peal ning selleks ajaks oli tõusu olnud 400 meetrit. Kuna see rada oli nii kõrgete sammudega, siis mina otsustasin, et ma edasi ei lähe. Umbes tund aega peale seda otsust ma juba kahetsesin ja tundsin, et oleks võinud ikka edasi minna…aga kuna ma olin meie giididele juba teada andnud, et ma edasi ei lähe, siis  suundusin hoopis tagasi laagrisse, kus ma olin juba varakul ennelõunal – käisin jões ujumas ja lugesin raamatut – keegi peab ju seda keerulist puhkust ka puhkama 
Peale lõunat hakkasid saabuma ka esimesed tipuvallutajad – esmalt tuli Malaisia sõjaväes teeniv Mohammed, kelle hobiks on maastikujooks ja siin rajal oli ju maastikku kõvasti! Kuid tema tunnistas, et see oli vast raskeim rada mida ta läbinud oli, eriti keeruline oli see osa mille ka mina olin läbinud kuigi selle osa sai ta ikka alla tulles joosta ka.
Tund hiljem saabusid teised malaid ning siis peagi tuli Reet, ja ka Kätlin – kimasime siis nüüd juba kolmekesi jõkke 
Ning peale esimesi karastavaid jooke saabus Anneli, kes hüppas koos oma matkariietega jõkke! Aga Anneli oli meile omal pikal teekonnas välja kaubelnud õlled, sest ta veetis enamuse ajast oma retkel koos giidiga ja millest Sa matkarajal ikka räägid, kui mitte õhtusest õllest  Ja no eriti tore oli, et laager ja matkarada mis pidi olema alkoholi vaba, siis ikka oli seal väike õlu olemas.
Õhtu möödus muljetades ja suhteliselt varakult suunduti magama. 
Hommikune äratus oli jällegi varajane, sest meid ootas ees nii kolm tundi metsamatka, et siis Kuala Litutis jällegi paadi peale minna ja oma pargi peakontorisse tagasi saada. Kuna eelmisel ööl sadas veelgi vihma, siis sellest matkarajast oli kohati väike madal jõgi saanud – algul me ikka üritasime mööda astuda veetõketest aga miskil hetkel me Anneliga loobusime sellest ja jalutasime lihtsalt läbi vee 
Paadisõit kulges seekord kiiremini, meie paat ei jäänud kordagi kinni aga veetase oli üsna kõrge kuna vihma oli ikka uhkelt tulnud.

Peakontoris saime omale jällegi toa, Anneli tundis ennast veidi kehvasti ja me panime ta magama, koos paari tabletiga. Panime tema ja ka omad asjad kuivama ning jõime mõne karastusjoogi ja suundusime siis jällegi nahkhiiri vaatama – seekord oli neid oma koopast väljumas veelgi rohkem kui eelmisel korral! Pimeduses jalutasime läbi metsa tagasi ja nüüd ajasime Anneli ka üles ja suundusime teispool jõge olevasse külla sööma. See oli justkui kellegi elutoas istumine: uksest sisse tulles pidi jalanõud ära võtma ja nii me siis seal istusime paljajalu: süüa anti, juua ka ja no hind oli ka suurepärane.

Järgmiseks hommikuks olid meil jällegi asjad pakitud, jalutasime lennujaama ning suundusime oma järgmisse sihtkohta, Miri linnakesse. Miskeid suuri plaane meil seal ei olnud, arvasime, et nüüd on aeg puhkama hakata. Majutus, mis me olime omale bronninud, pealkirjaga Tiny house, oli nii ‘tiny”, et sinna kohale jöudes saime aru, et me sinna tuppa siiski ei mahu ja kuna me selleks ajaks olime nagunii otsustanud, et Mirisse jääme kaheks ööks, siis leidsime omale hotelli koos basseini ja hommikusöögiga ning kolisime kohe sinna üle. Õnneks oli Tiny house hind samuti tiny, ehk et isegi rahast ei hakanud kahju selle ümberkolimise käigus.
Kolisime oma hotelli sisse ja suundusime sööma – sattusime hiina söögikohta kus konnad istusid suures akvaariumis ja vaatasid terve meie söömise aja meie poole, paludes, et me neid ei sööks – loomulikult olid konnad menüüs olemas aga neid vaadates oli neist nii kahju, et hea meelega oleks nad lihtsalt lahti lasknud sealt akvaariumitest.
Siis tegime väikese jalutusringi linna peal, uudistasime ühte toredat templit, külastasime erinevaid suveniiri poode – ma soetasin omale ilusad kohalikud pärlid  Aga suutsin ka väikese kaose seal tekitada, sest nii kaua kuni me seal oma suveniire valisime, suutsin ma ühed pärlid terve poe peale laiali visata, nii et kõik müüjad ja meie saime neid sealt korjata – peale seda saatis Anneli mind kohe tänavale ja ei lubanud mul enam midagi puutuda  Ostsin siis omale kõrval asuvast mahlabaarist joogi ja istusin tänava ääres ja ootasin kuni teised omad ostud ka tehtud said ;) Käisime veel massaazhis, mis oli hea aga mitte nii hea kui olime eelnevalt Kuchingis saanud. Ja veel jõudsime basseini ääres päevitust lihvida ning Reet tegi veidike tööd 

Järgmisel hommikul suundusime Piasau loodusparki – kus pidi kohtama hornbill linde ehk siis maasarvikuid. No selle asemel kohtusime meie ühe ussiga, kellele me oleks pea-aegu kõik neljakesi peale astunud ja peale seda saime miskite kimalaste pahameele omale kaela,  keda me isegi ei näinud aga kes nii valusasti hammustasid, et me jooksime sealt lihtsalt minema. Ühte lindu vist kohtasime vahetult enne pargist väljumist ja infopunktis oli tore näitus lindudest ja nende tähtsusest kohalike kultuuris. 
Edasi suundusime teise linna otsa, kus on suur rananpromenaad aga tol päeval oli üsna tuuline ilm ning lained olid nii kaugele tulnud, et isegi rannariba ei olnud näha. See-eest nägime silmapiiril üsna rohkelt naftamaardlaid – Miri oligi Borneol esimese nafta leiukoha asukoht ja selle tuules elab linn praegugi. Meie jalutasime veidike linnapeal, siis külastasime miskit kohalikku folgi pidu, kus meil loomulikult loozikohtadele paluti istet võtta. Vaatasime siis üsna mitu etteastet seal ära, enne kui nälg näpistama hakkas ja me omale ühe toreda resto leidsime kus erinevaid mere-elukaid sõime. Siis jalutasime jõe ääres ja uudistasime vaiadel maju. Ning õhtu lõpetasime veel ühe kontserdiga, kus me olime ainsad kuulajad, ning kus esines Miri moenädala raames jällegi miski folk-poppi viljelev bänd. 
Hotelli poole liikudes jäi meile veel üks baar tee peale ja loomulikult jõime seal ka mõned joogid. 

Järgmisel hommikul olime veel päevitamas basseini ääres ja peagi oli aeg suunduda uude riiki meie reisikaardil, Bruneisse. Olime omale tellinud auto koos juhiga, mis meid pidi viima meie järgmisse majutusse Bruneis ja teel oli siis piiriületus Malaisiast välja ning Bruneisse sisse ning veel peatus Brunei esimese puurtorni juures.

Piiriületused läksid kiirelt, veidike läks küll Brunei piiril aega kuni leiti see kummaline riik nimega Eesti ning avastati, et me võimegi lihtsalt külastada Bruneid, kuid see ei olnud miski pikk ootamine. Kohe peale piiri tegime kohvi peatuse ning Anneli julges väikse suitsu teha – mille peale proua autojuht oli veidike murelik, et oioi, nende riigis saab suitsetamise eest suure trahvi. Annelile keegi küll trahvi ei teinud ja samas leidis ta sealt parklast hulgaliselt suitsukonisid, nii, et päris igaüks vist ikka ei olnud trahvi saanud oma suitsu eest 
Hotell oli meil seekord selline tagasihoidlik, aga meie korter seal sees oli üsna suur. Kimasime siis kohe mošee suunas, mille pärast ma ju sinna riiki minna tahtsin. Mošee oli muidugi uhke ja eriti ilusad olime meie kohalikes hõlstides mis meile selga anti, et jumalakotta sisse saada. Samuti saime omale sealt kohe giidi, kes meile külge kleepis ja pakkus erinevaid teadmisi nii mošee kohta kui ka linnatuuri koos laevasõidu ja ninaahvide vaatamisega. Me võtsime omale mõtlemisaja, sest kohe ei tahtnud selle kleepekaga käsi lüüa. Suundusime esialgu ise linna vahele jalutama ja söögikohta otsima – see oli selline veidi huvitav tegemine, sest koht mis lõpuks avatud oli, seal oli menüüst ehk vaid 2 % olemas, nii et olude sunnil sõime mida oli. Siis uudistasime veel mošeed pimedas nign vaatasime teisi ilusaid vaateid, ning õhtu lõpuks suundusime kohalikku ostukeskusesse, mis oli rahvast pungil täis. Ilmselgelt olid enamus inimesed seal aega veetma sest linnavahel oli rahvast palju vähem. 
Järgmisel hommikul uudistasime kohalikku tänavaturgu, kus kõik tooted olid küll imeodavad kuid me vist keegi midagi ei soetanud. Ning siis suundusime koos kleepekas giidiga laevatuurile, mis oli üllatavalt tore. Ja nii palju nina-have ei näinud me erinevate rahvusparkide jooksul kokku ka mitte kui nüüd Brunei sultani tagahoovis!
Tegime ka väikese jalutuskäigu Brunei puidust vanalinnas, mis oli merre ehitatud ehk siis jällegi vaiadel majad, mis on ka vahepeal uuenduskuuri läbinud aga kanalisatsiooni uuenduskuuri seal endiselt ei ole. 

Peale lõunat suundusime Brunei 7 tärni hotelli, et seal päevapiletiga rannas ja basseinide ääres aega veeta. Loomulikult sõime ja jõime ka seal ja vaatasime ära ka päikeseloojangu. Mererannas oli jällegi silt, hoiatusega, et krokodillide osas – me siis tegime nii, et mina olin jalad vees ning Anneli valvas rannal, et krokod ei tuleks. Ei tulnud!

Ning õhtul käisime veel kohalikul turul, kus soetasime omale mõned puuviljad mida õhtul lauamängu mängides sõime.
Järgmisel hommikul suundusime lennule – seekord siis Royal Brunei Airlines, mille kohta ma selle ühe lennu põhjal annan hindeks absoluutse 5+ - produkt oli suurepärane, lennuk väga korralik, staff suurepärane ja enne õhkutõusu oli veel väike palve ka, et kõik ikka hästi läheks – no mida Sa hing veel tahad ühelt lennufirmalt! Suundusime tagasi Kuala Lumpurisse, kus me veetsime veel päeva meie leitud Ibis hotellis basseini ääres ja vastu ööd suundusime tagasi Londonisse ja sealt juba Helsingi kaudu koju. Borneo oli väga tore ja hea meelega külastaks seda saart veel, sest kui me kaarti vaatame, siis me uudistasime sellest vaid väga väikest osa.
Minu oktoobrikuu jätkus kohe teatrietendusega, Totalitaarne romaan, mis oli Draamas viimaseid kordi ja mis oli väga hea etendus.

Siis sain omale uue maniküüri ning jõudsin veel ühte teatrietendust vaadata: Ugalas kogu aeg välja müüdud Dzinnimäng, mida me koos Irjega külastasime. Enne etendust jõudsime veel restorani Mantel ja Korsten, mis oli väga tore. Etendus ise oli selline, et me küll aru ei saanud miks see välja müüdud on jätkuvalt, Lulka oli muidugi tore aga etenduse fenomenist me aru ei saanud. 
Ning kuu lõpul jõudsin veel Ita juurde, kus mul oli auväärt ülesanne lahti võtta batuut, mis suviti nende aeda kaunistab. Seekord ma jõudsin Ita juurde juba enne kella 9t hommikul kui pererahvas veel magas, ja ka majauks oli millegipärast lukus, nii et enne kui Ita ärkas oli mul juba töö tehtud ja siis saimegi koos kohvi juua ja maailma parandada ;)