Ning esimene Euroopa lend oli Ateena – lend läks kiirelt ja meeskond oli väga tore, kõik teadsid mida tegid ja seega töö läks lennates. Ateenas tundus nagu oleks koroonapandeemia: tänavad olid tühjad, poed ning enamus söögikohad kinni, liiklust praktiliselt ei olnud. Jõudsime hotelli ja küsisime kohe vastuvõtust, et mis toimub ja selgus, et on püha, Puhas Esmaspäev, mis on siis paastuaja algus ning sel päeval tuleb perega tuulelohet lennutada rannal ja üldse lähedastega aega veeta. No polnud meil ei tuulelohet ega ka lähedasi kaasas, seega suundusin ise väikesele jalutuskäigule ning lõpetasin selle ühes söögikohas, kus tellisin omale kreeka salati ja praetud maksa – ja jummel kui head need mõlemad olid. Eriti muidugi tomatid ja kurgid ja ka feta juust, mis salatis olid.
Järgmine hommik oli varajane, esmalt lendasime tagasi Londonisse ja sealt Münchenisse – kus mul oli kokkusaamine Elenaga. Käisin muidugi esmalt DM poes, oma erinevaid kosmeetikatarbeid soetamas ja siis oligi ega minna restosse kuhu me suvel sisse ei mahtunud – seekord oli Elena meile juba ammu laua kinni pannud ja ma suundusin veidi enne õiget aega juba kohale, ja resto oli juba rahvast nii pungil, et meie laud ei olnud veel vaba Istutati mind siis baarileti äärde ja ootasin seal oma 20 mintsa kuni saabus Elena ja Nani – Elena koer, ja siis peagi anti meile ka laud. Arvasime siis kohe, et see peab ikka üks hea koht olem kui keset teisipäeva kõik lauad hõivatud. Jutustasime ja sõime ja jõime ja väga tore oli.
Hommik oli meil varajane kuid lennukisse jõudes selgus, et see on veidi haige – nimelt puudus esimeses tualetis vesi ehk et vetsu said minna kuid käsi pesta ei saanud ja samuti ei olnud esimeses köögis vett ning me pidime sama lennukiga edasi lendama Genfi, kus meil oli äriklassis 44 reisijat. Selle peale teatas purser, et tema ei ole nõus selle lennukiga minema. Meie graafikus oli aga “fixed link” mis tähendab meie keeli seda, et peab olema enam vähame sama meeskond kuid kindlasti peab olema sama lennuk – kui toimub lennuki vahetus, siis ei ole see enam fixed link ning sellele lennule kutsutakse uus meeskond.
Lennukil olid veel miskid anomaaliad: nimelt täideti veepaaki ja hetkeks näitas see, et vett on 100% ja siis hetke pärast oli jälle 50%, ja nii paar korda järjest. Kuni ikka jäi 100% peale pidama aga mis sest veest kasu, kui seda kasutada ei saanud seal eesosas
Hakkasime siiski Londoni poole liikuma, ise arvates, et nagunii meid sunnitakse selle lennukiga edasi lendama. Tegime parasjagu ohutusdemonstratsiooni, mina seisin 17 rea juures, keset salongi ja kuulsin miskit imelikku raua kriipimise heli – see kestis ehk 20 sekundit kuid oli mitte-tavapärane heli. Jõudes tagasi oma tagumisse köögi, mainisin seda kolleegile, kes arvas, et parem kui me siiski purserile teada anname. Helistasin ja seletasin mida ja kus kuulsin. Purser helistas pilootidele, kes soovisid minuga otse rääkida ja arvasid siis paremaks tagasi väravasse minna, sest nad miskipärast arvasid, et hääl tuleb cargo paigutusest ja soovisid, et tehnikud selle üle kontrolliksid. Ruleerisime siis tagasi väravasse, kontrolliti kõik üle, kõik oli korras ja paigas, ja alustasime uuesti teekonda. Seekord kuulis seda imelikku häält ka purser, kes kohe kutsus ühe piloodi seda uurima, kuna hääl kostus veidi kauem kui 20 sekundit – kapten aga arvas, et ju see miski piduri hääl ole ja ehk on ikka kõik korras. Ja nii me siis lendu läksime. Lennus aga avastasime, et meid on järgmisest lennust maha võetud kuid jäetud järgmisel päeval lendama Hannoveru ja tagasi, nii nagu meie graafik oligi ette näinud. Lihtsalt oma Genfi ööpeatusest jäime ilma. Ning Genfi lennuks oli siis leitud teine lennuk, mis loodetavasti omas vett ka esimeses köögis.
Meie lend läks aga edasi hästi ja miskeid enamaid üllatusi kui välja arvata veeuputus esimeses köögis õhkutõusul, ei saanud meist keegi aru kust see vesi sinna sai kui vett seal muidu polnud aga kraanikausist see vesi üles tuli ja uputas köögi korralikult ära. Muidu oli kõik korras ja reisijad ka üsna rahulikud.
Londonisse jõudes bronnisin omale siis hotelli, jätsin kohvri kontorisse ja suundusin Windsori. Ilm oli ilus, jalutasin veidi siin ja seal, siis sõin ja käisin paaris poes, ning siis kimasin tagasi lennujaama poole, haarasin oma kohvri ja suundusin hotelli.
Järgmisel õhtul sain kokku Zaidaga – kohtusime Uxbridges, Zaida oli sealt millaski leidnud odava ning lihtsa pubi – õnneks ei olnud miski jalgpallipäev ja seega saime rahulikult jutustada Ma küll lõpuks ainult haigutasin, sest need kella 3sed äratused hakkasid vist veidi teada andma
Siis saabus reede ning mul oli vaba päev – suundusin Londonisse ja jalutasin Kensingtoni pargi – ilm oli üliilus, päike oli nii soe, et ma olin lühikeste varrukatega kleidiga ja ilma sukkadeta – need olid mul siiski kotis kaasas igaks juhuks, et kui peaks jahe hakkama. Tegin pargis mitu tiiru ja siis jõin klaasi veini Champions pubis, kus siis Freddy Mercury kirjutas laulu We Are The Champions Ning siis suundusin The Grange pubisse Ealingus, kus sain kokku Heleni ja Johniga. John jäi küll üle tunni aja hiljaks, ja ei vastanud ka telefonile, nii et me suutsime Heleniga end juba veidi närvi ajada sest kumbki polnud temast pea nädal aega midagi kuulnud ka…aga siis ilmus ta kohale nagu ikka, arvates, et ega umbrohuga midagi juhtu ja mis me ikka muretseme. Tegelikult oli ta vale bussi peale istunud ja siis ei olnud sellest enne aru saaud kui oli juba üsna kaugele sõitnud ja siis loomulikult polnud ta kuulnud telefoni, kuna see oli ju jope taskus ja nii see siis läks. Aga õhtu oli tore, ja no maailmas on ju nii palju huvitavaid asju praegu juhtumas, et rääkida oli palju. Jõudsime ka ühe prantsuse keelse artikli läbi hekseldada, mis rääkis Kanadast Prantsusmaale kolinud härrast, kes juustu toodab.
Järgmisel päeval jätkasin mina aga oma Euroopa tuuridega – seekordne sihtkoht oli kodumaine Glasgow – saabusime pea keskööl ning saime kohe meie maapealselt teenindusest teate, et kaks meie seast peavad mitte meie tavapärasesse hotelli minema vaid teise, kuna meie oma hotell on pungil täis. Kuna piloodid teatasid, et nende ametiühing on keelanud neil tavapärastest hotellidest erinevates ööbimise, siis nemad kahjuks ei saa mujale minna. Seega arvasime meie purseriga et no olgu, lähme siis meie kahekesi. Loomulikult olid selles teises hotellis miski paber puudu, et meie ettevõte siiski maksab ka nende tubade eest ja kuigi vastuvõtuleti töötajal olid võtmed laual valmis ei saanud ta neid meile enne anda kui me olime pea kolmveerand tundi seal telefonidega sahmerdanud ja miskeid kinnitusi oodanud. Siis teatas noormees, et check out on kell 12, mille peale meie ütlesime, et nüüd ta paraku eksib sest meie ei lahku sealt enne kui MEIE puhkeaeg lõppeb ehk siis 15.20. Selle peale arvas ta et võib meile vastu tulla ja me võime kuni 14.00ni olla tubades, mille peale me kordasime ikka et 15.20 on meie aeg ja kahjuks nii see saab ka olema Ja loomulikult nii see ka oli Hotell ise oli täitsa tore ja õnneks suhteliselt vaikne.
Hommikul käisin jalutamas – nii külm oli ja ma kuidagi ei olnud selleks valmistunud, ning kuna oli pühapäev siis olid ka enamus kohvikud kinni sel ajal kui mina seal jalutasin. Ning kuna mu loetud raamat oli just läbi saanud, siis ootasin ka raamatupoe ukse taga kuni see avatakse, et saaksin omale sama sarja järgmise raamatu soetada.
Järgmise öö olime Roomas, kuhu jõudsime samuti keskööl ja seega suundusin jalutuskäigule hommikul. Rooma on ikka tore! Vaatasin üle pea kõik tuttavad kohad, ja sõin lemmikus Cuccina et Cantinas. Soetasin miskid peened juustud Kaisa soovitatud võileiva kohast Pantheoni kõrval ja vaatasin enamus tuntud vaatamisväärsused üle – kõik olid omal kohal.
Ning peale Roomat olin jällegi öö Londonis ja siis oli minu graafikus Boston. Lend möödus hästi kuigi sain omale sellise tööpositsiooni mis mulle üldse ei meeldi ;( Õnneks oli meeskond ülitore.
Bostonisse jõudsime jällegi õhtul, seega oli aeg suhteliselt kohe magama asuda. Järgmisel hommikul suundusin trammi peale ning sõitsin Newtoni linnaossa ja sain seal kokku oma sugulaste Marika ja Yonaga, keda ma viimati nägin aastal 1995. Ja see oli nii tore kokkusaamine, et pea-aegu pisarad olid silmas. Nad lahkusid Eestist 1994 ja 1995 viibisin mina pikemalt Ameerikas ja käisin ka neil külas. Nad on peale seda küll mõnel korral kodumaal käinud kuid kokku me polnud saanud ja isegi see Bostoni kokkusaamine on meil võtnud veidi aega: kord oli nemad ära, siis olid mul muud plaanid ja nii see aeg on läinud. Aga nüüd me kokku saime ja nii tore oli! Jutustasime ikka ühest ja teisest ja kindlasti saame veelgi kokku.
Peale seda toredat kohtumist, jalutasin sealsamas linnaosas ja vaatasin ilma ja inimesi, käisin hambapasta ja deodorandi poes – sest see on ju Ameerikas parem kui kodumaal.
Siis suundusin trammiga tagasi kesklinna ja tuiasins eal veel veidi ringi, sõin veel lõunat ja siis üritasin veidi magada enne öist lendu aga ega see mul ei õnnestunud. Lend ise oli sündmustevaba, ning Londonisse saime õigeaegselt.
Mina suundusin oma tagasiteele, seekord ikka läbi Stockholmi – õnneks tuli vahepeal ka teade, et Finnair lubab jällegi staff travel reisijaid oma lendudele kuigi vaidlused pilootidega endiselt kestavad aga vähemalt on asjad kuidagi edasi liikunud. Nii et järgmine kord tööle minnes peaksin saama juba oma kodust Finnairi kasutada.
Koju jõudes võttis mind vastu kuri hoiukoer Kafka – ei teagi mis tal minu vastu on aga minu peale ta lõriseb nagu ma oleksin miski suur vaenlane! Isegi juustuga äraostmine ei aita, ta sööb juustu lahkelt ära ja hetke pärast on jälle minu peale kuri.
Peale koju saabumist käisin juba järgmisel päeval teatris, vaatasime Irjega etendust Ükskord Liibanonis, mis siis rääkis ametnike ning asjaajajate poolse loo koos päris põhjaliku kultuuri loenguga 7 ratturi loost. Ratturite hoiutingimustest ega mismoodi nemad seda aega seal üle elasid, seda antud etendusest teada ei saa. Minule etendus meeldis, ei meeldinud muidugi kaameramees laval aga selles etenduses ta vähemalt otseselt ei häirinud.
Siis käisin hooldekodus tööl, kus olid mõned elanikud vahepeal aasta vanemaks saanud. Ei teagi kuidas nii aga märtsikuus on seal eriti palju sünnipäevi!
Kuna ilm oli ilus siis käisime ühel pühapäeval hoiukoera Kafka, Krisi ja Mana ning Mia ja Raineriga Neemes ja Kaberneemes – lootsime et saame kuskil ka kohvikut külastada aga pidime lõpuks leppima Kaberneeme külapoe ostudega ning siis istusime Pootsmani kohviku territooriumil ilma et see oleks avatud olnud.
Uut nädalat alustasin jällegi teatrikülastusega, seekord oli jaanuarikuu ärajäänud etenduse asendus, Südameharjutus – mulle meeldis ka see etendus!
Siis pidin minema Itaga kokku saama aga paraku vajas meie Mini veidi remonti, mille käigus selgus, et ta vajab veelgi enam remonti aga nende muude asjadega võib veidi oodata.
Oma kodumaa nädala jooksul jõudsin veel käia kinos – seekord küll juhuts nii, et ma miskipärast mõtlesin, et kino kuhu me läheme Irjega on Ülemiste Apollo ja olin seal kohal juba varakult, ning istusin ühes kohvikus. Ja siis 5 mintsa enne filmi algust sain aru, et ma olen vales kohas, et meie kokkusaamise koht pidi olema hoopis Solarise Apollo – kimasin siis ruttu autosse ja sain kohale täpselt filmi alguseks! Suur tänu reklaamidele ja treileritele. Filmiks oli Maria, ja see oli selline veidi teistsugune elulugu aga täitsa hea film.
Ning siis käisin ujumas – nii mõnus on see minu hull tegevus.
Laupäeval olin hooldekodus tööl ja meil oli 100 aastane sünnipäev – see proua on väga tubli ja saab kõikide asjadega ise hakkama, lihtsalt ei kuule hästi, aga jalutab ilusti ringi ja muudkui naeratab ja on nüüd saja aastane
Samal õhtul-öösel käisime Mia ja Mulkaga Rohuneeme rannas virmalisi uudistamas ja need olid küll veidike kehvemad olnud kui eelmisel päeval aga meie eelmisel päeval ei käinud ja seega sobisid meile need virmalised ka.
Pühapäeval jalutasime kurja hoiukoera Kafkaga Kelvingi ja Rohuneeme metsas, õnneks oli seal vähe inimesi aga need vähesed said ka Kafka käest palju pahandada!
Mina hüppasin ka Rohuneemes merre – Kafka korra vaatas, et kas ta peab ka tulema aga siis otsustas ikka Miaga kaldale jääda.
Esmaspäeval käisime ema ja Kristiga Maardu Vaba Aja Keskuses, vaatamas etendust Lumevangis, mis oli hea etendus kuid seda lolli nalja oleks võinud seal vähem olla Aga Maardu oli huvitav sihtpunkt, tegelikult nii lähedal kuid samas on nagu valgusaastate kaugusel meie kodumaast ;)
Enne lendama minekut jõudsin veel olla vahetuse hooldekodus. Ning siis käisin kulmutehniku juures ja küünetüdruku juures, ja oligi aeg kohver kokku pakkida ning lendama hakata. Seekord pidin juba Finnairiga Londonisse saama – mul oli juba koht olemas kui sain teate, et minu lend on tühistatud – nimelt oli minu mineku päeval Soomes ametiühingute üldstreik ja osad lennud (loe: enamus) tühistatud. Seega suundusin ikkagi Stockholmi ja sealt juba oma lennufirmaga Londonisse.
Esmalt lendasin Barcelonasse ja tagasi, ning järgmisel päeval oli mul valve: hommikul käisin väikesel jalutusringil ja siis õhtuks pakkisin kohvri kokku ja suundusin lennujaama. Istusin seal pea 4 tundi, kui mulle helistati ja lubati mind selleks päevaks koju ja pluti graafikut kontrollida, et järgmiseks päevaks on seal muudatused. Ja oligi: hommikul Milaanosse ja järgmisel hommikul tagasi. Seega veetsin laupäeva õhtu Milaanos, mul oli küll plaan minna pizzat sööma kuid siis paelus mind hoopis üks Sitsiilia resto – see aga avati alles kell 8 õhtul, mina aga oleksin tahtnud juba enne 6 süüa – seega leidsin miski koha mis oli terve päev avatud ja otsustasin hoopis pasta kasuks – see oli suurepärane!
