teisipäev, 2. juuli 2024

Maikuu

Töörahva püha õhtul jõudsin koju ja hakkasime kohe ennast sättima, et minna Philly Joe’s Jazzklubisse, kuhu ma juba ammu olen soovinud minna. Kuna see kuupäeva sobis, siis saigi valitud see päev. Esinejaks oli Vaiko Eplik ja sündmuse nimi oli bändilaager, ehk et esinejaga aeti pikalt juttu ja siis ta ikka esitas paar lugu ka. Väga tore oli kuigi me kõik: Kris, Cara Mi ja Rainer kujutasime seda kohta hoopis teistsugusena ette 

Kuna see kontsert sai väga ootamatult lõpu, siis suundusime asju arutama veel Musta Puudlisse. Seal oli tore nagu alati!
Järgmisel hommikul ootas mind veel viimane lööklaine ravi, nüüd on veidi puhkust ja lootust on, et ehk sain sellest valust võitu. 
Ning siis järgnes hooldekodu töövahetus, mis möödus nii, et enamustel klientidel oli kuidagi kehv olla. Poole päeva pealt vaatasime kalendrisse ja selgus, et lähenemas on täiskuu ja seega oligi kohe seletus olemas prouade-härrade imelikel tundmustel. Midagi erilist õnneks ei juhtunud ja seega möödus vahetus muidu rahulikult.
Laupäeval ootas mind ees aga väike jalutuskäik vanalinnas koos paari kuulajaga, ehk et saabunud oli Kätlini sünnipäev ning ta oli juba ammu palunud, et ma paarile tema inglise keelt rääkivale külalisele teeksin jutustamisega jalutuskäigu. Algul olin ma sellega koheselt nõus, vahepeal tundus juba üsna keeruline ettevõtmine, ning sama päeva hommikul olin suht närvis, aga tegelikult läks kõik hästi – veidi kohendasin jalutuse käigus oma plaanitud marsruuti, kuid kõik jäid tulemusega rahule, ja mina ise ka. Vanalinnas oli kohutavalt palju rahvast, suured grupid kes olid ei tea kust ilmunud, sest kruiisilaevu reidil me enne ei olnud näinud. Aga kuna meie grupp oli nii väike siis õnneks ei pidanud kellestki üle karjuma vaid saime omad jutud vaikselt räägitud.



Ning õhtul toimus siis Kätlini juubelipidu – tema enda aias oli bänd ja süüa-juua ning kõigil olid kaunid kleidid-ülikonnad seljas ja meeleolu oli väga pidulik. Pidu oli väga uhke ja tore! Ootamatult olin ma millegipärast viimane külaline, kes lahkus 


Järgmine hommik oli selline aeglane, poolest päevast läksime oma ema Estrile lennujaama vastu – ta nimelt käis reisil koos oma sõbranna Tatjanaga – nii nunnu! Seekord oli neil sihtkohaks Nice ja prouad tulid roosade ja rõõmsatena sealt. Loomulikult oli neil juhtunud selline tore lugu, et nad olid rongiga sõitnud Monacosse ja õigest peatusest mööda kimanud, peale veidikest abipalumist, mille käigus nad sattusid abi küsima miski vene preilna käest muidugi, asusid siis uuesti rongi peale, et need paar peatust tagasi söita ja siis tuli muidugi piletikontroll, kes prouadele tahtis trahvi teha ilma piletita sõidu eest, sest nendele peatustele neil ju pileteid ei olnud. Õnneks said nad trahvisumma siiski veidi väiksemaks kaubeldud, maksid selle ära ja väljusid õiges peatuses Monacos 
Lennukilt saabusid nad igal juhul ilma trahvita ja olid juba teinud järgmise aasta reisiplaanid  Meie suundusime aga lennujaamast kohe emadepäeva tähistama, seda küll nädal varem kui see kalendris oli aga kuna osad meie perest olid õigel emadepäeval ära, siis tähistasime selle enne ära. Käisime Sardiinides, mis oli tore nagu alati.

Siis käisin muidugi kohustuslikus maniküüris ja peale seda jõudsime veel Zelda sünnale, mis oli juba paar nädalat ennem olnud kuid meie ei saanud kuidagi kokku, et sinna minna ja seega suundusime alles nüüd peole. Õnneks on Zelda sünna selline sündmus, et seda võib lausa terve aasta jooksul tähistada 
Ning siis ootas mind veel üks töövahetus hooldekodus, kus seekord toimus Teeme Ära piknik, ehk et istutati uusi puid ja põõsaid – prouad ratastoolides olid ülevaatajate rollis ja need kes said maad kaevata need tegelesid aukude kaevamisega kuhu siis pisteti uued puud kasvama. Loodetavasti hakkavad need ka saaki andma 



Ja järgmisel hommikul võtsin oma pakitud kohvri ja suundusin Londonisse ja sealt edasi Rio de Janeirosse. See oli esimest korda kui ma olin Rios nii, et seal samal ajal karnevali ei toimunud 
Lennukile sain, kuna ma sel kuul eriti valida ei saa, siis sain töökoha kööki, ehk et see inimene vastutab meil siis selle eest et kõik baarikärud on ette valmistatud, kõik toidud ahjus ja soojas, saiad soojendatud, soe magustoit õigel ajal ahjus, teeb teed ja kohvi, aga eriti ei välju oma kindlusest ehk et köögist. Lisaks vastutab ta veel pilootide toitmise ja jootmise eest. Aga peamine mis mulle ei meeldi, see positsioon ei näe eriti reisijaid! Seega, mina kunagi vabatahtlikult seda kohta ei vali aga kuna ma olen see kuu nimekirjas alumisel pulgal ja üllatavalt keegi seda ei valinud, siis olin sunnitud köögikata töö ära tegema. Aga sain hakkama ja Riosse me jõudsime ilma eriliste vahejuhtumiteta. Suundusin kohe hommikust sööma ja siis randa, siis tundsin et ma ikka veel ei magaks vaid teeks midagi targemat, ja istusin bussi peale ning loksusin Copacabana randa. Selleks ajaks oli ilm selline, et tundus, et randa pikali ei viska kuid rannabaaris võiks istuda ja muusikat kuulata, ning seda ma siis nüüd tegingi. Nimelt on ju Brasiilias praegu talv ja seega kuskil kella 17st hakkab juba õhtu peale ning peagi saabub ka päikeseloojang. Peale muusikat, jalutasin Havaianade poodi, aga midagi ei hakanud silma, siis jalutasin veel mõned kingapoed läbi, ühes isegi proovisin midagi jalga aga siiski lahkusin ilma ostuta. Siis leidsin ühe toidupoe, kus soetasin mõned puuviljad ja siis kutsusi Uberi ja asusin hotelli poole minekut. See tagasitee sattus muidugi miski suure liiklusega ajale, aga kas Rios on üldse sellist aega kui suure liiklusega aega ei ole, sed veel ei tea. Igal juhul võttis mu tagasitee aega pea 2 tundi, muidi on see ikka selline veidi alla tunni aja tee. 




Järgmisel päeval oli mul plaan minna matkarajale, olin selle juba olemasolevatest välja valinud ja tellisin Uberi, et see mu raja algusesse viib. Seal aga selgus, läbi Google translate ja käte ja muude kehaliikmete abiga, et see rada on kinni kuna puudelt midagi langeb! No ei suutnud ma neile selgeks teha, et metsas vist langebki aeg-ajalt midagi puudelt ja ehk ma saaksin ikkagi veidikene sellel matkarajal jalutada aga ei lastud mind sellest pargi väravast läbi  Suundusin siis tagasi mäest alla ja jalutasin nendel radadel kus sain – vahepeal sattusin küll kellegi hoovi, kus onud kes seal istusid, olid üsna ehmatanud nägudega kui ma nende hoovi sattusin. Aga suundusin oma rada edasi kuni jõudsin mäest alla tagasi ja leidsin ühe kohviku, kuhu istusin ja kohvi jõin. Võtsin takso ning suundusin tagasi hotelli ja randa. Kahjuks olid lained sellised, et ujuda ei saanud kuid sai pahkluud vees seista ja lasta lainel endale peale tulla. 
Järgmisel päeval lendasime Buenos Airesesse ja siis tagasi Riosse. Üsna pikk päev aga reisijaid olid vähe kuid kõik olid rõõmsad, et said Buenos Airesesse või siis sealt ära.
Rios hotelli tagasi jõudes, suundusin veel basseini äärde kus tegin kiire kokteili, ning vaatasin Anneli vahendusel veidike Eurovisiooni, ehk siis helistades Annelile näitas ta mulle telefoni ekraanilt televiisori ekraani ja nii ma siis Eurovisioonist osa saingi. 







Ning siis saabuski viimane Rio päev, hommikul käisin puuvilja rohkel hommikusöögil, siis suundusin randa ja lugesin raamatut kuni oli aeg asjad kokku panna ja lennule Londoni poole suundusime. Ning mina muidugi suundusin edasi Helsingisse ja seal jäeti mind Tallinna lennust maha ning kuna mu kohvril oli selleks ajaks juba üks ratas puudu, siis ei viitsinud ma linna poole laeva peale suunduda vaid ootasin järgmist järgmist õigemini küll ülejärgmist lendu, sest ka järgmine oli pungil täis. Aga laevaga oleksin ma samal ajal koju jõudnud, seega ootasin need 4 tundi lennujaamas ja siis saabusin koju 
Kohe järgmisel päeval olin hooldekodus, kus olime täiskuu ootel. Õnneks midagi erilist ei juhtunud aga oli selline huvitav päev.
Edasi viisin oma kohvri parandusse ja sain selle kohe koos uue rattaga juba kätte. Siis käisin juuksuris, sest lokke oli mu peale juba nii palju kogunenud, et neid tuli piirama hakata.
Nädal jätkus Anu ja Lauri ning Erkiga kokkusaamisega, kellega pidime kohtuma Flower Garden nimelises kohvikus kuid paraku oli neil miski avarii, millest nad meid isegi ei teavitanud. Seega otsisime kohe kiirelt uue koha ehk siis maandusime Boheemis, kuna seal sai päikese käes istuda ja ilma ja inimesi uudistada. Tegelikult oli meil nii lõbus miskeid omi jutte ajades, et polnud vajagi ilma ja inimesi uudistada. 
Siis oli mul täiesti vaba päev! Sain kokku Malloriga, tutvustasin talle Koda kohvikut, mis on meie kodukülla tekkinud ja on üks tore koht. Edasi jalutasin kalaputkasse, soetasin räimed ja hakkasin neid puhastama ja siis praadima ja marineerima, ja nii see vaba päev mööduski.
Reedeks oli Rainer mind kutsunud endaga kaasa cateringi tööotsale, ühte kaunisse mõisa, kus toimus pulm ja seal oli teenindusel abi vaja. Esmaslt pidime siis lauad katma, siis šampanja laua katma, klaasid täis valama, siis sooja toidu serveerima, veinid avama-valama, siis sooja toidu taldrikud ära korjama ning külma laua katma, siis külma toidu taldrikud ära korjama ja tordi serveerima koos kohviga. Ning siis juba kõik taldrikud kokku korjama. Tööd jätkus seega hommikul 11st kuni kella 2ni öösel aga väga tore oli! Kuigi järgmisel päeval mul miskid lihased, mille olemasolust ma isegi ei teadnud, valutasid üsna uhkelt 
Ning paraku ei aidanud selle puhul ka, et me mõlemad olime järgmisel päeval hooldekodus. Aga eks me siis puhkame kui puhkuse aeg on, onju!


Pühapäeval käisin Erki juures, nimelt lubas ta mul enda juures muru niita ja kui keegi sellise lubaduse annab, siis olen ma kohe kohal. Minuga tuli kaasa Cara Mi, kes tahtis lihtsalt olla vabas õhus ja siis grillida, sest seda meie ju kodu teha ei saa. Nii me siis seal olime, mina niitsin muru, Erki vaatas ja Cara Mi algul õppis ja siis grillis 
Siis sain kokku Itaga, kellega veetsime terve päeva koos. Aitasin tal kokku panna batuuti, aga lõpuni painutatud me kõiki torusid ei suutnudki, nii et midagi jäi ka suurele Siimule tegemiseks. Aga väga mõnus oli seal aega veeta ja lihtsalt jutustada ning teed juua. 
Kohtusin ka Kristiga, kelle viisin ka Koda kohvikusse ja kellega sel jutustasime ja sõime.
Siis saabus see päev, mil meil oli hooldekodu töötajatega piknik. Ilm oli ilus ja kogunesime Tädu lõkkeplatsile. Tegime lõkke ja küpsetasime vorste ja meie kokad olid valmistanud erinevaid salateid ja küpsetanud ka koogi, ning joogid olid igaühel endal kaasas. Loomulikult ei saanud kõik töötajad tulla, sest osad pidid ju tööl ka olema. Aga muidu oli üritus väga tore! Grillisime, jutustasime, käisime Tädu õpperajal jalutamas ja siis grillisime veel ja jutustasime. Ning siis tuligi aeg hakata kodudesse minema 
Jõudsin ka Kätliniga jalutamas käija ja siis Jez küpsetas meile pizzasid, ning me jutustasime erinevaid jutte.
Ning loomulikult käisin ma pea igal vabal päeval vähemalt ühel korral ujumas, mõnel päeval lausa kahel korral – vesi oli muidugi väga jahe ja ega keegi peale minu ei ujunud aga jube mõnus on!
Ning enne lendama suundumist lasin omale teha uue maniküüri ja uued kulmud ja siis oligi aeg lennukile suunduda, et Londonisse minna. Esimesed kaks päeva olid mul edasi-tagasi euroopa otsad, mis olid väga toredate meeskondadega ning siis järgnes valve. Esimene valev päev on lennujaama valve ehk et istud lennujaamas, nägu peas, vorm seljas ja kohver pakitud ja ootad, et kuhu sind saadetakse – mind saadeti Stockholmi, ööseks ja järgmisel päeval tagasi reisijana – see oli nagu eriti hea tulemus valvele 
Edasi järgnes veel 2 päeva koduvalvet, ehk et minu puhul siis olen oma majutuses ja ootan, et kas telefon heliseb või mitte. Minu oma helises ja mind saadeti Kopenhagenisse ja hilisõhtul tagasi. Lend oli väga tore!
Ning kuna see lend oli nii hiline, siis järgmisel päeval, kohe kui mu valve algas teatati, et mulle antakse hoopis vaba päev. Seega hakkasin kiirelt liigutama, et koju saada. Leidsin, et kõige kiiremini saaksin koju läbi Stockholmi ja nii ma sellele lennule kimasin. Kui ma juba Arlanda lennujaamas olin, siis aga arvas Anneli, et ma võiksin ikka tema juurde tulla ja seega muutsin oma marsruuti ja suundusin hoopis Helsingisse ja sealt siis Porvoosse. 




Järgmisel hommikul sain jällegi muru niita!!! Ning siis käisime Tervajärves ujumas – miski uss ujus seal samuti! Aga isegi Anneli tuli vette ja ujus.
Käisime ka Kivas söömas, mis meile mõlemile väga meeldib ja ka seekord olid kanad väga head. Ja tegime veel miskeid koduseid asju ja pühapäeval suundusin ma lennule Tallinna poole ja  nii see maikuu otsa saigi