Õhtul tegime väikese grilli ja siis asusime oma allavajunud näonahka tõstma erinevate maskidega ;)
Esimene lend oli Ateena ja tagasi Londonisse. Õhtuks olin veidi väsinud aga õnneks lend läks ruttu kuna mõlemad otsad olid pungil rahvast täis, ja siis läheb ju aeg kiiremini. Reisijad olid toredad, nii need kes läksid puhkusele kui ka need, kes juba tagasi suundusid oma igapäevaste toimetuste juurde.
Järgmine sihtkoht oli Krakow, kuid sellest lennust ei ole mul jällegi midagi meeles.
Ning järgmisel varahommikul suundusin koju. Lennule Heslingisse sain koha kuna üks kolmeliikmeline perekond jäeti lennust maha kuna perepojal oli pass vananenud ning siis otsustas terve pere, et nad ei lenda. Seega sain mina omale lausa 3 kohta! Paraku mu rõõm osutus üürikeseks, kuna peale õhkutõusu tuli minu juurde stjuardess ja küsis, et kas ma olen crew ja kas ma oleksin nõus istuma avariiväljapääsu juures. Et seal istub tal praegu üks suhteliselt eba-adekvaatne aasia noormees, kes ise tunnistas, et ta on terve öö läbi pidutsenud ja ei ole veel kaineks saanud No mis mul muud üle jäi kui ametiõde aidata ja loomulikult olin nõus oma kolmest kohast loobuma! Loomulikult premeeriti mind väikese veiniga selle vastutuleku eest ;) Samuti oli mul selle lennul tuttav purser, kellega me kunagi lihtsalt Helsingi lennul tutvusime ja kui jällegi kohtume siis oleme nagu vanad sõbrad. Nii et sain ka veidike tuttavale head teha
Koju jõudes kingiti mulle juba sünnipäeva lillekimp ära kuna Kris soovis ise ka sellest veidike osa saada ;)
Järgmisel hommikul algas sünna aga kinkide jagamisega – sain omale ujumiskleidi, millega kohe siis ujuma suundusin. See on selline tore kleit, millel on ilma põhjadeta taskud, ehk et selle kleidi all saad riideid vahetada, ning lisaks on ta froteematerjalist, ehk et rätikut pole vaja, ning lisaks on ta ka soe Nii et sada plussi ja ujumise järgselt kasutamiseks mõeldud.
Sünnipäeva hommikul käisin siis ujumas, siis tulid Reet&Hera kohvile, siis käisime rannas, kuhu saabus mulle kuller kes tõi hunniku roose – ehk siis sama palju kui mul nüüd aastaid on – saatjaks oli ei keegi muu kui Anneli. Ja siis me helistasime Annelile ja arvasime, et miks ta küll õhtuks meile ei tule. Mõeldud-tehtud, ehk et soetasime talle lennukipileti ja ta suundus lennujaama. Kahjuks oli see lend pungil täis ning ta pidi järgmist ootama. Meie suundusime niikaua juba oma Haabneeme randa, kus oli lausa kaks pidu korraga – meil on nimelt selline lihtsam rannaputka, ehk siis Burger Kitchen rannabaar, ning seal vastas asub linadega resto Oko – paraku kui üks on omale DJ tellinud siis on samal päeval seda ka teine teinud ja nii oli seal uhke kakofoonia, nii et me suundusime veidi eemale oma tavapärasesse pikniku kohta ja olime seal omade jookidega. Vahepeal küll saatsime Mia, kes on nüüd ju 18, uut jooki ostma ja olime ise nii õnnelikud, et ta selle ka meile ära tõi
Ning kella 22 ajal suundusime koju ja siis peagi saabus juba Anneli, kellega jätkus pidu meie rõdul, koos tantsu ja muusikaga aga ilma DJ-ta.
Hommikul suundusin mina Julka juurde maniküüri-pediküüri, sest muud aega ei olnud aga ma olin seal vapralt kohal ja Julka pani maski ette ja pidas ka vastu ;)
Anneli pidi algse plaani järgi hommikul juba lahkuma aga siis tegi kavalust ja töötas hoopis meie magamistoas, ning me veetsime veel koos aega, enne kui ta alles õhtul lennule suundus. Arutasime ka selle üle, et mis kell eelmisel päeval magama mindud sai ning kui erinevad kella-ajad kõlasid, kes mida veel mäletas, siis ema Ester teatas, et küsigu me naabrite käest mis kell me magama läksime, et küll nad kuulsid seda täpsemini kui meie
Miskil päeval oli mul ka hooldekodu töövahetus, kus proua mind pea terve öö üleval hoidis, sest temale tundus, et temaga on ikka midagi tehtud ja tema ei mäleta et ta oleks õhtusööki söönud ja temaga ei ole ikka asjad nii nagu peaksid. Rahustasin teda nagu oskasin aga kuna tal on ka kuulmine kehv ja ühtlasi ka valikuline, siis oli see minu jutt üsna kurtidele kõrvadele.
Õhtul lendasin juba Londonisse, kus seekord ootas mind valve. Esimene valve päev on siis lennujaamas, kohver pakitud nägu peas ja vorm seljas. Minu valve kellaaeg oli selline, et ma pigem arvasin et saan miski edasi-tagasi lennu. Paraku saadeti mind hoopis peale tunniajast ootamist Barbadosele! Polnudki seal veel käinud. Lend oli sellisel lennukil millel ma ei olnud varem olnud – ehk et selle tüübi litsents mul on, kuid seda lennukit on 3 tüüpi – kahega neist olen lennanud aga seda kolmandat ei olnud veel kohanud. Sellel on väga suur kogus istekohti ja lisaks ei ole tal meie puhkeruumi! Kuid lennuk ise on eriti kaugetele liinidele mõeldud. See on siis 787-10. Õnneks on Barbados nii umbes 8-9 tundi, ehk et puhkeaeg ongi meil max tunnikene, ehk et selle istub kuidagi ukse juures, kardina taga peidus siiski ära. Lend oligi kiire, midagi eirilist ei juhtunud, meeskond oli väga tore ja peagi ootas meid juba saareriigi soojus. Õhtul käisime veel pea terve meeskonnaga hotelli rannabaaris väikesel joogil.
Hommikut alustasin varakult, esmalt uudistasin oma rõdult kuidas eemalolevas rannas hobuseid ujutati – nimelt on saarel hipodroom ja sealsed hobused käivad koos päikesetõusuga rannal ujumas, ja siis turistad saavad seda vaadata ja koos hobestega ujuda ja pilte teha. Ma veidike vaatasin seda rõdult ja siis suundusin ise jalutuskäigule ja vaatasin neid hobeseid siis lähemalt ka – kahju oli neist seal soolases vees aga võib olla neile meeldib.
Mina jalutasin mööda rannaäärt Bridgetowni kesklinna poole, ise otsides kohvikut. Paraku olin ma nii varakult seal, et enamus kohad olid kinni või siis soovisid sularaha mida mul muidugi ei olnud. Tegin siis kohustuslikud pildid ära ja leidsin juba hotelli lähistel ühe toreda bistroo, kus ma siis kohvi jõin ja avokaado saia sõin. Siis päevitasin veel hotelli rannas ja tegin ise ka ujumise Kariibi meres ja sellele veel väikese basseini tuuri peale. Ja enne päikeseloojangut olig meil aeg tagasi Londonisse suunduda. Mina kimasin sealt edasi kohe koju sest olin ju omale lausa ühe lisa vaba päeva saanud, kuna valvet oli mul 4 päeva jagu graafikus aga Barbados oli vaid 3 päeva sealt ära võtnud
Kodus veetsin aega tavaliste asjadega: ujusin ja sahmisin niisama, käisime Mana ja tüdrukutega Loosalu rabas ja ujusime rabajärves ja tegime pikniku.
Siis käisime Mulkuga Neemes ja olime seal Punakivi rannas ja külastasime Double-Deckeri nimelist söögikohta, mis oli väga tore.
Käisime ka miskil ööl virmalisi uudistamas, aga. kuna see oli juba see teine virmaliste öö siis neid ei olnud eriti hästi enam näha. Aga rannas oli öösel ka huvitav olla.
Ja ega ka hommikud ega lõunad ei ole seal pahad:
Sain Kristiga kokku ja käisime Võsul sest kumbki ei olnud ammu selles suvituslinnas käinud ja mõtlesime, et tore oleks see üle vaadata. Ilm oli ilus ja rahvast oli vähe, tegime jalutustuuri ja siis olime rannas, mina käisin ujumas kuigi see oli ka pigem selline jalutustuur, kuna seal pidi poolde lahte minema enne kui põlved vette said ;)
Ning siis sõime lõunat restos Mere 38 mis oli väga tore koht ja suurepärase teenindusega.
Õhtul sain aga kokku korvpalli Annikaga, kellega polnud ka juba pea 10 aastat kohtunud ja jutustasime muidugi pikalt ja lahkasime kõik asjad ära
Siis oli hooldekodu töövahetus ning hommikul suundusin Londonisse, et sealt siis õhtul Singapuri poole lennata.
Lend oli pikk aga õnneks läks suhteliselt kiirelt, meeskond oli tore. Kolm kolleegi olid sellised kellega olin ka enne koos lennanud, mis on suhteliselt haruldane juhtum meie ettevõttes. Seekordne Sigapur oli siis selline, et Wendy oli oma kodumaal Hollandis ja ma pidin kuidagi ise ajaveetmisega hakkama saama ;)
Singapuris esimesel päeval magasin ja kui üles ärkasin, siis oli juba vihmasadu linnast üle käinud, seega võisin rahulikult linna peale jalutama minna Tuiasin niisama veidi ja õhtul läksime ühe kolleegiga loomaaeda night safarile – see oli mul täiesti külastamata koht Singapuris, nii et sain seal ka nüüd linnukese kirja. See oli tegelikult täitsa tore ettevõtmine, lihtsalt liialt rahvarohke. Esmalt jalutasime niisama puuride vahel, ja uudistasime loomi kes olid siis öise eluviisiga ja tulnud kõiki külastajaid uudistama. Ja siis sai veel suuremate loomade elupaikade vahel trammiga sõita, et ka neid uudistada. Õnneks oli selleks ajaks juba inimesi veidi vähemaks jäänud.
Järgmisel hommikul ujusin ja siis uitasin jällegi kuskil linna vahel, ning õhtul suundusime Sydneysse. Lend oli kiire ja varasel hommikutunnil olimegi kohal. Ma küll plaanisin kohe välja minna aga siis kutsus see voodi mind ja ma otsustasin väikese uinaku teha ning suundusin alles keskpäeval praami peale, et Watsons Baysse jalutusringile minna. See oli ka üks tore jalutusring: mäest üles ja alla ja majade vahel ja rannaveerel. Lõpetuseks veel üks majakas ja vaade Manlyle, ning siis leidsin veel ühe toreda rannariba ja suundusin ka ujuma – vesi oli muidugi külm aga tegin ikka oma konnaringid ära. Ning päikeseloojangu saatel tulin praamiga tagasi.
Hommikuks oli mul plaan minna Bondi randa aga kuna ma öösel magamisega ei tegelenud, siis sai vahetult enne päikesetõusu see uni mind kätte ja seega ma magasin terve hommikupooliku kuni oligi aeg suunduda tagasilennule Singapuri – no vahest juhtub ka nii selles meie erinevate ajavöödnitega elus
Singapuris oli mul plaan minna Jurong parki, kus asub ka miski järv ning nii Hiina kui Jaapani aed. Kolleeg Humbé tuli ka kaasa – temaga oleme samuti eelnevalt koos lenndanud, nimelt sedasama Singapur-Sydney trippi, nii et tuttavad kohad. Leidsime pargi ja jalutasime juba järve ääres ja kohtasime tuukani laadset lindu kes tegelikult oli hornbill ehk siis eesti keeli sarvnokk – igal juhul oli tore teda kohata! Paraku oli aga nii Hiina kui Jaapani aed kinni, ei saanudki aru miks aga igal juhul peame sinna parki tagasi minema. Muidu oli park väga ilus ja tore kuigi ikka selline park, ehk et mitte vihmamets.
Edasi suundusime Humbéga Hiinalinna ja sõime seal ja siis vaatasime niisama inimesi ja siis jalutasime veel Marina Bay poole ja sattusime miski taidluskontserdi peaproovile. Ning õhtupimeduses suundusime tagasi hotelli ja mina jõudsin veel basseini ujuma.
Viimasel Singapuri päeval suundusin Bugis ristmikule ja soetasin omale paar hädavjalikku kotti ning siis leidsin ühe toreda kohviku kus veidi jahtusin konditsioneeritud ruumis.
Ning õhtul oligi aeg tagasi suunduda Londoni poole ja mina sealt edasi läbi Helsingi Tallinna, kus mind ootas Anne sünna – seal oli palju rahvast nagu ikka aga nalja sai palju ja väga tore oli!
