Juulikuu

Juulikuu on ju teada kui tennise-kuu ja seega saabus Londonisse Cara Mi. Seekord lubati ta maale ja ei esitatud ühtegi küsimust. Suundusime siis Kingstoni ja tegelesime palavuses veidike ostlemisega, siis sõime sushit jõe äärel jalga kõlgutades, siis veidike jalutasime, jõime ühe kosutava õlle pubis, ning siis suundusimegi juba oma majutusse, mis asus seekord Tootingus, mis on veidi Wimbledonis edasi. 

Leidsime oma AirB&B, ja hakkasime tegelema magamisega, sest hommikul ootas meid Wimbledoni Q’ue ja seda juba enne kella 5 – sisse saime nii kell 11 ja suundusime kohe erinevatele väljakutele: inimesi oli palju, ilm oli +34, ja päike oli kohati halastamatu. Ühe väljaku taga ootasime oma 40 minutit, et sisse saada – mäng oli nii põnev, et keegi ei lahkunud ja me loobusime, kuigi tegu oli meie lemmiku Bublikuga – läksime siis kõrval väljakule miskit teist mängu vaatama 
Kuid päeva parim pala oli siiski alles ees, nimelt saime keskväljaku piletid, need olid siis teise ringi piletid, et ehk inimesed kes olid omad keskväljaku piletid tagasi andnud ja selleks päevaks tennisest lahkunud – nende piletite ostuks on oma järjekord ja hind on neil selleks ajaks 15 naela ning see raha läheb Wimbledoni heategevuseks. Meil õnnestus saada päeva viimaseks mänguks keskväljakule ja seal mängis sel hetkel hr. Djokovic isiklikult – no mis Sa hing veel tahta oskad!

Aga päev oli meil pikk ja tennist oli seal sees kohe rohkelt.

Järgmisel päeval tegime omale vaba päeva ja kui algul plaanisime minna Londonisse, siis tegime ikkagi plaani ringi ja arvasime paremaks olla hoopis Wimbledoni külas. Suundusime sinna bussiga, leidsime toreda hommikusöögi kohviku ja uudistasime juba linna keksväljakul rannatoolidel eelmise päeva mänge  Siis otsisime Mulkule ühekordset fotokat kuid üks koht kus me selle leidsime küsis selle asja eest nii suurt hinda, et me loobusime ostuplaanist. Õhtuks leidsime omale sinimerekarpide restorani, kus me istusime ja krabistasime nende karpidega. 

Sealt jalutasime oma AirB&B kodu poole, et hommikul varakult jällegi järtsus olla. Seekord olime paarsada kohta eespool, kuid kuulsime juba jutuajamistest, et keskväljaku kohti me kohe ikka ei saa  Aga meie huvi oligi sel päeval hoopis teine väljak, kus õhtu viimases mängus oli väljakul Ben Shelton, keda me näha tahtsime. Sisse saime umbes samal ajal ehk siis 11 paiku ning koheselt panime end elektroonilisse järjekorda teisele väljakule. Esmalt vaatasime igasuguseid muid mänge, siis avastasime, et meie lemmik hr. Bublik liigub koos turvameestega miski väljaku suunas ja asusime teda jälitama, ning seega saime näha tema paarismängu  Ning õhtu lõpuks saime oma teise väljaku piletid ja suundusime hr. Sheltonit vaatama – tema muudkui vahetas särke aga mängis ikka ka. Kahjuks ei lastud neil lõpuni mängida, kuna hakkas pimenema ja mäng katkestati vahetult enne lõppu – vähemalt nii meile tundus. Wimbledon on ikka üks tore üritus ja kindlasti me läheme sinna veel 

Reede hommik oli aga eriti varajane, seekord aga suundusime lennujaama, sest Mulku suundus lennule, et koju minna. Samal ajal toimus endiselt Soome transporditöötajate streik, mis hõlmas ka Vantaa lennujaama, mis tähendas, et üsna mitu Helsinki lendu oli tühistatud. Siiski sai Cara Mi hommikusele Helsingisse suunduvale lennule peale ja sealt edasi ka Tallinna. Mina aga suundusin varahommikul valesse hotelli arvates et mul on seal tuba kuid oli hoopis teises hotellis Ma olin ammu oodanud millal see minuga juhtub, ja peale 8 aastat “commutimist”, see lõpuks juhtus. Õnneks mitte, nii et ma õhtul peale lendu oleksin valesse hotelli saabunud vaid see oli hommikul enne lendu – ma olin lihtsalt hotelli helistanud ja küsinud, et kas on miskit võimalust nii varakult ennast sisse registreerida ja veidi puhata, ja seda mul lubati kuid mina vana tola kimasin siis hoopis valesse hotelli kohale. Suundusin siis lennujaama tagasi ja peale lendu sain siiki õigesse hotelli.
Lend oli õnneks selline lühildane, Korfu ja tagasi – reisijad olid toredad ja meeskond samuti.
Järgmisel päeval oli mul lennujaama valve, istusin seal lausa 2 tundi enne kui mind saadeti Tiranasse ja õhtuks tagasi. Reisijad olid nagu veidi toredad aga veidi tõredad, eriti tõredad siis kui pidi turbulentsi pärast rihmad kinni panema! No mis asja – autos ju panete rihma kinni, miks te siis lennukis ei saa seda väikest liigutust teha… ja kui te seda teha ei taha, siis ärge ka oodake et meie teile esmaabi andma hakkame kui oma pead ära lööte 
Järgmise päeva koduvalves pidasin vastu terve 25 minutit kui mulle anti ööpeatus Dublinisse ning järgmisel päeval veel kiire Milaano sinna otsa.
Meeskond oli väga tore – Dublinis suundusime kohe pubi otsima, kus kosutav jook juua ja veidi kohalikke sööke süüa. Esmaspäev algas ka hästi, Dublinist Londonisse saime õigeaegselt kuid sinna otsa oli meil veel Milaano ja tagasi. Saime juba reisijad peale kui selgus, et meil on seoses prantslaste streigiga antud väljalennu piirangaeg, mis oli umbes tunni aja pärast. See on üsna tavaline praktika, eriti üle Euroopa lennates, sest õhuruum on üsna ülekoormatud seal. Kui me olime oma tunni juba ära oodanud, selgus aga, et Milaano Linate lennujaam oli oma piirangu meile seadnud, kuna nad ootasid suurt äikesetormi saabumist ja me saime uue 2 tunnise ooteaja! Istusime siis veel nende reisijatega ja kui me õhku saime, siis oleksid nad juba kõik pidanud mitte vaid Milaanos olemas vaid ka juba omadesse kodudesse jõudnud olevat. Reaalsus aga me alles hakkasime lendama  Lähenemine oli üsna tormiline, sest see pilv oli meiega mis Linatele lähenes. Kui me maas juba olime, siis see pilv tiirutas ja saabus peagi tervele lennuväljale. Selle aja peale olid meil juba uued reisijad pardal, need kes siis soovisid pea 3 tunnise hilinemisega Londonisse lennata. Siis suleti lennuväli nii saabuvatele kui ka väljuvatele lendudele, ja me jällegi ei teadnud mis meist edasi saab. Reisijad olid juba murelikud, et ega ometi pilootidel ei saa tööaeg läbi – piloodid olid aga oma päeva alles selle Milaano lennuga alustanud – ma ei hakanud reisijatele ütlema, et pigem saab meil ehk siis saiajagajatel kohe-kohe tööaeg otsa, aga seda nad ju ei küsinud. Lõppkokkuvõttes saime me Londonisse pea 4 tunnise hilinemisega, meie kohta pidi kapten täitma ületunni raporteid ning meie saime selle eest omale lisa vaba päeva. Ja reisijaid olid rahul, et nad siiski said oma soovitud sihtkohta sama kuupäeva sees 
Järgmisel päeval alustasin hommikul varakult koduteed ning kohe koju jõudes suundusin hooldekodu töötajate piknikule, mis on selline tore vabas õhus üritus kus kõik kes tahavad saavad rihma veidi lõdvaks lasta ja kus me siis arutame põletavaid probleeme.

Siis saime kokku Ita ja väikese Siimuga, ning loomulikult oli Itik ja Mia ka. Mia ja väike Siim ronisid Nõmme seikluspargis ning meie Itaga parandasime maailma ja Itik magas 

Ning reede hommikul algas Emad-Tütred selleaastane suvine reis Hiiumaale. Hommikul kogunesime autorendi juurde, saime oma bussi – seekord küll ühest uuest kohast kuna eelmine buss oli avarii teinud ja seda enam rendifirmal pakkuda ei olnud 
Kõik olid korralikult kohal, võtsime kohad sisse ja suundusime Rohuküla poole – lootsime küll algul, et saame mandril ka poes käidud kuid aeg jooksis kuidagi minema ja otsustasime hoopis saarel poodi minna. Esimesena külastasime Vaemla villavabrikut, tutvusime kohaliku toodangu ja ka lammastega, uudistasime ka eelmise sajandi masinaid mis villast lõnga tegid ning endiselt teevad. Kampsunid oli küll ilusad ja ei olnudki ülikallid kuid meist jäid nad ostmata. Järgmine peatus oli Samaaria kaltsukas, siis käisime toidupoes – kus soetasime ka kuulsaid Hiiu pagari tooteid – leib ja juustuküpsised osutusid väga headeks. 
Edasi uudistasime Sääre Tirpi ja siis tuli ka päike välja 
Ning siis oli aeg maitsta Hiiumaa maitseid ja seega külastasime Hiiu Pruuli Koda kus noormees Ain tutvustas omatehtud õllesid ja rääkis oma tootmishoonest, ja elust üldse Hiiumaal. Selle aja peale oli juba suur päike sealt pilve tagant tulnud ja paistis juba veidike suve moodi.
Kui meil oli juba paar klaasi õlut maitstud, siis tegime autojuhtide vahetuse ning oligi aeg suunduda meie majutusse – seal jagunesime tubadesse/majadesse, siis erinevatesse toimkondadesse – osad suundusid grillima, osad sauna kütma ja tünni täitma, osad aga uurima kas mererand asub ikka 150 meetri kaugusel – no ega ikka ei asunud aga kohale me sinna jõudsime  Õhtu lõpetasime siis sauna, tünni ja grilliga ning vaatasime kuidas pilved meie ümber liikusid kuid meie peale siiski vihma meie ärkvel oleku ajal ei tulnud.

Hommikul suundusime Ristna tuletorni, nii kaua kuni me sinna üles ronisime saabus udu ja väike vihm, siis suundusime matkarajale, Rebastemäe nimeks – poolel ringil sadas meile kaela juba uhke vihm ja kõik arutasid kuidas neil on bussis erinevad vihma varjumise vahendid – kellel jope, kellel püksid, kellel kummikud….aga kõik need asjad olid bussis ja meie ise matkarajal – vaatamata sellele oli seal väga tore!
Edasi suundusime lõunasöögile, Meite Mõtte nimelisse söögikohta mis asus kohe Luidja ranna kõrval ja kuni me sõime tuli jälle päike välja ja me otsustasime peale lõunat randa minna. Loomulikult osad meie seast ehk siis Ruth ja Kris ujusid, teised vaatasid pealt  Siis karusellitasime veidi, ning uhke päikesega suundusime edasi Viscosa kultuurivabrikusse, kus tarbisime veidi kultuuri aga põhiliselt tarbisime kosutavaid jooke ja lugesime kohalikke ajalehti ning leidsime lambateraapia – kuhu me kohe suundusime. See oli üks tore üritus – 7 lammast kellele perenaise valvsa silma all andsime leiba ja keda saime siis paitada ja nendega rääkida je neid kuulata. Perenaine rääkis ka pika loo kuidas nende lambapidamine alguse sai ja miks. Igal juhul soovitame seda kõigile, see oli üks tore koht ja tore pererahvas ning lambad.
Edasi suundusime aga külla ühele meie sugulasele, kes elab Hiiumaal – minu onutütar Annile. Anni elab Tahkuna poolsaarel, koos 3 lapse, abikaasa ja koer Mimmuga. Ja sinna nende hoovile me nüüd päikesepaistet uudistama läksimegi – väike grill ja kook kaasas ja nii me seal uudistasime terve majapidamise üle ja osad muidugi käisid tiigis ujumas – see oli küll üks külm ettevõtmine aga mõnusalt karastav. Pidu oli selline kiire ja lärmakas aga nalja sai palju.
Õhtul tegime veel enda kodus sauna ja uudistasime tähti.

Järgmisel hommikul oli meie hommik selline aeglane nagu need viimasel reisi päeval ikka on. Siis kui juba liikuma saime, suundusime esmalt Paradiisiranda, kus oli vesi nii külm, et isegi meie seltskonna jääkarud loobusid ujumisest. Siis külastasime Ristna Mere kaubamaja, mis oli üsna huvitav. Siis leidsime ühe onu kes meile müüs tuulehaugi ja seda me kimasime sööma Tõrvanina randa ja seal saime ikka vette ka. Ning edasi ootas meid juba praamijärjekord ja kojusõit. Hiiumaa oli väga tore aga ega neid turiste seal väga ei oodata 

Esmaspäeval viisime bussi tagasi rendikasse, siis läks Mia laeva peale, Porvoosse Lexit hoidma, ning mina sain kokku Ivi Triinu ja Ardoga – sobivasti lennujaamas, sest nemad hakkasid oma suvist eesti puhkust juba lõpetama ja suundusid tagasi Strasbourgi – jutustasime siis pelmeene süües ja jõudsime vist kõik asjad ära räägitud. Õhtul käisin Kätlini juures, ning jutustasime kõik asjad ära.
Teisipäeval käisin külas Ita ja Co juures: käisime Laulasmaal rannas kus oli väga palju inimesi, sest oli ju esimene tõeline suvesoe päev. Siis sõime pizzat, mängisime lauamänge kodus. Siis suundusime nende koduranda, ning siis ma veidike magasin nende diivanil ning peale seda saime veel terrassil istuda ja ilma nautida.
Siis jõudsin veel hooldekodus tööl olla ning hommikul viisin Raineri miski haltuurat tegema Järva Jaani, ja kuna Kris oli Võsul puhkamas siis ta tuli ka sinna ning me hakkasime koos kodu poole kulgema. Käisime Järva Jaanis miskis söögikohas hommikut-lõunat söömas ning siis soetasime sealt maasikaid ja hakkasime järve otsingu kodu poole sõitma ning peagi jäigi meie teele ka üks ujumisjärv. Ilm oli juba üsna kuumaks läinud ja ujuda oli mõnus. 

Peale lõunat käisin veel Julia juures uusi küüsi saamas ning siis pakkisin kohvri kokku ning järgmisle hommikul suundusin esmalt Londonisse, seal panin vormikleidi selga ja kimasin Hüdrabadi, Indias. Lend oli üsna kiire kuid õnneks suhteliselt rahulik. Kohalikud kolleegid, nimelt on meie India lendudel alati pardal kas 3 või ka 4 kohalikku, ehk siis küll meie lennufirma töötajad kuid nemad alustavad oma tööpäeva mis iganes sihtkohas nad siis parasjagu on tööle võetud: kas siis Delhis, Chennais, Mumbais, Bangalores või antud juhul Hüdrabadis ja nad lendavad vaid sealt sihtkohast Londonisse ja tagasi, ehk et nende graafik on üsna sama aastast aastasse: Hüdrabad-London ja nii oma 4 korda kuus ja see ongi kõik. Samas nad teavad antud lennu kohta käivaid ükskikasju üsna hästi ja mida iganes ütlevad nemad, nii ka tuleb teha sel lennul  Samuti teavad nad kohalikku ilma-olu paremini kui mis iganes ilmateade. Ja paraku nad ütlesid meile, et ilm on kehv, vihma sajab ja kõvasti, enamus kohad on üleujutatud nii et miskeid turismiväärtusi pole mõtet vaatama minna. Seega ma ei väljunud hotellist – lugesin, magasin, vaatasin filmi ja siis uuesti magasin ja nii need 26 tundi möödusid!
Kodutee oli mul veidike vaevaline, nimelt sain vaevu-vaevu Helsingisse ning kuna me hilinesime, siis oli see Tallinna lend millel oli kohti juba lahkunud, ning järgmisele ma peale ei saanud ja seega andsin alla ja suundusin hotelli, et siis hommikul varakult lennule minna. Enne uinumist tuli mul aga meelde, et oli soetanud alkoholi lennujaamas, ja mul oli vaid väike käsipagas, milles ei olnud ühtegi riideeset – seega “laenasin” hotellist kaasa rätikud, et oma alkohol äraantavasse pagasisse anda 
Ning hommikul kimasin kohe hooldekodu vahetusse.
Järgmisel hommikul ujusime meres ning siis tegin kiire une, mis venis oodatust pikemaks kuid siiski jõudsin peale lõunat teele asuda Anneli juurde Üdrumale, seekord tuli ka külaliseks Rainer kaasa. Kohal oli juba Kris. Ja pidu tuli meil uhke: tants ja laulmine kestis varajaste hommikutundideni. Hommikul sain ka muru niita ja siis tuli ka Mia ning Mulka, meie Raineriga suundusime tagasi koju, sest meil oli muid kohustusi.

Mina sain kokku Irje ja Annelyga. Irjel oli olnud sünnipäev ja seda me nüüd õhtusöögiga tähistasime, siis mängisime ühte toredat lauamängu – Rummikub, mille Annely oli kaasa toonud oma vahetusaastalt ja see on selline tore mäng, et alguses ei saa need kaks vanemat prouat ehk siis mina ja Irje aru, või õigemini ei mäleta, et kuidas ja mis aga siis kui juba vedama saame siis ei saa enam pidama  Ning õhtu lõpuks tutvustasin ma oma ujumisranda Rohuneeme tipus ja see meeldis Annelyle väga!
Reede hommikul suundusin varakult lennukile, et Londonisse saada – varakult aga seetõttu, et hilisemad lennud olid jällegi puupüsti täis ja ma arvasin et kiman pigem Londonisse ära ja proovin ära hotellis päeva-toa teenust et siis on edaspidi see asi ka selge. Suundusingi siis Ibis Styles nimelisse hotelli kus saab siis päeva-toa omale vormistada. Ning asusin seal kohe magama – ja täitsa magasin! 
Õhtul panin aga vormiriided selga, tegin silmad pähe ja suundusin Singapuri. Lend oli pikk, kuid lennukis oli isegi paar vaba kohta seekord  Meeskond oli täitsa tore, töötasin seekord äriklassis ehk siis club’is – ei teagi miks ma sinna omale koha valisin aga nii see oli. Reisijad olid väga toredad, mõnega sai pikemalt suheldud, et kus ja miks ja kuhu plaanis minna.
Singapuri jõudes, suundusin loomulikult oma tavapärasesse rutiini ja suundusin basseini ujuma, meeskond kogunes samuti basseini juurde lehtlasse, kus jõime mõned joogid.
Järgmisel hommikul tegelesin pikemalt ärkamisega kui sain aru, et mul on veidi nõrk olla ja miski köha on mulle külge hakanud, aga nii halb ei olnud, et ma oleksin pidanud end haigeks kuulutama. Jalutasin siis veidike mööda peatänavat ringi, sest mul oli paar asja ostunimekirjas, kuid pigem tundus mulle, et oleksin hea meelega konditsioneeritud ruumides  Istusin siis kohvikus, Marimekko kohvikus ja jõin ingveri ja mee jooki, ning lugesin raamatut. Siis sõin ingveriga nuudleid ja suundusin tagasi hotelli, et basseini ääres veidike konutada. Järgmisel hommikul oli väga hea olla aga köha oli hullemaks läinud, kui ma kuskil köhisin siis inimesed hoidsid minust eemale, mis ise-enesest oli ju tore  Sain kokku Wendyga, kes arvas, et ehk ma peaksin siiski Covid testi kuskil läheduses hoidma, ma aga arvasin et mis ma selle teadmisega ikka peale hakkan  Käisin seekord Wendyga kokku saamas tema lõunapausi ajal tema töökoha juures – ta juba paar kuud töötab Belgia saatkonnas (olles ise Hollandlane). 

Õhtul suundusime lennule Sydneysse, ning lennukis ma ikka köhisin uhkelt – purser vahepeal ikka oli mu peale pahane, et mis ma siin köhin.
Sydneys oli talv täies hoos, ehk siis sooja ligi 20 kraadi kuid pilved. Ma tegin esmaslt väikese une – täiesti mitte minu moodi – ning siis suundusin hoopis uues suunas matkaringile, ehk siis Sydney lõunapoolsele suunale, ehk Bare Islandi poole. See saareke on küll imepisike aga siiski saar. Tegin saarel ringi, ja siis suundusin mööda rannikuäärt vaateid ja loodust uudistama. Loomi ei kohanud aga linde oli igasuguseid ja vaated olid ilusad. Vahepeal läks isegi nii soojaks, et oleksin isegi ujuma läinud  Matkaring oligi seekord ringikujuline, ehk siis lõpetasin samas kohas ja leidsin sealt omale hea vaatega La Perouse Boathouse söögikoha, enne veel kohtasin terve pesakonna aarasid, kes ühe puu kõrval banaane ja ananassi sõid 
Söögokoht oli suurepärane ja seal pakuti minu lemmik, barramundi kala 

Järgmisel hommikul plaanisin veel Bondi-Coogee jalutuskäigu teha kuid ilmateade ei olnud eriti soodne ja kui silmad avasin siis nii oligi – talv mis talv, sest akna taga sadas laia vihma ja nii see retk mul ära jäi seekord. Peale lõunat suundusime juba tagasilennule Singapuri, ning mina sain purseri käest pahandada, et ma olin matkaringil käinud ise köhas! No jumal jumal – kas ma pidin siis hotellitoas istuma ja ootama kuni köha möödub?
Singapuri saabudes suundusin siis kohe hotelli magama, et hommikul varakult suunduda Kusu saarele – mulle meeldib, et seal saab meres ujuda ja lihtsalt olla rannal  Seekord jõudsin rannale nii varakult, et mõõnaga seoses ei olnud veel meri kohale saabunud, nii et ma juba kartsin et ma ei saagi ujuda. Aga tasapisi meri ikka saabus ja miskil hetkel sain vette ka. 

Viimasel päeval käisin jällegi Jurong pargis, kus on Jaapani ja Hiina aed, erinevatel saarekestel ja jalutasin seal pikalt ning istusin Jaapani teemajas ja lugesin raamatut, ning enne tagasilendu jõudsin veel basseini ääres olla ja ujuda ja päikest vaadata. 

Ning siis suundusime lennule, mina kohe edasi Helsingi poole ja sealt Tallinna  Ja sellega sai ka läbi juulikuu 