Lastekaitsepäeval suundusin ma koju ning kuna mu jalavalu oli nüüdseks saanud omale ka sinika ja muutunud valulikuks ka rahu olekus, siis suundusin perearsti juurde, kes pani mulle diagnoosiks tromboflebiit, ja määras verevedeldajad. Hakkasin siis neid sööma ja esialgu tundus kõik nagu paremuse poole minemas.
Õhtul jõudsime veel Pardirallile, see oli minu esimene Pardiralli ise kohal olles – väga tore oli neid parte seal kimamas näha! Ning päikeseloojangut vaatasime oma rannabaaris.
Õhtul jõudsime veel Pardirallile, see oli minu esimene Pardiralli ise kohal olles – väga tore oli neid parte seal kimamas näha! Ning päikeseloojangut vaatasime oma rannabaaris.
Käisin hooldekodus, kus olid kadunud minu püksid, keegi oli ära joonud kõik minu kohvikapslid ning muidu oli vahetus üsna hullumaja – miski täiskuu järgne hullus oli pea kõiki tabanud. Aga saime hakkama ja minu lahkudes olid kõik siiski terved.
Siis käisime Mia ja Cara Miga tennist mängimas – nalja sai palju ja tennist ka veidi. Ning kuna meie keskel oli suvi, siis külastasime ka randa. Loomulikult käisin ka merevees
Õhtul külastasime Raineriga meie uut rannabaari, kus kolmapäevasel päeval, üsna varajasel õhtupoolikul esines miskid väänlevad tantsijad! Ei saanudki aru, et miks sellisel kellajal peab selline meelelahutus rannabaaris olema…aga ehk ei olnud meie sihtgrupp – teistes laudades istusid perekonnad väikeste lastega – ehk olid nemad see sihtgrupp?
Järgmisel hommikul helistasin uuesti perearstile kuna mu jalg ei lasknud mul öösel magada ning perearst saatis mind EMOsse, et seal teha ultraheli uuring. Suundusime siis lastega sinna, kuid peale veidikest ootamist saatsin tüdrukud minema, ja istusin seal üksi edasi. Peagi tehti mulle uuring ja peale seda sain juba väga ruttu arsti juurde ning selgus, et olen täielik simulant, sest kõik mu veenid on korras ja veri voolab vabalt. Seega pole vaja võtta verevedeldajaid, ega pole mul ka miskit diagnoosi – miks jalg hullult valutab keegi seletada ei oska – ehk tõmbasin miski lihase ära kui see hirmus valu Anneli juures mind tabas ning ju need sinikad on ka sellest tingitud. Kästi määrida erinevate geelidega ja sooviti head suve Kuna minu töölemineku lennuk oli juba väljunud selleks ajaks, siis olinnüüd ametlikult kodus haige. Mul vähemalt süda rahul et miski trombo diagnoosi pole, sest see ei ole lendamisega kokkukäiv diagnoos, kuid tore oleks siiski teada saada miks see jalg sähvib. Kogu selle arstinduse peale, olid meil kõhud tühjaks läinud ja saime uuesti tüdrukutega kokku ja suundusime Kalevi jahtklubisse sööma. Ning siis käisime Miaga rannas – mängisime kaarte ja ujusime nagu haigetele kombeks.
Nädalavahetusel suundusime aga Cara Mi ja Krisiga Haapsallu, Itaalia veini päevadele – minu jaoks esimest korda, ilmselt ka viimast korda. Veinid mis seal võistlesid olid erakordselt halvad – ainsad veinid mis juua kõlbasid olid need, mille me ise söögi kõrvale olime välja valinud ;) Lisaks oli veel laupäeval väga uhke vihmasadu nagu ühele suveüritusele kohane. Pühapäeval oli aga hoopis teine ilm – päike säras ning me alustasime hommikut varakult – mina niitsin muru meie ööbimiskohas ning siis suundusime Dirhami sadamasse, kus esmalt olime rannas ning siis sõime lõunat kalakohvikus, ning enne õhtut asusime koduteele.
Uut nädalat alustasin oma metsas jalutuskäikudega, ning ikka ujumisega – vesi oli soojenenud ja sai juba pikemaid ringe meres teha.
Ühel ilusal päeval oli restauraatorite näitusel kuraatorituur, kelleks on Kaisa ja loomulikult olid kõik lähemad sugulased tuuril kohal. See oli väga tore ja õpetlik lugu kuidas hoolitseda nüüdiskunsti teoseid. Loomulikult pidime pärast veidike Mustas Puudlis istudes asju veel üle arutama…
Siis oli vahetus hooldekodus, mis möödus nagu lennates sest paariliseks oli kolleeg Carmen, kes on nii tore ja kellega töö nagu lendab – prouad-härrad on kõik rahul ja meie ise ka. Ning nalja saab ka ikka
Siis käisime Mia ja Managa rannas lõuant söömas – ehk siis võtsime pizzad kaasa ja istusime liival ning mugisime, ja siis mina ka ujusin – Mia keeldus vette tulemast.
Sama päeva õhtuks saabus selline vihmasadu, et anna olla ja siis Mia leidis Mari Jürjensi üleskutse, et tal on kontsert Merivälja pargis, et kes vihma ei karda tulgu kohale – panime siis kiirelt vihmariided selga ning kimasime kohale. Nii tore oli ja kui koju jõudsime, siis kuivi kohti eriti palju ei olnud aga kuna kontsert oli suhteliselt lühiajaline, siis ei hakanud vähemalt külm.
Nädala lõpul oli hooldekodu töötajate piknik – Tädu lõkkekohal – õnneks vedas ilmaga, päike paistis, seega saime rahulikult grillida ning juttu puhuda.
Minul oli järgmisel päeval ka töövahetus, mis möödus kiirelt.
Pühapäeval käisin Irjel külas kellega jõime veini ja arutasime maailma asju.
Uut nädalat alustasime külastusega tädi Laine juurde, kes oli vahepeal saanud paar kiirituse seanssi, kuna tema peas olev kasvaja oli vahepeal veidi suuremaks kasvanud ja arstitädid arvasid, et seda peab veidi piirama – Laine oli aga täis elujõudu ja kamandas neid küllatulnud sugulasi, et kust peab veel umbrohtu eemaldama Vist saime ülesandega hakkama!
Lisaks sellele tülile oli veel paar reisijat pahandanud mu kolleegidega uksel, et miks neid sunniti nii kaua värava juures püsti seisma, ehk et maapeale teenindus oli nad juba justkui pardale lasknud aga tegelikult ei olnud lennuk veel reisijate vastuvõtuks valmis ja seega pidid nad värava koridoris seisma ja seal ootama millal koristajad oma tööd lõpetavad, millal meie veel peale koristajaid oma kontrolli lõpetame ja millal me nad alles pardale lubame…ja selles kõiges on ju ikka süüdi see ukse peale reisijaid tervitav pardameeskonna liige, eksole ju?
Aga lend ise möödus rahulikult ning juba kuumem õhtu ootas mind Londonis. Aga ei viitsinud ma kuskile minna, lugesin raamatut ja istusin oma majutuses.
Järgmine hommik oli aeglane kuid miskil kellal ma siiski panin jälle vormi selga ja suundusin lennujaama, sest minu seekordseks sihtkohaks oli Baltimore. Meeskonnas oli mul tuttav tagumine purser kuid kahjuks oli seekord pardal palju uusi kolleege ja ma pidin töötama äriklassis, kuna uutel kolleegidel ei olnud äriklassi kursust veel olnud. Aga need uued olid väga tublid!
Baltimore jõudsime õhtutunnil ning siis veel eksis meie bussijuht teelt ning kolmel korral ei keeranud sinna kuhu tal google maps käskis minna – ei saanudki aru miks. Nii et meie hotelli sõit võttis 20 minuti asemel miski 40 minutit aega – miskil hetkel me ikka juba väga nihelesime, et mis toimub. Hiljem saatis miski manager meile kõigile vabanduskirja ja ütles, et antud juht on saadetud tagasi koolitusele ningmeie lennufirma töötajaid ta enam ei sõiduta.
Mina ei viitsinud õhtul kuskil minna, suundusin magama, et siis hommikul pikemale jalutuskäigule minna. Hommikul ärkasin alles kella 4 ajal – mis on Ameerika kohta lausa suurepärane magamistulemus! Vedelesin siis veel mõned tunnid toas kuni 8 ajal oli juba avatud mõni söögikoht ja ma suundusin hommikust sööma. Valikuks sai miss Shirley nimeline diner, mis oli väga tore ja pannkoogid olid head. Kohv oli muidugi kohutav ja arve oli ka üsna huvitav. Aga nii need asjad seal riigis toimuvad. Edasi suundusin All Trailsist valitud kahele jalutusringile – ise arvasin, et pärast tulen taksoga hotelli tagasi aga kui ma oma sihtpunkti jõudsin siis otsustasin hotelli tagasi ka jalutada. Vahepeal tegin peatusi, päike paistis, oli laupäev, nii et rahvast jalutas ja väga mõnus oli!
Samal ajal toimus aga Mial lõpuaktus ja seal oli vapralt ka Mia suurim sõber, kellega koos ka pilti tehti :)
Vastu ööd suundusime tagasi Londoni poole ja mina üritasin Helsingi lennule peale saada kuid paraku oli seal veel hääletajaid ja kohti nappis, nii et mind jäeti maha. See aga tähendas seda, et Cara Mi ja Anton läksid kodust ära Üdrumale, kus juba Mia ja Kris ja Anneli ja loomulikult Lexi ees olid – Mana arvas, et ta ootab ikka minu ära ja lähme siis järgmisel päeval järgi.
Järgmisel päeval oli ka bussidega selline seis, et saime Ristile mineva bussi peale viimased kohad, Üdrumal peatuval bussil oli lausa lisabuss pandud aga pileteid sinna ei olnud, seega me ei julgenud ehkkui peale seda ootama jääda. Ristile tulid meile vastu Mia ja Mulka ja muidugi Lexi – siis suundusime tagasi Üdrumale, ning alustasime puhkamise ning jaanipäevaga. Esmalt suundusime Kullamaa järve ujuma – see meeldis Lexile, siis käisime jällegi Ristil, et veidi süüa ning siis hakkasime koduhoovil niitma ja lõket ette valmistama, ning peagi tegime sauna ja grilli ja lõket ja kõike muud mida ühel jaanipäeval tehakse. Meie lihtsalt tegime seda päeva võrra varem kuna õigel lõkke tegemise päeval pidime meie Mulkaga juba koju tagasi tulema, kuna mina läksin järgmisel hommikul vara lennukile ja Mulka pidi tööl olema tol päeval. Aga meie jaanipäev oli meeleolukas ja saun oli mõnus, ning lõke suur.
Õigel jaanipäeval lendasin mina Londoni poole – kus oli kuumalaine. Hommikul kui ma sinna jõudsin oli temperatuur veel enam vähem OK, kui ma paari tunni pärast uuesti välja läksin siis oli seal nagu miski soe sein ees. Termomeeter näitas 36 kraadi, nii et konditsioneeritud hotellitoas oli täitsa hea veidi puhata, et siis vastu õhtut vormiriietus selga panna ja sukad jalga ning suunduda Hong Kongi, kus oli temperatuur vaid 29 kraadi! Lend oli seekord üsna lühike, ainult 12.20, meeskond oli tore, mina töötasin traveller klassis ehk siis lennuki tagumises otsas lihtinimeste eest hoolt kandes. Reisijad olid täitsa toredad, kuigi enamuse ajast ikka tegeleti magamisega ja eriti palju miskied juturääkijaid köögis me ei kohanud.
Hong Kongi jõudes pidime pea terve meeskonnaga väikesele joogile minema, ma lubasin nendega veidi hiljem liituda kuna mu maniküür vajas veidike kohendamist. Olin leidnud miski ilusalongi kuhu ma siis olin maniküüri bronninud veel samaks õhtuks. Hind oli muidugi selline, et oma Julka juures oleksin selle raha eest saanud oma 3 maniküüri aga kuna 2 mu küünt olid sellised, et nendega ma tagasi lennata ei oleks soovinud, siis sinna teenusele ma nüüd suundusin. Koht oli ilus kuid kuna ma ei olnud teinud ettemaksu – mida sai teha vaid läbi Paypali ja ma mäleta millal ma seda viimati kasutasin ja seega ei hakanud selle konto taastamise tegelema vaid kinnitasin oma bronni ja tuiskasin kohale – siis tütarlaps vabandas ette ja taha ja seletas oma 5 korda, et bronn on tühistatud aga ma võin tulla umbes tunni aja pärast uuesti aga pean tegema ettemaksu. Ma siis oma 5 korda seletasin, et kas ma saaksin ettemaksu kohe salongis teha, et mul ei ole Paypali….seda pidin ikka mitu korda seletama kuni sain oma ettemaksu tehtud ning lubasin siis tunni pärast tagasi olla. Läksin siis sushit sööma – appi kui hea see oli!
Maniküür oli OK aga kindlasti mitte seda raha väärt mis minult kasseeriti. Ning kui ma hotelli tagasi jõudsin siis oli meeskond juba ammugi kuskil linna peal ja ma ei viitsinud enam kuskile minna kui vaid oma voodisse.
Järgmisel päeval oli mul plaan minna pikale matkaringile ja lõpetada see rannas. Kui ma hommikul silmad lahti tegin siis sadas sellist kerget vihma ja ma arvasin paremaks silmad kinni panna ja edasi magada ;) Kui ma siis juba päriselt ärkamisega tegelesinja arvasin, et nüüd on aeg väljumisele mõelda, siis oli vihmasadu sellise hoo sisse saanud, et vahet polnud kas minna õue või siis duši alla. Seega vedelesin siis veel toas ja ootasin, et see veesurve seal õues jääks väiksemaks. Sain aru, et pean omad plaanid ka ümber tegema ning ilmselt rannaga lõppevale matkarajale ei ole vaja minna…Õnneks oli mul tegemata asjade nimekirjas veel mõni asi, nt. Kowloonis, poolsaare ots mis on Hong Kongi saarest üle lahe, asus siis üks tempel mis mul oli täitsa külastamata. Templi nimi on Sik Sik Yuen Wong Tai Sin, ning see oli väga ilus! Sealne vaikuse aed oli veel eriti ilus. Ja endiselt kallas vihma halastamatult. Peale templi külastust sõin ühed nuudlid templi kõrval asuvas ostukeskuses sest vihmaga ei viitsinud miskit muud kohta otsima minna. Peale seda jalutasin veidi ümbruskonnas, siis sõitsin metrooga Ladies Marketile ja uudistasin seda – soetasin Krisile Mahjongi mängu – see tundub küll nii keeruline, et peame ka kuskile kursusele minema enne kui seda mängima saame hakata. Siis otsisin miskit kohvikut ja leidsin ühe google mapsist ning asusin selle poole liikuma. Veidi pidin ümber kvartali ringe tegema, enne kui kohviku ühe koleda kortermaja 4ndalt korruselt leidsin ja siis muidugi selgus, et nad arveldavad vaid sularahas, mida mul muidugi ei olnud. Otsustasin siis bussiga tagasi Hong Kongi poole minna ja kuskil hotelli juures mõne joogi teha. Google maps teadis nõu anda, et buss number 64 viib mind sealtsamast kohe hotelli kõrvale ja ma ei peaks enne tunnelit isegi bussi vahetama. No suurepärane ju! Leidsin ka peatuse ning seal oli tõesti see buss kirjas ja lubadus, et see käib iga 8-12 minuti sees. No seisin mina seal peatuses oma 40 minutit ja kõik muud bussid olid juba mitmekordselt möödunud kuid minu bussi ei olnud. Tegin siis plaani ümber ja läksin järgmise bussi peale millega ma sain tunneli juurde ja sealt edasi siis järgmise bussiga hotelli juurde. Ja ma ei viitsinudki enam kuskile minna vaid vaatasin Netflixist miskit seriaali ja siis jäingi juba magama.
Hong Kongi jõudes pidime pea terve meeskonnaga väikesele joogile minema, ma lubasin nendega veidi hiljem liituda kuna mu maniküür vajas veidike kohendamist. Olin leidnud miski ilusalongi kuhu ma siis olin maniküüri bronninud veel samaks õhtuks. Hind oli muidugi selline, et oma Julka juures oleksin selle raha eest saanud oma 3 maniküüri aga kuna 2 mu küünt olid sellised, et nendega ma tagasi lennata ei oleks soovinud, siis sinna teenusele ma nüüd suundusin. Koht oli ilus kuid kuna ma ei olnud teinud ettemaksu – mida sai teha vaid läbi Paypali ja ma mäleta millal ma seda viimati kasutasin ja seega ei hakanud selle konto taastamise tegelema vaid kinnitasin oma bronni ja tuiskasin kohale – siis tütarlaps vabandas ette ja taha ja seletas oma 5 korda, et bronn on tühistatud aga ma võin tulla umbes tunni aja pärast uuesti aga pean tegema ettemaksu. Ma siis oma 5 korda seletasin, et kas ma saaksin ettemaksu kohe salongis teha, et mul ei ole Paypali….seda pidin ikka mitu korda seletama kuni sain oma ettemaksu tehtud ning lubasin siis tunni pärast tagasi olla. Läksin siis sushit sööma – appi kui hea see oli!
Maniküür oli OK aga kindlasti mitte seda raha väärt mis minult kasseeriti. Ning kui ma hotelli tagasi jõudsin siis oli meeskond juba ammugi kuskil linna peal ja ma ei viitsinud enam kuskile minna kui vaid oma voodisse.
Järgmisel päeval oli mul plaan minna pikale matkaringile ja lõpetada see rannas. Kui ma hommikul silmad lahti tegin siis sadas sellist kerget vihma ja ma arvasin paremaks silmad kinni panna ja edasi magada ;) Kui ma siis juba päriselt ärkamisega tegelesinja arvasin, et nüüd on aeg väljumisele mõelda, siis oli vihmasadu sellise hoo sisse saanud, et vahet polnud kas minna õue või siis duši alla. Seega vedelesin siis veel toas ja ootasin, et see veesurve seal õues jääks väiksemaks. Sain aru, et pean omad plaanid ka ümber tegema ning ilmselt rannaga lõppevale matkarajale ei ole vaja minna…Õnneks oli mul tegemata asjade nimekirjas veel mõni asi, nt. Kowloonis, poolsaare ots mis on Hong Kongi saarest üle lahe, asus siis üks tempel mis mul oli täitsa külastamata. Templi nimi on Sik Sik Yuen Wong Tai Sin, ning see oli väga ilus! Sealne vaikuse aed oli veel eriti ilus. Ja endiselt kallas vihma halastamatult. Peale templi külastust sõin ühed nuudlid templi kõrval asuvas ostukeskuses sest vihmaga ei viitsinud miskit muud kohta otsima minna. Peale seda jalutasin veidi ümbruskonnas, siis sõitsin metrooga Ladies Marketile ja uudistasin seda – soetasin Krisile Mahjongi mängu – see tundub küll nii keeruline, et peame ka kuskile kursusele minema enne kui seda mängima saame hakata. Siis otsisin miskit kohvikut ja leidsin ühe google mapsist ning asusin selle poole liikuma. Veidi pidin ümber kvartali ringe tegema, enne kui kohviku ühe koleda kortermaja 4ndalt korruselt leidsin ja siis muidugi selgus, et nad arveldavad vaid sularahas, mida mul muidugi ei olnud. Otsustasin siis bussiga tagasi Hong Kongi poole minna ja kuskil hotelli juures mõne joogi teha. Google maps teadis nõu anda, et buss number 64 viib mind sealtsamast kohe hotelli kõrvale ja ma ei peaks enne tunnelit isegi bussi vahetama. No suurepärane ju! Leidsin ka peatuse ning seal oli tõesti see buss kirjas ja lubadus, et see käib iga 8-12 minuti sees. No seisin mina seal peatuses oma 40 minutit ja kõik muud bussid olid juba mitmekordselt möödunud kuid minu bussi ei olnud. Tegin siis plaani ümber ja läksin järgmise bussi peale millega ma sain tunneli juurde ja sealt edasi siis järgmise bussiga hotelli juurde. Ja ma ei viitsinudki enam kuskile minna vaid vaatasin Netflixist miskit seriaali ja siis jäingi juba magama.
Järgmisel hommikul oli ilm ilus ning ma suundusin matkaringile: seekord siis Aberdeeni veehoidlate ümber. Rada kulges esmalt lihtsalt ainult ja ainult ülesmäge, siis olin miskil terviserajal, siis uuesti üles mäkke, jalutasin eramajade rajoonis, siis sattus mulle teele toidupood, kust soetasin omale joogi ning õuna ja siis olin park-metsas kus oli ka veidi loodust. Seal olid ka toredad pikniku kohad kus sai vahepeal istuda ja õuna süüa ning raamatut lugeda. Kui matkaraja lõppu sain, siis suundusin bussi peale ja seekord tuli õige buss suhteliselt kiirelt ja peagi olin hotellis.
Vahetasin riided ning suundusin veel sööma, siis jõudsin veel väikese une teha ja siis alles oli kokkusaamine ning suundusime tagasilennule. Seekord oli lennuajaks 13.40 ning meie puhkeaeg oli lausa 4.25. Reisijad olid toredad, mõnega sai pikemalt juttu ajada ning meeskond oli samuti endiselt tore!
Londonis tegin oma kojumineku plaanid ümber kuna Helsingist Tallinna suunduvad lennud olid kõik täis, nii et ma suundusin hoopis Stockholmi. Paraku jäeti mind ka sealt Tallinna suunduvast lennust maha ning väravatädi ütles, et ka õhtune lend on täis. Ma ei olnud ainuke kes seal ootel oli. Uurisin kohe teistelt ohvritelt et kuhu nemad edasi suunduvad: ühel tüdrukul oli õhtusele lennule kindel koht olemas, ning siis oli veel üks noorte paar, kes ütlesid, et nad peavad mõtlema mis nad edasi teevad kuid et nad kindlasti Finnairi peale ei lähe. Ma siis suundusin ikka nüüd Helsingisse – ning kuna esimene kellaajaliselt sobiv Tallinna lend hilines, siis peale Stockist maandumist suundusin sinna ja uurisin, et ehk saan ennast selle peale ümber kirja panna ja siis oodata, et kas sinna jääb vaba koht. Algul oli väravatüdruk küll väga tõrjuv ja arvas, et mu pagas ei jõua ja ei tea kas on ikka mõtet oodata, et lend on täis aga kui ma talle avaldasin, et ka kõik järgnevad lennud on täis, siis ta ikka lubas mind ootele panna sellele lennule. Ma olin muidugi ka Anneli juba ootele pannud, et kui ma sellele lennule ei saa, siis suundun hoopis tema juurde ja teen oma esmaspäevased plaanid hoopis ümber. Ja ohh imet, kaks inimest jäid tulemata ja lõpus teatas väravatüdruk, et ma saan peale ning ka mu pagas on sellel lennul peal Ja varsti olingi juba kodus.
Londonis tegin oma kojumineku plaanid ümber kuna Helsingist Tallinna suunduvad lennud olid kõik täis, nii et ma suundusin hoopis Stockholmi. Paraku jäeti mind ka sealt Tallinna suunduvast lennust maha ning väravatädi ütles, et ka õhtune lend on täis. Ma ei olnud ainuke kes seal ootel oli. Uurisin kohe teistelt ohvritelt et kuhu nemad edasi suunduvad: ühel tüdrukul oli õhtusele lennule kindel koht olemas, ning siis oli veel üks noorte paar, kes ütlesid, et nad peavad mõtlema mis nad edasi teevad kuid et nad kindlasti Finnairi peale ei lähe. Ma siis suundusin ikka nüüd Helsingisse – ning kuna esimene kellaajaliselt sobiv Tallinna lend hilines, siis peale Stockist maandumist suundusin sinna ja uurisin, et ehk saan ennast selle peale ümber kirja panna ja siis oodata, et kas sinna jääb vaba koht. Algul oli väravatüdruk küll väga tõrjuv ja arvas, et mu pagas ei jõua ja ei tea kas on ikka mõtet oodata, et lend on täis aga kui ma talle avaldasin, et ka kõik järgnevad lennud on täis, siis ta ikka lubas mind ootele panna sellele lennule. Ma olin muidugi ka Anneli juba ootele pannud, et kui ma sellele lennule ei saa, siis suundun hoopis tema juurde ja teen oma esmaspäevased plaanid hoopis ümber. Ja ohh imet, kaks inimest jäid tulemata ja lõpus teatas väravatüdruk, et ma saan peale ning ka mu pagas on sellel lennul peal Ja varsti olingi juba kodus.
