laupäev, 22. juuni 2019

Veebruar

Uus lennunädal algas Veneetsia lennuga, kus poole lennu peal teatasid piloodid meile, et nad ei ole kindlad kas meie telik, mis siis lennukit maa peal toetab püsti, on ikka töökorras, kuna miski signaallamp hakkas keset lendu põlema :) Igaljuhul panime me pintsakud selga ja mobiiltelefonid nende taskutesse JNing mõtlesime läbi võimalikud evakuatsiooniskeemid… Maandumisel olime väga vaikselt ja muudkui ootasime, et kas kaldume kuhugi….aga ei midagi JMa vaatasin kolleegile otsa ja veinitasin: boo-ooring LKuid tegelikult oli meil hea meel, et kõik õnnelikult lõppes. Hotelli jõudes, tegime kiire riietevahetuse ja kimasime osadega linna peale laiama ja de-briifi tegema. Reaalsuses tähendas, see muidugi ühest joogi-söögikohast teise liikumist, et ikka proovida, kas erinevad veinid maitsevad samamoodi, sõltuvalt kas istuda päikese käes või varjus. Ning nii möödus meil jutustades ja kohti vahetades üsna mitu tundi, kuni pidime juba tagasi hotelli minema, et hommikul jällegi lendu minna. Väga tore oli kuigi Veneetsiat nägime seekord vähe.
Järgmisel päeval ootas meid aga Rooma ja meil oli esimeses reas väga eriline reisija, kelle nimeks on Julia Roberts! Ja ta ongi päriselt olemas ja ta ongi täpselt nii ilus nagu ta teleka seest paistab!
Roomas suundusin seekord üksinda jalutuskäigule, mille käigus sattusin loomulikult pizzat sööma, see oli eriti hea seekord, kuna ei sisaldanud tomatipastat.


Londonis sain kokku Johni ja Heleniga, seekord tegelesime eriti ohtralt prantsuse keelega, kuna saime aru, et maailma me parandada ei suuda. Ning nagu ikka, jagus ka süüa ja juua, nii et oli üks tore õhtu!
Kohtusin ka Carolinega, kellega sõime õhtust Hampton Hilli uues peenes pubis, Beech House. See oli üks väga populaarne koht, kus söök oli suurepärane ning väga kaunilt serveeritud. Ning juttu sai ka rahulikult ajada.
Pühapäev ootas mind Milaanos, kus sadas niimoodi vihma nagu homset päeva enam ei olekski. Vaatamata sellele läksin väikesele jalutusringile ja suutsin oma 10 000 sammu täis sammuda. Ega peale minu kedagi kuskil ei jalutanud, kuna sadas vihma ja ühtlasi oli pühapäev, mis Itaalias tähendab seda, et kõik on omas kodus ja tegelevad seal miskit tähtsate asjadega. 
Nädal algas kiire Amsterdami otsaga, kus oli pardal ka üks eesti nimega reisija kuid kes lähemal vaatlusel osutus vist siiski sakslaseks ja seega ma ei hakanud teda tülitama… Peale lendu kohtusin Alaniga, kellega sõime koos lõunat ja panime kogu maailma lennundise paika, ning ju meid kuuldi, sest mulle anti järgmiseks päevaks vaba päev ja ma sain juba varahommikul alustada koduteed J



Tallinna Lennujaamas istusin oma lemmik 49ndasse bussi ja seekord sattus selline tore bussijuht, kes ei teadnud kuidas antud liin täpselt kulgema peaks. Ja kuidas siis ikka oma teadmisi laiendada, loomulikult tuleb küsida reisijate käest, et kus peatuda ja milline peaks olema edasine suund. Reisijad on sellel liinil lahked, naaberriigi keelt kõnelevad mammid, kes loomulikult aitasid hättasattunud bussijuhti. Ning veidikese hilinemisega saidki kõik sõitjad sinna kuhu soovisid ja ka mina oma lõpp-peatusse. Ja kuna kogu see reisimine oli sellise pika aja võtnud, siis tegin koju jõudes kõigepealt väikese une.
Kodu lähistel oli mul selline tore auto, sellise sildiga:


Uuel hommikul suundusin jällegi Rohuneeme suusaradadele, et suusavormi lihvida, paraku jäi see lihv veidi lühemaks kui olin plaaninud kuna öösel oli sadanud ilus kohev lumi ja see ei tekitanud mingit libisemist minu üsna vanal ajal hooldatud suuskadel. Aga värske õhk oli ikka mõnus!
Siis suundusin Itikule külla, nii tore oli! Peagi saabus ka suur Siim ja me saime jällegi kõik maailma asjad ära lahendatud, eriti laialdast ning detailset lähenemist vajas lugu minu kohtumisest Julia Robertsiga J
Loomulikult käisin Pilatese tunnis, siis kohtusin hr. DJga, kes üllatas mind tohutu tulbikimbuga, sest oli ju sõbrapäev!
Ning ülejäänud päeva vedelesin voodis, kuna mind oli tabanud tavapärane kõhuvalu. Reedel oli aga uus päev, ning uus hingamine, seega kimasin Pilatesesse ja õhtul EnnuRatas nimelisele üritusele. Seekord oli juubelipidu, ehk et esinejate nimekiri oli eriti uhke, nende seas ka minu lapsepõlve lemmik: Kukerpillid. Loomulikult tuli esitamisele ka Oi Külad, Oi Kõrtsid…ja ka teised ’78 aasta hitid! Kukerpillid läksid rahvale jube hästi peale, tantsu ja tralli jätkus kõigiks kolmeks setiks. Juur ja Oja olid samuti toredad! Publiku seas oli nii palju kuulsusi, et kohati tundus, et oleme isegi kuulsad – Reet muidugi oligi, sest ta ikka tundis üsna mitut inimest seltskonnast, mina muidugi ei tundnud/teadnud kedagi. Kell 2.35 olime juba kodus ja suundusime magama.


Laupäeval tegin omale koduse päeva, ehk siis sain kokku oma 1200 sammu, suundudes ühelt diivanilt teisele, ning vahepeal ka vetsu külastades. Õhtu lõppes Victor Crone võiduga.
Tartu Maratoni päeval suundusime Reeda ja Rheaga suusakilomeetreid koguma Rohuneeme radadele…kuid pikalt me neid koguda ei saanud, kuna lumi oli metsa alt lahkunud, ning kohtades kus teda veel oli, oli see nii jäiseks muutunud, et suusatada seal ei olnud võimalik. Hera ja Nora tegelesid samal ajal kelgutamisega, või siis pigem päevitamisega, kuid peagi kimasime kodu poole, kus meid ootas saun ja frikadelli supp koos frikadellidega, ema Estri tehtud. Ning Nora pani kokku majade puzzle, mida seni polnud keegi kokku suutnud panna. Õhtu oli seega väga meeleolukas!
Esmaspäeval suundusin juba Londonisse, ning seekord tuli mind lennujaama saatma eriti kauge külaline Nora, kes polnudki kunagi Tallinna Lennujaamas käinud. Lennujaam kubises ka erinevatest kuulsustest, kes kõik mingitele lendudele suundusid…nii et meil Noraga oli uudistamist palju.


Ning kuna suundusin oma lennufirma lennuga, siis miskipärast tõsteti mind jällegi äriklassi istuma ja seega Londonisse jõudes olin üsna palju šampanjat ära tarbinud.
Töönädal algas Rooma ööpeatuse ja suurepärase meeskonnaga. Isegi piloodid olid väga toredad. Loomulikult sai tarbitud nii gluteeni tooteid kui ka erinevat värvi viinamarja jooke. Ja juttu jätkus kauemaks. Ühe kolleegiga, avastasime järgmisel hommikul, et olime hotelli fuajees teinud pilte veel üsna hilisel õhtutunnil ja mõlemad pidime tunnistama, et meie kohver oli laitmatult pakitud, ise me ei mäletanud ei fotosessioonist ega ka kohvrite pakkimisest midagi. Aga pr. Daviniaga on meil ennegi selliseid toredaid lende ja ajaveetmist olnud. Järgmine päev ootas meid sama meeskonnaga Amsterdam, seal pidime korralikumalt käituma...ja seega tarbisime rohkem rohelist salatit, juustu ja liha, kuid veidi ka viinamarja jooke. 
Londonisse jõudes sain kokku Elenaga, kellega tegime erinevaid iluprotseduure, siis leidsime ühe uue toreda restorani kus õhtust sõime, ja kuna ma ööseks Elena juurde jäin, siis jõudsime ka Pablo Escobarist filmi vaadata. See oli kohati väga vägivaldne kuid siiski huvitav. 
Järgmine päev ootas mind Frankfurt ja seega ostunimekiri DMi poes... ega ma muud midagi ei teinudki, kuna mu eelmine trip vajas veel veidi kontidest väljaajamist :) Minu menüü oli selline:


Edasi oli Londonis udu ja seega oli meie lennuplaan veidike sassis ja tööpäev venis eriti pikaks. Seetõttu sain ka järgmiseks päevaks valve ja sealt Stockholmi lennu, seda siis 24 veebruaril. Ja leidsin pardalt eestlased! Pahandasin nendega, et mulle kiluvõileibu ei toodud...kuid nad andsid mulle siis sini-must-valges paberis pidukommid, mis olid muide väga head! Igal juhul olid nad väga toredad, huumorimeelega reisisellid :) Pakkisin neile külakostiks kaasa ka väikese “Brezhnevi” pakikese, erinevat värvi jookidega.
Ja nüüd on juba 26 veebruar ja ma istun Tallinna lennul- seekord on Helsingist Tallinna suundumas 10 reisijat! Sellist nalja ei ole ma varem näinud ;)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar