Juuli algas siis sellega, et Cara Mi saabus Londonisse, sest oli ju algamas Wimbledon. Mina tulin lennust ja uidugi hilinesin aga Cara Mi oli nii tubli, et rahulikult ootas mind terminali kohvikus.
Suundusime siis hotelli, kus me küll veel tuba ei saanud aga jätsime oma kohvrid sinna ja suundusime siis bussiga Twickenhami, et sealt mööda jõeäärt jalutades jõuda Richmondi. Twickenhamis oli juba miski toidufestival, nii et kõik söögikohad pakkusid oma hõrgutisi juba tänavatel ning veel enam siis jõepromenaadil, rahvast oli palju, päike paistis ning väga mõnus oli. Richmondis vaatasime kuidas miski onud kriketit mängisid. Ja no mitte midagi sellest mängust aru ei saa Aga tore oli vaadata ikkagi!
Pühapäeval oli meil Londoni päev, esmalt jalutasime Sohos, siis saime omale mõlemad uued kulmud ning siis vaatasime juba nendega edasi mööda linna. Ning poolest päevast ootas meid muusikal nimega We Will Rock You – ma olen üsna mitu korda käinud erinevates teatrites ja vaadanud igasuguseid muusikale ja tihti väga odavatel istekohtadel, kuid nii ebamugavat tooli ei olnud ma enne kohanud. Aga muusika ning esinejad olid suurepärased, nii et õnneks kulges aeg ruttu! Peale etendust suundusime rongi peale, et sõita Whittonisse. Seal ootas meid sõber Charlie, kes viis meid jõe äärde pubisse – oli ju pühpäeva ja kes siis Inglismaal elab pühapäeval ilma “Sunday Roast”ita ning nii me siis väikese söögi ja joogi ning jutuajamise tegimegi.
Ning enne hilisõhtut saabus veel Anneli, kellel oli muid kohustusi enne kui ta Wimbledoni lainele sai ennast viia ja seega saabus ta vaid mõned tunnid enne kui me juba ärkama pidime ning siis suundusime esimese metrooga Wimbledoni, et end siis järjekorda ehk siis Queue’sse sättida. Wimbledoni tennisturniir on siis selline eriline, et üldala pileteid muudmoodi soetada ei saa kui vaid järjekorras seismise läbi ning järjekorras võid olla kas siis juba eelmisel päeval, et siis järgmisel varahommikul kohal olla või sama päeva hommikul järtsu asuda. Hea on kohal olla juba enne kella 6 hommikul – piletimüük algad kell 9.30 ning väravad avatakse 10.00, esimesed mängud algavad välisväljakutel kell 11.00. Meie olime kohal veidi peale 6 ning saime omale Queue kaardid numbritega 5425/26/27. See ei ole veel pilet vaid see on järjekorranumber kuid piletit saad osta vaid seda kaarti esitades ehk et näidates et oled enne ikka vaeva näinud ning järjekorras seisnud. Esimesed 1000 kuni 1500 saavad ehk ka valida kas soovivad esimesele või keskväljakule piletit soetada, sest ka nendele väljakutele on varajastel kohal olijatel võimalik veel kohti saada. Järjekorras olles saab tegeleda erinevate asjadega, kes loeb, kes suhtleb naabritega, kes mängib kaarte, keegi käib vahepeal teed toomas, keegi käib tualetis, keegi toob süüa, jne. Aeg-ajalt liigutakse edasi terve reaga, ehk et reeglite järgi peab keegi seltkonnast alati olema järjekorras ning kui oled üksi siis ei tohi eemal viibida rohkem kui 30 minutit korraga.
Õnneks oli sel turniiri esimesel päeval ilm ilus ning kuna me olime nii väikeste numbritega kaardid saanud, siis mina ikka arvasin, et saame esimesteks mängudeks sisse. Alguses liikuski järjekord üsna hästi, sel ajal kui liikuma hakati aga siis tekkis miski seiskumine ning see seiskumine kestis nii 2 tundi ehk et meie saime sisse alles kella 14 paiku ehk et Kaia turniir oli selleks ajaks juba läbi kuid meil oli veel lootust Anetti näha. Kohe kui sisse saime, hakkas vihma sadama ja seega varjusime poodi ja asusime Wimbledoni nänni soetama
Peagi lõppes sadu kuid see muidugi lükkas mänge edasi. Meie jalutasime väljakute vahel ja vaatasime ühte ja teist mängu, siis istusime veidi Henmann Hill’il ja vaatasime mis toimub keskväljakul ning esimesel. Ja lõpuks maandusime Alexander Bubliku mängu vaatama kuna sama väljaku järgmine mäng oli Anetti oma. Anneli käis veel Emil Ruusuvuori mängu vaatamas kuid tuli siis igaks juhuks valmis juba Anetti ootama. Bubliku mäng oli nagu teatrietendus – Bublik muudkui suhtles vaatajaskonnaga ja tegi seda veel erinevates keeltes – nii vene kui inglise keeles: küll tal oli mure, et ta ei viitsiks homme tagasi tulla turniirile, et parema meelega läheks ta koju, siis oli jällegi mure, et tegelikult tahaks ta ikkagi järgmisse ringi saada, siis oli liiga tugev tuul, siis oli tuul vastasele koormaks ning siis oli Bublikul külm, jne. Ühesõnaga oli selline tore etendus. Paraku selle mängu ajal selgus, et Anetti mäng on edasi lükatud järgmisele päevale, sedakorda siis kuna hakkas juba pimedaks minema. Seega vaatasime Bubliku etenduse lõpuni, mille kangelane võitis, ning siis suundusime vaikselt minekule – enne väljumist soetatud tee ilmselgelt päästis meid külmumisest, sest õhtul oli päris jahedaks läinud.
Järgmise päeva ilmaennustus oli selline, et hommikul oleks veel saanud tennist mängida kuid poolest hommikust lubas vihma ja mitte vähe. Seega otsustasime, et teeme Londoni päeva ja võitleme vihma vastu linna peal jalutades. Ruth ja Cara Mi läksid Ruthi sõbranna Sallyga kokku saama – sõime koos lõunat ja jutustasime kõik maailma jutud ära – me polnud vist kokku saanud koroona ajast alates. Cara Mi kommenteeris, et Sally kasutas paari sõna mida tema ei teadnud Aga tore oli meil ikka, ning kui me restosse sisse astusime siis hakkas sadama ja see sadu muudkui süvenes nii, et me saime aru, et olime teinud õige otsuse tennise osas – kõik välisväljakute mängud sel päeval lükati edasi Anneli oli samal ajal omale uusi kulme saamas ning siis jalutas veidi ringi ja me kohtusime uuesti Soho kandis ja läbi vihma üritasime siis veidi poodelda, siis tuli meil hea mõte vaadata ikka üle Big Ben – teel sinna kohtasime sooneutraalset valgusfoori, mida me siis pikalt uudistasime ning siis leidsime ühe toreda pubi, kus me gin&tonicut jõime kuna vihm muutus juba üsna tüütuks. Ja Big Ben oli omal kohal, isegi Downing street 10 oli omal kohal kuigi kõik seal ümbruses oli väga märg.
Järgmiseks hommikuks oli meil hoopis teine strateegia, sest seekord oli Anetti mäng esimeseks mänguks tõstetud, ehk siis kell 11.00. Seega arvasime paremaks minna järjekorda hoopis taksoga, et jõuda enne esimest metroorongi saabumist. Ja see meil ka õnnestus, seekord saime järjekorranumbrid 1600 ringis ja see oli väga uhke number. Sisse saime ka üsna normaalsel ajal, ning enne Anetti mängu algust istusime juba seal väljaku ääres. Ning siis saabus vihm ja mäng lükati edasi, ja nii kaks korda aga siis saabus suur päike ja me saime ikka Anettile kaasa elada Selle mängu ta võitis.
Meie uudistasime siis muid mänge kuni suundusime Matteo Berrettini mängule – ta mängis miski teise itaallase vastu, ning pealtvaatajaid olid ka enamus nende kaasmaalased – üsna tore oli seal tribüünil istuda. Ning siis saabus hetk kui Matteo hakkas särki vahetama ja pealtvaatajad hullusid – mängule ei elanud keegi nii hoogsalt kaasa kui sellele hetkele…
Ja kui kõik tennis vaadatud oli, siis suundusime tagasi hotelli ja hakkasime magama, sest hommikul vara suundusid Anneli ja Cara Mi lennule Ma saatsin nad lennujaama, ning siis suundusin veel tagasi magama. Poolest päevast aga pidin hotellist välja kolima ja suundusin siis kaardilt leitud Hounslow lähedal asuvat roheala uudistama – see oli üsna tore kuid kuna paar päeva oli uhkelt vihma sadanud siis osad teerajad olid märjad ja ma ei hakanud neid läbi uurima. Kui ma pargist teises otsas väljusin siis seal oli suur silt, et olge siin pargis ettevaatlikud, siin on palju usse !
Ning õhtul ootas mind ees lend Sao Paolosse. Lend möödus rahulikult, nagu sellele lennule kohane, oli meil pardal paar väljasaadetut kuid seekord nad käitusid rahulikult. Meeskond oli seekord selline igaüks veidi omaette, keegi ei teainud miskeid ühiseid plaane kuigi üks tüdrukutest oli juba enne saatnud kõigile maili, et lähme koos väljasõidule – mina olin kohe nõus, paar inimest veel mõtlesid aga kui järgmisel päeval väljasõidule läksime, siis olime Liannega kahekesi Esmalt suundusime linnast välja kuskile mäe otsa vaateid uudistama, seal oli üsna tuuline – tegime väikese jalutuskäigu ning pildid ja siis sõitsime edasi jugade juurde – need ei olnud küll Iguazu mõõtu aga ilusad ikkagi – mina muidugi arvasin, et peame ka vette minema, et siis ei pea enam tagasi tulema samasse kohta.
Ning peale värskendavat vette kastmist, suundusime veel väikese järve juurde ning seal kanuutasime ning sõime lõunat, siis veel päevitasime ning jõime kokteile. Ja siis oligi aeg tagasi hotelli poole suunduda.
Järgmisel hommikul olin hommikusöögi ukse taga juba enne avamist! Peagi saabusid ka teised kolleegid ja peale mitmetunnist kohvijoomist ja puuviljade söömist, suundusime veel paari kolleegiga turule, mis on ühel suurel avenüül igal pühapäeval. Nimelt suletakse see avenüü autodele liikluseks ja seega saavad ratturid ja jooksjad ning ka jalutajad kasutada seda teed. Avenüü äärtes on aga kohalike kunstnike turg. Sel hommikul oli seal veidi vaikne, eks me olime vist liiga vara kohal ka, ning just oli lõppenud vihmasadu.
Veidi jalutasime ja uudistasime erinevaid asju ning siis oligi aeg suunduda tagasi hotelli, et end ilusaks teha ja suunduda tagasilennule Londonisse. Mina aga sealt edasi läbi väikeste viperuste Tallinna.
Järgmisel päeval tuli meile Anneli ja Lexi, kellega hakkasime koos aega veetma, käisime rannas ja siis Rohuneemes ujumas – Lexi oli väga rõõmus.
Kolmapäeval suundusin hooldekodusse tööle aga peale tunniajalist tegutsemist sain aru, et mul on ikka veidi kehva olla. Õnneks saime vahetused nii ümber paigutada, et ma saingi koju minna ja heitsin koheselt magama ning magasin kuni kella kuueni õhtul.
Õhtul oli mul selline veidi « tatt peas » tunne aga samas midagi välja ei tulnud, tegin sooja jalavanni ja heitsin uuesti magama. Hommikuks oli jälle väga hea olla, suundusin Julia juurde maniküüri ja pediküüri ja siis sahmisin veel ja pakkisin asju, sest reedel algas Emad-Tütred reis Läänemaale. Reede hommikul suundusimegi oma rendibussile järgi, pakkisime asjad peale ning korjasime kõik osalised kokku ja alustasime oma retke. Esimene peatus oli Padise klooster, kus meil oli giidiga ekskursioon – giidiks meie oma sugulane Kadri Väga tore koht oli, nii et kes veel ei ole Padise kloostris käinud, palun minge ja kindlasti võtke giid!
Jagasime toad ära ja suundusime Jugapuulaane matkaringile – paraku ei kohanud ühtegi jugapuud. Siis vaatasime üle tsaariaegse munakivitee, ning üritasime leida ka seda raadiosidemasti mille teenindamiseks munakivitee ehitati aga seda me ei leidnud
Siis vaatasime üle Peraküla ja julgemad käisid isegi ujumas – minul muidugi ema ei lubanud ujuma minna. Ja siis oligi aeg käes, et minna vastu Kaisale, kes tuli peale tööpäeva bussiga Nõvale ning siis asusime grillima ja saunatama. Algul tundus küll, et selle grillimisega läheb meil kehvasti aga mitu nõukogude naist said grillile tule alla ja peagi saime oma kalurikülla kaasa võetud kala sütele asetada.
Hommikut alustasime rannas, esmalt otsisime sobivat ja siis maandusime ikkagi Peraküla rannas. Ja kuna oli avatud talude päevad, siis leidsime omale lavendli talu mida me külastasime. 3 ilusat lavendli põldu, millel siis soovijad said pilte teha ja raha eest ka lavendli kimpe omale korjata. Loomulikult oli rahvast murdu ja kui meil pildid tehtud, siis suundusime hoopis Kloostrimetsa siidritallu. See oli meie oma üritus ja ilma avatud talude päevadega. Seal oli meil ekskursioon, siis maitsmine ning meile pakuti ka kergeid suupisteid omast toodangust. Ning siis saime veel parimaid tooteid kaasa soetada. Ja see talu oli üks väga tore talu ja kõigile meeldis see siider väga!
Õhtut läksime veetma koos nendesamade siidritega oma koduküla randa, et seal esmalt veidi ujuda – pea kõik tulid vette! Ning siis hakkasime ootama päiekseloojangut, mis oli väga ilus.
Viimast hommikut alustasime nii, et minul oli selline väga krõbisev hääl, ehk et kõik vaatasid mind kaastundlikult ja palusid mul mitte rääkida. Aga teate ju küll, et ma ei ole eriti vaikne ;)
Suundusime Keibu Lepaaugu juurde, kus oli tohutul hulgal telkijaid ja tohutult tugev tuul, seega sammusime edasi Keibu randa – seal oli nii ilus ! Vedelesime seal ja lihtsalt puhkasime, nii tore oli ! Ning peale lõunat suundusime Dirhami kalakohvikusse, kus uudistasime lähenevaid vihmapilvi mis meile oma vihma ei jaganud kuid söök ja jook olid suurepärased ja teenindus ka väga esmaklassiline. Ning siis oligi aeg hakata tagasiteele asuma
Uus nädal algas siis hääletuna hooldekodus, proua sopranile, kes on üks meie klient, väga meeldis mu kriiksuv hääl. Nii et nalja sai seal palju!
Teisipäeva õhtul oli Irje juures grilliõhtu, mis ilmaolude tõttu küll toimus tubastes oludes. Mängisime ka õhtu lõppedes ühte huvitavat numbrimängu, mille nime ma muidugi ei mäleta aga mõtlme pidi seal üsna palju. Annely oskas seda mängu juba enne nii et meie Irjega hakkasime alles lõpupoole aru saama mis suunas mõtlema peaks.
Nädalasse mahtus muidugi veel mitu ujumist, nii hommikul kui ka õhtul, sest seda soojemat merevett tuleb ju ruttu ära kasutada, enne kui ta jälle kuskile mujale minema läheb.
Ning peagi pidingi juba pakkima kohvri ja seda tegi ka Nora, kes ühines minuga järjekordsele Sao Paolo tripile.
Veidi oli küll kahtlane, et kas Nora saab lennule peale ja me igaks juhuks tegime talle ka plaani Londoni külastamise jaoks…kuid kõik lõppes õnnelikult ning Nora istus peagi mugavas toolis ja lürpis enne õhkutõusu shampanjat.
Lend möödus väikese minestamisega, nimelt üks pereisa lihtsalt kukkus tualeti ukse taga kokku, õnneks sain ta kinni püütud ja midagi hullu ei juhtunud, pikutas veidi meie juures köögipõrandal jalad toolil, ja kui juba normaalse värvi tagasi sai, siis aitasime ta istuma ning peagi suundus ta juba oma kohale tagasi - miskid minutid olid tal ajaloost kadunud aga ega siis kõike ei peagi mäletama - maha minnes tuli ta ja kallistas mind!
Noraga suundusime peale hotelli saabumist kohvikusse ja siis sõitsime külakesse nimega Embu des Artes, kus oli iganädalane turg, erinevad kunstnikud müüsid oma kätetööd. Linnake on ise nagu väike kunstimuuseum - iga maja erinevat värvi ja erinevate dekoratsioonidega, väikesed tänavad ilusate lilledega ning rõõmsad inimesed seal ringi jalutamas.
Siis käisime veel Batman alley’s mis on siis kuulus oma grafiti rohkuse poolest – nii et igal tänavanurgal on midagi uudistada ja tänavakunsti imetleda. Meie sõime õhtust – sattusime pubisse kus üks teenindajatest rääkis ka veidi inglise keelt Ning siis jõime veel paar jooki ja uudistasime inimesi.
Järgmisel hommikul käisime hotellis hommikust söömas, siis suundusime pühapäevasele turule Avenida de Paulistal – seekord oli seal hoopis rohkem inimesi aga ilm oli ka ilus ning me olime seal veidi hilisemal kellaajal kui mina seal eelmine kord olin. Jalutasime seal veidi ja soetasime paar ostu. Siis võtsime suuna katedraali poole ja uudistasime ka selle üle, ning siis käisime Edificio Itália nimelise hoone terrassile, kus uudistasime vaadet tervele Sao Paolole ning jõime ühed joogid.
Ja siis suundusime veel Ibirapuera parki, kus oli nagu tõeline Eesti laulupidu – rahvast oli nii palju ! Meie külastasime Jaapani paviljoni, ning siis jalutasime niisama mööda parki ja sõime muidugi açaid. Ning pimeduse saabudes suundusime hotelli lähedal olevasse jaapani restosse, sest peale jaapani paviljoni ongi ju hea samas stiilis õhtut jätkata. Sõime sushit ja veel midagi ja see kõik oli väga hea.
Hommikul tegime jällegi väikese jalutuskäigu ja jõudsime veel ka basseini äärde ja isegi ujusime. Ning poolest päevast oli aeg asuda tagasiteele. Londonini oli lennukohtadega väga lihtne ja Nora istus uhkelt oma club klassi sviidis ja maitses erinevaid sööke ja jooke. Ja seekord ei olnud ei minestajaid ja muidu olid ka reisijad väga toredad.
Londonis vahetasime riided, siis suundusime kolmandasse terminali ja üritasime Helsingi lennu peale saada – minu teada oli seal kohti aga selgus, et tegelikult on nendega veidi kitsas käes. Tegime juba plaanid, et ootame ikka selle lennu ära ja alles siis hakkame muid variante otsima ja paanikat tekitama. Kui pea kõik reisijad olid juba pardal, siis selgus, et lennukis on üks vaba koht – äriklassis ja ma ütlesin kohe, et ma sel juhul annan selle Norale ja vaatan ise mis ma edasi teen – kuid siis selgus, et meeskond oli nii lahke ja võttis minu ka klapptoolile. Nii et Nora sõi ja jõi ja mina vaatasin oma isiklikult Ipadist filme ja sõin meie kaasa soetatud snäkke – aga me olime siiski lennukis, sest peale meid oli ootenimekirjas veel 4 erinevate lennundustöötajat, kes paraku maha jäeti.
Tallinna lennule sain ka peale ja sain kokku ka ühe Finnairi tuttavaga, kes mu ka koju viis kuna ta oli autoga ja elab Randveres – paraku jäid minu kohvrid aga Helsingisse aga ma olin väga optimistlik, et need saabuvad järgmisel päeval. Ning nii oligi – ma olin küll hooldekodus tööl aga kohvrid tulid ikka mulle koju.
Mia käis meil hooldekodus külas ja tõi kohvrist hooldatavatele ostetud brasiilia komme ja siis Mia aitas veel lõunasöögi kandikuid jagada Prouad-härrad olid kohe elevil, et meil miski uus praktikant
Siis käisin juuksuris ja ujumas ja meres ujumas ning pakkisin uuesti kohvrit kui sain aru, et mul on ikka kõrv lukus ja kuulutasin ennast hoopis haigeks. Miskil hommikul käisime Miaga ka Tammneemes päikesetõusu vaatamas.
Reedel sain veel kokku Anneli ja Markku ja Lexiga, kellega kohtusime Vesivärava kohvikus – seal Lexi juba teab, et kui ta uksest sisse astub ja kohe ilusti istub siis kohvikutädid ikka pakuvad talle küpsiseid. Ja nii ka seekord: Lexi tuli uksest sisse, istus ja kohe tuli kohvikutädi ja pakkus küpsiseid. Meie jõime kohvi ja jutustasime ning siis suundusid Anneli ja Co, Üdrumale ja mina koju. Järgmisel õhtul korjasime Cara Mi laagrist ja Mia oli juba autos ootel, ning suundusime ka Anneli ja Lexi ja Markku juurde metsa. Seal tegime väikese grilli, küpsetasime vahukomme, ning siis oli veel saun. Ning kui oli magamaminekuaeg, siis oli Anneli väga õnnetu, et keegi temaga lõket ei teinud
Pühapäeval käisime väikesel jalutuskäigul, sellisel ise kujundatud rajal ehk et ega miskit teed meil ees ei olnud, vaid suund, et kuhu minna ja nii me siis seal jalutasime. Lexil oli ehk kõige lihtsam, sest ta mahtus enamus takistuste alt läbi – puuke oli pea kõigil pärast kahekohalise arvu jagu ning minul õnnestus saada nõelata nii 7 herilaste käest, kelle pesale me veidi peale astusime ja kuna mina olin meie jalutusrivis viimane, siis sain ka mina kõik nende viha endale. Aga matkarada oli meil aus!
Ning nagu ikka, lõppes Üdruma reis ikka Risti bensukas ühe burgeriga, sest kuidas muidu koju tagasi tulla kui ei ole Risti burksi söönud.
Viisime Anneli laevale ja ise suundusime Lexiga ujuma, kes meile veel koolivaheajale jäi.
Ning juuli viimasel päeval käisime Lexiga mustikal – ta oli eriti kaval, nimelt ei viitsinud ta ise mustikaid korjata ja veel vähem viitsis ta neid põõsaste otsast süüa, selle asemel üritas ta neid meie korvidest süüa. Siis leidis ta veel metsast ühe võõra proua ning üritas ka tema korvist veidi mustikaid süüa, õnneks oli proua huumorimeelega ja ei pahandanud Lexi peale. Siis käisime jälle ujumas ning Lexi on endiselt väga tubli ujuja!
