Siis jagus aega loomulikult vanainimestele hooldekodus, kellega ajasime erinevaid jutte ja arutlesime elu ja maailma üle. Siis sain omale uued, jõulukainistustega küüned, ja käisin tädi Laine juures, kuna saime sealt omale veerand kõrvitsat, mida tädi Laine oli hoogsalt suvel kasvatanud ja nüüd siis oma heas jahedas Muuga majas hoidis. Ning peagi oligi aeg juba lennukile minna ja lendamisega alustada. Seekord suundusin lausa päev varem juba Helsingisse, et Anneli ja Noraga Soome sünnipäeva tähistada. Lexi, Annelija Nora tulid mulle ka lennujaama vastu - Lexi oli muidugi kõige rõõmsam, et lennujaama tulla sai:
Singapuris pidin järgmisel hommikul kokku saama Wendyga, kuid paraku ärkasin 5 minutit enne seda kui pidime juba kokku saama ja seega saatsin talle sõnumi, et ma kahjuks ei tule :(
Seega ajasin end aeglaselt üles ja suundusin hoopis üle tee asuvasse kohvikusse ja siis jalutasim Rimowa poodi ja uurisin, et kas nad katkisi kohvrilukke ka parandavad. Proua vaatas mu katkise kohvri pilti ja ütles, et see on lihtne töö ja tehakse samal päeval valmis. Kimasin siis tagasi hotelli, tõstsin kohvri asjadest tühjaks ja tõin parandusse. Ning kuna Cara Mi soovis omale ühte nädalavahetuse reisi kotti, siis suundusin nüüd Bugis junctioni ümbrusesse, kus on igast kaupa lettidel. Tuiasin seal pikka aega aga seda õiget ei leidnud, seega soetasin ühe sarnase. Edasi jalutasin Marina Bay poole, et vaadata kuidas seal jõulumeeleolu välja näeb. Ning siis suundusin metrooga tagasi hotelli, et basseinis paar tiiru teha ja siis basseini äärel väike piknik pidada.
Järgmisel päeval jalutasin ka miskis sihitus suunas ringi, siis olin muidugi basseinis ja käisin oma kohvri järgi, mis oli omale ilusa uue luku saanud ja mul ei olnudki enam vajadust lennufirmaga kirju vahetada. Pakkisin selle jälle asju täis ning õhtul oligi aega suunduda Sydney lennule.
Lend möödus ilma vahejuhtumiteta. Meil oli sellel tripil üldse väga tore meeskond ja koos töötada oli kohe väga mõnus. Maandusime päikesetõusul ja hotelli jõudsime enne hommikusi ummikuid. Olin küll suhteliselt ärkvel kuid mõistusega sain aru, et pean väikese une tegema. Peagi suundusin aga oma plaanitud matkaringile, Sydney Olümpiapargi kõrval asuvasse mangroovimetsa ja seal lähistel on ka vana karjääri kohale ehitatud ringsild, kus siis võimalik veelinde uudistada ning veidi kõrgemalt ümbrust uudistada. Selleks ajaks kui ma matkaringile jõudsin, oli ilm juba üsna kuum ja ükski normaalne inimene päikese käes ei jalutanud. Paraku olid aga puhkuseks mõeldud pingikesed samuti päikese käes, ehk et eriti seal istuda ei saanud. Tegin siis oma jalutamistuuri ära ja otsustasin, et hiljem tegelen istumisega Miskeid erilisi linde ei kohanud, sellised tavalised kakaduud ja miskid veelinnud olid ka kohal, aga need olid kaugemal ja ma ei suutnud ühtegi neist nimepidi ära tunda.
Kuna peale seda ringi oli kell alles vähe ja mul oli tunne, et hotelli tagasi ma minna veel ei soovi, siis tellisin omale takso, et minna hoopis Manly Beachile. Leidsin seal omale juba tuttava mereveega basseini, mille ääres ma veidike raamatut lugesin ja siis ujusin seal. Ja päikeseloojangut vaatasin sadama kõrvl, koos väikese “fish&chips’iga”. Ning enne pimeduse saabumist sõitsin praamiga tagasi ooperiteatri kõrvale, et sealt siis hotelli jalutada.
Asusin suhteliselt kohe hoogsalt magama, kuid pikalt mul seda pidu ei olnud. Keset ööd olin nagu naksti ärkvel ja enam magama end sundida ei suutnud. Seega pakkisin omale väikese matkakoti ja suundusin Bondi beachile päikesetõusu vaatama. Taksojuht oli küll segaduses, et mis Bondil toikmub, et sinna lähen, sest ta pidas mind kohalikuks. Kui selgus, et ma nii kohalik ei ole, vaid Eestist, siis ta küsis kohe, et kas Tartust – mille peale olin mina juba segaduses aga selgus, et tal oli olnud keegi sõbranna, kes oli Tartust pärit. Maailm on ikka nii väike ;)
Rahvast oli seal Bondil murdu – kes jooksis, kes surfas, kes jalutas koeraga, kes ootas ujula ukse taga selle avamist, kes jutustas niisama möödujatega. Ühesõnaga oli enne päikesetõusu seal rahvast rohkelt! Vaatasin rannal istudes päikese ilmumise ja suundusin siis Coogee ranna suunas jalutusretkele. See on üks väga tore, mööda rannikuäärt kulgev rada, mis loomulikult oli ka nende hommikuste liikujate seas väga populaarne. Mina muidugi tahtsin veidi jalutada, siis pingikesel istuda ja oma hommikust juustu ja saia süü, aga kõigi nende sportlaste kõrval tundus mu plaan lausa kohatu. Jalutasin siis ja kui leidsin hea vaatega pingi, siis ikka julgesin istuda ja salaja siis sõin oma saia ja juustu Kahjuks seekord ei näinud ühtegi vaala ookeani peal, aga ehk nad nii vara alles magavad. Coogee randa jõudes, käisin isegi ujumas kuigi haioiatused olid igal pool. Aga üsna mitu teist inimest olid ka vees ja nii ma siis nende varjus ujusin ka. Ning siis jõin veel ühe kohvi ja vaatasin inimesi ja siis kolistasin bussiga tagasi hotelli poole. Buss peatus kohe hotelli vastas, nii et see oli eriti lihtne üritus mul.
Ning enne tagasilendu jõudsin veel väikese une teha, sest nüüd oli nagu minu magamise ajavöönd kätte saabunud. Ning pealelõunal suundusime tagasi Singapuri, kuhu jõudsime enne ööd. Suundusin kiirelt magama, sest järgmisel päeval sain kokku Wendyga, kellega me seekord sõime minu jaoks hommikusöögi aga Wendy jaoks juba lõuna, siis jalutasime Botaanikaaias, kus me olime küll juba mõned korrad käinud, kuid see park on meile sobivasti keskteel, seega on seal hea kokku saada. Uudistasime siis erinevaid taimi ja paar lindu ajasid meie ümber miskeid ringe ja siis selgus, et ka paar suur sisalikku tahtsid meiega ühte sammu astuda. Tegime oma ringid ära ja suundusime siis kohvile, ning siis igaüks oma koju, veel enne vihma. Sest kui ma hotelli jõudsin, siis hakkas hirmus vihmasadu, nii et ma ei saanud isegi basseini enam minna. Wendyga aga saime veel õhtul kokku, seekord Little Indias, et seal väike õhtusöök süüa, ning veidi tulesid uudistada, sest valgust ja värve on selles linnajoas kohe hulgim.
Järgmisel hommikul oli meil aga suur ettevõtmine, nimelt plaanisime vallutada Singapuri kõrgeima tipu, Bukit Timah’i. Kõrgust sellel teekonnal on siis 163 meetrit ja kõik need 163 me ka omadel jalgadel ära käisime. Esialgu küll ei leidnud õiget teeotsa üles, ja sattusime ratta teele, mille ees oli kuri silt, et kui jalakäijad sinna satuvad siis neile tehakse 2000 Dollarit trahvi. Mina muidugi tahtsin sealt läbi jaluatda, kuid Wendy ütels kohe, et kui seal juba selline silt on, siis ilmselgelt on kuskil kaamerad ja meid saadakse ükskõik kust kätte ja kuna siin on silt, sisi me oma trahvi ka saame Ronisime siis uuesti teeotsa tagasi, ja alustasime otsast peale, ning seekord saime õigele teeotsale kohe ligi, ja veidi vähem kui poole tunniga olimegi juba Bukit Timah tipus. Kuna tipp on ümbritsetud vihmametsast, siis miskit erilist vaadet seal ei avanenud aga tipu pildi saime tehtud, et siis alla hakata ronima.
Wednyle tuli meelde, et seal lähedal oli miski tore kohvik, kus ta kunagi käinud oli ja seega me sinna suundusime. Kohvik oli tore tõesti, istusime ja jutustasime siis veidi ja peagi oligi aeg suunduda igaüks oma koju – mina jõudsin hotellis veel basseinis paar ujumistiiru teha enne kui oli aeg hakata tagasilennule mõtlema.
Hommikul suundusin kiirelt terminal 3 ja sealt oma tavapärast teed läbi Helsingi koju.
Järgmisel õhtul ootas mind väike naabrite jõulupidu Kätlini juures. Väga tore oli kohtuda uute inimestega ja veidi jõulumeeleollu sisse elada.
Järgmisel päeval olin aga hooldekodus, kus tegelesime põhiliselt aastavahetuse plaani paikapanemisega – prouadel-härradel ka ju veidike elevust, et uus aasta ja nii.
Nädala algul käisime emaga Toomkirikus Ellerheina kontserdil, kus laulab Reeda tütar Hera – kontsert oli väga tore hetkeni mil poliitikud selle kaaperdasid ja hakkasid miskeid omavahelisi auhindu seal jagama. Pärast selgus, et ka koorilapsed ei teadnud sellest auhinnagaalast midagi. Aga laulud olid ilusad ja hääled kõlasid puhtalt. Hiljem istusime veel Mustas Puudlis ja arutasime maailma asju.
Ning peagi oligi aeg suunduda Londonisse ja seal terve jõuduaja valves olla. Ma küll ikka lootsin, et mind kuhugi lendu saadetakse aga esimesel päeval istusin oma 4 tundi lennujaamas, kui sain kõne, et nüüd on aeg Edinburghi minna - see küll ei olnud see trip mida ma oma valvest saada lootsin, aga midagigi ikka. Järgmisel pealelõunal saabusime Londonisse tagasi aj mind ootas ees veel 2 päeva valvet, millest ei kutsutud mind mitte kuhugi - ehk et veetsin aega lennujaama lähistel, kohver pakitud, et siis saaksin 2 tunniga kohal olla. Nii et lugesin raamatut, vaatasin filme ja jalutasin majutuse lähiümbruses. Õnneks 25nda õhtul sain ikka koduteele asuda õigeaegselt.
Järgmisel päeval käisime värske sünnipäevalapsega, Cara Miga, uisutamas - tema sai meil nüüd juba passiealiseks, ehk siis 16 aastaseks. Jää oli mõnus ja õnneks oli seal meie saabumise hetkel suhteliselt vähe inimesi.
Mind ootas veel ees tol nädalal veelkord hooldekodu vahetus, ja enne nädalalõppu kimasime Erkiga Pärnusse. Meid ootas seal teatrikülastus ja spaa. Esmalt majutusime, ning siis jalutasime oma broneeritud söögikohta – Ita oli soovitanud miskit uut kohvikut – Ferro nimeks. Ma olin igaks juhuks laua kinni pannud ja väga hea, et olin, sest peale meid enam sisse kedagi ei mahtunud. Aga koht oli väga tore ja söök oli suurepärane.
Siis jalutasime teatrisse, kus vaatasime etendust 15 meetrit vasakule – peale esimest vaatust arvasime küll, et vist lahkume aga tahtsime ikka teada millega see asi lõppeb ja seega jäime paigale. Teine vaatus oligi oluliselt parem ja naerda sai üsna palju.
Teater oli aga nii pikk, et kui me hotelli poole jalutasime, siis olid kõik teele jäänud lokaalid juba kinni pandud ja meil ei jäänud muud üle kui hotelli vastuvõtuletist soetada pudel veini ja seda siis oma tuppa tarbima minna. Õhtu lõppes alles kell 3 hommikul ja loomulikult magasime maha hommikusöögi. Õnneks ajasime siis ikka jalad alla ja suundusime spaasse See oli küll väike aga väike saun ning bassein oli väga mõnus. Ja eriti tore oli, et õues sadas laia vihma ja seda oli läbi akna tore vaadata, sest ise eriti õue ei kippunud. Peale spaad, suundusime Pärnu kuumimasse söögikohta Steffanisse. Ning peale seda võtsime suuna kodu poole kuna endiselt vihma sadas ja eriti ei soovinud linna peal jalutada.
Enne aastavahetust üritasime Cara Miga veel uisutama minna aga paraku oli neid uisutajaid väljakul nii palju, et suundusime hoopis metsateele ja tegime seal oma sammud täis – kahjuks põtru ei kohanud ega ka ühtegi kitse.
Ning 31 detsembril suundusin hooldekodusse, kaasas mõned väikesed šampad. Õhtul oli meil mitu erinevat pidu – suurem presiidium istus raamatukogus, siis osakonna telekatoas oli üks väiksem seltskond ning siis oli veel pidumeeleolu ka osades tubades – meie Raineriga pidime paraku kõigil nendel pidudel osalema ja magama saime lõplikult alles veidi peale kella 2 ning hommikul alustasime juba 6 ajal oma tavapärase hooldusringiga. Ehk et oli selline lühike uusaastaöö. Aga häid soove jagus palju, nii et aasta peab ikka hea tulema
