Sunday, August 18, 2019

Juunikuu

Juuni alguse veetsin kodus, sain kokku hr. DJga, kellega jalutasime Stroomi ranna promenaadil, mis oli väga ilusaks tehtud ja pikendatud kuni Kakumäe Havenini. Me küll nii pikalt ei jalutanud, kuid veidike saime värsket õhku hingatud. Hr. DJ kinkis mulle ka sellise toreda lipsunõela, eks ma kasutan seda juuksenõelana:


Siis käisin rannas, et oma vanu konte soojendada, kimasin küll rattaga Rohuneeme tippu randa ja veetsin aega ka meie oma Haabneeme rannas. Väga mõnus oli! 


Reedel käisin koos ema ja tädi Lainega Raasikul, oma vanatädi Stellat vaatamas, tal oli nimelt maikuu lõpus sünnipäev, ja hiljuti sai ta omaleühe kurja diagnoosi, seega läksime nüüd teda vaatama. Oli teine üsna roosa ja rõõmus, vahepeal lihtsalt väsis veidi ära, ning siis pidi puhkama. Meie aga tegime omale kasvuhoones kasvavatest rohelistest taimedest salati ja jummel kui hea see oli! Tädi Stella oli muidugi oma firmakooki, rabarberi kooki ka teinud, ja no see on nii hea, et hirmus kohe! Päeva lõpuks jõudsid ka tööinimesed kohale, ehk siis Mirjam, Kai, Riina...nii et kokkuvõttes oli üks igavesti tore päev.
Järgmisel varahommikul suundusin mina aga Londoni poole, lennujaamast sain omale rendiauto ja kimasin sellega Sally juurde. Nimelt on Sallyl vana tall, mille nad Davidiga on ilusti korda teinud ja nüüd kord aastas toimub seal heategevuskontsert, et toetada neuroblastooma haigeid. Seekord oli külas pianist, kes oli ka oma viiuldajast õe kaasa võtnud. 
Mina aga jõudsin üsna varakult, mis tähendas, et sain veel veidi toimetada kui pidu algas. Kõigepealt pidin tühjaks tegema külmkapi, kuna seda oli vaja cateringil, siis aitasin üles panna suurt telki, kuna ilmateade lubas veidi vihma ja mullidega jookide joomine pidi toimuma õues, ning siis oligi aega panna kleit selga ja loomulikult sattusin ma siis ka mullidega jookide pudeleid avama :) Aga üritus oli väga tore, kontsert oli ilus, ning tall on kontserdipaigana lausa suurepärane. 


Järgmisel hommikul käisime Sally tütre ratsutamistrennis, siis võtsime sama telgi uuesti kahti - see oli oluliselt jergem kui eelmine päev selle üles panemine, ning siis kimasime lähedal asuvasse külla lõunale. Väga tore oli kogu minu ajaveetmine Sally ja tema perega.


Mina suundusin aga ööbima Thethford metsa juurde, kus ma järgmisel hommikul tahtsin väikese jalutuskäigu teha. 
Õhtul tegin jalutuskäigu Harling küla ümbuses, ning leidsin sellise toreda sigade põllu:


Vaateid oli ka teisi:



Hommikuks oli aga alanud selline vihmasadu nagu ei oleks üldse homset päeva, ning ma küll sõitsin matkaraja alguspunkti, lootusega et ehk metsa vaehl sajab vähem aga sain aru, et matkamisega pole mul tol päeval tegeleda mõtet. Seega suundusin vaikselt ja aeglaselt tagasi lennujaama poole, kokku sõitsin maha veidi üle 500 kilomeetri!
Lennujaama tagasi jõudes sõin väikese lõuna ja siis lendasin ööseks Oslosse. 
Hommikul suundusin skulptuuride parki uudistama. Park oli väga tore aga loomulikult oli minuga koos seda vaatama tulnud ka umbes 1 miljon aasia turisti, ning mõnisada tuhat ameeriklast. 





Park kiirelt üle vaadatud, suundusin lõunale, sõin quinoa salati, mis tundus hea kui ma seda sõin aga hiljem lennul keeras mul sees ikka üsna uhkelt. 
Siin ka vaade Oslo hotellist:


Londonisse tagasi jõudes, lendasime kohe Milaanosse ja kuna ma rohkem midagi ei söönud, siis oli mu enesetunne sinna jõudes juba itaalia hõrgutisteks valmis :) 



Hotelli koridori vaade on ka siin teiega jagamiseks:


Hommikul jalutasingi miskis suvalises suunas, sattusin miskisse tolmusesse parki, kus istusin ja vaatasin inimesi, siis sõin midagi, jalutasin veel ja suundusin tagasi hotelli, kus kohtasin meie firma nooremaid kolleege Mixed Fleet’ist, kes just saabusid hotelli. Nad nimelt teenindavad teist Milaano lennujaama, kuid ööpeatus on meil samas hotellis. Nende purser, keda ma tean meie endisest 
lennufirmast, bmi’st, tuli minuga rääkima, olles väga üllatunud kuidas ma Austinist nii ruttu tagasi tulin, et ma olin eelmisel nädalal tema Austini lennul olnud... Ma küll arvasin, et see ei olnud mina, kuid ta oli täitsa kindel, et see olin just mina olnud!
Peagi oli aga käes meie tagasilennu aeg, meil oli pardal üks hindu perekord, kus peretütar küsis, et ta miskipärast ei saa oma telefoni laadida, ma seletasin, et selles lennukis on küll USB pesad olemas kuid see süsteem veel ei tööta. Ta vaatas mind nagu kits pühapäeva ning küsis, et kas ta peab ootama kuni me õhku tõuseme, et laadida. Seletasin uuesti, et pistikupesad on aga elektrit neil taga ei ole sellel lennukil ja seega midagi laadida ei saa, ta küsis, et kas ma saaksin sisse lülitada miski nupu, et ta saaks oma telefoni laadida - selle peale ütles tema taga istuv, mitte tema perekonda kuuluv reisija, et see süsteem ei tööta ja telefone laadida ei saa. Seekord sai vist peretütar aru, et tema telefon jääb laadimata sellel lennul :)
Õhtuks jõudsime tagasi Londonisse ja mina oma öömajja, kus suundusin koheselt magama. Ärkasin korraks kell 2 kuid õnneks magasin siis edasi kuni 10neni hommikul. 
Veidi peale lõunat suundusin Invernessi lennule, mis veidi hilines ja seega oli meie ööpeatus seal eriti lühike, ja kuna Šotimaale kohaselt sadas vihma, siis ei hakanud ennast välja minekuga vaevama.


Hommikul vara suundusime Londonisse ja siis ruttu Pariisi, kus meid on tõstetud uude hotelli, mis iseenesest on täitsa OK, kuid ümbrus on kohutav! Meie lennuga tuli kaasa ka üks manageridest, kontrollima hotelli ja ümbruskonna turvalisust, kuna nii pilootide kui ka meie, ehk siis saiajagajate ametiühing ei kiitnud seda hotelli heaks kuid meie tööandja ütles, et see on sobiv. 


Mina, kui julge jänes, suundusin küll jalutuskäigule, et vaadata kui hull see ümbrus on, ja tõesti oli hull!  Minu jalutuskäigu esimesed 20 minutit olid sellised, et ma vabatahtlikult katsin end salliga, mille olin kaasa võtnud, et mitte tabada endalt huvitatuid pilke. Peale 45 minutit käimist, hakkasin juba nägema selliseid kohti kuhu julgesin isegi istuda ja veidi Pariisi uudistada...pimedas ei oleks ma üksinda välja läinud! Aga kõik lõppes õnnelikult ja ma sain ka tagasi hotelli ilma vahejuhtumiteta.
Varajasel hommikutunnil suundusime tagasi Londonisse, mina kimasin juuksurisse, siis Krisi rinnahoidjatele järgi, siis maniküüri ja siis Johni ja Heleniga kokku saama. Seekord me prantsuse keelega tegelesime väga vähe, kuid arutasime igasuguseid muid asju ja nalja sai palju.
Ning pühapäeval lendasin veel kiire Kiievi, sain veidi vene keelt harjutada ja nüüd suundun koju, jaanipäevale :)


Jaaninädal oli täis tennist, mida me Cara Miga pea iga päev mängisime. Esimestel kordadel mina võitsin kuid nädala lõpuks sai mu jaks otsa ja Cara Mi võttis revanši. Kohtusime ka Hera, Rhea ja Reedaga, kellega üritasime Haabneeme rannas ujuda, kuid oli nii külm, et vette läksin ainult mina. 




Kodus tegime veel paar kiiret ringi Ligrettot, milles Rhea tegi meile kõigile pika puuga ära 🤓
Käisin ka emaga jooga tunnis - see on ema ja ühe proua eratund aga nad lahkelt lubasid suvehooajal ka minul nendega liituda. Jooga oli keeruline aga mulle meeldis, nii et kui minu graafik lubab, siis olen ka edaspidi seal kohal :)
Siis kohtusime emad-tütred pundiga, kellega külastasime seekord restorani Anno, mis oli väga tore koht! Jõime maja šampanjat, mis oli suurepärane, osad söögid olid loomulikult paremad kui teised kuid kokkuvõttes olid kõik kohaga rahul.


Kohtusin Itikuga, kellega tegime väikese jalutuskäigu Laulasmaa vahel, sattusime Pärdi keskusesse, kuhu me seekord sisse ei läinud kuna väljas paistis päike ja siis ei tegeleta tubaste asjadega :) Lõunat sõime Laulasmaa Spaas, sinna me ka enam ei lähe.... ning siis läksime Meremõisa randa ujuma - sinna lähme teinekordki veel! Vesi oli küll soe, kuid vette läksin jälle ainult mina :)



Reedel käisime ema ja Cara Miga Leppneeme sadamas jaanipeol, kus esines minu lapsepølve lemmik Kukerpillid. Kahjuks ei jõudnud me ära oodata minu lemmiklugu aastast 1978 “Oi Külad, Oi Kõrtsid” kuid Kukrid olid oma vanas headuses! Ning rahvast oli peol ka üksjagu, ja mis peamine, esimese looga läks tants lahti! Nii, et oli väga tore üritus.



Laupäeval oli meil vaba päev, koos akende pesu, väikese šoppingu ja tennisega, ning õigel jaanilaupäeval imesime tolmu kogu korterist ja siis olime lihtsalt kodused ja õhtul suundusime randa lendavat taldrikut lennutama. Paraku suutis ema selle taldriku visata naabrite aeda, kuhu me sisse ei saanud ja sinna see taldrik jäigi :)


Käisime siis lihtsalt ujumas ja tegime seebimulle rannas, ja kodus grillisime šašlõkki pannil ja vaatasime telekat. Väga tore jaan oli!


Esmaspäeval asutasin ennast Londoni poole teele, Cara Mi tuli mind saatma:


Tallinnast sain ilusti peale, kuid Helsingis mu õnn katkes ja mind jäeti lennust maha :( Suundusin siis Anneli juurde ja läbi kivide ja kändude sain ikka kuidagi Londonisse. Ning mu esimene töölend oli Newcastle - mis algas hilinemisega, kuna lennuk toodi meile lennukite garaažist ehk angaatist ning siis pidi sellele tehtama korralik läbiotsimine turvateenistuse poolt ning alles peale seda saime pardale meie. Peagi hakkasid ka reisijad pardale tulema ja siis selgus, et lennuk on liiga raske, et maanduda Newcastles. Ehk, et me võtame küll kõik reisijad kuid kohu nende pagas jääb maha. Ning kapten tahtis vastava teadustuse teha reisijatele enne lennu algust! Me palusime, et ta seda ei teeks, sest muidu ei saaks meie kogu lennu vältel ehk et kogu 40 minutit muud teha kui ainult seletada, et kuidas reisijad oma kohvritega uuesti kokku saavad. Samas ei saa keegi midagi muuta, ega oma pagasist midagi võtta mida tal kiiremini vaja on .... nii et mingit vajadust neil sellele teadmisele enne õhkutõusu ei ole. Õnneks suutsime kapteni ümber veenda ja ta tegi vastava teadaande alles Newcastles maandudes, ja isegi siis suutsid oma 90% reisijatest küsida meie käest kas tema kohver on ikka pardal ja kui ei ole, siis millal see saabub...nii et mahaminek lennukist oli seekord väga aeglane. Kuid miks me olime nii rasked....see oli põhjustatud sellest, et eelmisel õhtul oli see lennuk tangitud, ning hakkas lahkuma miskile pikemale lennule, paraku selgus ruleerides, et lennukil on miski viga ja see tuli tagasi väravasse, sellele lennule määrati uus lennuk, ja vigane saadeti garaaži, et teda remontida. Paraku ei saa kütust lennukist välja tankida vaid ainult lennates põletada, seega kui see lennuk korda tehti siis leiti, et see sobib meie lennule. Keegi aga ei taibanud, et selle kütuse kogusega ta meile ei sobi... Aga nagu ikka, saime me kogu selle seletamisega hakkama ja reisijad olid enam vähem naeratavad lahkudes. Tagasilend oli veid lihtsam, kina seekord saime ka reisijate pagasi peale võtta.
Òhtu ootas meid aga Amsterdamis, kus ma järgmisel hommikul käisin oma lemmik rõngassaiade kohvikus ja siis istusin päikese käes ja soojendasin end.


Vaade hotelli aknast oli ka kaunis:


Tagasi Londonisse jõudsime jällegi hilinemisega ja seega jäime ilma oma teisest ööpeatusest Invernessis, ning kogu mu graafik muutus saadaval päevadeks, mis siis muutuvad eelmise õhtu kella 1800. Õnneks suutsin leida omale majutusi, ühel õhtul olin sunnitud Brexiti pagulasena Elena juurde minema, mis oli ka tore, saime tema ja ka tema korterikaaslase sünnipäevad ära tähistada, ning erinevaid kuulujutte jagada :) Oli väga tore õhtu!
Minu saadaval päevad muutusid vaid edasi-tagasi lendudeks, kuid meeskonnad olid alati toredad ja lennud samuti. Viimaseks päevaks sain valve, mis oli üsna mõttetu, kuna sellel ajal oleks mind saanud vaid kasutada lennuks mille tunnid on kokku 7.10 ning seda vaid juhul kui mind kohe välja kutsutakse. Peale 2 tundi lennujaamas istumist, sain ma aru, et ega minuga enam suurt midagi teha ei ole, ning kuna ma tahtsin õhtul koju minna, siis suundusin peale 3 tundi meie päeva opereerimise manageri poole ja uurisin, et mis võimalused on mul varem lahkuda, kuna mind millekski kasutada nagunii ei saa....ja mind lubati minna! Seda ei lasknud ma omale kaks korda öelda, vaid suundusin kiirelt kolmandasse terminali ja Helsingi lennule, kuhu sain kohe koha, ainult Tallinna lennuga on keeruline, kuid ma loodan parimat!

Saturday, August 3, 2019

Maikuu

Esimese lennuna peale Prantsusmaa külastust ootas mind Praha, kus olin kaks ööd. Seega suundusin kaardilt leitud Stromovka parki. Park oli tohutult suur, ja selle avastamist jätkub mul veel paariks Praha peatuseks. Uudistasin parki, uitades ühel ja teisel rajal, istudes ühel pingil ja teisel, ning lõpuks oli aeg nii kaugel, et pidin minema linna peale süüa otsima, et siis kontserdile minna. Seekordne kontsert oli Klementiiniumi peegelsaalis, ja seekord oli keelpillikvartett, sopran ja orel. Saal ise oli väga tore, kuna orelimängijat sai jälgida laepeeglite kaudu. Muidu orelimängija välja ei paistnud, kuid laepeeglitest oli näha mida ja millal ta täpselt vajutas, et miskit häält teha.




Tahtsin Prahas ka maitsta kohalikku magusrooga trdelnik, kuid kuna mul oli sularahaga kehvasti, ja see asi tundus ka nii suur, et seda üksi tarbida, siis seekord jäi see mul jällegi proovimata. Ehk millaski teine kord.


Tagasi Londonisse jõudes, sain kokku Johniga Pizza Expressis, siis saatsin ta läbi Kensingtoni aia jalutades prantsuse keele tundi. Järgmisel päeval lendasin väga toredat Varssavi lendu, vahest lihtsalt on, et mõni meeskond on toredam kui teine ja see peegeldub kohe ka reisijates ja terve päev ongi toredam kui mõni tavalisema meeskonnaga päev.
Kuna järgmisel päeval ootas mind varajane lennujaama valve, siis õhtul lihtsalt magasin, ning lennujaama valvest saadeti mind Oslosse ja kohe ka tagasi – ka see oli väga tore tööpäev! Peale lendu suundusin veidi jalutama oma ööbimiskoha ümbruses, ja ühel hetkel avastasin, et miski auto jälitab mind. Õnneks sain jälitajast enne lahti kui oma ööbimiskohta jõudsin, aga paras ehmatus oli see küll kui ma olin selle avastanud ja aru saanud, et ega mul kuskilt mingit abi loota ju ei ole. 
Edasi tuli pika ooteajaga Nizza lend, kus me istusime Nizzas pea 3 tundi. Piloodid läksid kohalikku lennujuhtimistorni külastama, ma tahtsin nendega küll kaasa minna kuid teised kolleegid vaatasid sellele nii viltu, et loobusin oma esialgsest plaanist ja istusin hoopis lennujaama kohvikus, samas kohvikus kus me olime nädal varem Anneli ja Reedaga olnud kui me kiirustades veel postkaarte kirjutasime – nüüd oleksin võinud postkaarte hunnikutes kirjutada, aega oli mul ju palju J
Õhtul sain veel kokku Johni ja Heleniga meie liharestos, kus uudistasime prantsuse keelt veidi ja muidu maailma huvitavaid sündmusi. 
Ning viimane tööpäev oli mul Kiievi lend, kus meil oli nii hea meeskond, et üks naer ja naermine toimus kogu aeg, isegi reisijad olid murelikud, et kas meiega on ikka kõik korras… Loomulikult oli meiega kõik korras, mina kimasin peale lendu ruttu 3 terminali ja minu kodutee võis alata. 
Koju sain seekord kiirelt ühe jutiga, ning isegi Finnairi kella kuuene lend Londonist saabus Helsingisse varem – sellist asja ei ole veel juhtunud! Seega ei pidanud ma Helsingis jooksma ühest lennujaama otsast teise vaid sain kiiremal sammul minna seda teed. 
Teisipäeval sahmisin niisama kodus, ning kolmapäeval käisin Ita juures, ning me tegime pika jalutuskäigu Laulasmaale, sõime lõunat Ott ja Matilda nimelises söögikohas ja siis jalutasime tagasi Ita juurde koju, kus ta pakkus mulle nõgese ja muude heade asjade smuutit! See oli oluliselt parem kui lõunasöök söögikohas.


Jalutusteel nägime sellist toredat puude kokkusulandumist:


Reedel käisin tädi Zelda sünnal ja peale seda suundusin Reeda juurde, kuhu tuli ka klassivend Erki, ning lõpuks meelitasime ka Anneli kohale! Jutustasime üsna pikalt ja väga tore oli!


Laupäeval oli meil kultuuripäev: alustasime KUMU ja Tommy Cashi näitusega, mida ma veidi kartsin aga tegelikult ei olnudki nii hull kui uudistest paistis. 



Uudistasime ka kitlite näitust:


Siis oli Ellerheina emadepäeva kontsert, ning õhtu lõppes veel Aida etendusega rahvusooperis. Ning peale seda tuli veel terve päeva arutelu Mustas Puudlis. Oli üks äraütlemata tore ning kultuurirohke päev, mida saatis vihmasadu J
Ning siis saabus emadepäev – kogu see meie naistekari suundus seepeale Sardiinide restosse seda tähistama. Ning seal oli hea toit, suurepärane teenindus ja ilusad vaated nagu alati. Koduteel jäi meile teele veel Jussikas, kus me tegime veel ühe unenapsi ja siis suundusime koduteele. Selleks ajaks oli merelt saabunud miski külm udu, nii et need kes rattaga kogu selle teekonna olid ette võtnud, neil oli koju jõudes üsna külm!



Nädal algas auto remondiga, ning ma ise tahtsin minna solaariumisse, kus istusin poolteist tundi ukse taga ja ootasin et keegi tööle tuleks kuna ukse peal oli avamisaeg kirjas, kuid kedagi ei ilmunudki. Tulin siis tulema ja otsustasin hoopis rõdul päikest võtta. Siis kohtusin Malloriga, kellega sõime koos lõunat ja jutustasime kiirelt kõik jutud ära. 
Ning siis juba saabuski päev mil suundusin Londonisse, kuhu saabusin ootamatult vara, nii et jõudsin väga mitu asja ära teha: tellitud pesu poest kätte saada, Elenaga lõunat süüa, Elena juures aknast vaadata miski reklaami filmimist.
Järgmine hommik ootas mind juba Marseilles, kus oli jällegi väga tore meeskond, eesotsas prantslannast purseriga ning esimese ohvitseriga, kes valdas prantsuse keelt, noormees ise oli britt aga üles kasvanud prantsusmaal, seega mõlemad keeled päriselt suus! Selliseid ilmaimesid ei kohta just iga päev.
Tegin väikese jalutuskäigu linna peale ja seekord sattusin veidike ilusamatasse nurgatagustesse, kuid päris ilus see linn ikka veel ei tundunud. 
Õhtuks jõudsime Edinburghi. Hommikul sain omale uued kulmud, siis suudusin oma lemmik rootsi kohvikusse ja sealt jalutasin edasi botaanikaaeda, ning kuna vahepeal oli saabunud suvi, siis nüüd lihtsalt vaatasin taimi ja istusin ühe ja teise pingi peal ning soojendasin end päikese käes.





Õhtul lendasime tagasi Londonisse, ning järgmisel päeval oli mul ülipikk Ateena lend. Seekord olid esimese köögi kolleegid oluliselt toredamad kui tagumise ja ka mina sattusin etteotsa tööle :)
Järgmisel hommikul käisin Richmondis, et paar ostu soetada, ning lõunat süüa. Ühtlasi kohtasin ka jõevee tõusu ning väikese päikese leidsin ka pargipingil istudes.
Õhtuks ootas mind aga jällegi Marseille - seekord oli meeskond veidi igavam, ei keeleoskajaid ega midagi. Reisijad olid toredad kuid neid oli väga vähe.
Hommikul suundusin jalutusringile, seekord vanasse sadamasse, mis on ümberehitatud ja tehtud sinna igavesti moodne ja ilus Provence ja inimkonna muuseum. Väga ilusti on uus ja vana kokku pandud. 






Õhtu ootas meid Newcastles, kus ma järgmiseks hommikuks tellisin omale hommikusöögi vaatega :)


Ning siis suundusin jalutuskäigule, seekord lihtsalt mööda jõe kallast. Ühel hetkel tuli isegi päike välja. Ja nagu ikka, õhtuks lendasime tagasi Londonisse ja mina sealt edasi Helsingisse, kus ma veetsin seekord paar öötundi lennujaama magamiskonkus, ehk siis GoSleep toolis. See oli üsna hea mõte, sai vähemalt pikali visata ja kohati ma isegi magasin. Ning varajasel hommikutunnil lendasin koju.
Kodus olin sunnitud küll veel veidi magama, jube hea on ikka päris voodis magada. Ning kodusolemise nädal läks seekord lihtsalt olemise peale, midagi eriti tarka ma ei teinudki. Esimestel päevadel oli ilm ilus, nii et isegi õhtul saime veel randa minna ja päikese käes sirutada ja klantsajakirju uudistada. Leidsime ajakirjadest ka sellise toreda pildi, palun jälgige milline käevõru on minul ja milline prints Harryl ehk, et leidke mõni erinevus :)


Laupäeval käisin aga Reaalkooli kevadlaadal, ja õppisin Rhea valvsa pilgu all veidi pabereid voltima - ega see mul eriti välja ei tulnud aga nalja sai ikka. Ning siis pidasime Hera sünnipäeva, mängisme värskelt eesti keeles ilmunud mängu Kas tahad kihla vedada - nalja rohkem kui rubla eest ning jõudsime ka Elton Johni filmi vaatama.
Pühapäeval veetsin aega Mia ja Krisiga, ning soetasime omale ka uue mängu, ja õhtul mängisime seda kodus lausa hiliste õhtutundideni.
Esmaspäeva hommikul alustasin teed Londonisse, kuid seekord jäeti mind lennust maha juba Tallinnas ja mu teekond kestis ikka uhkelt terve päeva. Helsingi lennujaamas aga külastasin värskelt avatud Muumide kohvikut. Seal on isegi Muumipapa kõvakübar nagis :) See oli väga tore!


Esimene lend oli mul Ateena edasi-tagasi, ehk siis ülipikk päev, veidi hull purser, kes nagu midagi tegi aga midagi tehtud ei saanud. Nii et meil ülejäänutel oli üsna pikk päev.
Oma bussis, mis mind öömaja juurde viis, kohtasin Ilmar Taskat, kes tahtis valel ajal maha minna, ning ma krabasin temast kinni ja ütlesin, et see ei ole veel peatus hr. Taska. Ta oli muidugi nii õnnelik, et keegi teda tundis ja uuris kohe, et ega ma järgmisel päeval Los Angelesi ei lenda, et tore oleks koos minuga lennata J
Siis sain kokku Carolinega, kellega sõime lõunat ja rääkisime kõik vahepeal juhtunud juhtumised läbi, ning siis suundusin mina Toulouse. Meeskond oli tore, kuid minul oli järgmiseks päevaks plaan minna rattaga Canal du Midi äärde pikemalt kimama. Algul oli plaan sõita nii 25 km ja siis rongiga tagasi tulla aga kui ma need 25 km olin oma uhke linnarattaga läbinud, siis otsustasin veidi pikutada, väike karastav jook teha ning vaikselt linna poole ka tagasi rattaga kimada. Nii et kokku tuli mul nii 55 km. Ühesònaga oli mul üks igavesti tore päev.











Ning, et te ei arvaks et minu elu on üks ilusate vaadete jada, siis hakkan siia lisama huvitavaid vaateid hotellidest. Esmalt siis vaade meie Toulouse hotellist:


Järgmisel päeval, oli meil peale Toulousest tagasi saabudes ka Glasgow lend ja no sellel lennul peaks ikka tõlk ka olema! Ma olin meeskonnas küll ainuke välismaalane kuid ka keegi inglastest ei saanud midagi aru, mida kallid reisijad meilt soovisid! Aga muidu olid reisijad toredad!
Õhtul kohtusin korraks Alaniga, kellega seekord polnud aega õhtustki süüa kuna minu hommikune äratus oli väga varajane ja ma suundusin Korfu lennule, et sinna viia palju õnnelikke puhkajaid. Tagasiteel, olid küll osad reisijad oma kombed kas saarele maha unustanud või suurematesse kohvritesse pakkinud, või polnud neid neil ennegi olemas :)
Järgmistel päevadel oli mul ka pikad edasi tagasi lennud, ühel päeval sain jalgpallifänne Valenciast tagasi tuua. Kuna Madriidi lennujaam ütles juba enne suurt jalka matši, et nemad ei suuda kõiki neid fänne teenindada, siis osad olid sunnitud lendama Valenciasse ja sealt siis Madriidi, et sellest tähtsast mängust osa saada. Õnneks meie lennu pardal olnud fännid käitusid enam vähem korralikult. Üks veidike erivajadustega teismeline tüdruk, kes reisis koos oma isaga unustas oma keemiaõpiku lennukisse, mille mina leidsin ja üritasin neid veel terminalist üles leida, kuid kahjuks mul see ei õnnestunud, ning ma olin sunnitud selle õpiku leiubüroosse jätma. Loodan, et nad ikka saavad selle sealt kuidagi kätte!
Esmaspäevaks sain loomulikult omale lennujaama valve, ja sealt õnneks üsna lühikese lennu, väga toreda meeskonnaga. Ning siis tormasin ruttu-ruttu kolmandasse terminali, et siis ikkagi oma esimesest Helsingi lennust maha jääda, õnneks sain siiski teisele lennule miski imega peale - ootelehel oli 11 inimest, kuid kuna üks päris reisija ei soovinud selle lennuga minna vaid tahtis järgmist oodata, ja mina olin ootel olevatest ainuke üksinda reisiv inimene, kuigi mitte eelistusjärjekorras esimene, siis sain mina omale selle üksiku koha! 
Ning siia lõppu veel selline tähtis leid, et need kes Tallinnas elavad, elavad siiski Skandinaavias: