Wednesday, February 12, 2020

November

Esmaspäeval sahmisin kodus terve päeva erinevate asjadega. Teisipäeval käisin joogas ja siis pilateses, ning üritasin mitte köhida. 
Siis käisin oma arvutil paranduses järel, see hakkas isegi korraks tööle, kuid kustus siis jällegi, ning edasisest parandusest olen ma loobunud. Tõstsin omad tähtsad dokumendid kodusesse Mia lauaarvutisse ja tõstsin oma läpaka esialgu kappi, paremaid aegu ootama. 
Käisin kohtumas Kristiga, külastasime Paju villat, kuhu olen ammu minna tahtnud. Koht oli ilus, söök ja teenindus väga head, ja Kristiga jätkus juttu pikemaks.
Samal päeval oli ka Reeda seljaoperatsioon, mille järjekorras ta oli juba jaanuarikuust saadik, millal talle öeldi, et ooteaeg on kuni kaks aastat. Ja nagu ikka juhtub imesid, ja oktoobri lõpul helistati Reedale ja pakuti operatsiooni ajaks novemberi algust....nüüd siis sattus kahtkuse alla meie pikk reis, mille olime plaaninud novembri teise poolde ja sihtkohaga Borneo. Kuid esmalt saatsime Reeda opile, et ta saab uurida, mis arstionu arvab, meie reisiplaanidest. Nüüd siis ootasime uudiseid, et kuidas opp läks. Õhtuks saatiski Reet endast üsna paistes kuid naeratava pildi, ning oli väga optimistlikus vormis, kuid reisiplaane tal arstionu küll ei soovitanud teha. Seega oli nüüd Annelil ja minul väike mõtlemiskoht, et mis ja kuidas meie edasi tegutseme.
Järgmisel päeval oli aga see päev käes, mil saabus minu perearsti külastuse aeg, seoses minu köhaga. Kimasin siis keskusesse, seekord nägin ka arsti, kes minu jutu kõik ära kuulas, siis kuulas mind ja saatis röntgenisse ja vereproovi. 
Siis käisin Reedale suppi tegemas, ja teda duši alla aitamas, kuna ta üksinda nii suuri samme veel ei julgenud teha, kuid ta oli väga roosa ja rõõmus, ning tundus paranevat nii operatsioonist kui ka oma puusavalust.
Ning siis avasin reisibüroo, et teha ümber meie reisiplaan - Anneli ja minuga liitus Kris, kes tahtis koheselt kui ta reisiseltskonda kinnitati, meiega tulla. Kuid kuna temal oli ükskõik kuhu reisida, ning Reet oli pigem huvitatud Borneost, siis arvasime oaremaks Borneo jätta ootele paremaid aegau, ning selle aastase reisi sihtkohaks valisin kiirelt hoopis Bali saare. Kimasin raamatupoodi, soetasin uue raamatu ja asusin uut sihtkohta planeerima :)


Järgmisel päeval oli tõehetk perearsti poolt, ja sain teada, et kõik mu proovid kaasa arvatud röntgen on puhtad ja mu köhale ei ole miskit seletust. Siiski kirjutas arstitädi mulle laste astma rohu, tabletid, mida pean võtma kuu aega ning loodetavasti selle ajaga mu köha vaibub. Kaotada ei olnud mul ju midagi, nii et asusin siis tablasid mugima. 
Käisime ka restoraninädala raames isadepäeva tähistamas Tuljaku restoranis, kogu meie naisteperega. Restorani ja menüü valik oli lihtne, kuna meie lapsed on üsna valitud söögimaitsetega, siis oli menüü valik kerge - Tuljak pakkus Kiievi kotletti, siis oli valik lihtne. Lisaks saab Tuljakusse ju bussiga ja tagasi koju ka :) Toidud olid head, teenindus suurepärane ning õhtu oli tore.





Jõudsin veel Reedaga jalutamas käia, tegime tema koduümbruses tiiru, et ta saaks harjuda uuesti käimisega - see tuli tal väga hästi välja ja Reeda kodu ümbruses olid ka kõik vabad platsid maju täis ehitatud, osad ilusamad, teised mitte nii ilusad. Aga jalutuskäik oli tore! 
Siis oligi aeg kohver uuesti kokku panna ja suunduda Londonisse, et paar lendu teha. Need olid mul ootamatult “kodumaised” ehk siis Glasgow ja Edinburgh. Edinburghis jalutasin niisama ringi kuhu jalad viisid, ning suuremast linnakärast eemal olles avastasin tohutult suure kuu. Pildile ma teda kahjuks püüda ei saanud aga vaade oli ilus!
Glasgows jalutasin samuti veidike linna vahel aga ilm oli nii jahe, et pikalt mul seda jalutuskäiku ei õnnestunud teha. 

Ning nädala lõpp viis mind ootamatule Amsterdami ööpeatusele, kus mind ootas väga tore meeskond, kellega kimasime kohe õhtust sööma ja jutustama.


Nädala lõpetasin väga naerurohke Barcelonaga, kuidagi sattus nii, et meeskond oli ülitore, ning iga jutt kiskus naljaks :) Õnneks ei tulmud pill pika ilu peale ning me maandusime ohutult Londonis, kus mina alustasin koduteed, et seal teine kohver pakkida ning alustada reisi Balile.

Oktoober

Teisipäeva hommikul sain ma aru, et tööle ma küll minna ei saa, sest üks ninapool oli mul nii kinni, et sealt ei käinud midagi läbi. Panin omale aga reedeks kõrvaarsti aja ja kuulutasin end haigeks. Kolmapäev/neljapäev olin ma veel hullemas seisus ja voodist ei lahkunud. Reedel sundisin end siiski kõrvaarstile minema, kes konstanteeris, et põletikku ei ole ja aeg parandab ka selle viiruse, mille ma enda sisse pookinud olin. Reedel/laupäeval/pühapäeval olin ikka veel poolsurnud, kuid juba nägin tunneli lõpus valgust. Esmaspäeval ikka äratasin end liikvele, ning teisipäeval külastasin isegi joogatundi. 

Kolmapäeval käisin kinos: vaatasin Peale Pulmi, mis oli väga hea film, siis külastasime Reedaga Fotografiskat ning sealseid näituseid: Imedemaa oli väga tore, Tõde on surnud oli ka huvitav, hiina näitust ei jaksanud enam vaadata. Õhtu lõppes Rheaga vene keele õppimisega ning Reedaga reisiplaane arutades.
Siis oli jällegi joogatund, ning peale lōunat läksime emaga Pandju saarele, kus kohtasime vaid hunniku kajakaid. 



Reedel uudistasin, et kas meie kodust saab otse läbi Krillimäe kaitseala Rohuneeme tipul asuvasse vanasse raketibaasi, ja sai küll, ning üsna ruttu. Sealt suundusin veel miskeid tagateid pidi Püünsi kooli, võtsin auto ja sõitsin koju tagasi. Laupäeval jalutasime Krisiga, kes oli eelmisel õhtul Ennu Ratta peol käinud, mööda Krillimäe metsa, ning loomulikult saime tohutu vihma omale kaela. Siis saime Krisi poolt taksosse kaotatud pangakaardid, ID kaardid ja muud vajalikud kaardid kätte :) 


Jōudsime Anneliga kinno, vaatasime Ükssarvikut, mis oli väga tore film! Ning õhtul olime Reeda juures, kus arutasime igasuguseid maailma asju, ning ööseks jäin Anneli Tallinna koju, et hommikul Claraga pikale jalutuskäigule minna. Hommikul oli aga akna taga keegi vihmakraani jällegi lahti keeranud ja loomulikult me saime selle ka endale kaela. Osadel tänavanurkadel olid sellised lombid, et jala ei olnud võimalik sealt läbi saada. Kuid me leidsime ka ilusaid värskeid kastaneid ning toredate värvidega vahtralehti, nii et tegin Markkule tuppa sügis-installatsiooni.


Siis ajasime Anneliga vajalikke asju ja jõudsime talle ka püksid ja käekoti ning ühe kampsuni osta. Ja kuidagi sattus nii, et peale lõunat avanes ilusalong Markku köögis, küüne-kulmutehniku rolli tuli täitma Kris ja kliendid olid Rhea, Reet, Anneli - mina sain ka hiljem kodus uued kulmud ;) 
Esmaspäeva hommikul saatsin ema taksoga sapikivide operatsioonile, ise aga sain aru, et lennud Helsingi poole on viimse istmeni täis, ning suundusin hoopis laevaga Helsingisse, lennujaamas tegin väikese supi:


ja nüüd olen juba Londonisse suunduval lennukil - kus öeldi, et palju vabu kohti aga tegelikkuses ei ole ühtegi vaba kohta, kuid ōnneks olen mina lennul peal :)



Esimene töölend oli Milaano – kus raputas üsna uhkelt ning tänu sellele raputamisele avastasime, et meie business klassi oli istunud rohkem reisijaid kui oleks pidanud. Nimelt, kui hakkas raputama ja kapten käskis kōigil omadele kohtadele istuda, siis seisis üks ōnnetu proua keset vahekäiku ja oli üsna segaduses olekuga. Läksin siis uurima milles ja palusin tal omale kohale istuda, mille peale ta teatas, et tema koht on juba hōivatud. Läksin siis uurima, et kes seal istub ja selgus, et seal istus keegi noormees, kes enne oli iseseisvalt istunud business klassis aga sel ajal oli just purser avastanud, et tal on seal liiga palju reisijad ning ajas liigsed kardina taha omadele kohtadele. Siis aga hakkas raputama ning noormees istus esimesele vabale kohale, kus tegelikult istunud proua oli parasjagu tualetis. Tagasi tulles ta aga seisiski vahekäigus ning oli kimbatuses, kui mina ta juba avastasin….
Siis kohtusin Alaniga, sōime koos ōhtust ja parandasime maailma, väga tore oli!
Ööbisin miskis uues ööbimiskohas, mis oli veidike kōle kuid muidu ööbitav. Käisin pikal jalutuskäigul Union kanali ääres, kuna ööbimiskoht oli seal lähedal. Jalutuskäik oli veidi porine ja üsna kanepirohke – pea igast aknast möödudes oli kanepi lōhna tunda.


Järgmisel hommikul jalutasin pika ringi Uxbridge, päike paistis ja sügise värvid olid eriti ilusad! Sõin hommikust kohvik Neros, istusin ja lugesin lehte, ning vaatasin inimesi. Siis soetasin omale uue kleidi, ning hakkasin tagasi oma ööbimiskohta jalutama, et sealt oma kohvrid haarata ja siis lennule minna…kuid vahepeal hakkas hirmsasti vihma sadama ning ma varjusin miski maja ees puu alla, et suuremal sajuhool lasta mööda. Vihm aga muudkui tugevnes ja ma pugesin aina rohkem puu alla. Siis aga kuulsin, et maja uks avati ja keegi sealt midagi hüüdis. Kuna ma olin tänava pool puu all, siis olin kindel, et see hüüd ei ole mulle. Kuid kuna hüüdja hääl läks nõudlikumaks siis keerasin end hääle poole ning nägin 3 hiina üliõpilast, kes kind hoopis tuppa kutsusid enda poole, et oodata seal kuivas ilma paranemist! Astusin siis sisse, mulle toodi tool ja pakuti teed! Saate aru, selline vihma varju teenus!
Peagi sain edasi astuma hakata, sain oma öömajast kohvrid ja ootasin bussipeatuses bussi, mis mind terminali viiks. Minust möödus väike poiss, kes nähes minu kohvreid, küsis, et miks ma ära lähen. Ma ütlesin, et ma lähen hoopis tööle, ta oli murelik, et miks mul siis kohvrid kaasas on...ma ei jõudnud vastata, kui poisi kuri vanaema kohale jõudis ja pahandas poisiga, et see jälle võõraste inimestega suhtleb :) Minu meelest oli poiss nii armsalt murelik, et miks inimesed lahkuvad...selliste toredate emotsioonidega suundusin väga lühikesele Veneetsia ööpeatusele....kuid kuna me hilinesime üsna palju ja minu ülejäänud meeskond oli juba veidik lennanud sel päeval, siis meie puhkeaeg oleks ebaseaduslikult lühikeseks jäänud ja seega seda pikendati, nii et me saime terve järgmise päeva veeta Veneetsias, ning tagasi Londonisse suundusime alles õhtul ja siiski reisijatena :)
Kimasin siis kohe hommikul Veneetsiasse, lootuses et ehk saan seekord külastada Burano saart...kuid sinna minek tundus nii keeruline, et jäin siiski hulkuma Veneetsia vahele. Ning seal oli selline kruiisilaevade ja nende reisijate uputus, et kohati olid tänavatel inimeste ummikud. 
Aga ilus oli ikka! Avastasin ka, et kui on köha, mis minul oli selleks ajaks juba üsna tugev, siis inimesed hoiavad vabatahtlikult eemale...ehk et, restorani maha istudes, olid peagi minu ümber lauad tühjad :)







Kogu selle hilinemise ja puhkeaja muutuse juures sain veel viimase tööpäeva asemel hoopis vaba päeva ja koduteed alustasin juba varajasel hommikutunnil. Lendudele sain õnneks peale kuigi oli soomlaste koolivaheaeg. Lennukis ikka vaadati mind, kuna köhahood olid mul üsna muljetavaldavad, kuid keegi midagi ei öelnud. 
Kodus arvas ema ka, et ehk peaks ikka arsti juurde minema...
Käisime emaga väikesel jalutuskäigul ning kuna oli koolivaheaeg siis käisin Miaga kinos: Lammas Shaun ja tulnukas filmi vaatamas. Tulnukapoeg oli väga armas! Film oli ka üsna tore. 
Siis käisin joogas, suutsin isegi enamuse aega vait olla ja mitte köhida. Siis külastasime koolivaheaja puhl Kaja pizzat, koos Mia, Cara Mi ja ema Estriga ja see meeldis kõigile. Loomulikult tellisime nii palju süüa, et saime pea terve pizza veel koju toodud.
Kolmapäeva veetsin Reeda ja Rhea ja Heraga, ning seekord suundusime otsima Pariisi. Kuid nagu meie puhul ikka, kes siis otse Pariisi sõidab, parkisime hoopis Neeruti matkaraja algusesse ja sealt hakkasime sammuma ümber järvede ning Kalevipoja künnivagudel Pariisi poole. Teelt leidsime ka karujälje! 







Karu kahjuks ei näinud, kuid Pariisi me jõudsime. Seal ei kohanud me ühtegi inimest aga ümbrus oli ilus!
Kodumaal jõudsin veel joogas käija ning siis saabuski tagasilend Londonisse, mis möödus hirmsalt köhides.
Reedel lendasin Pisasse, kus olid väga toredad reisijad! 
Siis suundusin Newcastlesse, kus oli aga ilm üsna vihmane ja ma suundusin hoopis kinno, prantsuse filmi vaatama, milles mängis Juliette Binoche ja pealkiri oli Topeltelud. Väga tore vaatamine oli! Peale kinokülastust suundusin omale elu teisi Vanse soetama - seekord selliseid mitmevärvilisi. Siis sõin chillidega burgeri, lootes, et chillid mu köhale parandavalt mõjuvad.
Järgmine lennusihtkoht oli München, kus viisin oma uues Vansid jalutama. 


Tegin väikese jalutusringi, ja kuna oli pühapäev, siis oli linn suhteliselt tühi. Siis saime kokku kolleeg Jackiega ja käisime juba teilegi tuttavas Tai restoranis söömas, mis oli endiselt suurepärane. Ka Jackiele meeldis koht väga.
Peale Londonisse saabumist suundusin Caroline juurde, käisin Bushy pargis jalutamas ja siis sõime Carolinega kokku ja õhtustasime tuttavas Plenty pizzarestoranis, mis oli endiselt hea ja nagu ikka jätkus juttu kauemaks. 
Järgmisel hommikul käisin Alaniga hommikust söömas, siis saatsin ta kojumineva lennu peale, tal nüüd terve kuu aega lendamise vaba :)
Siis suundusin Kingstoni, et seal Brexiti eel oma isikut tuvastada, et siis avaldus teha, et saaksin taodelda luba alaliselt Suurbritanniasse jäämise osas. Paraku ei saanud isiku tuvastamist niimoodi linnaosavalitsusse sisse astudes teha, selleks tuli aeg ette broneerida, mida aga kodulehel kirjas ei olnud :) 
Hiljem üritasin siis ka selleks protseduuriks aega kinni panna, kuid loomulikult ükski pakutud aegadest, mida oli selles kuus 2, mulle ei sobinud. Järgmiste kuude graafikut ma aga ei teadnud ja seega jäigi see avaldus mul jällegi tegemata. Jalutasin siis tagasi Caroline juurde, kellega hakkasime koos tema vana diivanit välja viima, kuid see jäi trepile kinni ega liikunud edasi ega tagasi enam ;) Selle peale avasime prosecco ja saime aru, et las see diivan ootab uue diivani toojaid, et need siis vana ka ära viiksid. Õnneks on Caroline korteril ka tagumine uks, kust said siseneda õhtusöögile kutsutid külalised. 


Õhtusöök oli tore, ja külalised veelgi toredamad, ning juttu jagus pikemaks. 
Järgmisel hommikul suundusin Londonisse, et kokku saada Kätliniga. Kohtusime Korea söögikohas, mis oli selline imepisike kuid söök oli suurepärane, ja rahvast oli palju. Siis suundusime teatrisse, vaatama etendust nimega Kopsud, milles mängisid teleseriaalist Kroon tuntud peaosatäitjad, kes ka teatrietenduses mängisid paari. Etendus oli lühike ja lööv, ning näitlejad väga head.
Järgmisel päeval ootasime Caroline juures uut diivanit ja ma huviga ootasin, et kuidas see vana sealt trepi pealt välja viiakse....muidugi tulid need diivanimehed alles viimasel tunnil ja peale veidikest sebimist said aru, et siiski tuleb vana diivan pooleks saagida, sest ühes tükis seda sealt korterist välja viia ei saa 🙈
Mina käisin veel Kingstonis, kus soetasin hunniku kohvikapsleid, sõin hiljuti avastatud pizzakohas pizza ja maailma parima magustoidu:


ning suundusin siis läbi halloweeni tagasi Caroline juurde. Hommikul kimasin lendu, mis viis Prahasse. Prahas on mul juba oma rutiin, peale maandumist soetan kontserdipileti, siis väike poetuur, söök, kontsert ja jalutuskäik hotelli. Seekordne kontsert oli bass ja orel, püha Nicolausi kirikus, kus oli väga-väga külm kuid kontsert oli tore. 
Järgmine hommik oli üsna sündmusterohke: kokkusaamine meeskonnaga oli 5 minutit tavalisest varem, kapteni palvel, kuna tol päeval oli rugbi maailmameistrivõistuste finaal ja nad soovisid kindlasti selleks ajaks tagasi Londonisse jõuda. Kaptenil oli ka abikaasa reisil kaasas, ning bussi istudes, ilusti 5 minutit varem, selgus, et proua on oma kella kaotanud, keerasime tagasi hotelli, et seda kiirelt otsida, paraku ei leidnud. Suundusime siis lennujaama, ning seal avastas minu kolleeg, et on oma ID kaardi ehk siis meie lennujaamadest läbipääsemiseks vajaliku loa, hotelli unustanud. Me suundusime lennukisse ja Candido jäi passikontrolli ette ootama taksot, mille ta palus lennujaama hotellist saata koos oma IDkaardiga. Õnneks kõik läks hästi ja Candido jõudis lennukile enne reisijaid. 
Meie järgmine lend viis meid Nizzasse, kus lennukisse jõudes
Nizza - piloodid palusid, et me ei ütleks neile rugbi tulemust, ja me hakkasime neid kohe selles osas kiusama....aga tulemust ei reetnud :) Nad nimelt kimasid kohe hotelli jõudes baari, et seal siis vaadata kogu mängu järgi. 
Meie aga suundusime õhtusöögile promenaadil, siis uudistasin öist äikest, kokkusaamise ajaks oli saabunud varahommikune äike, ning piloodid olid pettunud rugbi tulemuses, kuid suutsid siiski heatujuliselt lendu minna läbi tohutu vihma. Lennus oli meil väike poiss, umbes 12 aastane, kes jäi tualetti kinni ja ei suutnud sealt iseseisvalt välja saada. Keegi suvaline meesterahvas, kes seisis tualeti järjekorras, poisi järgi, sai sellest olukorrast omakorda šoki ja seisis nüüd lennuki tagumise ukse juures ja kattes kätega näo ja mõmises midagi omaette. Mina ajasin ta sealt välja, et sinna paigutada poissi koos tema isaga, kes samal hetkel kui me poisi avastasime saabus just tualeti juurde oma poega otsima....rahustasime poissi suhkruveega, siis tavalise veega ja siis šokolaadiga. Ning peagi suundus ta juba tagasi oma ema ja venna kõrvale istuma. Meesterahvas, kes samuti tualeti intsidendis osales, oli ka omal kohal ja ma käisin igaks juhuks ka teda kontrollimas, kuid temaga oli samuti kõik korras. Poisile lubasin aga peale maandumist külastust pilootide kabiini, et veidike parendada tema lennukogemust. Üsna imelik situatsioon kokkuvõttes, hea et see lahenes ilma suuremate draamadeta.
Maandumisel oksendas üks väike tüdruk terve oma istme ning ka eesoleva istme täis, ning loomulikult kogu selle segadusega unustas keegi oma seljakoti ning keegi teine oma jope lennukisse, kotist leidsime vähemalt telefoni numbri, ning et mitte viia kotti kadunud asjade bürosse, kust asjade kättesaamine on paras katsumus, helistasime ning palusime reisijal meid oodata, et talle kott ära viia. Selgus, et koti omanik on oksendava väikese tüdruku isa....ta oli muidugi õnnelik et oma koti kätte sai, ta polnud veel märganudki et see tal maha oli jäänud.
Ning mina suundusin koduteele.....kus miski ime ning Anneli suure pettumuse peale, sain ka Tallinna lennule peale :) Tallinna lennukis sain jällegi aru, kui enesekesksed on inimesed, eriti kuulsamad rahvuskaaslased.... Lennujaama tulid mulle vastu aga Kris ja lapsed ning me vurasime oma pisikese Miniga koju.


Thursday, January 16, 2020

September

Minu lend Londonisse, muidugi hilines nii tund aega, kuid pardapersonal korvas selle veidikese kesvamärjukesega :) Kimasin ruttu kesklinna, kus mind ootas juba Kätlin, kellega sõime lõunat Kuuba restoranis ja siis läksime teatrisse “Väga Kallis Mürk” vaatama. Jah, te arvasite ära, etendus oli tehtud Aleksander Litvinenko plutooniumiga mürgitamise loo kohta. Etendus oli üsnagi poliitiline, ning ka Putin oli lavale toodud, kes meenutas välimuselt pigem Hitlerit 😳
Peale etendust pidime loomulikult nähtut-kuuldut veidike arutlema, ja kohe leidismegi kokteilibaari Hello Darling, ja kuigi nende avamisajani oli veel 15 minutit, siis kubati meid sisse. Avamisega koos saabus ka Happy Hour - ja no mida kaks cabin crew’d veel tahta oskavad. Alustasime seega Mohijtodega, mis olid üsnagi lahjad, ning siis leidsime menüüst kokteili nimega Aviation - ja no see oli üsnagi huvitava kangusega. 

Saime siiski ka need kokteilid joodud ja siis oligi aeg asuda koduteele. 


Minul oli järgmisel päeval koolitus, et kuidas paremaks saada - ega ma seda tegelikult ei saanudki teada aga eks ma püüan kuidagi ise!
Ning siis lendasin Prahasse, kus veetsin pikalt aega kolleegidega - käisime koos hommikust söömas, siis jalutasime linna peale ja uudistasime ilma ja inimesi, siis oli jällegi aeg süüa ning pikema jalutusringiga tagasi hotelli poole suunduda. Praha vanalinnas oli kaks härrat koos kahe suure ja jämeda maoga, et siis möödujad saaksid nendega poseerida ja pilti teha....ei saagu aru, kas boamaod on tšehhi vaatamisväärsus, või miks ma peaksin tahtma keset kaunist Praha vanalinna nendega pildile jääda. Üsna Karli silla juures olid ka roosad tuvid. Nii et vaatamist ja imestamist jätkus meil pikemaks. Samuti toimus Paraha maraton, mis meie hotelli juurest läbi jooksis, ehk siis meil oli tükk tegi, et üle tee saada:

Tagasi Londonisse jõudsime pühapäeva varahommikul, kuid minul oli graafikus esmaspäevaks üks kiire Amsterdam. Üritasin omale küll vaba päeva saada kuid ei õnnestunud. Irooniline on muidugi see, et sel päeval oli planeeritud ja ka toimus meie pilootide streik, ehk et see lend jäi nagunii ära ja ma sain veidi varem koduteele asuda, kuid mind ei lastud vabaks enne kui pühapäeva õhtul kell 18.00, mis ajaks on aga kodulennud juba lahkunud. Seega veetsin öö Londonis ja asusin koduteele esmaspäeva varahommikul. Õnneks sain lendudele peale ja varsti astusingi kodumaa soojusesse. Nimelt oli Tallinnas väike kuumalaine. Sooja ilma jagus ka järgmiseks päevaks, kui olin sunnitud jälle oma arvuti remonti viima, sest ta jällegi keeldus korralikult minuga suhtlemast, siis sain kokku Itaga, kellel aitasin põrandaliistud jala üheksandale korrusele viia. See oli üks naljakas üritus aga hakkama me saime. Nimelt on selles majas lift nii väike, et sinna mahub vaid üks cabin crew koos väikese kohvriga, ja seega ei mahu sinna ka põrandaliistud :)



Ülejäänud nädal möödus õppimise ja haige olemise tähe all. Nimelt olin saanud väikese nohu ja suure kõrvalukustuse. Lootsin ikka vaikselt iga päev paranemisele kuid erilisi edusamme ma ei teinud. Laupäeval käisin miskis valvekliinikus arsti juures, kes küll kinnitas, et põletikku mul kõrvas ei ole aga samas kirjutas antibiootikumid. Ma arvasin, et jätkan oma enda poolt kirjutatud raviga ja vaatan kuhu esmaspäevaks jõuan. Õppima pidin aga kuna minu iga-aastased õppepäevad lähenevad, ja enne neid tuleb veidi aega käsiraamatutes tuhnida ja meelde tuletada, kuidas asjad reeglite kohaselt pardal toimivad.
Pühapäeval käisid meil külas Reet ja Hera ja Rhea, kelledel oli hunnik kitsamaks õmblemise pükse kaasas. Ema Ester vuristas aga hoogsalt masinat ja tehtud need said. Jõudsime veel tormist merd uudistama, sest vahepeale andis isegi vihm järgi. Ning nüüd istun ikka lennukis ja suundun ikkagi Londonisse, sest tahan omad eksamid tehtud saada. Kõrvad ei ole küll maailma parimas korras aga kuna ma olen nüüd 3 päeva klassiruumis ja ei lenda, siis ehk selleks ajaks kui mind uuesti lendama lubatakse on juba kõik korras.
Lend Londonisse oli küll üsna huvitav, kuna kõrvad elasid mul oma elu kuid sain lennu üle elatud ning kiirelt magama, sest hommikune äratus oli suhteliselt varajane. Koolituskeskuses tabas mind väike mure algul, et minu otseseid kolleege ei olegi kedagi teist. Kuid meie numbrid kahanevad väikeses Eurofliidis ning seega on meid ka korduskoolitusel alati vähem. Kogu grupp oli umbes 45 inimest ja nendest oli vaid 5 väikese airbusi pealt. Kuid kõik olid rõõmsad ja kõik said ka nii uksed avatud, “Annie” elustatud, kui ka järgmisel päeval eksamid tehtud. Ning peale seda tohutut õppimist ja mõttetööd suundusin Richmondi, et kokku saada Lucyga, keda ma polnud üsna mitu kuud kohanud. Istusime veidi päikese käes ja uudistasime jõeäärt, ning siis jalutasime The Gate nimelisse hotelli, et sealses restoranis õhtust süüa. Koht oli väga ilus, teenindus suurepärane, ning toit hea. 
Lucyga jutustasime loomulikult kõik jutud ära, imetlesime ilusat selget õhtutaevast ja siis oligi aeg minna magama, et järgmisel päeval veel klassiruumis viibida, ning kuulata jällegi veidi ajupesemisjutte... Ehk veidi sain milleski targemaks! Õnneks lõppes see päev juba kella kahest ja ma suundusin linna peale Heleni ja Johniga kokku saama. See oli tore nagu alati. 
Ning järgmisel päeval ootas mind Pariisi ots edasi tagasi ja siis uuesti Pariis, ööpeatusega. Esimesel Pariisi otsal olime juba lennurajal valmis hoovõtuga kui järsku gaas maha võeti ning vaikselt veeresime seisma, siis kuulsime käsklust :Cabin Crew at stations/ Pardapersonal oma kohtadel, mille peale jõuab meist igal ühel tuhat mõtet peast läbi käia, ehk et kus me täpselt asume, millised uksed lahti teha saab, millisest aknast välja vaadates saaksin parema välisolude pildi, kas pardal on ratastooli inimesi, kas on imikuid, kas oli selliseid reisijaid, kes vajaksid rohkem abi lennukist väljumisel, jne...kuna me aga üsna hoovõtu algul selle katkestasime, siis arvasime meie purser Adrianoga, et ju see on miski näidik mis näitab midagi mida ta ei peaks näitama või veel parem, et ehk on tegu vaid miski vigase anduriga. Mina veel julgesin arvata, et ega me aktiivsel lennurajal ikka evakueerima ei hakka, et nii hull asi ju ometigi olla ei saa....siis liikusime veidi edasi ja keerasime ruleerimisteele, ning meile anti uus käsk: Cabin Crew and passengers stay seated /salongipersonal ja reisijad jääge istuma - see on juba veidi parem käsklus, kuid päris vabaks end veel ikka lasta ei saa. Õnneks kohe peale seda seletas kapten, et mis tegelikult viga, ehk et lenduritele näitas, et avioonikute ukseke on endiselt lahti, ning et ka nemad arvavad, et see on vaid andur mis annab valeteadet ja nad ei usu, et see uks lahti on, kuid ehkkui peale lennunduses ei toimu midagi ja seega kutsuti tehnikud seda väikest ust lennuki all uudistama. Aga kuna me oleme lennujaama poolt hallatud alal, siis peab meie tehnik tulema koos lennujaama sõidukiga, ehk et veidi läheb aega, ja me istume seal ruleerimisrajal, lûlitame ühe mootori välja, et veidi kütust säästa ning loodame, et kontroll toimub kiirelt. 
Loomulikult hakkasid selle teadaande peale kohe kutsunginupud helisema - enamus inimesi tahtsid muidugi tualetti minna, ning mõni soovis oma kotti pagasiriiulilt, kuid oli ka noormees kes küsis, et mis asi on avioonikute uks - õnneks ma suutsin sellele küsimusele enam vähem adekvaatselt vastata ja suutsin ka maha rahustada veidi närvis oleva tütarlapse, kes selle noormehe kõrval istus. Tagumise köögi poisid olid muidugi rōõmsad, et ma pardal olen, kuna ma olin ju just läbimud igaaastase kordusõppe, ehk et ma olin värskelt läbinud evakuatsiooni protseduurid! Õnneks ei olnud neid siiski vaja, vaid nii umbes 50 minutise viivitusega, peale tehnikute kontrolli ning uuesti oma õhkutõusu järjekorda oodates, alustasime oma Pariisi lendu. Teised Pariisi otsad olid ilma vahejuhtumiteta, ning peagi olime juba oma kohutavas linnajaos asuvas hotellis, ja ma tegin kiire riietevahetuse ja kimasin Atelier Lumiere nimelisse galeriisse, et seal uudistada Van Gogh ja Jaapani unelma nimelist näitust. Näitus on küll raske selle asja kohta öelda, sest tegu on videoinstallatsiooniga, millele on lisatud liikumine ja loomulikult sobiv muusika. Ning see kõik projitseeritakse mitmete projektoritega ruumis, ehk et Sa seisad/istud saalis ja Sinu ümber, kohal ja ka põrandal on igal pool maalid, mis valmivad Sinu silme all. Antud galeriis on veel väike rõdu, ehk et saad ka ülemise vaate kogu sellele kunstimängule mis seal toimub. See oli üks väga-väga tore näitus! Eriti huvitav oli Kanagawa lainetus.







Järgmine õhtu ootas mind aga Rooma, mis on ju alati väga tore koht! Seekord oli ka lend väga tore, mitu reisijat käis ees köögis mind kättpidi tänamas, et mina meenutavat neile vana head meie lennufirmat, aegadest kui rohi oli rohelisem ja inimesed olid veel rōõmsad. Ma arvasin, et ju ma ise olen ka vana, et seepärast meenutangi :)
Roomas kimasin kiirelt sööma, sest lennus mul selleks aega ei olnud. Ning seekord olin kohe nii julge, et tellisin omale Parma singi meloniga ja siis veel pasta ka! Ja kõik sõin ära ka!



Siis jalutasin niisama veidi ringi ja istusin pargis pingil ja vaatasin kuidas maailm möödub, ning loomulikult soetasin mõne Prosecco, Carolinele, kelle juurde ma Londonisse tagasi jõudes ööbima läksin, ja omale koju mõned mandliküpsised. Ja nii see päev igaviku linnas möödus.
Tagasi Londonisse jõudes kimasin Caroline juurde, kuna mul oli järgmisel päeval mittevajalik vaba päev, ning ma polnud ammuilma Carolinega kokku saanud. Jutustasime veidike, ning kimasime siis Bushy Pargi äärde kohvikusse, kus olid juba kohal veel mõned meie kolleegid pikamaalendudest. Jutustasime veidike ja peagi oli aeg Carolinel lendu minna, ning mina suundusin telekat vaatama, kuna õues parasjagu vihma sadas. Plaanisin küll pärastpoole väikesele jalutuskäigule minna, kuid käisin vaid poes ja siis tulin ruttu tagasi diivanile pikutama 🙄 Kuna Caroline lend hilines nii oma 2 tundi, siis tema kojutuleku ajaks ma juba magasin 😳 Hommikul läks Caroline miskeid asju politseisse ajama ja mina suundusin uuesti pargikohvikusse hommikust sööma, ning peagi liitus minuga ka Caroline. 


Kuid jällegi suundus Caro peagi lendu ja mina läksin jalutama Bushy parki - seekord olid hirved haaranud enda alla juba sissepääsu, nii et ma ei pidanud neid isegi otsima vaid nad olid mul täiesti tee peal ees. 

Kuna ilm oli ilus, siis jalutasin pikema ringi kui ma tavaliselt seal pargis teen, kuid lõppes mu tee ikkagi Kingstonis. Seal tegin kiire tiiru mõnes poes, ning soetasin omale uue ratastega lennukoti, mida ma juba ammu vajasin, sest ühel päeval sain aru, et mu kott on kuidagi nii raskeks läinud, et ei jaksa seda käes tassida ja tahaks omale hoopis ratastega lennukotti. Ja nüüd ma selle sain. Esialgu on muidugi uue kotiga harjumine veidi keeruline, sest uued sahtlid tuleb ju kuidagi kodusemaks teha ja aru saada kus mis asjad paremini kättesaadavad oleksid, aga ehk ma saan selle ülesandega hakkama. 
Järgmisel hommikul läks jällegi Caroline lendu ning umbes tunni pärast hakkasin ka mina lennujaama poole liikuma. Jõudsin aga üsna varakult kohale ning otsustasin, et lähen söön ühe sooja supi, seisin just järjekorras, et selle eest maksta kui mulle helistati keskusest ja teatati, et mu esimene lend, ehk siis edasi-tagasi Genf jääb ära, ning et pean lendu tulema alles 7 tunni pärast. No jätsin oma supiplaani kus see ja teine, panin tavariided selga tagasi ja suundusin hoopis esimese bussi peale, seekord saabus Windsori buss, ja nii ma sinna suundusingi. Ning nagu ikka, soetasin paar vajalikku asja: joogatundideks retuusid, reisirätiku ning helesinise kleidi :) Sõin supi asemel hoopis tigusid, ning peagi oli aeg käes suunduda tagasi lennujaama, et nüüd juba Glasgowsse lennata. Lend möödus vahejuhtumiteta, hotelli jõudes aga selgus, et neil on üks tuba puudu, ehk et keegi peab minema teise hotelli. Õnneks oli kapten vabatahtlik, kes rõōmuga hakkas asju ajama ja omale teise hotelli leidis. See aga tähendas, et nimekirjast alumine inimene sai omale kapteni toa- ehk siis mina :) See oli üks igavesti suur tuba! Kui meie tavatoad on nii pisikesed, et pole ruumigi kohvrit kuhugi lahti teha - eriti neil kellel kohver nagu raamat lahti käib, siis seekord oli mul tuba milles oli eraldi diivan ja diivanilaud ja oli veel tantsuruumi ka! Samas me ju eriti pikalt oma tubades aega ei veeda, seega ei ole erilist vahet kui suured või väikesed nad on :) Peaasi, et ilus vaade on, onju?!


Hommikul suundusingi omale uusi kulme saama, ning siis tegin väikese jalutustiiru tagumistel tänavatel. Ning õhtuks suundusime Bolognasse. Kuna see on meie jaoks uus/vana sihtkoht, siis oli mul plaan minna järgmisel päeval linna uudistama. Osa meeskonnast kimas õhtul ka väikesele joogile, aga ma seda teha ei viitsinud, tegelesin magamisega ja hommikul suundusin varakult linna peale. Olin üritanud omale alla tõmmata miskit äppi, mis siis oleks mu linnatuuri mulle veidi juhendanud, kuid ei saanud ma seda äppi korralikult tööle, ja tegin oma jalutuskäigu lihtsalt niisama. Enamus vaatamisväärsusi leidsin üles, osad aga jäid veel järgmist korda ootama. Linn ise oli väga tore - palju sammastega vōlvialuseid, milledel olid ilusad laed, ehk et kui ka vihma sajaks, siis saaks rahulikult linna vahel jalutada ilma märjaks saamata. Samuti oli palju ilusaid väikeseid söögikohti, ühesõnaga üks igavesti tore linn oli!
















Tagasilend Londonisse hilines meil jupp jagu, mitu korda lükati edasi meie lahkumist hotellist. Kui me siiski miskil hetkel minema hakkasime, siis ootasime lennujaamas ka veel tükk aega lennuki saabumist. Lennukisse saades ning rahvast peale võttes, selgus, et käsipagasit on nii palju, et selle kõige mahutamine ei ole võimalik, ning osa kohvreid tuleb siiski pagasisse saata. See aga tähendas veelgi veidikest hilinemist. Kui lõpuks õhku saime, siis selgus, et ega meil ka midagi enam müüa polnud: ei värskeid võileibu, ei snake, ei isegi jooke…. Nii et see oli üks vabanduste rohke lend, osad reisijad olid meie tööga Rahul ja said aru, et rasketes oludes tegime mis suutsime, osad reisijad olid muidugi pahased, et miks me küll võileibu juurde ei ole tellinud J
Üllatav on see, et alati on minu tööbloki viimane lend selline, peale mida lähed koju ja mitu päeva mõtled, et miks küll nii….
Järgmine hommik algaski kodutee, ning sain ühe jutiga koju. Kodus tegelesin ikka tavaliste asjadega: Mulkaga käisime uudistamas sügise värve metsas, emaga käisime veel seeni otsimas: saimegi terve korvitäie miskeid seeni ning kui asjatundjatega konsulteerisime siis selgus, et neid seeni paraku ei ole hea süüa ja me olime need sunnitud ära viskama LMa olin selle üle üsna õnnetu, sest need seened olid nii ilusad ja puhtad ja neid oli mul nii palju!



Siis uudistasime Mulkaga oma rannas adru ja millimallikaid, keda oli rannal nii palju! Kahju oli neist kohe.
Esmaspäeval viisin ema Mustamäele arsti juurde – ja kuna oli tohutu vihmasadu ja alanud oli kool, siis me sõitsime Mustamäele veidi üle tunni aja! Õnneks saime ikka enam vähem ōigel ajal kohale. Ema jäi siis arstide juurde erinavaid proove tegema ja minul oli paar parendusüritust: uuesti mu arvuti parandusse viia, ning nüüd ka kohvimasin….arvuti parandamisest olin ma juba loobunud, seekord tahtsin vaid omad pildid sealt päästa, kuid ka kohvimasina kohta arvas parandaja, et targem on uus osta….nii me siis oma kodumasinatega vaikselt hüvasti jätamegi J
Varsti sain ema arstide käest kätte – ta tunnistati terveks ja sobivaks oma kahe nädala pärast toimuvaks sapikivide operatsiooniks J Meie aga kimasime tädi Zeldale külla kuna me olime nagunii teispool linna, siis viisime Zelda miski sõbranna juurde ja ise suundusime koju tagasi. Ning järgmisel päeval pidin ma juba tagasi Londonisse suunduma.