Monday, February 18, 2019

Juunikuu

Kodumaale jõudnud, ja olles end veidi kogunud oma uhkest okserallist, suundusime Reedaga Aegna saarele päevakruiisile. Hommikul oli merel veidi tuuline kuid me lootsime, et kell 3 tuul vaibub – sest tavaliselt ju kell 3 tuul muutub. Saar ise oli ilus, ja mõnusalt jalutatav täpselt ühe päeva jooksul. 



Paraku pöördus tuul küll kuid muutus hoopis tugevamaks ning lained seega ka üsna huvitavaks. Miskil hetkel mulle tundus, et me sadamasse ei saagi muudmoodi kui ainult ujudes ja siiski ei ole kindel, et me Tallinna sadamas ennast avastame. Aga, kõik lõppes õnnelikult ja me saime isegi ilma oksendamata kuivale maale. 
Edasi viis meid tee Haapsallu, tegime kaltsuka tuuri – mina sain uued lennukingad! Ning nagu meie väljasõidul ikka, on ju vaja ka keha kinnitada. Seekord valisime
Hapsal Dietrich nimelise koha ja see oli superluks. Kes Haapsallu satub, soovitan sealt kindlasti läbi astuda! Ning lõpuks saime ka Mia kätte, kellele me olime Haapsallu järgi tulnud. 


Järgmisel päeval kimasime aga Paljassaarde, et sealsel matkarajal otsida šoti mägiveised – paraku need meile ennast ei näidanud!
Siis külastasin jällegi hambaarsti, kes seekord õnneks väga hullusti haiget ei teinud ja isegi süstiga olin juba peaaegu sõbraks saanud. Jõudsime veel Mulkaga rannas käia, sel ajal jõudis Kris kogu mööbli ümber tõsta, siis mängisime tennist – MINA võitsin muidugi JJa võidulõuna toimus traditsiooniliselt Coccodrillos.
Esmaspäeval tegime pika jalutuskäigu mr. Djga Kopli vahel – üsna huvitav ümbrus oli. Sööma suundusime siiski Telliskivi linnakusse JJa siis saatsin hr. DJ tagasi laeva peale. Teisipäeval sain kokku Ita ja väikese Siimuga, kellega uudistasime Sittowi näitust, veidi tuli meile sellest rääkima ka Kaisa Piia, kes on Sittowi loominguga veidi lähemalt seotud. Minule ja Itale meeldis näitus ja Sittowi looming väga, väike Siim jäi aga veidi eriarvamusele. Õhtul pidin kiirelt aga lennule minema, kuna hommikune lend oli pungil täis. Seega sain veel õhtul Anneliga leiba süüa ja niisama muliseda. Hommikul suundusime aga Londoni lennule, kuhu ikka mahtusin peale. Ning töölend oli kohe Viini, mis oli minu jaoks uus sihtkoht. Seekordne lend oli küll edasi-tagasi kuid sain aimu reisijatest, keda antud liinil kohata. Ja reisijad olid väga toredad!
Järgmine sihtkoht oli Newcastle, kus oli maandudes ja ka maa peal viibides väga huvitav tuul. Ma suundusin kohe lendurite juurde, et seal õhkutõusul seda tuult uudistada, kuid paraku õhkutõusul seda eriti ei kohanud ja ka vaated olid veidi igavamad kui maandudes. Kuid minu ööpeatus oli hoopis Nizza ja seda lausa kaheks ööks. Lend oli üsna huvitav, nimelt oli üks reisija otsustanud, et ta hakkab tüli norima meie purseriga, mis päädis sellega, et reisija tõukas purserit, millest me ka politseile teada andsime, kuid kuna kell oli hiline ning ka lennujaama töötajad tahtsid koju minna, siis ei viitsinud keegi selle intsidendiga tegeleda. Piirivalve kirjutas üles reisija nime ja lubas temaga hiljem koos politseiga ühendust võtta…
Mina olin oma vaba päeva otsustanud veeta külastades Monacot, kuna seal oli mul käimata. Hommikul kimasin rongi peale ja juba see teekond oli nii ilus. Tee lookles täitsa mere äärest ja vaated olid väga ilusad. Peagi olin aga Monacos kohal ja hakkasin uurima, et kuhu minna ja mida teha. Esmalt jalutasin kasiino suunas, kuid veidi suurema ringiga, et veidi tutvuda ümbrusega. Esmased muljed jalutuskäigust olid, et enamus soomlastest olid ka saanud kohale tulla. Sest soome keele osakaal oli tohutu, ületas pika puuga tavapäraselt esikohal oleva vene keele.
Mina aga uudistasin kasiinot, nii seest kui väljast – oli teine tõesti ilus. 









 



Siis jalutasin vürsti lossi juurde ja kuna aega oli palju siis astusin sealsesse muuseumisse sisse ka.



Ja uudistasin ka kõrgeauliste autokollektsiooni.


Ja siis jalutasin niisama mööda nurgataguseid. Oli üsna tore linn-riik, rahvast liikus linna peal vähe aga ega seda ruumi ka kole palju ei ole. Vaated olid muidugi väga ilusad.
Ja mis peamine restoranis pakuti ka väikest pudelit veini J


Edasi suundusin kodumaale, kus unustasin Rhea lõpetamise ja kui Reet helistas ja küsis, et kus ma olen, siis panin ruttu riidesse ja kimasin kohale. Aktusele ma muidugi enam ei jõudnud kuid kodusele koosviibimisele jõudsin veel ikka kohale. Jaanipäeva plaan oli meil minna Ruhnu saarele….kuid ilmateade ei olnud just soosivaim ja suve ainuke torm andis oma saabumisest uhkelt teada….nii et meie plaanid muutusid hoopis jaanipäevaks Üdrumal, Anneli juures. Ning õigesti tegime, sest tol päeval väljunud laev Ruhnu ei jõudnud vaid pööras poolelt merelt tagasi Pärnu suunal…
Meil oli aga lõbus nagu ikka, lõke oli kohati nii suur, et pidime juba tuletõrje kutsuma ning hommikul selgus, et üks madrats ja voodiriided olid kadunud – ehk me olime koristamisega liiale läinud ja lõkkesse sattus ka asju, mis sel aastal sinna veel sattuma ei pidanud ;) Loomulikult mängisime ka Eesti Mängu.


Töötegemist jätkus ka järgmiseks päevaks, ja nalja sai rohkem kui oodata oskasime. Tegime ka kiire matka ja meie Reedaga käisime ka rabajärves ujumas. 




Kodus tagasi olles, harjutasime Miaga värskes õhus magamist, ehk siis magasime rõdul:


Jõudsin ka Reedaga uudistada Sittowi näitust, kus jällegi Kaisa meile veidi giiditeenust osutas, siis kohtusin veel Itikuga, kes suutis kuidagi valesti oma tooli sättida ning kukkus väike Siim tema süles – ma siis kiirelt haarasin Siimu, ning siis ühe käega aitasin Itiku püsti. Õnneks, keegi haiget ei saanud, Itik sai küll sinika ja Siim lihtsalt ehmatas, ning minuga kaasas olnud Cara Mi ehmatas veel rohkem. 
Teel Londonisse tegin jällegi pikema peatuse Helsingis, sest õigeaegne lend oli pungil täis ja ma kindluse mõttes läksin varasema lennuga. Anneli tuli mulle vastu ja me veetsime kvaliteetaega miski karjääri ääres päevitades ja ujudes. Siis kimasin Londoni lennule ja õhtuks veel Viini. Hommik Viinis oli mul tegemist täis, nimelt käisin Belvedere muuseumis Klimti Suudlust vaatamas! See oli mu tegemiste nimekirjas ammu ja nüüd ma siis sain sinna kohale. Väga ilus oli! Ja kuna ma olin seal kohal muuseumi avamise ajal, siis sain suhteliselt üksinda vaatamisväärsust uudistada.






Järgmine päev ootas mind Edinburgh, seal oli mul ka veel üks küngas ehk siis Carlton Hill vallutamata, ning sinna ma siis suundusingi. Ilm oli ilus, päike paistis, taevas oli sinine ning oli meeldivalt jahe. 







Loomulikult külastasin oma lemmik rootsi kohvikut ja käisin ka juuksuris. Tagasi Londonisse jõudes külastasin Sudaani/Somaalia linnaosa ja käisin seal pediküüris ning siis uudistasin seal lähedal asuvat parki, kus oli väga uhke rula ja rattarada. Siis ööbisin veel Genfis ja peale tagasi saabumist alustasime Elenaga Wimbledoni külastust. Jõudsime esimesel hommikul järjekorda nii kell 9 ja minu järjekorra number oli 9484… Tund aega seismist ning mitte edasi liikumist ja me otsustasime minna pubisse ja uurida kas on võimalik telekast veidi tennist vaadata. 



Tagasi sissepääsu poole jalutades, nii 3 tundi hiljem, nägime et inimesed kes meie ees olid, seisid endiselt järjekorras ja olid umbes tunni kaugusel sissepääsust. Me suundusime selle peale hoopis teise pubisse jalkat vaatama ja siis kohalikus ilusalongis maniküüris ja siis oligi juba õhtu käes ja me suundusime koju. Järgmimst hommikut otsustasime alustada varakult, ning juba esimese rongiga kimada Wimbledoni. Ja nii me olimegi juba kell 6.30 järjekorras ja minu numbriks oli seekord 5052 ja peale 5 tunnist päevitamist ja Andre Agassist möödumist, olimegi kell 12 juba väljakute ääres!






Rahvast oli tohutult palju, kuid elamused olid kõike seda väärt. Kuna meil oli aega järjekorras, siis olime teinud põhjaliku plaani, et millist mängu mis kell ja millisel väljakul vaadata. Seega jõudsime vaadata nii noori sakslasi, kui moldaavlasi ja loomulikult Anett Konteveiti – teda nägime nii mängimas kui ka mängu vaatamas J




Saime ka tagastatud esimese väljaku piletid, kus mängis (karjus) suurde tennisesse tagasi tulnud Šarapova, ning nagu meie valitud mängud ikka, oli ka see tohutu maratonmäng, mis kestis veidi üle 3 tunni!



Hommikul magasin sisse, kuid siiski jõudsin oma Helsingi lennule, paraku jäeti mind maha Tallinna lennust ja suundusin Anneli juhtimisel laeva peale, kus avasin oma kohvri ja seal oli kuri kiri turvatöötajatelt, et nad võtsid minu akupanga hoiule ja kui ma tahan seda tagasi saada, siis võtku ma nendega ühendust. Nii et palun olge hoolikamad oma kohvreid pakkides!


Thursday, February 14, 2019

Maikuu

Ammani lennul sattusin tööle äriklassi. Amman on veidi pikem lend kui meie tavalised Euroopa otsad ja seega ka teeninduskontseptsioon ning toode mida pakume pardal veidi teistsugune. Nii et veidi oli sebimist, et aru saada mis ja kus, ja kuidas täpselt naeratada. Lisaks oli meie 23 äriklassi reisijast 20 brasiilia rikkurid, naisterahvad, kes arvasin et nad vist eralennukiga lendavad. Veidi oli ka tegemist, et leida ühine keel, sest nagu me ju teame siis brasiilias ei räägita muid keeli peale portugali :) Prouad tahtsid süüa veidi erinevatel aegadel ja nende soovid olid ühest nurgast teise, nii et üsna huvitav lend oli! Ja mis peamine, ei hakanud igav, samuti ei olnud aega 5 tunni jooksul kordagi istuda 🙄
Ammani jõudes tegime kiire joogi koos meeskonnaga ja siis vajusin mina suht ruttu magama. Hommik algas varajaselt basseini ääres, ning peale lõunat tegin oma tavapärase jalutuskäigu linna.









Edasi käisin Genfis, põhiliselt istusin pargipingil ja jõin oma veini ning uudistasin inimesi. Käisin ka google soovitatud burgeri kohas söömas, ja see oli tõesti soovitamist väärt! Hommikul selgus, et esimene ohvitser oli sama soovitust järginud kuid paraku sattusime sinna erinevatel aegadel. Siit moraal, räägi kolleegidega :)
Järgmine päev olin Hamburgis, kus mõtlein veidi jalutada järve kaldal, aga nagu ikka läksin veidi hoogu ja jalutasin ümber järve - kokku tuli nii 20000 sammu. Siis suundusin toidupoodi, et kodujuustu otsida, sest miskipärast see ümber järve jalutamine ajas kodujuustu isu peale. Veidike üritasin saada tõlkeabi googlest, siis uurisin Alani käest emaili teel, et mis nime all ma peaksin kodujuustu otsima Saksamaal.....kuid kuna ta oli lennus, siis ta kohe ei saanud vastata, samuti ei saanud poetädi aru, et mida ma täpselt tahan, ja nii ma siis soetasin hoopis viinamarju ja soolakringli.


Londonisse tagasi jõudes sain kokku Johni ja Heleniga, seekord parandasime peamiselt maailma, eriti üritasime ümber kirjutada ajalugu kuid veidike leidsime aega tegeleda ka prantsuse keelega.
Ning tänu järgmise päeva lennu hilinemisega, sain omale viimasel tööpäeval hoopis valve, sealt saadeti mind Edinburghi otsale ja tagasi jõudes kimasin Kätlini juurde, kus istusime aias ja grillisime langustiine ning nagu Kätlini juures ikka, jõime kõrvale suurepäraseid veine. Hommikul suundusin mina koos Kätlini abikaasa Jeziga lennujaama poole, ning sain ka kogeda seda tuntud toredat ummikut, mis ühel kiirteel Londoni ümber on igapäevane teema. Õnneks Jez teadis veidi ümberkaudseid väikseid teid ja me saime ikka õigeks ajaks kohale, mina lennujaama ja Jez tööle. Ning minul algas kodutee.
Kodus külastasin jällegi hambaarsti, kes tegi mulle haiget nagu neil kombeks on, ning kuna selle haiget tegemisega kaasneb ka süst, mis vist mulle hästi ei sobi, sest mul on ikka suhteliselt halb olla peale seda narkolaksu üsna mitu päeva. Seekord suundusin kohe mr. DJ juurde ja magasin seal üsna mitmeid tunde, plaanisin ka pea terve järgmise päeva seal vedeleda ja mitte midagi teha kuid hommikul helistas Reet, kes teatas, et ta sai koondamisteate. Reet oli nimelt alles paar kuud tagasi sellele uuele töökohale asunud ja nüüd siis selline lugu jälle. Kogusin ennast siis kiirelt kokku ja orgunnisime Reeda rõdule väikese peo, koos Külli, sinimerekarpide ja veiniga, telefoni teel oli meiega ka jalaluumurruga Anneli :) Päike paistis ja soojendas meie vanu konte, nii et elu paistis veidi mõrkjate toonidega kuid siiski lootusrikas. Ööpimeduses käisime veel Küllit koju saatmas, ning uudistasime ka Aljoša kuju juures isetegevuslikku meenutus tahvlit.
Hommikul suundusid kaks töötut, ehk siis Reet ja Ruth, vanalinna jalutuskäigule, pigem me küll uudistasime Telliskivi kanti ja veidi Schnelli tiigi ümbrust ning siis tegime lõunasöögi miskis tänavatoidukohas, mis oli väga tore!
Siis kohtsuin kiirelt Markku ja Noraga, kes olid tulnud Tallinna, et Markkule uus elukoht välja valida, kuna ta asub peatselt Eestisse tööle. Kuna Annelil on aga jalg katki, siis tema jäeti koju. 
Ning koju jõudes suundusime veel randa veidi päevitama ja ühtlasi saime mr. DJle lehvitada, sest tema laev just väljus sadamast ja võttis suuna Stockholmi poole. 


Ühel õhtul panime aga ilusad riided selga ja kimasime Ennu Ratas nimelisele üritusele, väga tore oli kuid osad meie seast, ehk siis minu õde oli valinud veidi vale koguse kokteile, ning seega tema järgmine päev tuleb pikemast elueast maha arvutada. 


Samuti pidin mina teda asendama lapse võistlusi vaadates, isegi minu oli raske kuid õnneks om need Mia võistlused üsna kiirelt jälgitavad, korra kihutavad mööda ratta seljas ja ongi kõik. Täpselt nii läkski, meie Cara Miga ei saanud arugi kui juba olid autasud käes ja me kimasime Jussi õllekasse lõunale. 


Ma polnud väga ammu selles meie kodupubis käinud ja olin väga meeldivalt üllatunud, suurepärane teenindus, väga lahked ja naeratavad olid kõik ja ükski palve ei olnud liialt keeruline. Nii et soovitan Jussi Õllekat!
Koju jõudes haarasime ka meie Cara Miga rattad ja suundusime Rohuneeme tippu randa. Tüdrukud tegid miskeid liivakujusid ja mina lugesin raamatut - no mida veel ühest laupäevast tahta...
Ning ilusal pühapäevasel emadepäeval, pakkisime oma väikese ralliauto naisi täis ja suundusime Raasikule, tädi Stella hoovi pidupäeva tähistama. Ja nii väga tore pühapäev oli! Kõik Raasiku sugulased olid kokku tulnud ja juttu ja naermist jätkus ikka kauemaks.
Esmaspäeval jõudsin veel oma soengut uuendada, Reedaga rannas olla ja Mulkaga šokolaadikooki teha, mis meil aga eriti ei õnnestunud, nii nagu me oleksime oodanud, kuid oli hea ikka. Ning teisip suundusin tagasi Londonisse, ja kohe Amsterdami, kus leidsin Bagels kohviku, mille menüüs oli ka putukate ja ussikestega bagel....no ei pidanud ma pikalt mõtlema mis minu hommikusöögiks saab, ja nii ma selle omale tellisin:



Kusjuures, väga hea oli!
Meeskond, kellele ma hiljem oma putukabageli pilti näitasin küll arvas, et ma olen hull, aga ma ikka veensin neid, et vahest on tore erineda. Edasi suundusime Milaanosse, ja ma ei ta miks aga ma muudkui naersin - ei suutnud ma isegi teadaandeid tõsise häälega lugeda, muudkui oli tarvis itsitada. Reisijatele see aga täitsa meeldis, nad olid küll arusaamatuses, et miks nendega nalju ei jagatud, kuid naersid seda kuidas mina naersin :) 
Järgmisel päeval oli minu graafikus lend ühe kaugel asuva euroopa väikeriigi pealinna, jah õigesti arvasite, Tallinn oli minu graafikusse kirjutatud. Lend oli tore, meeskond teadis mind ja seega nad veidike olid kuulnud, et selline riik nagu Eesti on olemas :) Reisijad olid veelgi toredamad, ning tagasilennul oli meil pardal ühe Eesti eduloo äri asutaja, kellele ma kohe kurtsin oma muret, et eesti pangad ei taha tunnistada minu legaalset sissetulekut vales rahavääringus, ning seega ei keelduti mulle laenu andmast. Kahjuks ei osanud ka tema miskit head nippi soovitada, ning oli ka väga üllatunud, et meie väikeriik igat direktiivi nii sõna-sõnalt järgib. Vestlesime härraga veel erinevatel teemadel, et kuidas Brexit meid kõiki mõjutab ja millised on kolleegide ja inimestel tänavalt mõtted selle üle. Ta kinnitas ka, et nii tore on kuulda, eesti keelt Tallinna lennul! Ning jättis mulle kõik oma kodumaalt soetatud ajalehed :)
Hommikul jõudsin Elenaga hommikusöögi teha ja siis suundusin uuesti Ammani. Meie graafikud on sellised imelikud - vahest ei näe mõnda sihtkohta aastaid ja siis on neid kohe kaks järjest graafikus. Ja nii ma siis jällegi Ammani suundusin. Seekord oli alanud ramadan, ehk siis oli arvata, et kogu linn on suhteliselt vaikne. Meeskond oli väga tore, ja me tegime kiire joogiringi ja isegi ujumise öösel :) Hommikul tegin kiire päevituse, lugesin oma värskeid eesti lehti, ja siis läksin jalutuskäigule linna. Kohutavalt palav oli ja kuna oli ramadan, siis pidin end veidi ikkagi salliga katma, et mitte huvitavaid pilke kohata. Aga väga, väga palav oli. Järsku nägin silti kunstimuuseumi kohta ja arvasin, et lähen konditsioneeritud ruumi veidi jahtuma....paraku asus see kunstimuuseum pargis ja koosnes peamiselt skulptuuridest 😎 Nii, et ei mingit jahenemist. Tegin oma tavalise linnatuurija suundusin siis tagasi hotelli, et seal jaheneda :)




Kodutee oli mul seekord planeeritud läbi Stockholmi, sest lootsin niimoodi jõuda koju oma 4 tundi varem kui läbi Helsingi minnes, kuid....Stockholmis ei tahtnud registreerimisagent tunnistada minu piletit, kuna see oli ostetud läbi minu praeguse lennufirma, ning selle firmaga, kes tegi registreerimist Tallinna lennule, meie firmal koostöö lepingut ei ole. Ma saaksin sellest kõigest aru, kuid minu pilet oli ju hoopis kodumaise lennufirma teenuste kasutamiseks, ning leping on meil nii nendega kui ka ühe suurema rahvusliku kompaniiga, kelle alt meie kodumaine firma lende opereerib. Ûhesõnaga oli seal üks suur tohuvapohu kuid lõpuks sain viimasele Tallinna lennule koha, kuid see tähendas 4 tunnist ootamist lennujaamas...Nii et koju sain samal ajal kui oleksin läbi Helsingi tulles saanud.
Järgmisel päeval otsustasime hr. DJga suunduda Prangli saarele suve alustama. Olime suhteliselt ainsad turistid saarel ning jalutasime igasse nurka ja uudistasime kõiki vaatamisväärsusi.
Leidsime ka toreda proua Marika, kes meile oli nõus süüa pakkuma, sest kuna keegi ju, et maikuus saabub suvi, siis ei olnud kohalikud söögikohad veel turistideks valmis :)









Minu nädalasse mahtus ka Hera sünna, ja sellega seoses matk, ning ujumine järves ja piibelehtede korjamine, ja nagu ikka jube mõnus oli. 


Ning kuna Hera sünnale oli saabunud ka Nora, siis mina kui vastutav täiskasvanu, olin Norale laevareisil saatjaks, et teda koju Porvoosse tagasi transportida. Laev oli müstiliselt täis, nii et meil oli tükk tegu, et endale istekohad leida.
Hommikul läks Nora kooli ja meie Anneliga suundusime Helsingisse, et Reedale ja Hera vastu minna, kuna nad olid otsustanud Hera õiget sünnipäeva hoopis Porvoos veeta. Tagasiteel käisime aianduspoest läbi ja soetasime lilled, millised siis Annelile aeda istutasime, ning siis aeda ka laua katsime ja piduliku lõuna tegime. Nii tore oli!
Õhtul purjetasid Reet ja Hera tagasi Tallinna ja meie suundusime ruttu magama, sest minu lend läks Londonisse väga varajaselt. Ning minu päev läks eriti pikaks kuna kohe tuli peale pikk päev, edasi-tagasi Ateena otsaga, mis veel hilines ka, nii et kui õhtul voodisse sain, olin suhteliselt läbi. Järgmisel päeval käisin Windsoris uusi kulme omale tegemas ja uudistasin veidi kuidas väikelinn ehitud oli suure pulmapeo ootel. Miskeid erilisei kaunistusi ei olnud, lippe oli rohkem kui tavaliselt. Turiste oli ikka sama palju nagu Windsoris ikka on.
Siis sain kokku Elenaga ja sõime õhtust Tai restos, mis oli väga tore koht....kuid mina oksendasin pool järgmise päeva lennust ja ikka nii õudselt, edasi-tagasi lennul astusin sihtkohas lennust maha ja palusin end hotelli toimetada. Minu pärast paraku tõsteti mõni äriklassi reisija turistiklassi istuma kuna teenindusreegliste järgi ei saanud kolleegid vastavalt teenindusstandardile teenindust pakkuda ja seega tuli osad reisijad ümber istutada. Aga ma ei olnud suuteline isegi mõtlema sellest tagasilennust. Kobisin hotelli, oksendasin veel korra ja siis asusin magama ja tegin seda oma 12 tundi järjest! Siis magasin veel veidi ja järgmise päeva õhtul arvasin, et olen nüüd valmis Londonisse tagasi lendama, et seal Elena juures oma kohver kokku pakkida ja siis koju lennata. Kodutee kulges pea-aegu viperusteta, nimelt olime koos ühe Finnairi pardateenindajaga Tallinna lennu ootel, kui meil lubati lennukisse minna kuid loeti sõnad peale, et kapten alles teeb viimaseid kaaluarvutusi ning kui vaja siis tõstetakse meid lennust maha...No me siis ei julgenud hingata ka mitte, hetkeni kui mootorid käivitatud ja nina lennuraja poole. Õnneks olid arvutused meie jaoks edukad ja me saime ikka koju.
Kodumaal käisin lõpuks ometigi pargis, kus asub minu iidoli pink: