Monday, May 14, 2018

Kuningas Elvis

Ühel kaunil oktoobrikuu päeval, oli saabunud see päev, mil kohver sai jällegi pakitud - nagu mul ta muidu ei oleks pakitud, kuid seekord sai sinna oakitud pikema reisi asjad. Nimelt olin ma juba poolest suvest plaaninud reisi koos prantsuse keele Johniga, reisisihtkoht oli Memphis ja alapealkiri Elvis :) Jah just seesama, Presley teiseks nimeks. Nimelt on Johni eluunistus külastada Elvis Presley kodukohta, ning neid radu kus tema muusikutee algas, ja kuna minul ei olnud selleks aastaks erilisi reisiplaane ega ka reisikaaslasi, siis pakkusin välja, et viin Johni Memphisesse. John küll viimse hetkeni ei uskunud, et ma midagi sellist teen, kuid mina ei kahelnud oma otsuses hetkekski. Johni abikaasa, Margareth, ülitore proua, andis meie reisile oma õnnistuse ja oli väga tänulik, et ma ta abikaasa reisile viin. 
Ja ühel ilusal päeval oligi see hetk käes, mil me lennujaamas kokku saime, veel viimased sahmimised tegime ning peagi istusime Boeing 777 äri- ehk siis Club klassis ja lõime shampanjaklaase kokku. 


Lend oli pikk, kuid õnneks vahejuhtumiteta, lisaks shampanjale pakuti sellise huvitava nimega veini:


Maandusime Atlantas, kus rentisime auto, ning pilkases pimeduses sõitsime Oxfordi. Seal tegime kiire ööbimise ning esimene hommik leidis meid Waffel house nimelisest söögikohast, kus me tellisime ühe hommikusöögi kahe peale ;) Tere tulemast Ameerikasse! Õnneks, et ettekandja jagas ära, et me väga kohalikud ei ole ja hoiatas, et see on üks ports....ja nii me jagasimegi selle ühe portsu kiirelt kaheks ja hommikusöök oli sooritatud hindele 5. 



Kõht täis, meel hea, jätkasime oma teekonda Memphise suunal, peale paari tundi sõitu, tuli silt Birmingham - no loomulikult keerasime sisse, et seda linnakest uurida. Ja tuli välja et see suure ajalooga koht, kogu mustade vabadusvõitlus sai sealt alguse. Alguses linna peale jalutama minnes olime me ainsad elavad inimesed, kes jala käisid. Peagi sai aga kell 12 päeval ja hakkas lõunasöögi aeg, ning meiega lisandus veel mõni inimene teel kontorist sööma. Istusime siis meiegi laua taha ja tegime väikese joogi. Linnake ise oli väike, kuid mõned hooned olid väga ilusa arhitektuuriga.


Järgmine peatuspaik oli Tupelo, see on siis linnake, kus Elvis sündis. Meie teele jäi see koht täitsa juhuslikult aga seda põnevam oli seda uudistada. Seal oli korralik muuseum, Elvise sünnikodu, kirik kus ta oma esimesed laulud laulis, ning muid erinevaid kohti mida uudistada. 



Praeguseks oli muidugi koht tundmatuseni muutunud, ning miskit ühtekuuluvustunnet Elvisega ei tekkinud. 
Edasi viis meid tee söögikoha otsingule, mis osutus keerulisemaks ülesandeks, kui ma oodata olin osanud, kuid ma ei tahtnud sattuda kiirtee äärsesse kiirsöögi putkasse, siis loomulikult olime lõpuks sunnitud just nimelt sellisesse sattuma. 
Ning õhtupimeduses jõudsime oma Rüütlite motelli nimelisesse ööbimiskohta, mis oli meie koduks terveks nädalaks. Motell oli väga tore, klienditeenindaja oli samuti sõbralik. Paraku ei leidunud motellis veinipudeli avajat, ja kuna me olime soetanud veini, siis suundusin avaja otsingule. See ei olnudki eriti lihtne ülesanne, kuid nii umbes kolmandas poes ma selle juba leidsingi ;) Ja õhtu lõppeski veidikese veini joomise ning jutustamisega.
Järgmine päev oli meil vaba ehk sisseelamise päev, võtsime aga omad infomaterjalid hommikusöögile, tellisime vahvlid ja munad, ning hakkasime asju uudistama. Hommikusöök oli küll saiarohke, kuid miski alguse päevaks me sealt saime. Infomaterjalidest, eriti Johni abikaasa Margarethi, kaasa pakitud Memphise raamatust saime teada, et linnas asub Muda saar, mis on siis inimese käega veidike kaasa aidatud saareke Misissipi jões. Saarel asub ka jõe-elust jutustav muuseum. Ja meie otsus oligi tehtud, et sinna me ju peamegi suunduma. 
Üsna lihtsalt leidsime omale parkimiskoha, ning suundusimegi köisraudteele, mis meid jõe keskele viis. Muuseum oli väga uhke, ning rääkis loomulikult puuvilla kasvandustest, mis antud regioonis olid kulda ja karda toonud, ning kogu saak siis mööda jõge laiali veeti. Jõel seilasid ilusad lõbusõidu aurikud ning elu oli kahtlemata ilus noil kaugetel aegadel. Nüüd kimasid mööda jõge puidulastis koledad parkad, ning lõbusõiduaurikutest olid vaid mudelid muuseumis. 
Muuseumis oli ka terves pikkuses Misissipi oma võlus ja valus, ning see oligi mu lemmik eksponaat.




Peale muuseumit suundusime linna peale jalutama, leidsime miski huvitava väljaku, kus oli miski valik riigilippudest- osad neist, ehk siis Iiri Vabariigi lipp oli aga mastis veidi vale pidi - nagu me seda aga Barcelona OMilt mäletame, siis ikka ju juhtub nende lippudega segadusi :)
Meie leidsime omale ühe toreda grillibaari, kus arvasime heaks ühe salati süüa. Kui aga kõrvallauda toodi valget veini, siis saime aru, et ka meie peame klaasikese endale lubama. Teenindaja mõistis meie soove aga poolelt sõnalt. Enne grillist lahkumist tuli meie laua juurde grilli omanik, ning kohe kui ta end tutvustas saime aru, et meist on teada antud teenindaja poolt juhtkonnale. Nimelt oli grillbaari omanik iirlane, kes juhuslikult oli pärit samast külast, kus John! Maailm on ikka nii väike :) Patrick andis meile veidi soovitusi, et kuhu veel tasub minna ja mida teha, ning kutsus tagasi oma grilli õhtust sööma. 
Edasi suundusime me aga otsima Memphise kuulsaimat tänavat, Beale Street’i, et seal siis veidike kohalikku muusikat kuulata. No loomulikult leidsime me selle tänava koos kogu meluga üles ja suundusime koheselt seda melu tarbima. Esmalt leidsime ühe pubi, kus asus väga tore õlleaed ning loomulikult mängis seal väga elurõõmus bänd. No mida veel tahta! Soetasime siis joogid - loomulikult küsiti minult vanust tõendavat dokumenti, õnneks olen ma nüüdseks nii vanaks saanud, et isegi ameerikas saan joovastavaid jooke tarbida. Igal juhul kuulasime seda bändi üsna pikalt, lausa nii pikalt, et bänd lõpetas kontserdi ja me olime sunnitud otsima omale järgmise muusika kuulamise nurga. Seda me ka tegime, kuid järgmine koht ei olnud üldse nii tore ja bänd oli ka veidi viletsam kuid siiski hea. 



Hiljem avastasime, et parim muusika tuli muidugi lähedal asuvast pargist ;) 
Kuid meie reisi peamine põhjus oli plaanitud järgmisele päevale, ning seega tegime end hommikul nii ilusaks kui saime, ja suundusime Gracelandi - Elvise koju. Olime endale tellinud “Ultimate VIP” paketi selleks külastuseks ja see oli meie poolt väga mõistlik tegu. Nimelt koheldi meid nagu tõelisis VIPe, üheski järjekorras me seisma ei pidanud, meile avati enamus uksed kiiremalt kui oodata oskasime, ning üldse oli see külastus väga hästi organiseeritud. Ainuke asi mida veel oleks tahtnud kuid mis on kättesaamatu paraku kõigile Gracelandi külastajatele, oli maja teise korruse külastus. See siis korrus, kus kuningas meie seast lahkus :(
Maja ise oli suhteliselt väike aga piisav ühele rokk-staarile, koos basseini, hobuse talli ning väikese lasketiiruga.








Kuningas on ka samasse maetud, algul maeti ta küll tavainimeste surnuaiale, kuid kuna tema hauda korduvalt rüüstati, siis Elvise isa otsustas poja ümber matta koduaeda, et ta ometigi rahu saaks. 
Loomulikult ümbritseb kogu Gracelandi suveniirindus ja neid poode ja müügilette on seal suurtes kogustes. Õnneks on see tegelikust elumajast teisele poole teed rajatud, ning seal kaubandustegevuse vahel saab pilgu peale heita Elvise paljudele isiklikele asjadele, muuhulgas ka autodele ning lennukitele. Lennukitesse saab ka sisse, kuid kahjuks ei saa kinnitada kuldseid (jah just nii, kullatud) turvavöid, ega käsi pesta kullatud kraanikausis ;) Ühesõnaga oli Elvis veidi ekstravagantne, ning sisustas oma elu vaid parimate saadaolevate asjadega. Ehk see ongi üliandekate inimeste väljaealmise võimalus - tarbida massikultuurist erinevusi :)









Meie Gracelandi visiit võttis igal juhul terve pika päeva, peale mida suundusime kohalikku Prismasse, soetasime omale snäkid ja veini ning kimasime seda motelli tarbima ning päeva emotsioonide üle arutlema. Eks me muidugi õhtu lõpuks parandasime ka maailma ära aga sellest ajalugu esialgu vaikib.
Järgmine päev oli meil rahulikult võtmise päev, hommik oli hästi aeglane, miskil hetkel saime ikka matkamise riided selga ja suundusime lähedal asuvasse soo kaitseparki, Wapanocca nimelisse. Internetist leitud andmete põhjal tundus, et seal on võimalik ka väike jalutuskäik teha, kuid lootsin enamat infot ja kaarte leida pargi infopunktist. Infopunkt oli muidugi suletud ja tolmukord selle uksel nii paks, et seda ei olnud avatud juba mitu hooaega :)
Suundusime siis autoga jalutama, vahepeal peatusi tehes ning väikeseid jalutamisi sooritades. Leidsime kilpkonnad, kelle vaatamist me eriti hoolikalt pidime planeerima, sest hääli kuuldes kimasid nad kohe oma puudelt vette peitu.






Nii me veetsime seal soos üsna mitu tundi ja läbisime kõik autoteed, ning jalutasime kus saime. Tagasiteel leidsime ka puuvilla põllu, ning loomulikult uudistasime seda ka üsna lähedalt.







Motelli jõudes tegime kiire pesu, panime ilusad riided selga ja suundusime jalgsi üle tee asuvasse vaba aja keskusesse. Selgus et vaba aega saab veeta koerte võidujooksu jälgides ja ühtlasi nende peale panustades.
Meie alustasime oma vaba aja veetmist aga Bourbon Street nimelises liharestos. See oli väga hea söögikoht! Portsjonid olid muidugi ülisuured aga me suutsime kuidagi menüüst midagi veidike meile sobivat leida. Ja kuna ka kelner rääkis väga huvitavalt koerte võidujooksmisest ning mul oli ammu tahtmine sellist üritust kunagi külastada, siis uudistasime ka veidi seda üritust. Tegime ka panused ühes jooksus koerale number 7, kes pidi luureandmete põhjal võitma kuid paraku oli ta finishijoont ületades hoopis kuues. Seega meie panus koerte heaolusse oli 2 dollarit :) Kogu selle 2 dollari eest oli aga vaatemängu hulgaliselt, mida meie ümber jälgida. 
Pühapäeva hommikul otsustasime minna vaatama Peabody hotelli parte. Jah, te saite õigesti aru, Memphises on hotell, kus elavad pardid! Neil partidel on hotelli katusel oma maja, kus nad ööbivad, päevasel ajal viibivad nad aga hotelli fuajees, purskkaevus. Igal hommikul kell 11 tulevad nad liftiga katusekorruselt alla fuajeesse, kõnnivad üle punase vaiba purskkaevu, ajavad seal päev otsa omi asju ning kell 17.00 jalutavad uuesti üle punase vaiba lifti ja suunduvad tagasi oma majja. Ning nii on see tseremoonia toimunud 1930ndatest. Jälgisime meiegi seda üllast üritust, paraku oli piltide tegemine vägagi raskendatud kuna see üritus on nii populaarne ning me lihtsalt ei pääsenud oma fotokatega üritust lähedalt uudistama. 
Loomulikult ei pakuta selles hotellis foie gras’d ;)



Edasi suundusime Gibsoni kitarride vabrikusse, kus päris tehase osas pilte teha ei tohtinud kuid poes võis igaüks kitarri tinistada ning pilte teha. John mõnules seal üsna tükk aega. 


Edasi viis meie tee Sun stuudiosse, kus siis sai kogu muusika lindistamine alguse. Paraku olid paljud inimesed arvanud, et nad sellel pühapäevasel päeval külastavad stuudiot ja seega me arvasime, et me teeme seda hoopis järgmisel päeval. Suundusime hoopis Majestic grillipubisse õhtust sõõma ning Beale streetile niisama hängima JKuulasime jällegi paari bändi ühes ja teises kohas ning mõni oli neist parem kui teine kuid kokkuvõttes olid nad väga mõnusad.
Järgmine hommik algas kohe Sun stuudo külastusega, seekord mahtusime kohe esimesse ekskursiooni. Ja ringkäik seal oli kindlasti seda väärt – suurte kuulsuste jälgedes kāimine oli väga huvitav. Saime ka katsuda Elvise mikrofoni, millega ta lindistas oma esimesed laulud enne veel kui keegi tema nime teadis J





Peale stuudiot suundusime aga hoopis osturetkele – minul oli ostunimekirjas telefon ja kleit – mõlemad punktid saime kiirelt täidetud ning Johni soovis plaati, mis tal puud oli ning selle leidmiseks suundusime ühte erilisse plaadipoodi, kus oli väga asjalik ning huumorimeelega müüja – päris seda plaati mida John tahtis ei olnud aga ta leidis sellele asenduse. 



Edasi istusime miskis kohvikus ja tegelesime prantsuse keelega – kodutööd mis meile oli kaasa antud vajasid ju tegemist.
Õhtul suundusime jällegi Beale Streetile ja seekord külastasime Blues City Café’d, kus esinesid 3 kanada noormeest, kes nägid välja nagu Elvis aga tegid igasugu muusikat välja arvatud Elvise looming J
Teisipäeval oli meil looduse päev – tegime väljasõidu Meeman Shelby Forest Parki, kus üritasime leida matkarada kuid loomulikult oli infopunkt just lõuna ajaks suletud kui meie sinna jõudsime, sega tegime omaalgatusliku matkaraja ning siis istusime miski järve kaldal ja õppisime prantsuse keelt – päike pasitis ja ilm oli soe, nii et ka prantsuse keel sai palju kiiremini selgemaks kui see oleks olnud vihmase ilmaga.



Õhtu veetsime loomulikult Beale Streetil – seekord ronis paaris kohas ka John lavale ja esines paari lauluga – ühes kohas läks tal väga hästi – teises pubis oli ta juba viisipidamise minetanud ning hääl oli ka suhteliselt kulunud – eks me kõik väsime õhtu edenedes JIgal juhul oli peagi aeg hakata hotelli poole minema – ehk siis nii kell 2 öösel ;)


Hommikul pakkisime auto kokku ja alustasime oma pikka sõitu Atlanta lennujaama poole. Ma olin plaaninud, et sõidame ja peatume ja vaatame mis meile tee peale eete jääb, et küll me midagi huvitavat ikka leiame veel uudistamiseks. Paraku arvas aga auto rehv hoopis midagi muud ning peale 200 km sõitu otsustas ta katki minna. Hakkasin seda vahetama kui avastasin, et varurehvi meil pagasiruumis ei ole. Selle peale soovitas juhuslik mõõduja autorendifirmasse helistada – peale 15 minutilist telefonikõnet arvas neiu telefoni teises otsas, et ta saadab meile abi Memphisest – ma julgesin selle peale arvata, et ma olen 200 km kaugusel sealt, et kas ma ise ei või üle tee autoremondi firmasse minna, et asjal ise sarvist haarata. Tädi algul arvas, et ma ei tohi autot üksi jätta kuid lõpuks nõustus minuga Üks teine kohalik härra teatas, et teisel poole teed on ka rehviparandus, kuhu ma siis oma värskelt pumbatud katkise rehviga kimasin. Parakui oli rehvitöökoda kolmapäeva pealelõunal suletud. Kõrval asus aga automüügiplats ja loomulikult suutsin ma sealsed poisid ära rääkida, ning peagi parandas miski kuldhammastega ja kaunilt kujundatud kulmudega Superman meie rehvi JJohn ei julgenud liigutadagi, mina ei julgenud Supermani otsa vaadata, sest need kulmud olid tõesti nii huvitavad, et ma kartsin et jäängi neid vahtima kui ma noormehele otsa vaatan. 


Aga meil oli lennukile vaja jõuda ja seega oli kulmude uuest moest rehviparandus olulisem. Ja rehvi parandas Superman kiirelt. Ning see oli peamine ja me saime oma teekonda jätkata, nüüdseks oli meil muidugi nii kiire, et meie plaanitud vahepeatused jäid ära ja me suundusime otse lennujaama. Andsime auto ära, koos parandatud rehviga, registreerisime lennule ja suundusime oma väravasse, vahepeal väikest võileiba süües. Lennukis tegime kiire joogi, siis söögi ja ma plaanisin magamisega tegelema hakata, John veel luges prantsuse keelt. Ning kui ma silmad kinni sain ja just hakkasin magama jääma, siis hakkas Johnil langetõvehoog. Algul ehmatasin ma muidugi ja olin ta peale kuri, et kurjam, küll, nüüd küll siin minu valves oleku ajal ei hakka surema…siis sain aru, et ega selle hoo ajal ei sure keegi – vooderdasin siis padjad ja tekid mis lennukist leidsin ümber Johni – 2 kaasreisijat pakkusid mulle ka lahkelt abi, mis oli nendest väga tore! Õnneks ei kestnud hoog kaua, nii 3 minutit, ning peale seda John magas üsna sügavat und, ja mina kontrollisin kogu aega, et kas ta ikka hingab ja kas tal pulss ikka on olemas. Nii et minu enda magamisest ei tulnud midagi välja JHommikusöögi ajaks ärkas John ja asus sööma, ise teadmata mis öösel juhtunud oli…
Peagi olimegi Londonis, Margareth ehk siis Johni naine oli lennujaamas vastas ja ma sain Johni üle antud ilma järgmiste vahejuhtumiteta. 
Lõppkokkuvõttes oli reis väga tore ning muusikast pungil. Mina, kes ma muusikast suurt midagi ei tea, sain oma pisukesi teadmisi suuremahuliselt täiendada, nii et kui miski pubi viktoriin toimub, võin olla teie võistkonnas :)

Tuesday, December 19, 2017

August-september

Peale vihmalist Shotimaa ekspeditsiooni, oli mul graafikus üsna mitu Edinburghi lendu, ning loomulikult ühelgi ööpeatusel ei sadanud vihma vaid päike säras nagu ei kunagi varem. 




Jalutasin niisama üsna sihitult mööda linna, ning leidsin rootsi kohviku. Täiesti pesuehtsa rootslaste kohviku keset Edinburghi! Astusin siis aga sisse ja jõin ühe kohvi ning loomulikult sõin kõrvale kaneelisaia. Täitsa kodune tunne tuli peale :)



Edasi lendasin Rooma, kus kogu meeskond, kaasa arvatud piloodid tulid väikesele õhtu veinile, mis muidugi pikenes poole öö veiniks, aga Roomas ju muudmoodi ei saakski.


Ning peale Roomat kulub üks vaba päev ära, sellele olin ma muidugi planeerinud rohkem asju kui selles päevas tunde oli, ehk et juba algas päev miskite hilinemistega. Hommikul pidin minema oma kuuendat varvast röntgeni onule näitama, et ta saaks sellest pilti teha ja seda siis uudistada. Loomulikult sõitis buss miskit teist teed mööda kui tavaliselt ja seega jäin kuidagi veidike hiljemaks. Siis kimasin maniküüri, kuhu ma jõudsin oma broneeritud ajast oluliselt hiljem, siis selgus et kaardiga seal maksta ei saa ning ma jooksin pangaautomaati otsima, siis pidin kokku saama Johniga, kes mind ootas kohvikus oma tund aega, ning siis jooksin veel teatrisse - sinna ma jõudsin ajast ette, ehk siis 10 minutit varem. Etendus oli "Kass, kuumal plekk-katusel", ning peaosalised olid mõlemad paljad laval, naispeaosatäitja oli Sienna Miller, keda oli väga ilus niimoodi vaadata. Etendus oli väga tore, kõik mängisid suurepäraselt!
Ja nagu ikka, tuleb aeg ajalt olla valves, seekord istusin seal üsna tükk aega ning siis saadeti mind Nizzasse ja seda ikka ööseks. Nizza oli tore nagu ikka, käisime kogu meeskonnaga õhtust söömas ja meil oli imetore purser, kes teadis mida tähendab lendamine ja mida tähendab klienditeenindus! Nii tore on kui kohtad selliseid kolleege!


Siis lendasin veel paar lendu ja saabuski septembrikuu, ning mul oli üsna mitu vaba päeva, ja mida muud siis ikka teha kui lennata kodumaale. 
Kodumaal tuli mulle vastu mu õde, kes viis mu koheselt Anupõllu Anne sünnipäevale, kus kohtusin ka vana tuttava sukelduja Urmasega - kohtumine oli väga meeleolukas, nii et me arvasime, et ehk me ikka ühel päeval suundume ka vette, juhul kui vesi muidugi soojem on ;)
Järgmisel päeval oli aga Rhea sünna, ning seega kogunesid suurimad sõbrad ja sugulased, ehk siis Ruth, Mia Carla, Cara Mi, Kris, Nora ja Anneli juba Reeda juurde, et hakata matkaplaani tegema ja veidi julgustust andvaid jooke tarbida. Igavesti tore õhtu oli!


Pühapäeval toimuski Rhea sünnipäeva matka ja väike vorstigrill metsas :)




Peale lõunat jõudsin veel emaga veidi kappe koristada aga seda tööd jätkub veel mitmeks-mitmeks sessiooniks.
Esmaspäeva hommikul suundusid lapsed oma esimesele õigele koolipäevale, tädi Ruth tegi kõigile eri soovide järgi munaroad, ning patsid pähe, ning kooliaasta uues koolis võis alata. Nimelt kolisid Kris, Mia Carla ja Cara Mi vanaema Estri juurde ja seega alustasid nad uut kooliaastat ühes kaluriküla koolis. 
Minul endal aga oli kohting ja seda pealinna esinduspargis ehk siis Kadriorus. Kohtingukaaslane oli vana klassivend, nimetagem teda esialgu mr. DJ ;) Oli väga tore päev, tegime jalutusringi Jaapani aias, siis uudistasime Kadrioru pargi roosiaeda, ning peale kogu seda jalutamist sõime eestipärast lõunat Nopi kohvikus. Lootust on, et kohtume edaspidigi. Aga eks ma annan asjade käigust jooksvalt teada. 
Õhtul sain veel kokku Itikuga, kellega juttu jätkus ju alati kauemaks, ning nii ka seekord. 
Teisipäev algas mul juuksurikülastusega, siis ema ja Reedaga metsa seenele, seenesaak oli meil üsna korralik, ja mets oli nii ilus ja head metsalõhna täis. Õhtul pidin Krisiga teatrisse minema kuid mets tõmbas mind oluliselt rohkem ja seega otsis Kris omale uue teatrikaaslase. Ning juttu Reedaga jätkus nii pikaks, et Reet jäi meile ööbima - ja me itsitasime kella 3ni hommikul, mida meil itsitada oli, seda ei mäletanud hommikul enam keegi. 
Hommikul oli jällegi munatoodete degustatsioon, patside punumine ning lapsed kooli. Kooli tuli seekord neile Mallor, kes tutvustas jalgrattaklubi ning rattatrenni, jutustasin siis veidi temaga, ning panime Mia trenni kirja ;)
Siis kimasin mina uuesti mr. DJga kohtingule, seekord sõime koos suppi, sest minu tervis eriti rohkemat ei lubanud, jalutasime veidi Katariina kai peal, kuid siis hakkas sobivasti vihma sadama ja me suundusime kohvikusse peitu. 
Kiirelt sain ka kokku Kristiga, kellele oli ka ju viimaste kuude uudised vaja ära jagada, ning siis oligi aeg käes, et kodus asjad pakkida ja hommikul suundusin koos Mallori naise Sylviga, kes on ühe teise lennufirma töötaja, lennule Helsingisse, kus siis mina kimasin edasi Londonisse. 
Tööpäevana oli mul ees valve, ning sealt saadeti mind Berliini ja õhtuks koju tagasi.
Nädalavahetusel ootas mind aga Edinburgh, kus ma aga hotellitoast ei lahkunud, isegi oma rootsi kohvikusse ei viitsinud minna. Hommikusel tagasilennul olime suure lennukiga, ehk et saiajagajate meeskond koosneb seal ainuüksi 8st osalejast, just nimelt osalejast, sest osad sellel kaunil laupäeva hommikul ei viitsinud üldse tööprotsessis osaleda. Kohutav ikka millised käpardid ja mitte huvitunud inimesed on osad kolleegid! Miks peab sellist tööd tegema kui kohe üldse tahtmist ei ole? Purser oli meil aga tore, kes on lennanud juba sellest ajast kui Wrighti vennad alustasid, ning ka tema ei saanud aru, et miks osad inimesed omale peeglit ei ole soetanud või siis ei julge sinna vaadata...
Peale EDI’t sain kokku Zaidaga, kellega meil oli vaja tähistada sünnipäevad, Zaida oma on juuni ja minu oma siis augustis, ja september ongi ju see keskpaik millal me kokku saime ja need sündmused kariibi restoranis väärikalt tähistatud saime. 
Mind ootas järgmisel hommikul jällegi valve, seekord sattusin Zürichisse, ning mind ootasid ees super profid kolleegid. Kuidas küll on nii, et osad tahavad ja saavad, aga teised ei viitsi ja ei taha....
Teisipäeval aga saime kokku oma prantsuse keele pundiga ja seekord liitus meiega ka Johni naine, kes pidi ju minu üle vaatama, kuna meil oli Johniga ees reis Ameerikasse, Elvise koju. Johni abikaasa, Margareth, kiitis mu sobivaks, et Johni tema elu-unistus reisil saata ja nii me siis hakkasimegi seda täpsemalt planeerima. Reis ise toimus oktoobris ja juba etteruttavalt võin öelda, et oli väga tore.
Järgmine ööpeatus oli mul Pariis, kus suundusin täiesti sihitult jalutama, ning sattusin Moulin Rouge juurde - seal oli üsna huvitav jälgida milliseid pilte teevad turistid kui nad satuvad miski vaatamisväärsuse juurde! 


Veidike vahtisin neid, siis suundusin aga restorani otsingule ja leidsin sellise, mis pakkus mulle toorest liha ja St. Emilioni punast veini! Vaieldamatu maitseelamus!
Edasi oli väga kiire Amsterdam, ehk siis split-duty. Ning kuna ootamatult sain pea-aegu vaba päeva, siis suundusin peale Amsterdamist tulekut Windsorisse, et seal erinevaid iluprotseduure teha ja tigusid süüa. Paraku kaotasin kõigi nende tegevuste käigus oma telefoni ümbrise, selle ilusa triibulise kootud koti. Olin suhteliselt kurb selle pärast ja käisin isegi oma samme pidi tagasi, et ehk leian aga ei midagi...
Ja septembrikuu lõpu poole sain kokku Kätliniga, kes on siis meie firmas töötav eestlane, kelle leidsin oma Tallinna lennult, õigemini tema leidis mind. Tema töötab küll samas firmas kuid teises lennujaamas, ehk et me temaga kooos lendama ei satu kunagi, kuid vähemalt kannane me ühesugust vormiriietust. Ja no otse loomulikult saime aru, et meil on vaja ju vähemalt kord kuus kokku saada. Seega nüüd oligi see esimene kord kui me kohtusime. Kohtumispaigaks valisime Ivy restorani, mitte küll selle maailmakuulsa, kus erinevad iidolid õhtustavad, kuid samanimelise ning sama keti restorani Richmondis. Koht oli väga tore, ning Kätlin on väga tore inimene, mul on väga hea meel, et ta mu sellelt Tallinna lennult üles leidis! Ivy resto oli suurepärase teeninduse, ning maitsva toiduga koht, soovitan seda teistelegi.
Neljapäev oli jällegi prantsuse keele päev, hommikul juustuküpsiste küpsetamine ja siis sahmerdamine ning enne tundi Johniga kokkusaamine, ja siis keeletund. 
Peale seda lendasi Ateenat edasi-tagasi, see on meie jaoks hirmus pikk päev, aga reisijad teevad selle meie jaoks lühemaks ning üks nendest reisijatest pidas vajalikuks mulle teavitada, et mul on meie firma parim naeratus :) No peale seda lauset muutus ju see ülipikk päev väga lühikeseks, päike tuli välja ja see parim naeratus ei lahkunud enam mu näolt :)
Järgmine pikk sihtkoht oli Kopenhagen - see on ikka üks ilus linn! Seekord olin seal lausa kaheks ööks. Sõin pikalt hotelli hommikusööki, eriti meeldis mulle aega veeta kohvillaua juures - see oli nimelt üliinteraktiivne, juhitav tahvelarvutiga, vajutad aga erinevaid nuppe seal ja kohv muudkui voolab kõrval asuvast torust.


Edasi jalutasin Rosenbergi lossi aias ning mul oli isegi plaan lossi sisse minna aga ilm muutus nii ilusaks, et ma ei raatsinud siseruumides aega veeta. Istusin siis veidi lossi aiasning uudistasin roose, ning korraga tundsin et mul on suht koht halb olla. Ei saanudki aru millest see kõik hakkas aga arvasin paremaks minna siis Hop-on-hop-off bussiga sõitma - et siis olen ikkagi väljas aga ei pea ise käima. Lootsin et ehk läheb mu olemine veidi paremaks sellega. Bussis istudes olin nii osav et võtsin sooja alussärgi ära seljast, õnneks teisi reisijaid ei olnud ja seega ma päris avalikku korda ehk ei rikkunud. 
Ja nii ma siis bussis istudes vaatasin seda ilusat linna, olemine mul kahjuks paremaks ei läinud kuid oma päeva suutsin õhtusse veeretada, siis veel veidike jalutasin ja suundusingi varsti hotelli tagasi ja asusin magamisega tegelema. Hommikuks oli mu olemine veidi parem. 





Ah jaa, detsembrist alates hakkab mind rohkem kodumaal olema, nimelt olen ma saanud nii vanaks, et on aeg end tööle vormistada osakoormusega, ja niisuguse otsuse ma vastu võtsin ühel ilusal suvepäeval. See tähendab siis, et minu koormus on 75%, ja iga kuu on mul üks kindel vaba nädal. Kuna aga igakuiselt on ka tavalised vabad päevad, siis ma üritan oma graafikuid niimoodi sättida, et ma olen nädal Londonis ja nädal kodumaal. Londoni nädalas ma muidugi eriti palju Londonis ei viibi vaid endiselt lendan ringi mööda Euroopat :) Vaat selline suurem uudis siia lõppu!