Märts

Koju jõudes vahetasin kohvri, pakkisin sinna suusalaagri asjad, üritasin küll veidike kõrvale hiilida väljasõiduaega nihutades, kuid Reet sai mu ikkagi kätte ja me suundusime Pühajärvele spordilaagrisse. Kohale jõudes oli juba õhtu käes, seega tegelesime vaid sisse kolimise ning maja soojaks saamisega. Hommikul alustasime Kääriku radadega tutvumist, tegime esialgi väikese ringi ja siis Reet tegi pikema ringi otsa ja mina teise väikese ringi veel. Lumi oli mõnus ja rada libises hästi. 

Peale lõunat tegime jalutusringi ja suundusime pubisse sööma – sinna me enam ei lähe sööma J

Järgmine hommik algas eesti suusatajatele huvitavalt, et mitte öelda hävitavalt…uudiseid ei ole me kumbki vist nii palju kuulanud kui sel päeval. Igal juhul suundusime ikka suusarajale, seekord Haanjasse, kuna keegi pidi ju Eesti Suusatamist üleval hoidma, ja me saime aru, et me oleme sellele lähemal kui keegi teine JHaanja radadel sattusime ootamatult Kurgjärve hoovile, kus kohtasime Juhanit, kes andis meile head nõu kuhu edasi suunduda. Ringid tehtud, väike spordijook joodud, suundusime Võru Magaziini poodi, kust soetasime Reedale saunamantli. Õhtul käisime järve ääres jää praksumist ning ilusat roosat taevast uudistamas, ning ühtlasi grillisime ka vorste, mis küll külma tõttu eriti soojaks ei saanud kuid grillitud said. 

Ning hilisõhtu möödus uudiste saatel ning loomulikult olid valimislahingud täies hoos ja see on ju parim naljasaade, mida iga nelja aasta järel järgida saab. 

Hommikul ootas meid Kekkose rada, ja oi kui raske oli selle 12 kilomeeter. See kohe kuidagi ei tahtnud lõppeda, uurisin Reedalt, et ega ta ei tea Mati A…. kontakte, et ehk saab kuidagi kergemini edasi, kuid siis juba paistis 13 kilomeetri post ja polnud enam vajadust verd segama hakata. 

Peale lõunat suundusime Tehvandi spordikeskusesse laskesuusatamise sprindivõistlust vaatama – see oli üsna kaasahaarav aga ilm oli üsna külm, seega üritasime päikese käes soojeneda, kuid sealt ei olnud jälle head vaadet.

Õhtul tegime sauna, et veidigi sooja saada.

Ning viimasel laagripäeval suundusime jalutusringile Apteekrimäele. Metsa vahel oli väga mõnus ja leidsime sealt pundi väikesi hüppemägesid – need olid väga nummid, eriti kui nad seal pundis koos olid.

Ning siis suundusime koduteele ja kuna Põhjaka mõis oli tol päeval kinni, siis suundusime lõpuõhtusöögile Sardiinide restorani Pirital. Ja see oli väga hea!

Ja nii see kodunädal mööduski ja peagi oligi aeg käes, et suunduda lendama. Veetsin kaks ööd Brüsselis, kus käisin niisama linna peal tuiamas. Londonis tagasi olles kohtusin Johni ja Heleniga. 

Järgnes mitu Amsterdami, erinevatel päevadel milles viimane hilines nii palju, et järgmiseks päevaks sain vaba päeva ja suundusin koduteele. Alustasin pühapäeva hommikul kell 8.15 oma crew house’st lahkudes, Helsingi suunalisele lennule sain istekoha, Tallinna lennult Helsingis tõsteti mind muidugi kaalupiirangute tõttu maha, ning kuna oli pühapäev siis Annelil oli miski korvpallilahing käsil ja ma suundusin rongiga  ning bussiga Porvoosse, seda siis Vantaa lennujaamast läbi Helsingi. Ning Anneli mäng lõppes samal ajal kui mina bussiga Porvoosse jõudsin, nii et ta tuli mulle sinna vastu. Suundusime siis koju ja hakkasime koheselt kvaliteetaega veetma. Õhtu jooksul selgus, et kuna Nora ei saa bussiga kooli, kuna esmaspäeva hommikuti buss sel ajal ei lähe kui tal vaja, siis mind lennujaama viia ei saa….ehk et hommikul viisime Nora kooli, siis Anneli tööle ja seal pani Anneli mind trammi peale, millega sain sadamasse ja siis laevale ning kella 14 paiku esmaspäeva pealelõunal olingi juba kodus. Ehk et mu kodutee oli aega võtnud nii 30 tundi J

Siis veetsin hr. DJga aega, kolmapäeval tegin omale jällegi päevavarga päeva:

Ning neljapäeval suundusin juba Helsingi kaudu jällegi Londonisse. Seekord käisin Anneliga uuesti kokku saamas, kuna olin talle miskil eelmisel korral Roomast kohvi toonud aga see oli mul juba kodu-Eestis, ning nüüd haarasin selle kaasa ja viisin Annelile tööle ära ;) Londonisse jõudes suundusin Elena juurde kellega õhtul teatrisse läksime. Meil oli plaan minna teatrisse ja lootsime enne seda veel veidike süüa – koht kus me aga süüa soovisime omas nii pooleteisttunnist järjekorda, nii palju meil aega ei olnud, ning kahjuks ei saanud ka lauda broneerida. Sai vaid oma telefoni number jätta, ning kui laud vabaneb nii pooleteisttunni pärast, siis helistatakse ja palutakse lahkelt kohale tulla….meile oli see veidi arusaamatu ja seega suundusime hoopis ühte uude burgeri kohta, kus saime laua ja süüa ja juua, ning seda kohe ja saimegi minna teatrisse. Vaatasime muusikali “Come from Away”, mis räägib 9/11 ajal Ganderi (Kanada) lennuväljale maandunud lennukitest, mis olid õhus lõksus kuna USA õhuruum suleti. Ganderi rahvaarv mitmekordistus paariks päevaks kuna sinna maandus 38 pikamaalennukit, kus oli kokku üle 6500 reisija ja meeskonnaliikme. Kohalikud võtsid ootamatud külalised lahkelt vastu, osad külastavad seda linnakest siiani. Lugu on siis tõestisündinud lugu, ning oli laval esitatud üsna hoogsate rütmide saatel. Nii et oli väga tore etendus!

Siis lendasin Rooma, kus küll kogu meeskonnaga ööbisime kuid mina pidin tagasi Londonisse minema hiljem kui ülejäänud meeskond. Kui me hotelli jõudsime, siis neil oli juba minu lahkumise kellaaeg minu paberitele kirja pandud ja ma ei hakanud seda üle kontrollima ega arvutama.

Hommikul sain meeskonnaga kokku, sõime koos hommikust, siis üritasime otsida miskit galeriid, kus oli tasuta mereteemaline näitus, kuid seda me ei leidnudki. Teised pidid juba hakkama tagasi hotelli poole suunduma, kuna nende tagasilend oli varem kui minu oma, ja ma jäin galeriid otsima, mille ma siis ka kohe leidsin. 

Vaatasin näituse ära ja siis tegin veel pikema jalutusringi. Ning kokkulepitud ajal olin vormiriietes hotelli fujajees, ning ka autojuht oli seal kohal, kes mind lennujaama viis. Autos istudes hakkasin kella vaatama ja veidi mõtlema ja sain aru, et minu lend väljub nii 25 minuti pärast, mina aga olin alles 30 minuti kaugusel lennujaamast! Kuna ma aga teadsin purserit, olin temaga just paar päeva tagasi lennanud koos ja veel nalja visanud, et ärgu ta siis mind Rooma unustagu, siis esialgu arvasin, et ma ei hakka kuskile helistama ja miskit paanikat tekitama, vaid vaatan mis siis saab kui ma lennujaama jõuan. Roomas, on nimelt selline protseduur, et kui turvakontrollist läbi lähed, siis tuleb sinna teine buss vastu mis viib meid lennukile, ehk et terminalihoonest me läbi ei lähe. Ning kõik toimis, buss oli seal ja viis mind lennuki juurde, kus ootas mind lennu väljumise vastutav, kes ütles, et mind oodatakse kuna lennul on väljalennu aja piirang kuid kõik reisijad on muidu pardal ja kui seda ajapiirangut ei oleks olnud, oleks lend juba läinud olnud… Ma vabandasin ja seletasin, et hotellil on paraku selle lennu kohta vale transpordi aeg ja mina olen muidugi süüdi, et ma ise seda üle ei kontrollinud. Kuid alati on hotell väga täpne olnud nendes asjades ja mul ei olnud miskit põhjust neis kahelda… Proua ei olnud minu peale isegi mitte pahana, vaid teadis juba kogu lugu, et see oli lihtsalt miski arusaamatus. Purser oli muidugi mind nähes rõõmus, ja minu kallal norimist jätkus terveks lennuks J

Edasi suundusin Viini, kus kohtusin vana hea tuttava Gary’ga, kellega koos kohe suundusime linna peale jalutama ja nagu Garyl kombeks sõime õhtust Vapianos. 

Aga väga tore oli kuulata kõik Gary reisijutud tervest aastast, sest täpselt nii kaua ei olnud me kohtunud!

Ning mul oli ka teine öö Viinis, kus oli mul selline meeskond, et kõik tulid välja sööma, nii et Viini peale ma ise uitama ei saanudki minna. 

Londonis sain kokku Johni ja Heleniga, kellele viisin helkureid, kuna selgus, et saareriigis ostmisel on neid üsna kullahind – viisin neile siis ilusa nimega Püünsi kooli helkurid ja Löfbergs Lila omad ka – et oleks ikka hea hääldusharjutusi teha JHeleniga pahandasime Johniga, sest kohati ei ole tal üldse aimu, mida oma jalgpallisemudele võib saata ja mida mitte. Loodetavasti sai ta aru netiavaruste ohtudest…

Miskil päeval lendasin sellise toreda, vanades värvides lennukiga:

Minu lennufirma saab sel aastal 100 aastaseks ja seetõttu meenutatakse veidi ajalugu ja mõned lennukid on vanadesse sulgedesse ehitud. Seega ka see tore A319.

Kolmapäevaks sain jällegi ootamatu vaba päeva ja käisin ühte tuba vaatamas, mida vahepeal plaanisin üürima hakata, et jälle Londonisse veidi paiksemaks jääda, kuna see 30 tunnine kodutee tundus mulle veidi liig, mis liig. Tuba mida vaatasin oli meie prantsuse keele grupikaaslase majas, kus tal alumisel korrusel on Pilatese stuudio ja ülemisel korrusel on siis 3 tuba, millest kahte ta hakkab välja rentima. Tuba oli ilus ja avar, ning valgusküllane. Ning ka ümbrus oli tore – ainuke mure oli see, et kella viieks lennujaama saamiseks oli ainus võimalus taksoga minna LVõtsin omale paar päeva mõtlemisaega, et aru saada mis ja mida ma tahan ja kuidas edasi. Ning lõpuks otsustasin ikka veel suveks samamoodi loksuma jääda, ehk siis olla nädal tööl ja nädal vaba, ning üritan ikka oma “commutimisega” hakkama saada.

Järgmisel päeval sain omale lennujaama valve, kus istusin pea lõpuni ning arvasin, et olen juba pääsenud kuid siiski leiti mulle väike Pariisi lend. Peale seda jõudsin veel Helsingi lennule ja sain koha ka Tallinna lennule, kuigi see oli viimane vaba koht ;)

Reedel käisime emaga Tõde ja Õigust vaatamas – ja jummel kui ilus see Eestimaa ikka on! Isegi kui tuiskab või kui on vihm ja lehm on kaelast saadik pori sees kinni, siis on ikka vaated nii-nii ilusad. Meiega koos olid kinos muidugi eiriti huvitavad külastajad – üks härra kommenteeris terve filmi kõva häälega, et mis täpselt ekraanil toimus ja mis edasi toimuma hakkab, siis üks proua rääkis pikalt telefoniga, kui film oli umbes 20 minutit juba käinud, siis saabus saali proua kahe karguga, kellel saalitöötaja palus veidi aega paigal seista ja alles siis oma kohta otsima minna….ühesõnaga oli kino nii ekraanil kui ka saalis J

Siis käisid meil külas Reet ja Hera, kellega tegime veel viimaseid Prantsusmaa reisi plaane, ning broneerisime viimaseid majutusi.

Pühapäeval vaatasin Cara Mi võistlust, kus ta saavutas tubli teise koha. Ning siis suundusime veel viimasele talvisele matkaringile Tädu radadele, kus saime ka vorste grillida. Matkarada oli ise täitsa jäine kuid metsaalune ise oli juba ilus roheline.

Esmaspäeva veetsin Itikuga – alustasime hilise hommikusöögiga, siis tegime lõuna, ning peagi oli aeg sealmaal, et tuli juba õhtueine võtta. Ning loomulikult ei vaja mainimist tõsiasi, et jutuvada ei seiskunud hetkekski.

Teisipäeval käisin üle pika aja pilatese tunnis, kergemas tunnis, kuid seegi tundus seekord raskena. Siis viisin auto Krisile ja tulin Püünsi koolist jala koju. Olin eelnevalt kaardilt vaadanud, et peaks üsna otse saama ja sai ka. Ainult ühes kohas sai jalg veidi märjaks aga seda pigem seetõttu, et mul on ühe jala saapal veidi tald eraldunud saapast. Koju jõudes hakkasin siis saabast liimima ja suutsin muidugi liimi omale küünte peale ajada – hakkasin seda siis küünelakiga maha võtma kuid see liim ei näidanud mingit eemaldumismärki. Lakkisin siis küüned tavalakiga üle ja vaatasin, et petab ära küll!

Kolmapäeva hommikul suundusime Reedaga Suurupi tuletorne uudistama ja uudistasime veidi ka nende ümbruses. 

Tuletornid olid toredad, eriti alumine – see nimelt on puidust. Sisse me kumbagi torni ei saanud, nimelt algab hooaeg alles 1 maist – seega peame sinnakanti veel tagasi minema. Metsavahel ei kohanud me ühtegi inimest, mis oli eriti tore. Mina leidsin omale ka uue kooli:

Pikalt otsisime ka google.mapsis kirjas olnud Estonia mälestusmärki aga seda me ei suutnudki oma parimate orienteerumisoskuste käikupanekul leida.

Õhtul käisin külas Anul ja Lauril, kellega saime jällegi kõik jutud räägitud, ning ka uhke Lauri aumärgi üle vaadatud – oli teine uhke küll!

Ning neljapäeval suundusin juba tagasi Londonisse, et siis reedel lennata ühte ajaloolist lendu, nimelt oli see minu lennufirma viimane lend Tallinna LAlgas kõik ilusti, meeskond oli tore, kaptenil ja purseril oli väga hea meel kuuldes, et ma olen kohaliku keele valdaja, ning esimeseks ohvitseriks oli minu hea sõber Alan. Suundusime lennukisse, kõik veidi nukras kuid ülevas meeleolus, et me saame lennata lendu mis on nii eriline. Reisijad pardal, sahmisime oma tavalisi lennueelseid ettevalmistusi kui järsku käis kohutav värin, justkui miski väga suur asi oleks meile külge sõitnud. Lennuk liikus ühelt küljelt teisele, ning siis jäi kõik vaikseks. Mina kes ma olin lennuki tagaosas, helistasin ruttu pilootidele, et teada anda et me vist saime millegagi pihta, sest tihti nemad lennuki eesosas ei tea mis taga toimub. Seekord nad olid ka ise tundnud raputamist ja olid juba asja uurimisega alustanud. Selgus, et miski ehitusele torusid vedav suur veokas oli riivanud meie parempoolse tiiva otsa ning miski tükk seal ei olnud nii nagu peaks. Kuna tegemist oli liiklusavariiga, siis tuli esmalt kohale politsei, tuletõrje - igaks juhuks, ning meie tehnikud pidid ootama kuni politsei lõpetab oma avariipaiga uuringud ning alles siis said lennuki tehnikud tiiva otsa uudistama. Selgus aga, et antud lennukitüüp lendab ka ilma selle tükita, nii et antud tükk võeti küljest ära, veidi kohendati seda tiivaotsa, tankisime juurde kütust, kuna vigastatud tiivaga me tarbisime seda rohkem kui enne plaanitud, ning umbes kahetunnise hilinemisega asusime siiski Tallinna poole teele. 2 reisijat siiski soovisid maha minna, mida me neil ka võimaldasime - üks neist lahkus koos minu akupangaga, mille ma talle lahkelt laenanud olin, õnneks sain tal veel sabast kinni, enne kui ta terminali jõudis ja ka oma akupanga tagasi. Ise ta ei saanud arugi, et ta oleks millegi üleliigsega kuhugi läinud.

Lend ise oli tore, reisijad olid vaatamata olukorrale ülitoredad ja suutsid situatsioonis siiski ka veidi nalja näha, samas aru saades, et me oleme kõik samas situatsioonis.

Tallinn oli väga ilusas punases päikesepaistes, ning reisijad kes peale tulid olid ka mures pigem meie pika päeva kui oma hilinemise pärast....

Nii et tegelikult oli meil väga tore päev! Ja nii see Tallinna otselend otsa saigi - mul on olnud seega võimalus olla esimesel ja ka viimasel lennul.

Järgmisel hommikul alustasin ilmvõimatuna näivat koduteed, sest Londonist Helsingisse suunduvad lennud olid kõik üle bronnitud ja ma arvasin, et mu kodutee osutub jällegi miskiks pikaks ja keeruliseks katsumuseks...kuid, ohh üllatust, sain esimesele proovitud Helsingi lennule koha ning ka Tallinna lennule õnnestus seekord peale saada, nii et 30 tunni asemel olin kodus juba 6 tunni pärast! Ainult kohvril oli üks ratas puudu kui Tallinnas selle kätte sain, ju tulin väga kiirustades ;)

Kodus magasin kõigepealt 3 tundi! Ja siis oligi õhtu käes ja võis uuesti magama minna J

Ning kuu lõppes ühe perekondliku tenniseturniiriga – osavõtjad olid siis Mia Carla, Cara Mi, Kris ja Ruth – tegimegi väikese turniiri, kõik mängisid kõigiga läbi ja kuna mina ei saanud ühtegi punkti, siis ilmselgelt olin ma ju võitja!

Ning kogu selle lisa vabade päevade kuu lõpuks sobib siia selline tore plakat: