Reisipisik ;)

Jällegi on veidike aega möödunud ning vahepeal olen mõnda uut ja vana kohta külastanud. Uus koht külastuseks oli Londoni põhjapool asuv Hampstead Heath park. Park vääris minu tähelepanu kuna seal asuvad tiigid kus saavad ujuda ka tavakodanikud. Polnud küll ujumisilm aga arvasime Ray’ga, et võtame teekonna siiski ette. Park oli ilus ja suur ja väga kesklinna lähistel. Väikse mäe otsas oli ka ilus vaade tähtsamatele linnatornidele ;)

Tiigid oli täitsa olemas, ujujad olid küll puhkusele läinud, kuid ehk järgmisel suvel olen ka mina seal ujujate seas. Nüüd mul tee selge.

Pargi lähistel asub ka Londoni üks vanemaid pubisid – Spaniard Inn – kus on omal ajal istunud ning kirjutanud Charles Dickens, John Keats, William Blake ning Lord Byron. Ja nüüd siis ka mina ja Ray ;) Peal kerget einet ja jooki oli loomulikult hakanud vihma sadama, seega pubist pilte ei ole.

Peale kodulinnaga tutvumist saabusid jällegi lennupäevad ja seekord sattusin jällegi tuttavasse sihtkohta – Barcelonasse. Kuna aega oli käes palju siis tegin väikese väljasõidu. Siinkohal tahangi tervitada järgneva pildiseeriaga erinevaid inimesi, kes tunnevad neid kohti, eriti suured tervitused aga Mallorile, Ly’le & Andrusele ning Elisabethile, Riinale ja Kaisale, Ainile, Sassile, ja paljudele teistele, kellele need kohad tuttavlikud tunduvad. Suured tervitused ka Lea Oja’le J

Mõni lugeja ehk sai juba aru, et tegin väikese väljasõidu rongiga Barcelona lähistele, Pineda de Mari külla. Siin selles külas saigi alguse minu reisimise pisikuga nakatumine ;) Aasta oli siis 1994 – jumal, jumal kui ammu see oli!!

Jalutasin siis Pineda vahel ja selge siht oli loomulikult Merce hotell – viimati olin seal aastal 2001 – siis juba üksikisikuna. Isegi sellest ajast on palju vett merre voolanud. Igal juhul on hotell endiselt sama koha peal ja administraatorina on endiselt tööl meie lahke ja abivalmis Ana!! Ana tundis mu kohe ära kui otsa vaatas – ma ei jõudnud talle veel rääkimagi hakata, et kes ma olen ja miks ma siia tulin kui ta karjas üle terve hotelli fuajee "Ruutth". Nii armas! Siis me meenutasime vanu aegu ja inimesi. Hotelli omanikud on endiselt sama perekond, kuid aktiivset tööd teevad nüüd Merce ja Josephi lapsed – omal ajal olid nad tihti vanemate juures töö juures, seega mäletasin neid mõlemaid kuigi veidi väiksematena. Hotell on teinud läbi ka väikese uuenduskuuri, restoran nägi väga noobel välja, ning basseini osa oli veidike uuema kuue saanud. 

Aga nii tore oli seal jällegi olla ja ikka tuttavaid nägusid kohata. Hotelli perepoeg pakkus kohe ka öömaja, kuid paraku pidin sellest keelduma kuna hommikul vara ootas mind ju lend tagasi Londoni poole. Aga mine tea, ehk lähen millalgi jällegi Pinedasse puhkama.

Hotelli kõrval on omal kohal ka loomulikult kirik ja ka selle kell on endiselt heas töökorras.

Siin veel pilte nii tuttavatest poodidest, kus omal ajal sai pilte ilmutatud kui ka uuematest hoonetest - uus Pineda raamatukogu, ning loomulikult ka tuntud Kataloonia rõduelanikest:

Ja siin siis traditsiooniline Pineda reisi pilt:

Järgmisel päeval peale kiiret käiku Londonisse saabusin jällegi tagasi Barcelonasse ja seekord tahtsin tutvuda hotelli ümbruses asuva uuema linnaosaga. Ja nagu kogu Barcelona, oli ka see linnaosa ilus, kus oli ühendatud uus ja vana ning sinna vahele pikitud ilusad pargid ja rohealad. Barcelona on vaieldamatult minu lemmiklinn!

Septembrikuu Kataloonias on tihedalt festivale täis, siin üks näide pidutsemisest tänavanurgal:

Vaated hotelliaknast ei olnud samuti viletsad:

Hotellitervitus oli ka ilus:

Ning laual ka kaasmaalasega ajakiri:

Peale rohket Barcelona nädalavahetust oli mul graafikus lend Rooma – ohh, seda õudust! Tulid jällegi vanad ajad meelde J Kõik mis valesti minna sai, see ka läks sellel lennul – nagu ühes teises rahvuslikus lennufirmas. Väljusime Londonist, köik oli nagu OK, saabusime Rooma ja siis selgus et värav kuhu saabusime ning mis meile parkimiseks mõeldud oli, oli katki ja sellega jukerdati 50 minutit enne kui meie reisijad said lennukilt maha. Siis kiirelt koristajad, meie salongikontroll ning kui uued reisijad hakkasid peale tulema siis selgus, et lisaks meie lennu reisijatele tulevad peale ka eelmisel päeval maha jäänud reisijad, kune üks lennuk oli siis katki läinud ja reisijad olid tõstetud meie lennule. Tore, et seda meile keegi ei vaevunud ennem teatama – teadis seda ju meie firma juba eelmisest õhtust saadik, et need reisijad meie lennule juurde lisatakse. Kui reisijad pardal, siis selgus, et meile on antud väljumispiirang ning varajaseim lahkumine saab toimuda alles tunni aja pärast. Ei ole midagi toredamat kui veeta aega kitsas metalltorus niigi pahaste reisijatega, kelledest enamustel on ka Londonist edasilennud. Suhtlesime siis nii palju kui jaksasime, osadega kehakeeles kuna muid ühiseid keeli me ei tuvastanud. Üks äriklassi reisija oli vägagi pahane, et tervel lennul ei ole kaheks meeskonnaliikme seas kedagi kes itaalia keeles suhtleks – kusjuures ise ta suhtles vabalt inglise keeles. Inglise keelt mitteoskajad olid aga kõik väga roosad ja rahulikud ning said kõigest aru mida me neile kehakeeles selgeks tegime. Tund aega veedetud, mootorid käima ja minekut. Kuna meil oli nüüd oluliselt rohkem reisijad, siis ei olnud meil ka toitu köikidele reisijatele. Maapealne teenindus oli meile andud nimekirja reisijatest kellele oli antud voutsherid, mida nad siis pidid lennujaamas kulutama. Need oli siis reisijad kes pidid pardal jääma ilma toitlustuseta. Kohe esimeses reas selgus, et see ei ole küll nii – kuna enamus esimese rea reisijad olid need kes olevat saanud voutsherid kuid paraku polnud nendest keegi neid voutshereid näinud. Ja nii ka teiste reisijatega – samuti oli nendele jagatud informatsioon olematu – seega nad olid eile õhtust saadik olnud suhtelises infosulus, et mis nendega edasi saab ja millal nad lennule saavad. Neid viidi küll ühel hetkel hotelli kuid sealt toodi hommikul vara tagasi lennujaama, kus nad veetsid miski 5 tundi enne kui nad meie lennule uuesti said. Ühesõnaga täiesti arusaamatu asjade käik. Nii kahju kui mul ka reisijatest ei olnud, siis see väheke mis meie pardal teha suudame vaevalt neid inimesi tagasi toob meie lennufirmaga lendama, kuigi nad kõik väitsid, et meie pardal olime suurepärased aga see mismoodi nendega enne käituti oli allapoole igasugust arvestust. Nii et oli huvitav päev kontoris ;)

Lapsehoidmine Skype’s

Juhhuu, sain lõpuks Barcelonasse! Ja loomulikult sadas niimoodi vihma, et ma isegi ei hakanud oma tohutut kultuuriprogrammi ette võtma. Tegin kiire jalutuskäigu hotelli ümbruskonnas ja peale korraliku (vihma) dushi, arvasin paremaks minna tagasi hotelli ja ülejäänud õhtu kuivatasin riideid ja kingi fööniga. Järgmisel päeval – mul oli nimelt kaks Barcelona ööpeatust järjest aga olin suhteliselt surnud – olin suutnud jällegi saavutada kerge üledoosi oma valuvaigistitest ja seega arvasin paremaks toas konutada ja mitte oma kultuuriprogrammi järgida. Kuid, selle nädala lõpul on mul jällegi kaks Barcelonat järjest – seega siis on mul suured plaanid J

Täna oli aga mul eriti huvitav õhtu – nimelt palus mu õde mul tema lapsi hoida – Kris elab endiselt Eestis ja mina olen endiselt Londonis kuid nagu me kõik teame, siis on meil ju olemas suurepärane leiutis, oma kodumaine ka veel, Skype. Ja niimoodi ma paar tundi lapsi valvasin läbi Skype kaamera. Lapsed sõid õhtust, siis vaatasime multakaid, siis sõid nad jäätist, siis tegin mina omale söögi soojaks – lapsed tulid minuga kaamera vahendusel alumisele korrusele kööki kaasa – nad ei olnudki seda osa majast enne näinud, siis tegime näomaski, mis Cara Mi'le hirmsasti meeldib, sest see on ilusat sinist värvi mudamask, siis käisid lapsed õues kuni mina küüsi lakkisin ja siis nad sõid veel jäätist ja siis tegid emmele üllatuse õue ja siis läks Mia juba emmele vastu postkastide suunas. Ja varsti tuligi Kris koju ;) Nii lihtne see lapsehoidmine Skype vahendusel ongi – ma võiksin lausa teenust osutama hakata J Aga nüüd magama, sest homne äratus on jällegi varajane.