Augustikuu

August algas joogatunniga koos Lexiga  – see teda eriti ei huvitanud ja ta muudkui üritas meid lakkuda ja ei teinud ühtegi harjutust kaasa. Lõpuks ta siiski väsis ning viskas pikali ja me saime oma harjutustele pühenduda.
Siis käisime Lexiga maniküüris ja pediküüris ja ussirohtu võtmas, ning saime teada, Lexi on veidi juurde võtnud, sest ussirohu võtmiseks tuleb esmalt kaalule astuda. Anneli oli pahane et Lexi on meie juures 4 kilo juurde võtnud :) Suundusime siis selle peale pikemale jalutusringile ning ujuma, et siis julgemalt Annelile koer tagasi saata. Kolmapärval andsimegi Lexi Markkule, kes temaga nüüd koju läks ning meie tegime veel omi tavalisi asju ja laupäeval oligi aeg suunduda Rooma. 
Kohtusime juba lennujaamas üsna mitme samasse kohta suunduva reisikaaslasega ja koheselt hakkas ju väga lõbus elu. 

Roomas oli meil elamine kahes korteris ning meid võtsid vastu Elena ja Anneli ja Nora, kes olid juba varem saabunud ja korteritesse sisse chekkinud ning ka meile staabis lauakese katnud – väga tore oli!

Hommikut alustasime jällegi staabis, kus jõime kohvi, mida Anneli meile lahkelt valmistas ning ta oli ka värskeid saiu küpsetanud koos lähedal asuva pagariäriga. Ning juba enne 11 saime uksest välja ja hakkasime jalutama Aventinuse lukuaugu poole. See on selline tore vaatamisväärsus, mille olemasolust saime meie teada eelmisel nädalal Vaprate & Koprate seriaalist – nimelt oli Forresteride moemaja moešõu Roomas ja neil oli ka veidi aega üle ja nii sattus Ridge Aventinuse lukuaugu juurde ja kui sinna sisse vaadata siis näeb tulevikku – Ridge nägi muidugi Brooki ja seega sai see paar jälle õnnelikuks. Meie nägime sealt lukuaugust tegelikult aga St. Petersi basiilikat kuid vaade oli kindlasti seda väärt, et sinna eraldi jalutada ja siis veel järjekorras seista ja seda siis uudistada. 

Tulevik, ehk siis meie puhul küll vaid St. Peters läbi lukuaugu ära vaadatud, suundusime edasi Colosseumi poole - esmalt küll oli meil plaanis miski turg. Osad grupi liikmed tegid kiirema tiiru turul ja istusid siia lähedal asuvasse kohvikusse maha. Teised tulid ka varsti muidugi järgi. Sealt suundusime aga edasi Colosseumi juurde - seal oli juba turiste oluliselt rohkem kui me ootasime, seega tegime kiirelt pildid ja edasi jalutasime Pulmatordi ehk ka kirjutusmasina hoone juurde, mis siis tegelikult on siis pühendatud kuningas Victor Emmanuel’ile, kes Itaalia ühendas üheks riigiks. Ning selle auks on ehitatud antud palee. Kirjutusmasina juurde ning selle ette, Piazza Veneziale minek võttis meil omajagu aega kuna selleks ajaks oli suhteliselt palavaks läinud ja meie sammud ei olnud enam nii reipad kui enne. Väikeste peatustega saime siiski kohale ning piazza nurgas asuvas jäätisekohvikus oli meie suurele pundile laua leidnud Zaida, kes just saabus ning jalutas rongijaamast meie suunas. Istusime siis maha ja hakkasime tutvuma ning jõime väikesed tervitavad joogid ja mõned sõid ka jäätist.

Edasi jalutasime omade majutuste suunas ning vaatasime veel tee peal olevat kilpkonnade purskkaevu, mis lihtsalt tundus tore, et on tehtud purskkaev kilpkonnadele. Kahjuks on neid kilpkonni vahetatud kuna originaale on sealt palju jalga lasknud, ehk siis varastatud ☹
Siis oli meil väike puhkus ning õhtul suundusime juba kõik koos sööma, meiega ühinesid ka Kätlin ja Jez, kes olid Firenzest tagasi jõudnud. Meie õhtusöögi laud sai seega täitsa pikk, 15 inimest. Nii et ühe otsa jutud teiseni ei jõudnud.
Õhtu lõpetasime ühes toredas baaris, kus pakuti kas 3 või 5 liitriseid Aperole – me võtsime paar 3st ja hakkasime neid tarbima. Kuna seal oli sees palju jääd siis oli tegemist üsna külma joogiga. Aga seda enam sai nalja seda juues. Peagi saabus südaöö ja seega ka see tähtis kuupäev kui ma sain aasta  vanemaks – seega toimus väike laul ja muidu rõõmustamine, sest ikka on ju kõigil hea meel kui keegi vanemaks saab. Peagi suundusime mööda rahvarohkeid tänavaid kodu poole – ühel tänavanurgal oli eriti suur tantsupidu ja seal olime veidi aega ka meie.

Järgmine hommik algas miskite segaste häältega ja hirmus sosistamine käis ka veel. Tegime siis Kristiga nägu, et me magame ja Kristi oli mulle nagunii sõnad peale lugenud, et toast ma väljuda ei tohi enne kui selleks luba antakse. Ning varsti varsti läks uks lahti ja sisse sadasid kõik sõbrad-sugulased ning hakkas väike laul ja küünla puhumine. Ning muidugi pildistamine 😊

Siis oli meil väike hommikusöök, ning peagi suundusime Piazza del Popolo suunas, kus oli meil kokkusaamine, et siis alustada väikest jalutuskäiku Rooma linna peal – see oli siis minu kingitus kõigile kohaletulnuile. Ma olin ette valmistanud ka väikese jutu, mida erinevate tähtsamate vaatamisväärsuste juures jutustada. Jalutasime siis Piazza del Popololt Scalinata di Trinita dei Monti suunas, sealt edasi Fontana di Trevi, siis sattus meie teele paar kirikut, siis loomulikult kohvik Sant Eustachi, ilma milleta ei saa ju ükski minu Rooma külastus olla. Ja siis veidi lõikasin oma plaanitud jalutuskäiku lühemaks ja jätsin mõned kohad veel õhtuseks vaatuseks. Kuid vaatasime veel viimastena üle Pantheoni ning loomulikult jäätisekohviku mis pakub 150 erinevat maitset jäätist – seal paraku keegi enam jäätist ei soovinudki kuna eelnevalt olime juba kuskil miskit kallihinnalist jäätist söönud.

Siis suundusime väiksemates gruppides kes lõunat sööma, kes puhkama, kes kaltsukasse. Mina läksin Kristi ja Zaidaga oma lemmik Cuccina et Cantinasse – seisime küll veidi järjekorras aga saime suhteliselt ruttu omale laua ja tegime ühe mõnusa lõuna omale. 

Enne õhtusööki, jõudis veel igaüks veidike puhata ning siis juba panid kõik ilusad kleidid selga ja asusime Navona Notte resto poole teele, kus toimus siis ametlik minu esimese 50 aasta õhtusöök. 

Söök-jook oli väga hea, magustoit samuti – teenindajad olid ka väga toredad – nii et täitsa tore õhtusöök sai kokku. Meie õhtu aga nägi ette veel Piazza Navona külastust – seal algas miski tohutu fotografeerimine – nalja sai muidugi palju! 

Järgmine peatus oli meil Fontana di Trevi – sest juubilar ei olnud seda kunagi veel näinud õhtupimeduses ja seega me läksime seda nüüd kõik koos vaatama. Teel külastasime veel Saint Ignatius kirikut, kus Kaisa meile veidi erinevaid maale lahti seletas ning loomulikult juhtis tähelepanu kuplile, mis tegelikult seal kirikus ei ole kuppel vaid on maalitud illusiooni tekitades. Ning veel enne Trevi juurde jõudmist, leidsime ühe toreda joogikoha, kuhu me omale jällegi suure laua tekitasime ning paar jooki jõime, et siis edasi liikuda Trevi juurde.

Ning vaatasimegi üle pimeduses Trevi ja õhtu lõppes veel väikese tantsuga ühes meie ööbimiskorterites.
Järgmisel hommikul varakult saatsime Elena lennule. Ning ise tõusime mõni tund hiljem ja suundusime Vatikani, et omad patud kõik andeks paluda. Õnneks olime soetanud omale miskid küll veidi kallimad piletid, kuid need olid “ilma järjekorrata” ja nii me siis uhkelt sellest üsna pikast järjekorrast mööda sammusime ja peagi olimegi turvakontrollis. Siis jalutasime ühest saalist teise ja uudistasime kunstitöid, kuni ühel hetkel jagasime oma grupi kaheks ja nõrgemad suundusid kiiremat teed Sixtuse kabelisse, teised tulid veidi pikemat teed pidi järgi. Sixtuse kabelis oli väga mõnus istuda ja vaikselt oma mõtteid mõlgutada ning kuulata kuidas turvamehed muudkui palusid külastajatel tasa olla. Ja me siis olime nii tasa kui saime ;)

Edasi viis meie tee St. Petersi väljakule ning esmalt käisime kirikus sees ning siis ronisime, veidi küll lifti abiga ka basiilika katusele, et sealt siis Krisile ja Kristile lehvitada, kes istusid lähedal restos ja nautisid jahedaid jooke. Katusel oli väga tore ning vaated olid suurepärased.

Kuna kogu see kultuur oli meid üsna näljaseks ajanud, siis suundusime nüüd kogu seltskonnaga ühinema Krisi ja Kristiga, et siis juba koos väike lõunajook ja söök teha. Peale seda saatsime Zaida kodu poole, sest ta pidi lennukile minema. 

Meie jalutasime aga kodu suunas, tegime seal ühe kohvi ja siis veidi puhkasime, ning suundusime viimasele õhtusöögile. Peale seda jalutasime veel mööda erinevaid tänavaid, soetasime ka paar suveniiri, sõime veel jäätist ning siis oligi aeg suunduda magama. 

Hommikul käisime veel kõik koos hommikust söömas ja Ruth ostis omale möödaminnes uue kleidi, Rooma nimelise 
Ja siis suundusime lennule, mis küll hilines veidike kuid vaatamata sellele möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta. Suur-suur tänu kõigile tulemast ja nii tore oli 50seks saada :)

Edasi kulges augustikuu suhteliselt rahulikult, käsin hooldekodus tööl : vanainimestel oli ka hea meel, et ma vahepeal olin aasta vanemaks saanud. Muidu olid kõik suhteliselt rahulikud ja vahetused möödusid rahulikult. 
Peagi olig aeg suunduda lendama, olin veidike oma graafikut vahetanud, loomulikult endale sobivamaks, ja seega oli nüüd minu esimeseks sihtkohaks Delhi. Seekordne lend oli selliste kellaaegadega, et kohe kui me maandusime ja hotelli jõudsime, tegime paari kolleegiga riiete vahetuse, haarasime kaasa padjad hotellist ja suundusime autosõidule Agra linna poole kus loomulikutl asub ju üks kauneim haud, Taj Mahal. Autosõit kestis umbes 3 tundi ja meil oli plaanis kohale jõuda umbes kella 5 ajal kui oli ka päikesetõus. Sõit läks üsna heas tempos, ning päikestõusuks olimegi Taj Mahal peaväravas. Saime omale ka giidi kes väsimatult meile fakte ja nimesid paiskas, mis meile kellelegi meelde ei jäänud. Aga vaated olid ilusad ja tõesti on palju vaeva nähtud, et ühele inimesele hauakamber ehitada – ehitusmaterjalid erinevatest riikidest ning kõik need väikesed käed, kes on seal vaeva näinud, et erinevaid mustreid sinna seintele ja müüridele toksida. 

Ja selle kuulsa printsess Diana pingikese juures oli järjekord, et seal samas kohas pilti teha  Mina muidugi ei viitsinud seal järtsus seista vaid pildistasin muid vaateid. 
Ja nii meie aeg seal möödus kuni oli aeg tagasi sõita – tagasitee möödus veidi aeglasemalt kuna mõned teised autod olid samuti ärganud ja olid ka teel. Meie autojuht oli aga väga tore – ei kuulanud miskit muusikat ega ka üritanud meiega miskit jama jutustada vaid lasi meil rahulikult omavahel rääkida ning magada. Tagasi hotelli jõudes, käisin veidi basseini ääres ja siis tellisin omale tuppa söögi ja magasin veidi ka pikali asendis ja enne päris öö saabumist oligi aeg tagasi lennata. Tagasilennul oli meil 142 eritoitu ja siis umbes 40 tavalist toitu. Ehk, et me jagasime kärudega eritoidud ning siis andsime nendele, kellel kandik puudus, tava-söögi. Ja vist saime kõik söödetud 
Londonis maandudes, panin tsiviilriided selga ning suundusin Bournemouthi bussi peale, et külla sõita Carolinele. Panin omale kella helisema, et mitte oma peatust maha magada. Loomulikult oli kiirteel miski õnnetus juhtunud ja seega me tegime bussiga väikese ringi mis muidugi lisas meie teekonnale aega juurde, ehk et pea 2 tunnine teekond kulus 4 tunniseks. Caroline, kes oli mulle vastu tulnud, tegi erinevaid ringe bussijaama ümbruses, et seda aega kuidagi täita kuna parkimine bussijaamas oli vaid 20 minutiks. Aga lõpuks me saime kokku ja suundusime Caroline rannamajakesse. Nimelt on Suurbritannia rannikulinnades on siis võimalik omale soetada selline rannamajakene, milles ööbida ei saa kuid saad seal süüa teha ning riideid vahetada ja päevauinakut teha ning duši all käia ja ka tualett on olemas korruse peal teiste samasuguste rannamajakeste omanikega jagamiseks. Kuid seal on vaade merele ning rannale, ehk, et esirida, et ka vette minna kui vaja. Päevitasime siis sel rõdul ja vaatasime inimesi, sõime salatit ja jõime veini – ehk et mina jõin sest Carolinel on see periood, et ta ei joo. Edasi suundusime Caroline juurde koju, see on tal üks hirmsasti suur maja! Leidsin omale toa ja kolisin sisse, ning suundusin kohe aeda päikese kätte istuma. 

Järgmisel päeval läksiem Carolinega Isle of Burbanki ja Swanage linnakesse. Ilm oli küll üsna huvitav, ehk et merelt oli lähenemas miski torm kuid meid see ei seganud ja praamisõit on seal selline pigem sümboolne kui päris, seega see ilm meid ei seganud. Õnneks ei sadanud ja me saime veidi mere ääres jalutada ning neid kauneid vaateid ette kujutada mida seal muidu nägema peaks  Siis sõime lõunat kuni Caroline koer, taks Barbara lubas, sest ühel hetkel hakkas ta lihtsalt pahandama kõikidega kes meie ümbruses olid. 

Muidu oli seal väga tore ja eriti tore oleks seal olla kui ilm on ilus ja ehk saab ka vette minna.

Kohe kui koju jõudsime hakkas hirmsasti vihma sadama, ja seega peitsime end teleka ette, vaatasime Hijack nimelist seriaali, mis räägib lennuki kaaperdamisest ja seega oli see meile mõlemile huvitav. Loomulikult leidsime seal erinevaid kaheldavusi, nii lennumeeskonna kui ka kaaperdajate käitumise poolelt. Aga huvitav oli ikkagi!

Õhtul saabus Caroline sõbranna Lis, kes ka meie seriaali vaatamisega ühines.

Hommikul vaatasime jalkat – mina küll istusin aias ja lugesin raamatut kuni Caro ja Lis rootslastele nende pronksiheitlusele kaasa elasid. Ja siis jõudsime koertega, Caro ja Lisi koeraga, väikese jalutuskäigu teha. Lisi koer küll väsis nii ära, et Caro pidi teda pool teed süles tassima aga kui ta juba eemalt autot nägi siis tuli talle veidi energiat sisse ja oli veel nõus jalutama. 

Ning siis ma juba suundusingi bussi peale ja tagasi lennujaama poole. Mu lend oli küll alles järgmisel hommikul kuid ma ei julgenud oma saabumist samale hommikule jätta, kartsin miskeid uusi ummikuid. Loomulikult tol pealelõunal sõitis buss kiiremini kui graafik ette nägi ja ma olin oma majutuses ammu enne plaanitud aega. Seega sain kokku Alaniga, kellega tegime pika jalutuskäigu, siis jõime pubis paar jooki ja siis veel jõudsime õhtust süüa kohalikus curry-houses. Alan nimelt otsustas oma karjääriredelil järgmisele astmele astuda ja läbis just oma esimesed treeninglennud instruktoriga, ning oli seega üsna elevil sellest kõigest. Seega jätkus juttu kauemaks.

Ning minu järgmine lennusihtkoht oli Denver. Ei osanud midagi oodata ega tahta sellest sihtkohast. Tegin veidi enne googeldamist ja leidsin miski looduspargi kus vaated mägedele ning üsna mitu ringikujulist rada. Tehtud-mõeldud, ja see minu plaaniks sai. Ilmateade lubas +38, nii, et oli mida oodata. Lend möödus rahulikult, vaid üks minestaja oli, kes ikka niimoodi minestas, et ei mäletanud ikka mitte kui midagi kui ta juba üles ärkas. Aga elule tagasi me ta saime ja kui ta maha läks siis ilusti kallistas ja tänas, et tema eest hoolt kandsime 

Hotelli jõudes hakkasin ruttu magama, et siis varahommikul juba linna peal olla. Leidsin miski hommikusöögi astuse mis oli kell 6 juba avatud, jõin kohvi ja vegan burrito, ning jalutasin veidi veel tühjadel tänavatel kuni arvasin, et nüüd on aeg leida takso ja suunduda matkarajale. Taksot pidin veidi küll ootama, sest selleks ajaks oli kellaaeg selline, et kohalikud asusid juba tööle sättima. Aga peagi istusin Tesla tagaistmel ja suund oli võetud Rocky Mountain Arsenal National Wildlife Refuge parki. Ehk, et selline lame maa kuid vaated mägedele. Eriti varju ka ei olnud kuid lubati palju hirvi ja pühvleid. Paraku ei näinud ma ühtegi aga ilm oli vist ikka liiga kuum. Kuigi selline soe kuumus, et mulle sobis. Jalutasin siis kõik rajad läbi mis lähestikku saadaval olid – üks matkarada oli pargi teises otsas, nii et see jäi mul läbimata – selle nimi oli Rattlesnake point – nii et ehk oligi parem, et ma seekord seda ei läbinud. Aga loomasaak oli vaid üks jänes, ning miski kotkas – keda ma üsna kaugelt silmasin ja loodan, et ehk see oli ikka kotkas, ning paar oravat. Lootsin, et saan pargi infokeskuses ehk mõne postkaardi soetada kuid kuna oli esmaspäev, siis oli see suletud ja ma tulin linna poole tagasi. 

Nüüdseks oli linnas juba rohkem inimesi kuid tegin väikese tiiru ja leidsin ühe toreda rameni supikoha, kus hilist lõunat sõin. Enne tagasilendu jõudsin veel ühe une teha ja siis oligi aeg vormiriietus selga panna ning Londoni poole suunduda. Mina kimasin sealt edasi kohe Tallinna, Helsingi lennujaamas kohtusin Kristi tütrega, kes vanainimese ära tundis ja minuga veidi juttu ajas. Nii tore!

Ning järgmisel varahommikul ootasid mind juba eakad hooldekodus.

Siis kohtusin Reeda ja Külliga – vaatasime koos Barbie filmi, mis osutus väga naljakaks, vähemalt meie jaoks ning siis arutasime kogu seda asja Mustas Puudlis. 

Ja järgmisel päeval suundusin juba Londonisse. Seekord ööbisin Bookingust leitud öömajas, lennujaama lähistel ja see oli nii õudne koht, et teist korda ma sinna ei lähe. Magasin kohver ukse ees, et kui keegi sellest papist uksest sisse astub siis ma vähemalt kuulen, vannituba oli suhteliselt mustapoolne, nii et ma miskeid pindu siis ei puutunud. Õnneks oli minu seal viibimise aeg nii lühildane, et midagi hullu ei olnud – lihtsalt kogemus ja järgmiseks korraks targem ;) Hommikul suundusin Nairobi lennule. Meeskond oli tore, ühel tütarlapsel oli ema kaasas ning nad plaanisid minna safarile ja kaelkirjakute parki. Kuna mul miskeid plaane polnud ja ma tahtsin ka kaelkirjakute parki minna, siis ühinesin nendega ka safarile. Lõpuks olime me viiekesi, kes kõik loomi ja kirjakuid vaatama läksid. Ja nii tore oli ! Kohe esimese 5 minuti jooksul safari parki sisenedes nägime kahte lõvi, siis ninasarvikuid, loomulikult olid sebrad ja muud antiloobid meie teel kogu aeg. Ja kohtasime ka kaelkirjakuid ja krokodille, ja isegi üks jõehobu vist vilksatas ühes mudaaugus. Igal juhul oli väga tore. 

Ning siis suundusime kaelkirjakute parki. Seal on siis Rothschild kaelkirjakute konserveerimisprojekti raames avatud kirjakute park, kus on 10 kirjakut, kes siis antud liiki esindavad. Peamine eesmärk on siis loomaliiki säilitada aga ka Keenia koolilapsi koolitada, et nad näeksid neid imeliki kõrgeid olevusi läheamalt. Ning loomulikult on teretulnud kõik teised külalised. Keskuse kõrval või siis keskuse küljes on ka öömaja, kus siis hommikuti kirjakud aknast sisse vaatavad ja muidu ka jälgivad mida külalised oma tubades teevad. Loomulikult on sellel majutusasutusel üsna huvitavad hinnad ;) Aga välja nägi väga ilus. Ja muidugi olid kirjakud ilusad – neid sai üsna lähedalt uurida ja neile sai ka süüa anda – ja nad olid väga nunnud!

Hotelli tagasi jõudnud, käisin veel söömas ja siis tegin väikese une ja oligi aeg tagasi Londoni poole suunduda ning sealt edasi lendasin mina Helsingisse. Seal võttis mind vastu väga uhke vihm, ikka kohe selline duši voolikust tulev. Õnneks ma ei pidanud õue minema, lennujaamast läksin rongi peale ja rongijaamas saingi oodata Markkut, kes mind siis koju kaasa võttis ja ma sain Annelit aitama hakata. Nimelt oli Annelil jalaoperatsioon, ning nüüd on ta mõnda aega sellise ilusa saapaga, ning peab käima kahe karguga. Ja kui Sa oled kahe karguga, siis ei saa Sa isegi kohvi omale tuppa tuua, vaid jood selle kohe kohvimasina juures ära  Kohe esimeseks päevaks oli Anneli kohale kutsunud ka oma venna Jani, ning meile oli ülesanne koostatud – tõsta veidi ümber mööblit, mida me rõõmsalt ka tegime. 

Ja Anneli leidis meile veel erinevaid ülesandeid mida täita. Aga väga tore oli ! Ning kuu lõppes minu jaoks loomulikult Londonisse minekuga, et seal edasi Kaplinna lennata.