November

November algas Ateena edasi-tagasi otsaga, kus enamustel reisijatel oli midagi viga - padi kõva, vähe ruumi, liiga palju ruumi, palju müra, liiga vaikne, jne. Teate ju küll selliseid :) Eriti puudutas see lendu tagasi Londoni suunal, aga see on ju arusaadav ka kui pead Ateena päikese ja feta juustu ning tomatite juurest pöörduma tagasi Suurbritannia novembrisse, siis ma oleksin ka veidi pahur :) Kuid järgmisel päeval pöördusin mina hoopis Ateenasse ja seekord kaheks ööks. Ning oma pikal jalutuskäigul sain ikka uhkelt higistada kuigi seljas oli mul vaid suvine seelik ja lühikeste varrukatega särk. Jalutasin sadamasse, see võttis mul oma tund aega aega. Ning otsisin seal ilusate toolide ja vaatega restorani ja asusin kombineeritud lõuna-õhtusööki nautima. Tellisin omale kala, mis oli väga hea ja loomulikult kreeka salati, mis oli suurepärane, ja nagu kreeka lõuna-õhtu juurde ikka, kuulus sinna ka redzina, ning arvega koos toodi ka ouzo!

Hommik oli meil aga väga varajane ning Londonisse tagasi maandusime 45 minutit enne õiget aega - kui saaks kõik need varem ja hiljem saabutud ajad kokku liita, siis me võib olla oleksime pea-aegu nullis :)

Londonis kimasin linna peale ja tundsin kohutavat külma, leidsin väga uhke araablaste kohviku, kus panin omale paar kihti riideid juurde ja tundsin end veidi soojemalt. Ning siis sain kokku Johni ja Heleniga, kellega me saime maailma parandatud kuid prantsuse keele verbidega mul eriti sooja suhet ei olnud seekord. 

Edasi oli veel kaks pikka lennupäeva, kiire ööbimisega Toulouses, ning siis alustasin koduteed, seekord oma lennufirmaga kuna nad just teatasid, et Tallinna lennud lõpetatakse märtsi lõpul :(

Koju jõudes tundsin lihtsalt kodus olemisest mõnu, ema oli valmistanud chilli con carne - mis oli suurepärane! Käisin pilateses ja sahmerdasin niisama erinevate koduste asjadega. 

Ühel hommikul arvasin heaks minna uudistama Pirita tee ummikut - tegelikult oli mul hommikusöögi kokkusaamine Kristiga ja varajane hommikune aeg oli meile sobivaim. Ummik oli selline veidi mängu-ummik, kuna seismist ei olnud, kogu aeg see autode joru liikus, lihtsalt võttis kauem aega kui võiks. Iga päev ma sellist jorutamist teha ei viitsiks kuid ega see väga hull ka ei ole – lihtsalt bussiga saab kiiremini JKristiga sõime hommikust ja parandasime maailma, ning jutustasime niisama ja meenutasime vanu häid aegu, kui rohi oli rohelisem ja varblased suuremad J

Loomulikult sain kokku hr. Djga, kellega käisime kinos Bohemian Rhapsody vaatamas. Väga hea film oli! 

Laupäeval oli mul perepäev, ehk siis käisime Krisi ja Cara Miga Mia hooaja viimasele sõidule kaasa elamas – jube külm oli! Ning kuna Mia võistles vale rattaga, siis kuigi ta tuli kolmandaks, auhinda ta kahjuks ei saanud LEdasi suundusime Paavli kaltsukasse – teised polnud seal kunagi käinud, ning kõik kolm said veidi lisa oma garderoobi. Siis suundusime Balti Jaama turule, kus maitsesime erinevaid maitseid ja soetasime õhtusöögiks vajalikud algained – tegime 3 minuti loomaliha ja rucola ja kirsstomatite ning parmesani salatit – väga hea oli!

Pühapäeval suundusime Reedaga Majakivi matkarajale ja uudistasime veel allveelaevade sadamat, mis oli väga huvitav ning tuuline.

Ning esmaspäeval oli jällegi aeg tagasi suunduda Londonisse, lennujaama tuli mind saatma ja lennuhirmu teed jooma hr. DJ. 

Esimene sihtkoht oli Viin – olin leidnud omale LPst jalutuskäigu, mida nüüd siis järgisin – tegelikult see eriti huvitav ei olnudki. Ainuke huvitav vaatamisväärsus oli üks vanimaid avalikke tualette Grabeni tänava ääres. See oli väga stiilipuhas 20ndate aastate sisekujundus koos ajastule kohaste laevalgustitega. 

Külastasin ka guljaši muuseumi, mis jäi pigem meelde üsna ebaviisaka teenindusega kui hea guljašiga – nimelt oli lihtsalt restorani nimi Guljaši muuseum – muidu museaale ma sealt ei tuvastanud. Ning siis külastasin kohvikut, kus pidavat pakutama parimat õuna struudlit – kuid ka see ei suutnud minus “ohhoo” efekti tekitada….

Järgmine sihtkoht oli Rooma, seekord suundusime kogu meeskonnaga koos sööma, oli väga tore õhtupoolik. Mina soetasin maailma parim kohvi – arvatavasti peaaegu ka maailma kallima….aga kohv on tõesti hea – kui külla tulete ja kui meil seda veel on, siis ehk saate isegi osa.

Londonisse tagasi jõudes lasin oma varvastele ja küüntele uuendus ilukuuri teha ning nende uute küüntega suundusin Alaniga sööma, india restosse. Väga hea oli, eriti küüslaugu naan. 

Järgmine hommik algas maraton Amsterdamiga, mis küll pigem on nagu spurtimine. Amsterdam on nimelt väga lühike lend, kuid rohkete reisijatega: pealetulek on kohutav, sest kõigil peab ju kaasas olema köögi kraanikauss, suurim telekas ja täismõõdus padi…ja kui niisuguse varustusega on 190 reisijat, siis loomulikult ei mahu kõik need asjad kuhugi ära. Siis on nii umbes 20 minutit ruleerimist, mis ajal enamus reisijad on juba närvilised, et me jälle hilineme, siis toimub 15 minutit kiiret teenindust, kus me korraks näitame reisijatele nende kandikuid ja juba hakkame neid kokku korjama, sest kapten juba ütles, et maandumiseni on 10 minutit, ja kui me oleme rattad maha saanud, siis toimub jällegi 25 minutit ruleerimist, sest loomulikult on Amsterdamis kasutusel see maandumisrada mis on terminali hoonest kõige kaugemal. Ja siis lähevad need reisijad maha, kui nad oma kraanikuasid ja padjad on kokku korjanud ja tulevad uued peale ja me saame seda kõike uuesti teha JEhk siis maraton aga sprindi vormis! Ja kuna me seekord veidike hilinesime, siis ma lootsin, et mind on Berliini ööpeatusest maha võetud ja ma saan omale Londonisse öömaja otsima hakata ja varakult magama heita….paraku aga ka Berliin hilines ja seega jäeti mind ikka sellele lennule. Berliinis hotelli jõudes aga heitsin ikkagi kohe magama, ehk siis pea oli padjal ja silmad kinni juba kell 19.00! Tol õhtul saabusid ka meie graaikud, seda siis kell 22.00 – ma ärkasin kell 22.04, vaatasin oma graafiku ära ja magasin siis edasi J

Hommikune äratus oli eriti varajane kuid mina olin maganud üsna parasjagu. Peale Berliinist tagasilendu sain veelkord oma Amsterdami kogemust korrata! 

Ja peale seda kimasin veel Heleni ja Johniga kokku saama. Meie laud oli seekord hõivatud ja me olime sunnitud istuma kõrvallauda - ettekandja rääkis meile, et paar päeva tagasi oli samas lauas istunud Brian May! Meie aga parandasime maailma ja tegelesime ka veidi prantsuse keelega. Väga tore oli!

Järgmisel hommikul sain magada kuni kella 10ni....jummel kui mõnus oli! Ma tegelikult ärkasin muidugi korraks kell 4, sest olin sellega juba harjunud, ning päriselt kell 7, sest mu keha ei saanud enam aru, et tegelikult võin veel magada.

Ja jällegi alustasin oma reisi Amsterdamiga ja jällegi me hilinesime kuid õnneks jäeti meid meie Stockholmi ööpeatusele. Uppsalas kimasin hommikul raamatupoodi, soetasin Johnile Vahtramäe Emili prantsuse keeles, ning siis kiire kohv ja daimi kook Waynesis ja oligi aeg tagasi hotelli ja Londoni poole kimada. 

Lend algas nagu ikka, kõik rõõmsad, kuni ühek hetkel tuli üks naisterahvas taha kööki, et tema ees istuv meesterahvas krambitab, et tulge ruttu. Kimasime ruttu kohale, reisija oli suht oimetu kuid hingas, veidikese raputamise peake tegi silmad lahti, kuid küsimustele ei vastanud. Samas liigutas silmi, andsime talle hapnikku mis loomulikult tegi imet kuid rääkima ta ikkagi ei hakanud. Kolleeg kinnitas et pardale tuleku ajal ta rääkis ning suhtles ka inglise keeles. Leidisime pardalt lausa kaks arsti kes mõlemad appi tulid, üks neist hakkas miskil hetkel reisijaga rootsi keeles rääkima ning selle peale ta hakkas ka vastama. Ei mingit haigust tal ei olnud, enne polnud midagi sellist juhtunud. Lisaks tahtis ta ka kogu aeg püsti tõusta, uurisime miks nii, ta seletas et ta on lihtsalt liiga kaua istunud, et seetõttu tunneb et peab liikuma. Igal juhul saime oma lennuaega oluliselt lühendada, sest haige olukord oli selline, et parem oli ta kiirelt üle anda meditsiinilisele personalile. Õnneks olime me Londonile nii lähedal, et saimegi 20 minutiga oma kodujaama. Haige olime me viinud lennuki ette vabasse ritta istuma ja maandumise ajal oli temaga nii rootsi keelt kõnelev arst kui ka üks meie seast. Kõik lõppes hästi, kiirabi võttis ta enda hoole alla ja nad hakkasid kohe samas tegema erinevaid teste. Kui mina lennuki tagumisest otsast ette jõudsin, siis oli haige üsna naeratava ja malbe näoga, mis hetkel mulle hakkas tunduma, et see on hoopis naisterahvas mitte meesterahvas. Kummaline kogu selle loo juures on veel see, et haige oli buddha munga riietes....ühesõnaga me ei olnud keegi kindlad mis soost ta oli aga õnneks on temaga kõik korras! 

Tänu sellele intsidendile saime me aga varem Londonisse ja mina tuiskasin kella vaadates kolmandasse terminali sest sain aru, et kui ma jooksen, siis ehk jõuan veel Helsingisse nii et saan ka viimasele Tallinna lennule. Ja selle kohutava jooksmise tulemusena tehti minu jaoks lend uuesti lahti ja koju ma ka jõudsin.

Kodus tegin kiire kohvri vahetuse ja järgmisel päeval kimasin uuesti Helsingisse, et siis juba koos Anneli ja Reedaga Lõuna Aafrikasse lennata :)