pühapäev, 3. märts 2019

Augustikuu

August algas siis kodus, ja alguses pidin siin viibima vaid paar päeva, kuid mul õnnestus sattuda haiglasse, ning seega otsustasin veidike pikemalt kodumaal viibida ja veidike haige olla. Tegelikult mu haigus ei olnud midagi uut, tavaline kõhuvalu ja sel hetkel kui ma meedikute juurde jõudsin oli suurem osa sellest juba möödunud. Aga arstitädi arvas, et hoiab mind ikkagi veidike aega nende terava pilgu all, ning nii ma siis suundusingi oma palatisse, mulle pandi tilguti, ning aeg ajalt käis õde (tegelikult oli ta küll med-vend), kes mulle veel eraldi miskeid rohte süstis, kuid peamine, mul oli telekapult ja ma sain ise pulditada, et mis kanalit parasjagu vaadata tahan JSüüa mulle kahjuks ei antud aga kuna ma olin saanud samal päeval ka uue hamba, mis eriti hästi mulle suhu mahtuda ei tahtnud, siis ma eriti ei kurvastanud selle üle, et mulle kandikuga süüa ei toodud. Hammas oli maksnud üsna palju raha aga miskit head nahka sellest küll ei olnud tulnud. 

  
Järgmise päeva õhtuks lubati mind koju, ning nagu ikka kõik vereproovid olid puhtad, ehk et ei midagi erilist ei leitud mul viga olevat. Nii et simulant, nagu ikka! 
Järgmisel päeval kohtusime Anneli ja Nora ning Markkuga, käisime kõik koos Pirita seikluspargis – mulle seal väga meeldis! Turnisime lastega läbi 4 rada ja osad jätsime veel järgmiseks korraks. Ning suundusime rannahoones asuvasse Patricku pubisse lõunale – seda kohta me eriti ei soovita, toitude kujundus oli küll ilus kuid maitsed ei olnud midagi erilist. 


Tänu minu haigusele, sain viibida kodus, seda siis üle 7 aasta, omal sünnipäeval! Eelmisel õhtul leidsin tualetist sellise puhma: hommikul selgus, et selles olid päevalilled J


Korraldasime siis kiirelt emaga lahtiste uste päeva, kohale tulid Itik ja väike Siim, Reet ja hr. DJ – nii tore oli külalisi ja kingitusi vastu võtta. Juubilar tegi ise võileivatordi ja kass Arturi koogi, ning puudu ei olnud ka erinevad joogid. Enamus külalistega jutustasime niisama, osadega suundusime ka randa ujuma. 
Tagasi Londonisse suundudes, oli mu esimene sihtkoht Zürich, kus nägin eemalt tormipilve saabumas, ning seega tegin väikese jalutuskäigu, ning uudistasin kuidas kohalikud jõel suurte rehv-tuubidega ennast allavoolu lasid voolata, et siis jälle üles tagasi jalutada ja sama tegevust korrata. 


Kuna minu vaadeldav tormipilv lähenes halastamatu kiirrusega, siis suundusin kiirelt poodi ja siis tagasi hotellituppa, et aknal istudes vaadelda kuidas vihm asfaldti pesi ning tuul puid sasis. Oli ilus vaatepilt! Ning ühel hetkel oli see kõik möödas ja päike julges jällegi pilve tagant nina välja pista. 
Järgmine päev ootas mind aga Frankfurt, kus peale oma lemmikpoe DM külastust, kolasin mööda juhuslikke tänavaid, kuni otsisin google’st soovitatud Albatross nimelise kohviku, mis asus keset elurajooni, ühe toreda kortermaja alumisel korrusel ja kohviku aed oli sisehoovis. Väga tore koht oli see! Minu kõrvallauda hakkasid kogunema veidi vanemad prouad ja mina arvasin, et nad tähistavad kellegi sünnipäeva, neid muudkui kogunes erinevatel aegadel ja erinevatest nurkadest. Ühel hetkel tekkis imelik vaikus ja kui ma tõstsin silmad oma raamatult, nägin, et prouad mängivad kaarte! Nii tore! 
Tagasi hotelli jõudes, sain teada, et meie varahommikune tagasilend on tühistatud, kuna Londonis oli olnud suur torm ja seega mõned lennukid ei olnud just seal, kus nad graafikujärgselt olema pidid. Ning seega saime meie veidike kauem aega veeta Frankfurdis, ning lõunal panna selga tsiviilriided ja suundusime tagasi Londonisse, reisijatena. 
Siis ilmus minu graafikusse Larnaca, ning seda väga toreda meeskonnaga. Enne õhkutõusmist jõudis üks reisija, noor tütarlaps, oksendada täis terve vahekäigu, sest ta tuli mööda vahekäiku oma koha juurde, mis asus lennuki tagumises reas ja terve tee muudkui oksendas, ja nii oligi terve lennuk märgistatud. Õnneks oli tegemist vaid närvide ja mitte miski hullema haigusega.
Peale turvademonstratsiooni, avastasime ühe vanema proua, kellel oli väike haav jala peal – ta olevat nimelt lennuki trapil komistanud ja see haav jooksis üsna rohkelt verd. Uurisime siis veidi tema tervislikku seisundit ja selgus, et see on selline, et iga väiksem haav veritseb üsna rohkelt. Nii et ka sellele olukorrale oli selgitus olemas – kuna see kõik juhtus enne õhkutõusu, siis olime juba veidi huvitatud, et mis meid veel ees ootab…õnneks said vahejuhtumid nende kahega siiski läbi ja edasine reis kulges rahulikult. Kohale jõudes tegelesime päevitamise, ujumise, joomise ja söömisega ning loomulikult jutustasime. Väga rahulik ja mõnus kulgemine oli J
Järgmisel hommikul suundusin mina koju, ehk siis Tallinna lennule, ning seekord ei tundnud ma ühtegi kolleegi pardal ja seega sain rahulikult istuda omal kohal ja raamatut lugeda. 
Lennujaama tuli mulle vastu Cara Mi, ning me suundusime kohe lähedal asuvasse ostukeskusesse, sealt eelmisel korral soetatud kotti vahetama kuna see oli osutunud liiga väikeseks. See läks meil koos väikeste sekeldustega, ning vahetusoperatsioon lõppes sellega, et Nora sai omale uue kohvri ja mina jäin uut kotti ikkagi ootama JTeises poes vahetasime aga kõrvarõngaid, kuna ma olin kõigile rääkinud ühte ja sama juttu oma soovidest ja seega sain sünnipäevaks täpselt ühesugused kõrvaehted, ning nüüd vahetasin neid siis erinevate vastu välja. Õhtul panin aga kõrvarõngad kõrva ja suundusin koos Krisi ja Reedaga Estoniasse Viiuldaja Katuselt vaatama. Väga tore oli aga nagu ikka, siis vanasti oli muru rohelisem ja seega vanadel headel aegadel oli ka Tevje ning eriti Golde usutavam ;)
Jõudsin ka kinno, uut Mamma Miat vaatama, ma nutsin juba enne kui ma oma kohale istusin – nii ilus oli see film! Ilusad inimesed, ilusad vaated, ilus loodus, ühesõnaga kõik oli ilus! 
Siis suutsin üles korjata miski kõhulahtisuse, nii et ühel päeval lausa pikutasin ja võtsin isegi rohtu, ning ei viibinud kaugelt tualetist. 
Reede õhtul aga oli meid, mind ja ema, kutsutud onu Toivo juubelile, mis toimus tema kodus Nõmmel aias. Väga tore pidu oli, rohke laulu ja jutuga. 
Nädalavahetusel ootas meid aga Narva ning Kremli ööbikud. Kokku oli meie punt 9 inimest, ning kohtumispaigaks olime valinud Narva Jõesuus hotelli. Kuna me saabusime 3 erineva autoga, siis esimesed jõudsid väikese jalutuskäigu teha ja uudistada puitpitsidega maju ja leidsime ilusa ja armsa kohviku, vaatega rannale. 




Kui ka teised ekipaažid olid saabunud ja oma toad leidnud, siis suundusime Narva, et seal veel enne etendust veidi keha kinnitada. Söögikohaks olime valinud Club O’K Modern, kus pidi olema terve linna parim sealiha. Oli hea küll kuid paraku oli meie grupi suurus selle väikese söögikoha jaoks veidi ehamatav ning osad söögid pidime etendusele karbiga kaasa küsima. Kohe kui kell sai 7 ja etendus pidi algama, siis algas ka tohutu vihmasadu, mida terve Eesti oli juba aprillikuust saadik oodanud! Seega hilines ka etenduse algus, kuna ka laval ei olnud katust rääkimata, et pealtvaatajate peade kohal oleks miski kate JÕnneks jäi vihm vaiksemaks peale veerandtunnist kallamist ning etendus sai alata. Ööbikud oli selline hoogne estraadilugu, mis veidi meenutas ühelt telekanalilt tuntud paroodiasaadet. Aga laulud, mis esitusele tulid, olid ju minu lapsepõlve lemmikud, nii et väga tore õhtu oli! 


Kogu meie grupil oli veel plaanis minna kohalikku ööklubisse Ro-Ro aga kuna me olime saanud omale kaela selle külma duši, siis suundusime hoopis koos kangemate jookidega tagasi oma hotelli, et seal veidi youtube’st laule üle kuulata ja omavahel veel infot vahetada. Õhtu lõppes juba uue päeva alguses J
Hommik algas hommikusöögiga, siis kiire jalutuskäik rannapromenaadil – õnneks paistis sel ajal meil päike. Ning promenaadil jalutas mulle vastu endine kolleeg, kes nüüd hoopis ühes teises riigis elab kuid ka tema oli tulnud kodumaale Kremli Ööbikuid vaatama. Soovitasime tal siis vihmariided kaasa võtta.

Lõunaks oli meil plaanitud ekskursioon Kreenholmi aladel, kus oli ka olnud etenduse lava. Seekord saime siis teada, kuidas Kreenholm oli oma hiilgeaegadel välja näinud ja mida seal täpselt toodeti. Ala, millel terve see linnak asus, oli ikka üsna suur. Loodetavasti kõik plaanid, mis seal vaba-aja keskuse rajamisega plaanitakse kunagi ka täituvad ja kogu see ala avatakse uuesti. Loomulikult algas kohe kui me Kreenholmi värava juurde jõudsime, jällegi vihmasadu J


Peale ekskursiooni, pugesime vihma eest peitu kohvikusse Maius – seda oli soovitanud Reet, ja eriti kohalike kohupiimataskute pärast. Ja tõesti, need kohupiimataskud olid suurepärased. Samuti olid väga head ka muud asjad, mida me Maiuses proovisime ja eriti meeldisid meile hinnad J
Tagasiteel pealinna poole tegime ka väikese kõrvalepõike Auvere karjääri, et selle värve uudistada – paraku need värvid jäävad vaid meie mällu, sest pildi peal on koos vihmasajuga kõik väga ühtlaselt hall.

Tee peal üritasime veel külastada Aa mõisa, kuna google andmetel on seal muuseum, kuid sisse me sinna ei saanud ja tundus, et see muuseum ei ole seal avatud olnud juba aastaid. Vihma jagus meie tagasiteele ikka ohtralt ja veel kodus olleski sadas uhkelt edasi.
Tagasi Londonisse suundusin läbi Helsingi, ning õhtu ootas mind juba Brüsselis. Enne lennuki pardale minekut selgus aga, et meie lennule määratud lennuk on katki ja meile antakse uus. Tavalisetl sellised asjad võtavad hirmsasti aega ja seega kõik asjad hilinevad…seekord oli aga kõik teisiti. Kohe leiti meile uus lennuk, kui meie pardale läksime, siis juba catering laadis lennule peale meie lennu asju, ning peagi oli ka väravatiim kohal ja reisijad hakkasid peale tulema…Me olime oma meeskonnaga üsna jahmunud, et meie firmas asjad nii kiirelt toimivad! Kokkuvõttes hilinesime me umbes 25 minutit, nii et pea-aegu saabusime õigeaegselt. Hommikul jalutasin veidike sihitult linna peal ja sõin ühe kohustusliku vahvli ;)
Järgmine õhtu olime Frankfurdis, ning tagasi Londonisse saime hilisel õhtutunnil. Õnneks oli järgmisel päeval vaba päev ja ma sain kokku Kätliniga, kellega käisime kontserdil ning lõunat söömas Vietnami restos, siis saatsin Kätlini rongi peale, sest ta läks veel õhtul lendu. Ise aga jalutasin veel mööda linna, ning sattusin maniküüri, kui just algas tohutu vihmasadu. Olingi siis seal vihmavarjus ja kui pilved lahkusid, siis suundusin tagasi oma majutusse.
Hommikul oli mul kokkusaamine Alaniga, keda ma ei olnud terve suve jooksul kohanud, kuna esimestel suvepäevadel murdis ta rangluu ja seega oligi terve suve kodus ning ravis seda. Nüüd olid siis luud kokku kasvanud ja ta oli lubatud tagasi lennukeid juhtima. Vahetasime suvemuljeid, ning peagi suundusin mina oma pikale lennupäevale sihtkohta nimega Cagliari, mille nime hääldamist Alan veidike parendas, ja loomulikult sattusingi sellisele tööpositsioonile, et pidin seda nime lausa mitmel korral hääldama JReisijad sellel lennul olid aga eriti huvitavad, nimelt enamus neist arvas, et me oleme nende isiklikud teenijad, ja nad olid vist ka kokku leppinud, et teevad meiega katseid, et kes neist suudab meile keerulisema ülesande anda. Õnneks ei toimunud ühtegi sellist olukorda, et me oleksime pidanu oma tegelikku pardaloleku vajadust neile tõestama, vaid saime ise ka seda lendu uudistada kui eriliste reisijate väljasõit. Selliste reisijatega on muidugi veel eriti lihtne lahke ja naeratav olla, sest ühel hetkel nad siis murduvad ja saavad isegi aru, et on veidi ülekohtuselt käitunud. Igal juhul oli meil huvitav lend.
Edasi oli mul graafikus kaks 2 päevast 6 lennu reisi järjest ehk siis seletatuna, mul oli 4 üheteisttunnist tööpäeva vahepealse miinimum puhkeajaga. Ja nendest päevadest on meeles üks hiina proua, kes oli segaduses kui me Pariisis maandusime, et me oleme ju tund aega varem kohal ja, et kuidas siis nüüd nii ja tal jaäi ju kõik söök ka söömata, kuna ma korjasin kandiku temalt ära. Ma siis seletasin, et Londoni ja Pariisi vahel on tund aega ajavahet ja et me oleme täitsa õigeaegselt kohal….ta jäi mind üsna uskumatult vaatama, õnneks läks ta küll lennukist maha aga ega ta mind uskuma ei jäänud, et me juba Pariisis oleme….või et miks me seal tund aega varem kohal oleme.
Koju jõudes sain kokku vanade koolivendadega, sest enne 1 septembrit on ju ikka tore ajaloos tuhnida – oli väga tore õhtu!


Siis käisime veel enne kooli algust uudistamas Paljassaare tipus šoti mägiveiseid, ja seekord saime neid ikka väga lähedalt vaadata. Pakkusime neile ka arbuusi koori ja need neile täitsa meeldisid, samuti maitsesid neile kibuvitsamarjad, mida sealtsamast kõrvalt noppisime.








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar