September

Teadmistekuu algas UK tuludeklaratsiooni täitmisega – see ei ole miski kiire ja kerge töö, sest ma pean aasta lõikes kokku lugema need päevad mil ma viibisin UKs kell 12 öösel, need päevad mil ma töötasin vähemalt 3 tundi UKs, ning veel igast muid juhuseid mida tuleb eraldi kokku lugeda. Ühesõnaga on selline töö mida tuleb vaikuses ja rahus teha. Aga tehtud ma selle töö sain, siis tegin veel veidi reisiplaane meie selle-aastaseks puhkuseks ja siis poolest päevast panin ilusa kleidi selga, ning suundusin koos Raineri ja Krisiga restorani Jahu, kuhu kutsus mind Rainer, kes soovis mulle minu möödunud sünnipäeva puhul välja teha  Söök oli maitsev, teenindus suurepärane ning seltskond lõbus. 

Järgnes jällegi hunnik hooldekodu vahetusi, kuna mu septembri lennugraafik oli selline, et pidin hooldekodu tunnid kiirelt kokku saama ja siis sain rahulikult lennata. Nende vahetuste vahele jõudsin siiski uud küüned saada, siis ujuda ning ka Erkiga kokku saada, kellega käisime Noblessneris, ühes toredas restos, mere kaldal – istusime ja jutustasime ja vaatasime ümbrust. Õhtu lõpetasime ujumisega Rohuneemes, ehk et mina ujusin ja Erki istus rannal 

Laupäeval käisin hommikul varajasel tunnil ujumas ja jõin oma hommikukohvi rannal – elu mõnus oli! 

Ning poolest päevast suundusin Irjega Pärnusse teatrisse – esmalt üritasime Riia Kirbukasse minna – paraku pandi see just kinni, sest me jõudsime sinna 3 minutit peale 3 ning see suleti kell 3. Jalutasime siis veidi linna peal, ilm oli ilus ja soe, siis suundusime Gastronoomi sööma ja siis teatrisse kus selgus, et meie etendus jääb ära kuna näitleja haigestus – kas tõesti ei oleks saanud seda veidike ette teada anda…või haigestus näitleja tõesti viimase poole tunni sees? Pakuti pileteid suure saali etendusele ja kuna me juba kohal olime siis võtsime need vastu – etendus oli tegelikult täitsa tore kahju ainult et saalis oli ehk vaevu 80 vaatajat!
Ning õhtupimeduses sõitsime koju tagasi. Mind ootas veel ees üks hooldekodu vahetus ning siis oligi aeg suunduda Londonisse.
Esmalt sain mitu päeva lennata lühilende aga ülitoredate meeskondadega ja reisijad olid ka väga toredad! Ühel õhtul oli meil ööpeatus Budapestis – käisime söömas ja kiirelt ka joomas – soovisime minna küll ühte soovitatud kohta kuid sinna me lauda ei saanud ja leidsime miski teise ka populaarse koha kuhu siiski mahtusime uksest sisse. Teenindus oli suurepärane!
Siis jalutasime veidike linna vahel – vaatasime mõned mälestusmärgid üle ning siis kuulasime kohe hotelli kõrval toimunud reggie kontserti 

Pühapäeval oli mul vaba päev, sain kokku Heleni ja Johniga – vihma kallas vahelduva eduga, nii et istusime hea meelega oma privaat-suvemajas meie tuttavas pubis, Ealingus. Ning väga tore oli, nagu ikka!

Järgmisel hommikul pakkisin kohvri ja panin vormi selga, värvisin silmad ära ja suundusin lennujaama, et valves olla. Läksin veidi varem kohale sest mulle tundus, et pean oma hommikupudru sööma enne kui mu valve algab. Ja õigesti tundsin, sest juba enne valve algust oli mu graafikusse ilmunud lend, peagi sain ka telefonikõne, et  jooksuga briifingule ning lennusihtkoht oli ei midagi muud kui Nairobi! Ei tea kuidas see küll nii juhtub, et kui miski sihtkoht Sulle graafikusse ilmub siis see muudkui nagu kordub seal. 
Lend läks hästi, meeskond oli väga tore välja arvatud üks kolleeg aga kuna ta oli nii silmnähtavalt ebameeldiv siis me kõik hoidsime temast eemale. Üllatav oli aga see, et reisijate ja mõlemi purseriga käitus tütarlaps nagu inglike aga kui asi puudutas teisi tava-kolleege siis oli ta nagu suur kurat  Lõpuks ajas see asi meid juba rohkem kui naerma. Selle võrra olime me vist ka kokkuhoidlikumad kuna see üks meie seast oli selline hulluke.
Seekord ma midagi ei teinud, õhtul käisime parimatega meeskonnast väikesel klaasikesel ning järgmisel hommikul ma lihtsalt magasin, ja siis istusin bassu ääres ja lugesin raamatut, siis sõin ja magasin veel veidi ja siis oligi aeg hakata tagasi lendama.
Koju jõudes ootas mind kokkusaamine Itikuga, kes tõi meile ka mett – seda on küll sel aastal vähe aga “omad” siiski said ;) Istusime Kohalik kohvikus ja jutustasime.
Siis ootas mind ka üks hooldekodu vahetus ning laupäeval suundusin juba tagasi Londonisse, et pühapäeva hommikul jällegi lennata Nairobisse. Seekord olin endale broneerinud linnatuuri, sest mõte sellest et ma jälle seal hotellis istun ja kuskile ei lähe, ei vaimustanud mind mitte. Linnatuur oli tore, kuna ma olin seal esmaspäeval, siis olin sellel tuuril üksi ehk et giid vastas kõikidele minu lollidele küsimustele ja uuris ka Eesti elu kohta. Täitsa tore oli see üritus ja huvitav oli veidi Nairobi linnaelust ka midagi teada saada. 

Koduteel suundusin hoopis Anneli juurde ja vedelesin seal omad vabad päevad. Käisin Lexiga jalutamas ja söötsin talle namisid, ning pesin Anneli auto ära. Pidin ka muru niitma aga ilm oli selline kahtlane ja nagu väga ei viitsinud ka, ja nii see muru minust niitmata jäigi. 
Neljapäeval saatsime Nora lennujaama ja lootsime, et ehk ta saab Tokyosse suunduva lennuki peale, ja sai! Juba esimesele lennule peale. Selleks ajaks kui mina lennujaama jõudsin, et Londoni poole lennata, oli Norale juba oma esimene karastusjook lennukis serveeritud 
Mina aga suundusin Londonisse, ööbisin seal ja alustasin oma lendu Tokyosse alles hommikul. 

Lend läks meil hästi, lennuaeg oli ainult 13.20 ja selle aja sees sain nii mõnegi reisijaga täitsa tuttavaks.
Järgmiseks hommikuks olin ka mina Tokyos, ning Nora, kes oli juba ühe öö kohal olnud, tuli ja kolis nüüd minu juurde hotelli, ja peagi me suundusime hommikust sööma, ning siis rongiga Kamakurasse. Seal jalutasime esmalt väikestel tänavatel ja uudistasime erinevaid poekesi. Siis külastasime kohalikku suurt Buddha kuju, kuhu sai ka sisse minna.

Edasi ootas meid Goryo tempel, uudistasime seal kõik nurgad läbi ja vaatasime kõik vaated, ning ronisime veel kuskile mäe otsa, et veelgi paremat vaadet uudistada. 

Ning kui me sealt alla saime, siis suundusime Enoden rongiga sõitma. Ega meil kuskile sellega minna polnud aga me lihtsalt sõitsime mööda rannikuäärt ühele poole, uudistasime ümbruse ära ja valisime välja peatuse kus teisele poole sõites maha läksime. Siis jalutasime jällegi mööda miskit toredat väikeste poodide tänavat ja jõudsime Enoshima saarele. Seal oli meil plaan suunduda väljavalitud restosse, ja suur oli meie imestus kui teekond sinna sisaldas oma 200 trepiastet! Aga sellega seoses tuli meile veelgi suurem söögiisu ning me istusime oma valitud restosse ja asusime tellima. Söögid olid väga head 
Siis jalutasime veel mööda treppe üles-alla, sõime jäätist ja vaatasime inimesi, uudistasime päikeseloojangut ja üritasime leida vaadet Fuji mäele kuid kahjuks oli ta kuskil väikeste pilvede taga peidus.

Peagi oli meil aeg siiski suunduda tagasi Yokohamasse. Rongis tegin mina veel väikese une ja seega kogusin jõudu, ning me suundusime enne hotelli minekut veel supermarketisse, et erinevaid snäkke ja jooke kaasa osta. Ning hotellis tegime veel kerge pikniku aknalaual. 
Hommikut alustasime siiski varakult, esmalt sõime hommikust – seekord olin juba targem ja tellisin omale musta kohvi sest sellel oli veidi ka kohvimaitset  Ning siis suundusime Tokyosse ja esmalt külastasime Nezu templit. See oli nii armas ja väike, arvatavasti minu uus lemmik Tokyos. 

Edasi suundusime Ueno parki, kus oli selleks ajaks juba nii palju inimesi, et vaevu mahtus liikuma. Ja kui me veel kohvikusse soovisime minna, siis selgus, et seal on nii pikk saba, et me sellest ettevõtmisest loobusime. Jalutasime siis veel Ameyoko ostu tänaval – see oli nagu muuseum ainult et rahvast oli oluliselt rohkem.

Ja peagi suundusime Shibuja linnaossa, et seal ühes sushi söögikohas kohtuda Kaisa ja Märdiga, kes olid just sel ajal Jaapanis reisil. Tuttavad keset Tokyot kätte leitud, asusime uurima, et millal me sushi kallale asuda saaksime. Söögikoht oli aga nii populaarne, et kui me järjekorra numbri saime, siis olime 44ndad ning ootejärjekorra umbkaudne aeg oli 180 minutit! Saime aru, et suundume eelnevalt Kaisa poolt leitud nuudlikohta, et seal väike eelroog võtta  Sushikoha järjekorras seismine oli muidugi omaette tegevus ja selleks pidi meil olema mitu nutivahendit, et siis järjekorra piletit tõlkida ja siis veel maililistiga liituda, ja veel miskeid asju ajada – kõik see oli selline väga tore ettevõtmine ja tekitas aina rohkem tahtmist sinna kohta ikka lõpuks sisse saada, et teada saada kas see kõik on seda väärt.

Nuudlikoht oli väga tore ja seal ei olnud miskit järjekorda kuid nuudlid olid väga head. Ja ei saanud me veel väga jutustama hakatagi kui juba tuli teade, et me oleme järjekorras 9ndad. Luristasime siis veel viimased nuudlid sisse ja suundusime tagasi sushide juurde, ning peagi oligi meie järjekord. Saime omale laua ja hakkasime tellima. Ja see sushi oli tõesti seda ootamist väärt! Eriti tore oli sake valamise rituaal. Samas tutvustati meile ka just seda kaheksajala kombitsat mida meile kohe-kohe serveerima hakati. Ühesõnaga oli selline söögikoht koos erinevate presentatsioonidega aga selle kõige juures oli toit väga värske ning maitsev. 

Edasi jalutasime veel Shibuja ülekäigu juurde, mida algul uudistasime siis samal tasapinnal ning siis suundusime ühte katusebaari, kus saime siis huvitava ülemise vaate sellele ülekäigule ning ka eemal viibivale Hachiko kujule. 

Siis läksid Kaisa ja Märt oma teed ja meie Noraga suundusime veel Don Quijote ehk Donki poodi, mis on omaette vaatamisväärsus, ehk siis 7 korrusel erinevad tooted alates näomaskidest kuni kohvriteni ning need kõik on erinevate värviliste ja häälekate reklaamide saatel, ehk et vaikust ega rahus valikute tegemist seal poes ei ole  Enamus ülivajalikud asjad on seal poes väga taskukohaste hindadega ja lisaks saavad turistid veel kõiki neid asju maksuvabalt soetada  Ühesõnaga selline lõbus koht! Meil Noraga oli arve umbes 120 EURi aga kui meid varsti näete siis ei tunne äragi, sest me oleme nii ilusad kogu selle jaapani ja korea kosmeetika kasutamise tagajärjel ;)
Ning kui me sealt väljusime, oli aeg suunduda hotelli ja hakata magamisega tegelema, sest minul oli järgmisel hommikul juba varakult tagasilend. Enne magamaminekut vaatasin veel, et kas meie lennuk ikka tuleb ja kas ta ikka tuleb õigeaegselt, ning selguski, et meie lennuk saabub pea 3 tundi graafikust hiljem! Meile aga ei olnud veel midagi teatatud. Panin siis ikka igaks juhuks õigeks ajaks kella helisema ja hakkasin magama. Veidi enne äratuskella ärkasin ja uudistasin kas ukse alt on sisse pandud miski teade, kuid ikka ei olnud midagi. Magasin siis edasi kuni äratuseni ja koos äratusega tuli ka teade ukse alt, et meie lend hilineb ja seega on ka meie pealekorjamine hilisem – seega sain nüüd veel oma poolteist tundi rahulikult magada. See hilinemine aga tähendas minu jaoks seda, et ma ei jõua oma kojulennule, ehk et kiirelt panin omale Londonisse majutuse, et öö seal veeta ning alles järgmise päeva hommikul koduteed alustada.
Nora veetis aga veel päeva Tokyos ning suundus Helsingisse mineva lennu peale alles vastu ööd, ja sai sellele ka hästi peale kuigi seal oli 14 inimest ootelehel – õnneks jagus neile kõigile vabu kohti ja mõni jäi veel üle ka 
Lend pidi siis hilinema umbes 2 tundi, paraku saime me ise õhku tõustud veelgi hiljem, sest lennujaama lähistel oli miski tulekahju ja kuna tuul pöördus siis muudeti kasutatavat lennurada ning see kõik võttis pikalt aega ja meie lennuajaks oli niigi plaanitud 14.20 ning nüüd tuli seda lennukis olemise aega ikka veel juurde! Lend ise läks hästi, miskeid juhtumisi ei olnud, reisijad olid toredad kuigi nende jaoks on see ka jube pikk aeg mida miskis kinnises ja lendavas ruumis veeta. Söögid ja ka joogid said meil kõik otsa ja tuli veel puudugi 
Järgmisel hommikul suundusin koduteele ja see läks mul ilma viperusteta.
Kodus ootasid mind juba tavapärased tegevused: Julka juures sain omale uue pediküüri, siis käisin Raineriga Jahu’s pizzat söömas ja niisama jutustamas.
Siis algas juba oktoober ning mind ootas hooldekodu vahetus, mis möödus täitsa kiirelt.
Käisin ka ühte hooldekodus olevat prouat haiglas vaatamas – ta nimelt palus, et ma talle tooksin tema toast miskeid asju kuna ta sattus haiglasse ootamatult – meie kutsusime talle kiirabi – ning talle tehti sapikivide opp ja ta pidi selle tagajärjel veidi aega viibima haiglas. Viisin prouale vajaminevad asjad ning loodan, et tal ikka tervis korda saab ja ta tuleb meie juurde peagi tagasi.
Edasi tegime kiirvisiidi meie oma tädi Zelda juurde, kes oli endiselt roosa ja rõõmus ja miskeid asju ajas. Ning siis suundusime IKEAsse, et seal loomulikult lihapalle süüa ja Cara Mile laualampi soetada ning minu mini grip kottide varu vajas uuendamist.
Ja siis helistas mulle Anu ja kutsus mind enda juurde veine jooma, mis tal miskist degusteerimisest üle olid jäänud – meil läks ikka mitu tundi nende peale aga väga tore oli ja veinid olid head!

Oktoobri esimesel nädalavahetusel sahmisin miskeid asju ajada, pühapäeva öösel käisin veel hooldekodus – täitsa imelik oli niimoodi lihtsalt ööseks minna ja hommikul juba tagasi tulla kui teised alles ärkasid  Loomulikult kuulusid nädalavahetuse juurde väike ujumine ning mõni jalutuskäik.

Siis sain uued kulmud, pakkisin oma seljakoti, korraldasime veel reisikoosoleku, et veel viimaseid asju täpsustada eesolevaks pikaks reisiks.
Teisipäeval kohtusime üle pika aja Emad-Tütred pundiga. Seekord olime valinud külastuseks Jenk BBQ restos ja see oli üks väga heade maitsetega söögikoht ja nii toreda teenindajaga! Nii et kes veel käinud ei ole, soovitame!
Kesknädalal sain kokku Itaga, kellega jutustasime kõik jutud ära ja siis oligi aeg juba lennata Londoni poole, et veel kiire töölend Kairosse teha ning peale seda suunduda puhkusele, Borneo saarele. Aga sellest juba siis kui sealt ka tagasi oleme saanud 