August

Pühapäeval oli kohe kiire hooldekodu vahetus, seekord vaid päevane ja seega oligi selline eriti kiire. Siiski jõudsin ühe elaniku fotoalbumitesse süüvida ja veidi temaga reisimisest ja elust jutustada. 

Esmaspäev läks pakkimise tähe all ja sain õhtul omale uued küüned ning teisipäeva hommikul suundusime terve perega laevale, ja maitsesime jällegi seda imelist Viking Line kohvi, mis ei olnud endiselt paremaks läinud 

Helsingisse saime siiski ilma eriliste vahejuhtumiteta, ning edasi ootas meid oma 3 tunnine autosõit, et jõuda Anneli juurde mökkisse. Teel tegime peatuse loomulikult Normalis, ning täiendasime erinevaid varusid, ning peale kohvijoomist kimasime edasi. Mökkisse jõudes, kimasin mina kohe järve, sest see tundus ainuke õige tegevus sel hetkel. Ja see järvevesi oli väga mõnus sel hetkel.

Ja siis algas puhkus: lihtsalt olime, grillisime, saunatsime, vedelesime tünnis, mängisime kaarte, ujusime, viskasime Lexile lendavat taldrikut, sõitsime supilaudadega, sõitsime paadiga, käisime Lexiga jalutamas – kõik nagu ühele korralikule puhkusele kohane.

Miskil päeval käisime Juva linnakeses ja lootsime sealsetes kaltsukates tiiru teha kuid paraku oli nende uks suletud ja sisse me ei saanud. Tuiasime siis niisama seal ringi ja käisime Tokmanis ning Marimekko outletis, kus on ikka nii kallihinnalised tooted, et ostuks ei läinud.

Ühel päeval oli ka minu sünna, siis üllatati mind tordiga ja see meeldis Lexile ka nii palju, et ta hüppas juba varahommikul kaetud lauale paadisillal, aga tordi vastu ta tegelikult huvi ei tundnud  Sünnipäev jätkus joogaga ning peale lõunat pani juubilar ikka kleidi ja kontsakingad ka jalga, ning suundusin siis esmalt kala püüdma ning siis samas kostüümis ka supitama. Õhtul oli loomulikult saun ja tünn ja muud tegemised.

Reedel kimasime aga Pieksamägi linna, kuna Mia ja Cara Mi pidid rongile minema ja me tegime siis hoopis seal kaltsuka tuuri – sealsed olid avatud ning me leidsime üsna mitu toredat asja mis meiega sealt kaasa tulid. 

Käisime ka ühes toredas kohas söömas :) 

Ning siis oligi aeg Mial ja Mulkul rongime minna ja meie valvasime ikka perroonil kuni rong liikuma hakkas ja siis suundusime tagasi mökkisse. Raudteejaamas oli veel selline tore lugu, et tahtsime vetsu minna, esiteks ei saanud jaamahoonesse sisse ilma rongipiletita – see oli jua lastel olemas, nii et sinna saime sisse. Vetsu aga sai sisse vaid miskile telefoninumbrile helistades – proovisime siis meie igatepidi sellele numbrile helistada ja no ei saanud sellega me hakkama. Lõpuks helistasime Anneline, kes mökkis tööd tegi, ning palusime temal helistada – ta algul arvas, et me miskit nalja teeme temaga aga kui me ikka kinnitasime, et meil on vaja tualetti minna, siis ta helistas ning imeväel uks avaneski!

Laupäeval võtsime ette reisi Kirkkosaarele, mis on imepisike saareke järve keskel, ning kus saab vajadusel laavus ööbida ja kus on tualett, ilma helistamiseta 

Jalutasime saarele tiiru peale, jõime omad joogid ära ja suundusime tagasi mökkisse. Ning õhtu möödus nagu ikka: saunatasime, tünnitasime ja muidugi ujusime.

Peale lõunat suundus Anneli ühe väikese sugulase sünnale, ning meie sõitsime veel paadiga ja suutsime end kuidagi miski kivi peale susserdada ja seega meie paadiretk lõppes kiirelt tagasi oma paadisillale minekuga. Siis tegelesime miskite hoovipealsete tegevustega ja nende käigus lasi Lexi jalga. Ning kuni me teda otsisime, siis helistas naabrimees juba Annelile, et Lexi on tema juures. Anneli helistas siis meile ja ma suundusin siis jooksikule järgi.

Anneli tuli õhtul uute kalastamisteadmistega ja me panime kokku sellise aparaadi nagu “katiska” ja viskasime selle vette et siis hommikuks sealt kõik need kalad välja võtta. Selle asja kokkupanemine oli juba omaette tegemine aga kui me selle juba olime ette võtnud siis me ei tahtnud seda ka pooleli jätta ning pimeduse saabudes saime selle ikka valmis. Kui see juba vees oli, siis oli Lexi sellest väga huvitatud ja tahtis sellele ise järve järgi hüpata, aga me ei lubanud. Siis oli ta veel enam segaduses, et miks ta peab ära tooma lendavad taldrikud aga nüüd seda suuremat asja ei või ära võtta sealt hulpimast. 

Hommikuks oli meil seal kalade puuris oma 3 kala, kes olid nii väikesed, et me saatsime nad veel kasvama. Aga sellest saime me veel indu juurde – veidike parendasime oma püügi asendeid ja lisasime ka veidike saia, ning viskasime oma katiska tagasi järve. 

Ise suundusime veel paadiga järve paremale poolele uudistama, et mis seal ka on. Üsna kaugel kodunt leidsime keset järve miski kivi, vee sees, millele me loomulikult otsa kimasime, ning siis kui sealt ühiste harjutuste tulemusena minema saime, siis kimasime jällegi koju tagasi. Ja peagi oligi aeg meil hakata Helsingi poole sõitma, et laeva peale jõuda. Teel käisime jällegi kohvi joomas ja tankisime odavamat kütust kui Eestis!

Uus nädal algas aga Manal kalasupi keetmisega, mis on Soomes hirmsasti populaarne kuid paraku üheski söögikohas me seda ei leidnud - ju ei olnud värsket kala - ja seega keetis Mana meile seda kodus ise ;)

Siis oli mul jällegi hooldekodu vahetuse, ning siis vedelesin niisama kodus, ujusin meres väga mitu korda päevas ja lihtsalt istusin rannal ja lugesin raamatut.

Käisime ühel tuulisel õhtul ka oma koduküla rannabaaris, kus parasjagu polnud kedagi kuna ilm oli tuuline kuid see-eest oli päike soe ning seda jagus kõigile soovijatele. Aga väga mõnus oli seal istuda ja inimesi vaadata ning veel päikest nautida.

Ühel hommikul oli Mulkal vaja minna varakult arstitädi juurde, kuhu ma ta viisin, ning peale seda suundusime Ita, Iti ja Siimude juurde. Seal käisime rannas ja jutustasime, mängisime palli ja ujusime. Ning siis käisime Pärdi keskuses suppi söömas = ning nagu alati, oli üks tore päev. 

Järgmisel päeval hakkasin juba kohvrit pakkima, käisin veel massaazhis ning siis kella 4 ajal helistas Kris, et pangu ma trikoo selga ja me suundume kohe merele koos tema kolleegiga, kellel on oma jaht. Ja no mis mul selle vastu saab olla. Suundusime siis Tallinna lahele. Ja kõlgutasime seal jalgu ning nautisime ilusat õhtut ja ujusime ja jõime erinevaid jooke. Õhtu lõppes sadamakõrtsus, kus parasjagu toimus ka miski jahiklassi MM pidu – nii et me olime jällegi õigel ajal, õiges kohas. Nalja sai palju ja pidu kestis ikka üsna hiliste tundideni. Hommikul läksin mina hooldekodusse aga olin väga väsinud olekus – õnneks sain sellest väsimusest juba enne varajast lõunat jagu 

Laupäeva hommikul käisine veel ujumas ja siis kimasin koju, et kiirelt veel kohvrisse visata puuduolevad asjad ja siis sain aru, et ühelegi Tallinnast Helsingisse minevale lennule ma ei mahu ja kui ma tahan Londonisse sel päeval saada, siis pean suunduma Helsingisse laevaga. Minuga tuli kaasa ka Cara Mi, kes liitus minuga minu Nairobi lennule, et lõvisid näha 

Ja nii me siis jooksimegi laevale, mis OLI SAMUTI RAHVAST PUNGIL TÄIS. Ei tea mis üritus see meie kodulinnas olnud oli! Õnneks Londoni lennule me mahtusime juba vabalt ning peagi olime juba hotellis ja jõime ühe väikese joogi ja siis suundusime magama, et hommikul alustada teekonda Nairobi poole. Mulka sai omale istekoha kohe, ning pardal tõsteti ta juba ühte paremasse klassi ning seega veidi mugavamale kohale.

Lend läks suhteliselt kiirelt ja meeskond oli ülitore. Reisijad olid samuti väga toredad. 

Hotelli jõudsime suure vihmasaju taustal ja magama läksime siiski optimistlikus meeleolus ning hommikuks oligi vihm lõppenud. 

Käisime hommikust söömas ja leidsime oma autojuhi, kes viis meid meie safari auto juurde, ning suundusime Nairobi Rahvusparki. Antud park on ainuke maailmas, mis asub pealinna piires. Pea kohe parki sisse sõites nägime pühvleid, kes parasjagu hommikusööki sõid. Edasi järgnesid antiloobid ja muud sarvelised ning siis kohtasime kuskil kaugel ja põõsaste vahel istuvat gepardit. Ta ei lasknud ennast üldse häirida nendest kõikidest autodest, kes seal seisid ja teda uudistasid. Nägime ka kuidas kaelkirjakud põõsaid nüsisid, ning üks neist ka teed ületas otse meie auto ees. Ning leidsime ka ühest põõsast lõvid, kes sealt küll eriti end näidata ei tahtnud. Aga siiski nad vahepeal ikka ringutasid ja seega tõusid ka püsti ning siiski istusid jällegi sinna põõsasse tagasi. Ehk, et meie teame et nad seal olid kuid piltide pealt neid sealt eriti ei näe  Ning maiuspalaks olid veel nii valge kui must ninasarvik – űhte jälgisime kohe pikalt ning ka tema jalutas meie auto tagant üle tee. Ja veel kohtasime krokodille ja jõehobuseid. Nii et pea kõik loomad nägime ära, kuigi vahepeal oli hakanud vihma sadama. 

Peale safari parki, suundusime aga kaelkirjakute varjupaika, kus tegeletakse Rothschildi kaelkirjakute hoiustamisega. Need on siis kirjakud, keda on vabas looduses vaid umbes 1300 isendit alles. Kuid siin Nairobis neid paljundatakse ning aastate jooksul on siit vabastatud ligi 40 isendit. Keskuses saab siis iga külastaja väikese kausikese koos söögiga ning seda sööki saab siis kirjakutele pakkuda, ja loomulikult saab siis nendega pilti teha. Ja nad on väga-väga nunnud! Meie külastuse ajal aga sadas nii laia vihma, et sellest söögist oli huvitatud vaid üks kirjak ja teised olid veidi eemal puu all varjus  Jagasime siis oma söögi ära ja suundusime tagasi hotelli, et veidi kuivada. 

Sõime veel lõunat-õhtust, ning vastu ööd oli aeg suunduda lennujaama, et hakata tagasi lendama Londoni poole. Lennujaama sisenedes juhtus aga selline lugu et meie purser minestas ja loomulikult ei olnud võimeline meiega edasi minema. Andsime talle meeskonnaga, kes ju kõik sobivasti kohal olid, esmaasbi, kutsusime kiirabi ning osad meie seast hakkasid lennuki poole minema, sest reisijad ju ootasid. Otsustasime, et jätame ühe enda seast koos purseriga nign teised lahkuvad Londoni poole. Ehk et meie suhtes oli nii, et me lendasime tagasi 2 meeskonnaliiget vähem kui oleks pidanud. Purseril tuvastati aga kerge vedelikupuudus ning miski põletik, ning ta sai haiglast välja alles 24 tunni pärast ning koju sai lennata paar päeva hiljem.

Minul aga oli Mulka kaasas, kes tagasilennul istus paraku “jump-seat’il ukse juures – aga ta suutis end nii hästi sinna pakkida, et paaril korral kui ma teda vaatamas käisin ja ka vaikselt äratada üritasin, magas ta nii raskelt, et ma ei hakanud teda päriselt üles äratama.

Lennu ajal minestas ka üks reisija, kellel lihtsalt hakkas halb ning kellele me jällegi andsime esmaabi ning siis veidi hapnikku ning härra oli mõne aja pärast kui uus inimene  Londonis väljus ta ka ise lennukist ega vajanud kiirabi vastu. Muidi möödus lend kiirelt ja vaatamata sellele, et töötasime vähemuses, saime asjad tehtud ja reisijad olid rõõmsad.

Londonisse jõudes suundusime meie Mulkaga Helsingi poole ja kuigi algul oli Mulkal plaan koju minna, ostustasime Anneli juurde jääda. 

Esmalt käisime mulle uut vihmajopet otsimas – käisime pea kõik matkatarvete ja sporditarvete poed, mis lennujaama ümbruses olid, läbi ja ma olin juba pea-aegu valmis soetama pea 120 eurost jopet kui me siiski mõtlesime, et astume ikka Tokmanist ka läbi ja sealt leidsime mulle 17 eurose jope 

Järgmisel päeval tegi Anneli tööd ja meie Mulkaga jalutasime Lexit, siis uudistasime kaltsukaid ning poolest päevast suundusime Helsingisse, Nora töökohta ehk siis pizza restosse sööma – ja ma suutsin omale väga mitu plekki kleidi peale tekitada…õnneks oli Annelil autos üks sall, mille ma nüüd omale kaela laiutasin, et plekid kohe nähtavad ei oleks. Aga muidu oli pizza suurepärane ja ka tiramisu, mida me magustoiduks võtsime oli väga hea. Ja eriti tore oli Norat näha üle pika aja! Ja nii me suundusime teatrisse, vaatama von Krahli teatri etendust Fundamentalist, mis toimus Stoa keskuses. Sealses ümbruses küll kohalikku keelt eriti ei kuulnud aga me ei lasknud ennast sellest segada vaid suundusime oma teatrimajja ja vaatasime etendust. Etendus oli suurepärane ja näitlejad väga head!

Ning järgmisel päeval suundusime me Mulkaga lennukite peale: Mulka Tallinna poole ja mina Londoni poole. 

Õhtul sain veel kokku Alaniga, keda ma polnud ei tea mitu aega näinud ja me rääkisime hea mitu tundi kõik uudised ja juhtumised ära, ning siis oligi õhtupimedus käes ja aeg magama hakata.

Hommikul ootas mind Thessaloniki ja laupäeval Istanbul, ning tuttav purser – seda ei juhtu viimastel aastatel just väga tihti, et mõne meeskonnakaaslase nimi tuttav on, mis meie graafikus leidub. Kui seekord oli lennul purser endine Eurofliit’i purser ja seega ma otsustasin, et töötan lausa äriklassis – mida ma lühilendudel ei ole ammu teinud. Reisijad olid väga toredad ning meeskond samuti ja meie pikk päev kulges kiirelt.

Peale lendu sain veel kokku hiljuti minuga ühte lennufirmasse tööle tulnud eestlannaga – nii tore, et mõni kaasmaalane on meie ridadesse saabunud! Jutustasime kuni kohvik, kus me istusime, kinni pandi ja meile vihje anti, et hakake koju minema. Suundusime siis koduteele aga kindlasti kohtume veel  Ja ehk isegi satume ühele lennule ;)

Pühapäeva hommikul suundusin Londonisse, mul oli vaja veidi oma kohvrit kohendada sest tema käepide ei tahtnud minuga eriti koostööd teha ja seega suundusin Rimowa poodi – ning kuna ma olin neile ette teada andnud, et ma tulen ja millised mu soovid on, siis mind juba oodati ja kuna ma kurtsin, et mul oleks vaja kohver ka samal päeval tagasi saada, siis lubati kella 17ks see korda teha – andsin siis mina kohe Helenile ja Johnile teada, et meie kokkusaamine, mis muidu pidi olema kell 17 lükkub 18ks…ning suur oli minu üllatus kui mu kohver oli valmis juba kell 15! Kimasin sellele siis ruttu järgi ja tänasin ette ja taha ja kirjutasin hiljem ka pika kiidukirja teeninduse ja kohvri osas üldse suurde ja avarasse internetti. Ja kohver oli nagu uus jällegi 

Ning õhtul sain siis Heleni ja Johniga kokku, kellele ma siis uuesti teada andsin, et võime ikka õigel ajal kokku saada. Aga kokkusaamine oli väga tore. Parandasime maailma ja loomulikult suhtlesime veidike ka prantsuse keeles 

Uut nädalat alustasin Windsori külastamisega, sain kokku endise kolleegi Ericaga, kes on praeguseks meie lennuettevõtetst lahkunud aga me aeg-ajalt ikka helistame ja vahest saame kokku. Kohtusime ka ühe toreda, seelikus papiga, kellega ma ka kohe pilti tegin :)

Ilm oli ilus, nii, et veidike jalutasime jõe ääres ning sõime ja siis suundusin bussiga tagasi lennujaama, vahetasin riided, joonistasin silmad pähe ja suundusin Rio lennu briifingule. Töökohaks valisin seekord lennuki tagumise osa – tegelikult mulle seal meeldib ja mul on seal kujunenud oma koht, number 7 ehk siis minu istekoht on lennuki 3 ukse juures, paremal pool. 

Tagumine purser Danny, oli väga-väga tore ja me olime kuidagi ühes rütmis nii töö kui ka muude asjade suhtes, nii et kõik kulges nagu valatult. Tegelikult oli kogu meeskond väga tore!

Hommikul hotelli saabudes, mõtlesin küll, et lähen Copacabanale aga kuidagi sahmerdasin ja lõpuks ei läinudki, vaid tuiasin niisama hotelli ümbruses ringi. Käisin ka hotellis hommikust söömas ja mulle hirmsasti meeldib sealsele kohvimasinale panna soome keel - seekord leidsin sealt ka eesti keele, mille ma muidugi koheselt sellele masinale installeerisin - väikese inimese suured rōõmud :)

Õhtul läksin ühte rannal asuvatest kioskitest ja seal istus mu kolleeg Ciara, kellega me koos jutustades terve maailma ära parandasime!

Järgmisel hommikul suundusin siiski Copacabanale – esmaslt leidsin apteegi, millest mul oli vaja Annelile ohatise tablasid, siis leidsin ühe ülistiilse kohviku, kus ma veidi istusin ja inimesi vaatasin ja kuulasin – nii tore on kuulata kui mitte kui midagi aru ei saa – ning siis suundusin ikka rannale ka ja tegelesin nii päevitamise kui ka karastusjookide joomise kui inimeste vaatlusega. 

Rahvusvahelisel kalapäeval lendasime meie Buenos Airesesse ja tagasi – see on selline pikk päev seal Rio tripi vahel aga eks me saame sellega ka hakkama. Lend oli tore, reisijad olid väga toredad! Ning hotelli tagasi jõudes tegime osadega meeskonnast kiired joogid ja söögid ning pikad jutuajamised. Väga tore oli!

 

Ja augustikuu viimasel päeval olin veel hooldekodus tööl kus minu vahetuse ajal, vahetult enne uue kuu saabumist lahkus üks meie proua parematele jahimaadele – aga eks see on elu loomulik tee…Head olemist, Viiu!