Jamaika

Ning keset veebruarikuud oli aeg pakkida väike reisikohver ja suunduda puhkusele, seekord olime valinud ühe toreda saare, ning selle saare nimeks on Jamaika. Reisiseltskond oli koosseisus Kris, Anneli ja Ruth ja me alustasime oma reisi Stockholmist, kuhu meie Krisiga lendasime kodumaise lennufirm Nordicaga ja Anneli tuli oma kodumaise lennufirma ehk siis Finnairiga, ja Stockholmist alustasime siis juba minu tööandja pardal. 

Kahjuks me sellel lennul äriklassi ei mahtunud, kuna see oli pungil täis ja kahjuks ka kõik reisijad oli kohale tulnud. Terve lennuk oli üldse reisijaid täis, nii et hea, et me üldse sellele peale saime. Õnneks oli purser tore ja kogu meeskond rõõmus ja šampanjat valati meile väga lahkelt. 
Londonisse jõudes pidime bussiga reisima Gatwicku juurde, paraku see buss hilines ja meie niigi lühike öö muutus veelgi lünklikumaks kuid siiski miskil hetkel saime oma hotelli ja asusime magamisega tegelema. Hommik oli seevastu varajane ja kuna kõhud olid šampanjast tühjaks saanud, siis suundusime hoopis hotelli hommikusöögile. See oli üllatavalt hea!
Siis jalutasime lennujaama ja saime omale juba õiged, äriklassi istekohad ja veel kõik kolmekesi kõrvuti. Lend möödus erinevate filmide ja söökide-jookide seltsis, ning peagi olimegi juba Kingstonis. 

Loomulikult küsiti meilt neid huvitavaid vaktsineerimistõendeid, millised ma olin meile kaasa teinud ja õnneks need sobisid suurepäraselt ja meid lasti uhkete templitega passis, maale. Leidsime omale takso ja suundusime oma ammu broneeritud majutusse. Majutuse juures ei saanud ühestki uksest sisse ja lõpuks helistades omanikule, selgus, et kuna tema eelmised külastajad ei lahkunud, siis tal meile tuba pakkuda ei ole. Julgesin siiski arvata, et kas ei oleks targem sellistel juhtudel ehk ka teisele osapoolele teada anda, et kohti pole…kuid see minu arvamus läks vaid kurtidele kõrvadele, ning proua tetas veelkord, et tal on kõik kohad broneeritud ja meie tehku mis meie tahame. No tegimegi, ehk siis otsisime sealsamas siis käigu pealt omale uue hotelli ja tellisime ka takso, et sinna kohale saada. Uus hotell oli nimega R hotell ning tuba mis meile anti oli kahekorruseline ning kahe magamistoa, kahe vannitoa, kahe rõduga, ning köögi ja söögitoaga selline tagasihoidlik ööbimiskoht. Kuna meie jaoks oli kell juba varahommikusse jõudnud, siis heitsime magama ja nagu ikka, siis oli hommik õhtust targem Hommikul suundusime hommikusöögile, kus pakuti ka maapähklivõi putru! See küll eriti suurt heakskiitu meie seltskonna poolt ei leidnud, kuid puuviljad olid buffee lauas suurepärased. 

Tegime ka basseinis väikesed tiiru, Ruth demonstreeris oma kauneid Jamaika stiilis küüsi ja varbaid:

Ning enne lõunat suundusime Bob Marley muusemi suunas. Tee peal külastasime ka Devon house’I, mis on siis Jamaika esimene mustanahalise miljoni majamuuseum. Me jalutasime seal aias ja kohalikus baaris jõime ka esimesed Red Striped. Ilm oli juba üsna kuumaks end kütnud, nii et kui meil oli Marley muuseumisse jalutada 20 minutit, siis poolel teel tegime varjulises kohas peatuse, et oma jõuvarusid veidi koondada. Õnneks saime ikka enne sulgemist muuseumisse, kus toimuvad vaid giidiga ekskursioonid ja pildistamine ei ole lubatud. Aga ekskursioon ja giid olid toredad, nign eriti tore oli see, et kõik külastajad laulsid erinevaid Marley laule kaasa  Mõni neist paremini kui Bob ise 

Peale Bob Marley muuseumit, uudistasime veidi reisiteatmikku ja saime aru, et peame külastama ka nn Downtowni. Tellisime siis Uberi ja panime kaardile ühe täpi ja sinna me suundusime. Taksojuht küsis küll kohale jõudes, et kus te täpselt maha minna soovite ja kui Anneli ütles, et tahame miskeid ilusaid kohti näha siis taksojuht vaatas meid kui erilisi ullikesi ja kordas oma küsimust, et kuhu te ikka soovite minna. Anneli ikka üritas oma küsimust uuesti formuleerida aga taksojuht oli väga skeptiline ja me küsisime siis üle, et mis suunas me siin jalutada võiksime, selle peale ta arvas, et mingu me ikka mere suunas, ehk seal on turvalisem. Nii me siis jalutasime mööda neid tänavaid kuhu julgesime. Tegelikult ei olnud midagi hullu: inimesed elavad oma elu, kellel on suured kõlarid hoovis ja muusika karjus nii, et paar kvartalit eemal oleks see ehk mõnusalt kõrva paitanud, kes lihtsalt suitsetas oma lõhnavat kanepirulli, lapsed tagusid jalkat, keegi kastis oma potitaimi, jne. Miskil tänavanurgal oli politseiauto, kes lihtsalt jälgis mis ja kus toimub, igaks juhuks aga vilkurid töötasid. Miskil tänavanurgal me isegi julgesime juba telefonidega pildistama hakata. Tuiasime seal veidi ja sattusime turule, kus kohtasime ühte papit, kes istus õllepudeli peal, pudel oli siis joomiseotsaga vastu maad ja pudeli põhja peal istus papi. Kahjuks temast me pilti teha ei saanud aga sellest saab nüüd meie uus “party-trikk”. Peab lihtsalt veidi harjutama! Onu ise oli väga tore ja oli väga rõõmus kui me teda seal uudistasime.

Turul pakuti väga erinevaid kaupu ja huvatavaid snäkke. Me uudistasime igast asju aga ostma veel ei kippunud. Leidsime aga toidupoe, kus soetasime omale õhtuks õlled ja mõned snäkid - pood oli selline, et seisid väikeses eesruumis, kus siis klaasi taga olid riiulid kus asus kaup, mida tütarlapsed ostja palvel ulatasid kassiirile, kes need siis läbi piiksutas ja siis pakkija need pakkis kotti ja ulatas esimestele tütarlastele, kes siis rahasumma saamisel läbi keerleva turvaakna selle ostjale ulatas. See pood oli nii uhke, et me lihtsalt seisime ja vaatasime seda, ei taibanud isegi pilti teha. Kõik toimis ja üsna mitu inimest oli tööga hõivatud!

Uberiga hotelli poole liikudes, märkasime, et miski tee ja park olid liiklusele suletud, uurisime siis taksojuhi käest, kes ütles, et hommikul toimub miski jooks. Uudistasime siis mida ka google selle kohta teab ja hommikul kella 7 ajal, läksimegi heategevusjooksu starti vaatama. Rahvast oli tohututes kogustes, kõik olid rõõmsad, osa sai võtta nii jooksja kui kõndijana. Meie saatsime osalejad teele ja suundusime siis hoopis hommikusöögile. Oma hotelli rõdult saime veel jooksjaid uudistada, seda siis juba hommikukohvi juues.

Meie aga tegime veel paar basseinitiiru, päevitasime ja siis oli aeg hotellist välja kolida ning minna meie järgmisesse majutusse. See asus saare keskel aga sinna viis meid veel Uber – sõit kestis pea tund aega ja ümbrus muutus ainult rohelisemaks ja kõrgemaks. 

Meie majutus oli väga tore ja eriti tore oli veel selle omanik hr. Sinclear. Majutuse valvuriks ehk siis territooriumi sissepääsu juures istus vanaema, kes oli selline tore Jamaica mammi, kellel vanust oli pea 100 ja kes lihtsalt istus oma kiiktoolis ja vaatas mis maailm tema ümber teeb 

Pakkisime omad asjad laiali ja suundusime basseini, hiljem tellisime kohalikust grillikeskusest omale õhtusöögi, jalutasime veidi ümbruses ja siis mängisime veel erinevaid lauamänge, eriti doominot – see pidi Jamaical lausa rahvusspordi staatuses olema. 

Järgmisel hommikul tellisin mina juba julge jänesena omale kohaliku hommikusöögi – mõni asi taldrikul oli väga hea, mõni oli lihtsalt maitsmist väärt.

Siis saabus meile giid, kes oli ka majutusasutuse abitööline ning kui kõik vajalikud aiatööd tehtud olid, siis oligi Gilbert giidina kohal. 

Ja nii me alustasime oma matkaringi ümbruses. Esmalt suundusime  meie kodumaja taga olevasse mäkke. Meie olime muidugi arvanud, et meie majutus on seal selline üksik hunt ja muidu on vaid mets ümberringi, paraku oli iga suurema puu kõrval üks kas siis suurem või väiksem villa (loe hurtsik). Meie tee oli kui kiirtee, sest vastu tuli kogu aeg inimesi, kes miskeid asju ajasid ja loomulikult meie ja meie giidiga juttu puhusid. Tutvusime ka erinevate puuviljadega mis kõik metsas kasvavad ja mis loomulikult kõik süüa kõlbavad. Mina sain tutvuda ka ühe sipelgapesaga, millesse ma kuidagi sisse astusin ja seega nad minu vastu üsna kurjaks said ja mind hoogsalt hammustasid :) Teel nägime poodi, kirikut ja Krisi rõõmuks ka kooli. Peatuse tegime aga kohaliku jõekese ääres kus siis ka ujusime - vesi oli väga mònusalt värskendav. Ning siis jalutasime teist teed tagasi oma majutuse juurde ja suundusime kõrval asumisse baari ja sööma. Gilbertiga ajasime juttu ja uurisime kõik oma põletavad küsimused järgi: millal lapsed kooli lähevad, mis ametid on tasuvamad ja miks noored tahavad saarelt minema :) 

Õhtul vedelesime bassus, mängisime mänge ja olelesime niisama.

Järgmisel hommikul ärkasime vihmasajuga, kuid õnneks jäi see varsti järgi. Sõime ja ujusime ja vaikselt pakkisime asju, sest meil oli aeg edasi liikuda, suunaks Port Antonio. Majutuse omanik, hr. Sinclair tellis meile route-taxi, mis siis tähendab suhteliselt tavalist sõiduautot mis sõidab miskil teatud suunal ning korjab reisijad peale nii palju kui parasjagu mahub. Kui takso meieni jõudis, oli seal juba 2 prouat, meid oli 3 ning tee peal võtsime veel ühe peale :) Aga meie takso viis meid Annotto Baysse, ja sealt istusime uue peale, see oli veidi suurem auto kuid siiski istus 7l kohal umbes 11 inimest :) Aga kõik toimis! Port Antonios viis taksojuht meid lausa meie majutuse ukse ette, kuigi vaatas siskese ilmega, et kas te tõesti tahate siia jääda. Meie olime ikka julged jänesed ja suundusime sisse, kuid meie tuba nähes saime aru, et see vist ei ole päris see koht. Jätsime oma asjad sinna ja suundusime linna peale, raha vahetama ja ka uut majutust otsima. Vahepeal oli hakanud ka uhkelt vihma sadama, ja ilmateade lubas seda  lausa järgnevaks pooleteist päevaks. Seega saime aru, et meil on vaja majutust kus saame olla toas ja tegeleda miskite tubaste asjadega. Kris leidiski meile uue majutuse, ning raha vahetatud suundusime tagasi oma majutusse, et teatada prouadele, et sinna me kahjuks ei jää. Ametlik põhjus oli, et me ei tunne seal end turvaliselt, mille peale majaomanikud meile näitasid vihikut kus oli kirjas millal politseipatrull ümbruskonnas ringsõitu teeb… Meie siiski maksime ühe öö eest ja suundusime oma uude majutusse. Taksot otsides saime muidugi nii märjaks, et isegi minu pass vajas föönitamist :)

Uus majutus oli superluks ja sobivasti vihmailmaks oli meil toas ka Netflix ja muud tubased tegevused ning lisaks suur retseptsioon ning mõnus varjualune rõdu, kus saime vihma uudistada. Hakkasime aga hoogsalt omi riideid ja jalanõusid kuivatama, ning ühtlasi vaatasime filmi, mida ju keegi enne näinud ei olnud, Pretty Woman oli nimeks :)

Järgmisel hommikul ujusime bassus, sõime hommikust ning siis suundusime küla poole, et õlled soetada ja kuna meie majutuses oli köök, mida kõik kasutada võisid, siis ka miskit omale lõuna-õhtusöögiks soetada - kõik asjad mida vajasime saime soetatud, osade asjade eest ei pidanud isegi maksma ;)

Tagasiteel leidsime ühe toreda ranna, kuhu me kohe pesa tegime. Osad meie seast viisid asjad hotelli ja siis istusime kõik rannal. Kris, kes vahepeal oli rannas olnud, sai rannavahilt teada, et kui sinu nimi on Kris siis ilmselgelt oled sa mees :) Kris küll arvas, et vist ikka on tema küll tüdruk ehk siis naine, aga noormees arvas, et eks see ole vaieldav. Ja samas rannas saime ka esimest korda merre, Kariibi merre ujuma. Täitsa soe ning loomulikult soolane :)

Ma üritasin asju ajada, et me saaksime järgmisel päeval külastada kohviistandust, kuid see osutus nii kalliks, et me loobusime. Muidu on Jamaika Blue Mountain kohv üks maailma paremaid ja kuna seda kasvatatakse vaid väga väikesel maalapikesel mägedes, siis ka üks maailma kalleimaid. Kuid kohv ise oli hea, mitte nii nagu Balil, et kiideti ja jube kallis aga tegelikult meenutas Viking Line hommikusöögi kirbe maitsega lörri. 

Järgmisel hommikul oli saabunud sinine taevas ja suur päike, ja seega jalutasime Frenchman Cove nimelisse randa, mis on loomulikult üks pildistatuimaid kohti saarel, ja seega oli seal väga ilus. Väikeses lahesopis said siis kokku Kariibi meri ja miski väike jõeke ja see kohtumine nägi väga ilus välja. Jäädvustasime siis meiegi seda nii ühest küljest kui teisest, ja päevitasime, ujusime, kiikusime, ning sòime ja jõime. 

Järgmine päev pakkisime omad asjad, leidsime takso mis meid kòigepealt Port Antoniosse viis - see linnake nägi ilma vihmata hoopis toredam välja - seal istusime bussi, mis siiski oli route takso nime all, kus ootasime kuni kõik kohad täis said, istmete vahele pandi veel lisataburette, et veelgi rohkem reisijaid peale mahuks, nii nii tunni pärats alustasime kimamist Ocho Rio suunas. Kaart näitas, et meie teekond kestab 2 tundi, ise olime umbes 4 arvestanud. Siiski saime kahega kohale, kuigi vahepeal pidime kõvasti kinni hoidma, et mitte välja kukkuda. Nalja sai muidugi palju aga kõik toimis ja kohale me saime. 

Siis jalutasime bussijaamast oma järgmisse majutusse, kus pidi meid vastu võtma majutuse manager. Turvamees lasi meid küll sisse aga manageri polnud kuskil, ootasime veidi, siis helistasime, ta andis meile sissepääsu koodi, kuna me ilma selleta ei saanud ju kodust lahkuda. Veidi sehmisime sellega ja saime selle siiski tööle, ning asusime siis söögikoha poole mida manager meile oli soovitanud. Sinna oli nii 20 mintsa jalutada. Koht oli ilus, kuid: kana ei olnud, õlut neil ei olnud, ning klienditeenindus oli olematu! Ehk et rohkem me kohalike soovitusi ei kuulanud :)

Siis külastasime turgi, soetasime mõned puuviljad, loomulikult ka poest B vitamiinijoogid, ehk siis õlled, ning siis üritasime taksot saada aga kuna käimas oli valimispropaganda üritus, siis taksot me ei saanud ja jalutasime kogu oma kaubaga koju tagasi. Seal läksime uudistama oma kodu-basseini, mis oli mònus aga veidi madal meiesugustele vaaladele :) Edasi istusime oma rõdul ja kuulasime naabrite muusikavalikut, milles oli ka paar soomerootsi artisti :)

Enne magamaminekut, oli uksekell ja saabus meie majutuse manager, kes tuli meile korterit tutvustama! Ja kes siis hakkas omale külmkapis olnud toitu soojendama ja me juba kartsime, et nüüd heidab diivanile telekat vaatama, aga siiski saime ta ikka uksest välja saadetud. 

Järgmisel hommikul sõime ühes väga kohalikus kohvikus hommikust: kohati nägi see söök küll väga õnnetu ja hall välja ja miskid osad jäid meil ikka üsna söömata aga miski roheline spinati taoline asi oli enam vähem OK. 

Peale seda kehakinnitust suundusime taksojahile ja siis kimasime Dunns River Falls parki. Seal astusid Anneli ja Ruth vapralt koskedest üles ronima. Anneli oli küll veidi murelik ja Ruth oli murelik, et äkki on vesi külm ja Anneli jäätub ära, sest sel retkel pidi päris palju teiste järgi ootama ja seega paigal seisma. Aga tegelikult oli see täitsa tore ettevõtmine, järgmine kord lähme sealt juba ilma giidita üles :) Kris tegi oma jalutuskäigu, meie kõrval kuival maal ja muudkui pildistas meie edusamme. Siis suundusime koskede juurde randa ja see oli küll selline koht, et kogu aeg oli midagi vaadata: inimesed olid lihtsalt nii värvikad kujud, et me lihtsalt suu lahti uudistasime mis meie ümber toimub!

Tagasi linna jõudes suundusime LP raamatu järgi Ocho Rio parimasse söögikohta ja seda tiitlit oli see koht kindlasti väärt. Nimeks oli kohal Jerk Chicken Centre ja seal oli olemas nii kana kui ka òlu ja teenindus oli suurepärane. Mina leidsin uue sõna: festival ja see oli selline tibukujuline küpsetatud saiake - täitsa hea oli teine. Kuna oli laupäev siis paljud kohalikud olid tulnud peale kirikut, kübarad peas ja parimad riided seljas, peredega lõunale. Nii, et jällegi oli meil vaatamist küllaga.

Sealt jalutasime läbi terve linna, ja kohtasime tänaval kahte eestlast, kaks meie-ealist prouat olid ka iseseisvalt trippimas ja suundusid just parasjagu sööma. Jutustasime veidi ja tegime kodumaa sünnipäeva puhul ka ühise pildi, ning meie suundusime miskisse baari joogile. Alles pärast mõtlesime, et miks me küll prouasid ka jooma ei kutsunud! Aga head mõtted tulevad ikka peale esimest rummi! Ja just nimelt rummi, sest meie tellitud rumm-koolas oli sees vaid rumm. Õnneks oli meil omal kotis pepsi, mida me siis ise oma kokteilidesse lisasime :) Baaris olime me ainsad külalised, ilmselgelt olime me seal liiga vara. 

Aga meie baari vastas oli juuksur, kuhu me kohe suundusime, et Ruthil veidi juukseid lõigata. Aga, paraku sealmail ei lõigata juuksied ja juuksuritüdruk saatis meid sama targalt uksest välja! Suundusime siis koju ja võtsime oma köögisahtlist kanakäärid ja Kris lõikas ise mu juuksed sealt kus vaja lühemaks, samal ajal Anneli tantsis, sest keegi peab ju kodumaa sünnipäeva ka tähistama. Ja nii see õhtu meil hommikuks voolas, tantsu ja tralliga.

Hommikusöögi kohaks olime seekord valinud ühe peene hotelli, euroopa köögiga :) Hotell oli väga ilus ja eriti ilusate vaadetega. Ning söök oli samuti hea. Hinnad olid ka huvitavad, nii et me seal ei peatunud :)

Meie suundusime hoopis kirikusse, kuna oli pühapäev. Kirik oli tavalise kortermaja alumisel korrusel. Aga kõik prouad olid ilusad riided selga pannud ja kübarad pähe ja meestel olid ülikonnad ning lastel parimad sitside ja satsidega kleidid. Meid paluti lahkelt sisse ja kutsuti ikka ettepoole istuma aga me jäime vaikselt tagumisse ritta. Kirikuõpetaja käis meiega muidugi tutvumas ja miski asjaajaja tõi külalisteraamatu kuhu pidime oma päritolust teada andma. Veiei kuulasime ja vaatasime mis meie ümber toimus aga jumalasõna laulude tee oli nii pikk, et miskil hetkel otsustasime ikka hoopis randa suunduda. Rand oli ka vaid kohalikke täis, menüüs olid erinevad joogid ja ka veidi erinevaid rohelisi purusid – kas peavalu vastu, või siis lihtsalt rõõmus olemaks, või muude tervisehädade peletamiseks. Me võtsime siiski joogikokteilid ja tegelesime hoopis inimeste vaatlusega. Rand ei olnud eriti ilusa ja merevesi oli ka selline liivatolmune, nii et kaua me seal ei olnud vaid suundusime turule. Seal oli muidugi värvikaid kujusid rohkem 

Ning saabuski viimane päev – kiire tururing – kohtusime Benjaminiga ja soetasime uhke trummikomplekti ja Benjamin oli vast kõige ehedam inimene keda me terve reisi jooksul kohtasime !

Üritasime ka kohalikku kohvi osta aga prouad hinda alla eriti ei lasknud ja lõpuks meil lihtsalt ei olnudki nii palju sularaha, seega jäigi see kohv meist sinna turule.

Sõime ka lõpuks jäätise, mis on väidetavalt maailmakuulus.

Lisan siia veel pilte erinevatest toredatest toodetest: õli kilekotis, kohalike seas populaarne jook Magnum, mis maitses nagu köhasiirup, ning trepp, mis viib kuhugi ;)

Ning siis veel veidi basseini ääres ja viimane mereujumine ja oligi aeg minna kokkulepitud taksosse ja suunduda Kingstoni, lennujaama.

Ning meie teel hakkas vihma sadama, ehk et ei olnudki kahju lahkuda. 

Lennujaamas selgus, et meil kohad ühes reas, kuigi lennuki tagumises osas aga enne pardale minekut meid hakati upgrade’ima ja seega pidin mina istuma kuskil kaugustes ja Kris ja Anneli traveller plus klassis – Anneli kolis siis ise sinna taha ja mina vahetasin veel inimestega kohti ja me Krisiga istusime üksteise taga. Anneli taga aga istus keegi härra, kes kõik 8 tundi ehk et terve lennu oksendas – Anneli käis vahepeal meilt kõrvaklappe laenamas sest tema enda omad ei suutnud enam seda öökimise häält vaigistada – õnneks miskit nakkavat haigust härral ei olnud ja me midagi lennukist kaasa ei toonud.

Londonis maandudes tuli küll lennule vastu kiirabi ja ka politsei aga kiirabi abistas hoopis miskit teist reisijat.

Ning Anneli sai maandudes teate, et tema armas abikaasa on vahepeal üle elanud infarkti kuid on haiglas arstide hoole all ja loodetavasti liiguvad asjad paremuse poole. Meie kodutee aga kulges vaikselt ja me saime öö hakul juba omadesse vooditesse. Jamaika oli väga tore, meil on nüüd käidud ja saame mõnele teisele saarele edaspidi minna :)