Märts

Veebruari lõppu mahtus veel Kätliniga teatrikülastus meie küla Artiumis, vaatasime Tuhkatriinumängu. Täitsa hästi mängitud ja väga huvitav teema. 

Ja päris viimasel kuu päeval käisin Reedaga Kumus – selgus, et mul olid juba kõik näitused vaadatud aga peale kunstisaali käisime restoranis Platz, mis oli endiselt väga tore, ning õhtu lõpetasime klubis Uus Laine, kus esines Jaan Pehk. Tema laulud on ikka nii toredad ja vahetud!

Märtsikuu esimesel päeval olin veel hooldekodus ja laupäeva hommikul kimasin lennukile, et Anneli juurde minna ja talle veidi puhkust anda: tegin süüa ja käisin Lexiga õues, ning vaatasime koos miskit filmi. Järgmisel päeval suundusin mina Londonisse ja sealt edasi Delhisse. Seekord miskeid plaane mul polnud, seega lebasin basseini veerel, lugesin raamatut ja ujusin. Ja kui päike madalale langes, siis kolisin tuppa ning heitsin magama ja magasin rahulikult hommikuni kui oligi aega hakata tagasi Londoni poole lendama  Vahest on ka selliseid trippe vaja, et lihtsalt päevitad ja siis magad.

Tagasi Londonisse jõudes, suundusin oma majutusse ja sahmisin seal kuni oli aeg jällegi magama minna. Järgmisel päeval suundusin Londoni kesklinna, kus lagul jalutasin niisama ja uudistasin erinebaid asju, käisin oma pesupoes, ning siis sain kokku Zaidaga, keda polnud teab mis ajast näinud. Käisime söömas prantsuse bistroos ja siis teatris. Vaatasime Hills of California – ühe perekonna raskest saatusest ja kuidas nad nüüd kokku said, ema surivoodil. Selline tõsine ja mitte nii huvitav lugu aga midagi muud ei olnud nagu valikus ja seega me selle kasuks olime otsustanud.

Järgmisel päeval suundusin Richmondi, algul plaanisin bussiga sinna minna ja sealt jalutada pargis. Paraku see bussisõit osutus keeruliseks – pidin kaks korda bussi vahetama, sest need järjest lõpetasid sellel liinil sõidu ja lõpuks otsustasin maha minna ja jalutada Twickenhamist mööda jõe äärt edasi. Seal oli aga selline tuul, et üsna jahe olek tuli! Kui Richmondi jõudsin, suundusin ruttu M&S poodi sooja, ja soetasin Annelile vajalikud küpsised, käisin Itsus sushit ja miso suppi söömas, ning siis aluastasin oma tagasiteed. Seekord otsustasin veidi teiste bussidega liikuda ja ka see teekond võttis omajagu aega aga nii oma oma päeva õhtusse saingi!

Reedel ootas mind lend Varssavisse. Meeskond oli tõesti “mees-kond” kuna ma olin ainuke naine seal pundis. Lend oli täitsa OK, kohale jõudes saime hotelli baaris kokku, et väike jook teha, ning jutustasime veidike. 

Hommikut alustasin kohvi ja võikuga kohalikus Café Neros, mille hotelli lähistelt leidsin. Siis jalutasin vaatamisväärsusi uudistama: kultuuripalee ja park selle ümber, ning suundusin hop-on-hop-off bussi poole. Selgus, et kuna on endiselt talvehooaeg, siis buss liigub vaid 4 korda päevas ja järgmise väljumiseni oli umbes 40 minutit. Istusin siis päikese käes ja ootasin bussi. Paar inimest oli veel koos minuga. Saime kõik rõõmsalt bussile ja see juba hakkas liikuma kuni ühes tänavas tal ei õnnestunud pargitud autode tõttu sinna pöörata, ta proovis ja proovis ja lõpuks otsustas otse sõita. Kui me juba oma marsruudile tagasi saime, siis ootas meid ees miski ummik, kus me veidike seisime ja siis otsustas buss ümber keerata ning jätta suure osa oma liinist läbimata vaid võttis ette kohe viimased pöörded enne tagasi minekut alguspeatusesse. Kahjuks ma järgmist ringi enam teha ei oleks jõudnud kuna mul oli kontserdipilet, ja seega sõitsin nüüd sama bussiga vanalinna ja jalutasin seal ise. Nii et ega ma palju sellest Varssavi linnast ei näinud aga vanalinn oli ilus. 

Mina suundusin hoopis süüa otsima, leidsin google’st miski kõrge hindega söögikoha, kuhu ma läksin. See oli täiesti inimtühi ja ma vabandasin enda jaoks, et ju ma olen liiga varajaselt kohal. Ja nii oligi, sest kohe peale mind hakkasid inimesed saabuma. Ma sõin maksa pirnide ja juurikatega ja jummel kui hea maitsekombo see oli! Kahjuks ei serveeritud tol päeval seal alkoholi, seega jõin coca-coolat. Ma ei saanudki aru, mis see põhjendus oli, et veini ei saanud, tütarlaps kuidagi ütles, et miski püha tõttu nad täna alkoholi anda ei saa. Aga söök oli nii hea, et ma olin neile nõus kõik piirangud andeks andma.

Ning õhtu lõpuks ootas mind Chopin’i kontsert, jaapani pianisti esituses. Tütarlaps oli väga tore ja kontsert suurepärane. Ning saal kus kontsert toimus, oli ka väga ilus. Nii et igavesti tore üritus. 

Pimeduses jalutasin tagasi hotelli ja asusin magama. Varahommikul ootas mind ees selline üllatus, et meie purser oli haigestunud ja kuna mind oli määratud olema “next in charge” ehk siis purseri asendajaks kui temaga midagi juhtuma peaks, siis pidin selle lennu saiajagajate ülemus olema mina. Õnneks olime nagunii väiksema lennukiga, ehk et meid pidigi sellel lennukitüübil olema 3 kuna seal on vaid 144 istekohta. Seega ei pidanud reisijaid maha jätma vaid saime kõik kaasa võtta. Õnneks midagi ei juhtunud ja kõikidele küsimustele mis minult küsiti reisijate poolt, suutsin vastused anda, seega on ju lihtne väike ülemus olla kui kõik toimib 

Londonisse tagasi jõudes, saime omale uue päris purseri ja suundusime Kopenhagenisse. 

Suundusin kohe jalutama aga pikalt see mul ei kestnud, sest kohutavalt külm oli!

Käisin siis miskis kalakohas söömas aga ega see ka miski hea koht ei olnud. Hotelli tagasi jõudnuna, jõin ühe kakao ja see oli selle tripi parim osa – teenindajaks oli keegi ukraina proua, kes oli ülitore, ning kakao oli mõnusalt soojendav.

Varahommikul suundusime tagasi Londonisse, lendasime kiirelt veel ühe Belfasti ja tagasi sinna peale, ja siis oligi aeg minna Helsingi poole, kus ootas mind Anneli, ja loomulikult Lexi.

Seekordne kultuuriprogramm nägi ette Bob Marley filmi kinos, mida me ühel õhtul vaatasime. Oli täitsa tore, eriti tore oli sama maja näha mida just paar nädalat tagasi olime nüüdse majamuuseumina külastanud.

Järgmise sihtkohana oli mind ootamas Boston, mis oli St. Patricku päeva ootel ja enamus meie reisijaid olidki teel pidustustele, mis Bostonis tol nädalavahetusel pidid aset leidma. Reisijad olid toredad, ning rõõmsas tujus, seega läks meie lend sujuvalt ja ilma eriliste juhtumiteta.

Bostonis tegin kohe õhtul jalutuskäigu ja uudistasin, mida pakutakse Muji ja Uniqlo poodides, kuid ei leidnud sealt midagi huvitavat, soetasin hoopis paar puuvilja ja peale sammude täitumist, läksin tuppa magama. Hommikul ärkasin, nagu lääne poolde lendamisel kombeks, väga varajasel hommikutunnil. Ootasin siis kuni oli juba veidikeni parem kellaaeg, et õue minna ja leidsin omale ühe toreda moodsama aja dineri, kus pakuti lisak erinevatele munaroogadele ka pannkooke. 

Ning siis hakkasin jalutama miskis suvalises suunas ja ühel hetkel avastasin end teejoomise muuseumi ukse eest. Ja kui juba nii ajaloolise sündmise ukse ette olin sattunud, siis astusin sinna sisse ja lasin siis väga patriootlikul kombel endale tolleaegsed sündmused selgeks teha. Nimelt ei ole siis muuseum selline, et jalutad seal ise ja uudistiad museaale, vaid grupp külastajaid kogutakse kokku ja siis paar töötajat on end riietanud tolleaegsete sündmuste tegelasteks, ning jutustavad oma lugusid, mille käigus saavad ka külastajad peasüüdlast, ehk siis teed hävitada, ehk siis ookeani visata Ehk et puust ette ja punaseks. 

Ja enne õhtut asusime tagasiteele, ning Londonist kimasin kohe koju ja seal Kätlini juurde sauna. Osad saunatajad olid küll oma saunaskäigu lõpetanud sellel hetkel kui mina kohale jõudsin. Aga ma sain ikka omad saunakorrad tehtud ja jutud räägitud, ning siis koju kohvreid lahti pakkima. Pühapäeval olin hooldekodus, kus oli tore nagu ikka ja nalja sai parasjagu.

Uut nädalat alustasin auto ülevaatusega, kus ma esimese hetkega läbi ei saanud kuna Minil olid valed tuled – kui ma aga küsisin, et eelmisel aastal olid samad tuled, et mis siis nüüd, siis noormees vaid kehitas õlgu. Läksin siis kõrvale autoremondikotta ja vahetasin pirnid ära ja läbisin ülevaatuse.

Ning sel nädalal alustasin ka oma valutavale küünarnukile tehtava lööklaineraviga – kõik olid hoiatanud, et see on hirmus valus. Kuid esimene kord oli see veel täitsa talutav. Ravi tegija ütleski, et eks need hädad võtavad aega, enne kui parenemise märke annavad. Eks ma siis katsun olla kannatlik ja ikka oma harjutusi muudkui teha koos lööklaine raviga.

Sain kokku ka Irjega, kellega jalutasime Kadrioru pargis ja soovisime külastada Jaapani aeda aga see oli kinni - uurisin sugulase Mirjami käest – ja sain teada, see ongi talviti kinni, et väikesed ja suured kelgutajad ei saaks sealsetel väikestel mägedel kelgutada ja seega lõhkuda erinevaid taimi, mis jaapani aeda kaunistavad. Aga Irjega oli väga tore jalutada ja siis väike kuum jook juua kohvikus.

Sain kokku ka Itikuga, kus istusime samas lokaalik kus Ain Anger ja seega me eriti rääkida ei saanud sest pidime kuulama kuidas kuulus tenor räägib, sest tal on ju nii ilus hääl.

Siis käisime tädi Zelda juures ja seega ka Mustamäe turul. Seal oli igasugust huvitavat kaupa mille päritolu on erinevatest mitte nii sõbralikest riikidest.

Ning sain kokku ka Raineriga kellega tegime kiire Tädu ringi ja sõime lõunat koduküla kohvik Tampes.

Esmaspäeval sain omale uued kirsiõitega küüned, õhtul käisime Erkiga Mustas Puudlis ja siis Theatrumis, vaatamas Suurt Maailmateatrit – mis oli väga hea etendus ja laval oli lausa staaride üleküllus. 

Siis olin veel ühe kiire vahetuse hooldekodus ja peale seda käisin jällegi lööklaines – seekord oli see üsna valulik protseduur. Ning enne lendu minekut lasin veel oma küünarnuki uhkelt ära teipida, et ehk see aitab paranemisele veidike kaasa.

Suundusin oma tavalisele tööteekonnale Londonisse, läbi Helsingi kui Anneli andis teada, et tema sai koha Osaka lennule ! Ehk et Anneli tuli minuga seekord tööle kaasa, kuid kuna meie Tokyo lend oli üle bronnitud ja lisaks oli oma 20 inimest ootelehel, siis me arvasime paremaks, et alustame Anneli saatmisega või pigem siis proovime saata Anneli otse Helsingist Tokyosse. Esimene variant oli minna Osakasse ja sealt kohaliku lennuga Tokyosse. See tunduski veidi parema seisuga, seal oli vaid 13 inimest ootelehel ja 14 vaba kohta. Tokyo lend, mis tund hiljem läks, sellel oli 3 inimest ootelehel ja 2 vaba kohta. Ning siis viimase variandina oli ikkagi minud lend Londonist. Kuid õnneks sai Anneli juba esimesele lennule peale ja enne kui mina Helsingi poole suundusin, oli tema juba lennukis ja jõi oma aperitiivi, suunaks Osaka. Anneli sai siis kohale neljapäeva pealelõunal ja mina jõudsin reede varahommikul.

Meie lend oligi pungil täis, purseril oli abikaasa kaasas, kes istus esimese klassi katkisel istmel, mida reisijatele kahjuks pakkuda ei saanud kuid oma töötajate kaaslastele sobis see reisimiseks küll. Samuti läksid käiku muidu pilootide puhkehetkeks broneeritud kaks äriklassi istet – nendele samuti tavareisijad ei istutata kuid oma töötajatele, kes ootelehel olid, sobisid need küll. Kuid muidu oli iga iste täidetud. 

Enne kui meie õhku tõusime, oli Anneli juba maandunud Tokyos ja hakkas vaikselt valmistuma lennujaamast väljumiseks.

Meie reisijad olid väga toredad, kuigi see on nii pikk lend ja veel päevalend, ehk et me väljume Londonist hommikul kella 9 ajal ja maandume järgmisel hommikul, kella 7 ajal Tokyos. Meeskond oli väga tore: tagumises köögis, kus ma töötasin, oli minuga ühes vahes noor kolleeg Melissa, kes oli väga tore ja kohe kindlasti selle töö peale sündinud. Ta oli väga rõõmus ja lahke reisijatega, teadis ja pidas ohutusreeglitest, ning oli väga suur reisihuviline peale selle. Tema ja tema sõbranna Roxanne, kes töötas esimeses klassis, olidki koos tellinud seda lendu ja neil oli tohutu reisiplaan valmis tehtud: kirsiõied, põrsaste kohvik, ja muud sellised vaatamisväärsused. Igal juhul möödusid need 14 tundi nagu lennates, sest meeskond oli lihtsalt nii tore!

Enne maandumist hoiatas kapten, et lähenemine ja maandumine võib olla veidi hüplik ja ta soovis, et me umbes poolt undi enne maandusmist oleksime juba salongi ette valmistanud ja ise ka kohe omadele kohtadele istunud, ning kui me juba maandunud oleme, et siis peaksime suhteliselt ruttu omadega asjadega kohe peale reisijaid olema valmis lennukist lahkuma, et selleks ajaks saabunud tormike meie lennukist väljasaamist segama ei kipuks. Oli tõesti veidi raputamist ning maandumisel ootas meid väga uhke vihmasadu. Ilmateade aga lubas, et see hakkab vähenema, ning kella 12 on juba väga väikeseks jäänud ning kella 3st lubas juba päikest. 

Meie suundusime hotelli, ma tegin kiire duši, vahetasin riided, jõin kohvi ja andsin Annelile teada, et hakkan liikuma, et kui ta hotellist väljub, siis andku teada millises kohvikus ta mind ootab, et veidi vihma eest varjul olla. Peagi saatis ta mulle kohviku kus ta oli koha saanud ja süüa ootas, ning mul läks vast veel pool tundi ja olingi juba oma Anneli üles leidnud. 

Jõime siis veel ühe kohvi ja kuna endiselt vihma sadas, siis suundusime Uniqlo poodi – kuhu me muidu nagunii minna tahtsime ja nüüd oli seal hea vihma eest varjul olla. Soetasime mulle uue pluusi, sest ma olin oma uhke Wimbledoni valge pusa meie kohvikulaua taga suutnud šokolaadi plekkidega katta ja see ei näinud eriti kaunis välja. Leidsime veel ema Estrile uue koduseeliku, fliisist ja taskutega  Ning peagi märkasime, et inimesed olid vihmavarjud sulgenud ja seega suundusime Asakusa templisse. Tempel oli muidugi ilus ja rahvast oli palju, kahjuks ei õitsenud aga veel kirsid 

Siis hakkasime mööda linnatänavaid jalutama Ameyoko turu poole, mis oli siis peale sõda tekkinud musta turu järgselt sinna tekkinud poodide ja turulettide kogum, lisaks olid seal ka söögikohad ning loomulikult pakuti ka erinevaid jooke. Ostlemisega me ei tegelenud, kuid jalutasime veidi ringi, et näha mida pakutakse ja siis leidsime ühe toreda söögikoha, kuhu end parkisime. 

Sealt edasi jalutasime Ueno parki, kus pidi olema suur kirsside allee, ning järv mille ääres samuti kirsid. Kahjuks nendest kirsipuudest ei õitsenud veel ükski, kuigi laternad ja muud tähistused olid juba üleval ja ootasid, et millal vaid kirsid end avavad. 

Jalutasime siis seal pargis edasi ja tagasi ja leidsime ikka ühe kirsi, mis oli õites ja mille juures oli pildistamise järjekord. Tegime siis meiegi pilte:

Ning samal õhtul jõudsime ka üle vaadata Shibuja ristmiku ning Hachiko kuju, ja siis suundusime hotelli.

Hommikul leidsime kohalikus ostukeskuse ühe toreda pannkoogi koha, kus Anneli sai omale pošeeritud munad ja mina sõin pannikaid 

Siis jalutasime veidi Yokohama vahel ja ilm oli muutunud väga soojaks ja suviseks ning isegi paar kirssi oli juba hakanud oma õisi välja ajama, Meie aga suundusime siiski Tokyosse, sest suurlinn ikka kutsus. Rongi peale astudes, leidsime aga My kotikese, mida mul just vaja oli. See kotike oli kellegi poolt ära kaotatud, ilmselgelt miski laps oli selle unustanud metroosse, sest seal sees oli miski peenemat sorti mäng. Kahjuks vedeles see kotike tühjadel istmetel ja kedagi kellele see oleks kuulunud seal lähistel ei olnud. Kuna mul oli ju just sellist kotikest vaja, siis istusime ruttu selle kõrvale ja peagi oligi see väike kotike meie suuremas seljakotis peidus. Meie sihtkoht oli planeeritud Totoro filmi stuudio pood, mis asus Tokyo Jaamas asuvas maa-aluses kaubamajas, mida oli umbes 3 korrust. Ja no ei te aimagi mis ime läbi aga selle poe me sealt üles leidsime, teiste mänguasjade poodide kvartalist. Et Totoro poodi saada, pidi lausa veidike järjekorras seisma. Anneli soetas paar suveniirikest ja ma sain aru, et pean Totoro filmi uuesti vaatama, sest miskid tegelased olid mulle täitsa tundmatud. 

Edasi uudistasime Tokyo jaama peahoonet, siis leidsime juhuslikult postkontori kus soetasime marke ja ka postkaarte – need on lausa juba kohale jõudnud  - ning sealt edasi jalutasime keisripalee poole, sest sinna hoovi sai sisse vaid eriliste pühade ajal ja praegu oligi ju käes Sakura ja see aed oli avatud. Sisseminek oli nagu Wimbledonile minek – üle suure põllu läks pikk rongkäik, siis oli paar turvakontrolli, ühes pidi oma kaasasolevast joogipidelist veidike jooma, et oleks kindel, et selle sisu on ohutu. Ning siis marssis kogu see rongkäik koraalikult ühes joones läbi pargi, kus õitses nii 10 kirssi. Neid muidugi kõik siis pildistasid ja turvamehed muudkui kamandasid inimesi edasi liikuma. 

Edasi jalutasime läbi veel miski suure pargi kus kõik juba piknikke pidasid aga kahjuks ei olnud veel kirsiõied avanenud. Pargi keskel oli miski suur konverentsikeskus kus parasjagu toimus miski lilla karu üritus, ehk et kõik soovijad said lilla karuga koos pilti teha ja siis muid erinevate kangelastega pildistada ilmselt samast filmist pärit. Meie jaoks oli karu tundmatu kuulsus ja me lihtsalt jalutasime mööda. Meiega hakkas suhtlema üks vanem härra, kes uuris kust me pärit oleme ja kui kuulis, et Eestist siis kohe hüüdis rõõmsalt Baruto! Ja nii me siis vennastusime kuigi väga väikese sõnavaraga, aga härra oli tore!

Meie jalutasime järgmisse parki ja seal toimus miski sõjaveteranide kontsert koos kohalike taidlusansablitega, nii et hakkasime ka siis seda kuulama. Leidsime ka miskid juustulaadse sisuga pallid, ja õlled, ning hakkasime neid tarbima. Need pallid küll süüa ei kõlvanud kuigi me proovisime. 

Peale veidikest googeldamist leidsime Fugu kala pakkuva resto, mis asus umbes 20 minutilise jalutusteekonna kuagusel ja see tundus meile sobivat. Teel kohtasime umbes 7 kirsipuud, mis olid ilusti õites ja neid me siis ka pildistasime – need suvalises tänavanurgas olnud puud olid ka kõige ilusamad meie Tokyo tripil. 

Restorani ukse taga pidime veidike uurimistööd tegema, et kas on ikka õige koht, sest ühtegi inglise keelset kirja ei olnud ja meil ei olnud jälle hieroglüüfides selle resto nime, et siis võrrelda. Kuid siis nägime ühte väikest inglise keelset visiitkaarti sama nimega ja saime aru, et õige koht, saime omale laua ja istusime maha. Restoran oli väga kohalik, keegi eriti inglise keelt ei rääkinud, õnneks oli ikka üks menüü meile arusaadavate tähtedega. Tellisime siis Fugu kala erinevates vormides ja see oli väga hea, kuigi kohati väga suurte kontidega, just nimelt mitte luudega, vaid kontidega. Aga nalja sai palju kuid meile väga meeldis see restoran.

Sealt edasi suundusime Meguro jõe äärde, mis on samuti palistatud kirsipuudega, aga väga vähesed olid nendest õites ja seega jalutasime seal lihtsalt niisama, kuni jõudsime metrooni ja oligi aeg hotelli minna. 

Järgmisel hommikul käis Anneli veel meile kohvi toomas ja ütles, et paar kirsipuud olid juba rohkem õites kui eelmistel päevadel, nii et kahjuks olid nad meile vingerpussi teinud ja me peame uuesti selle tripi ette võtma, et ikka korralikku sakurat näha.

Meie suundusime aga lennujaama ja seekord oli istekohtadega veidi kergem, Anneli ja purseri abikaasa istusid mõlemad äriklassis, kahjuks oli esimene klass siiski pungil täis. Minu töökoht oli küll lennuki tagumises otsas, nii et Anneli mind tööd tegemas ei näinudki, seega peab ta minuga ikkagi teinekord veel kaasa tulema 

Aga kõik reisijad olid toredad, ja vaatamata väga pikale lennule, möödus see kergelt. Ühel reisijal oli vahepeal miski oksendamise ja kõhu lahtisuse ralli, kuid sellele saime üsna kiirelt jaole ja peagi oli neiul juba parem. Ise ta küll arvas, et see oli toidumürgitus meie pakutud toidust aga kellelegi teisel ei esinenud miskei tundemärke, nii et meie tema arvamusega ei ühinenud. 

Londonisse saime varajasel õhtul, kuid selleks hetkeks olid juba kõik Helsingi poole minevad lennud lahkunud ja meie Anneliga suundusime minu tavalisse Crew House kus veetsime siis öö. Käisime ka kohalikus Curry Houses söömas, sest Anneli on ju tuntud vürtsise toidu austaja, söök oli hea kuigi Anneli arvas, et oleks võinud veelgi vürtsisem olla 

Ning hommikul tegi Anneli mulle isegi väikese aprillinalja, mille peale ma isegi regeerisin ennekui Anneli mind kuupäeva suhtes hoiatama hakkas ja ennekui mul endal ka juba tundus asi kahtlane. Ja siis suundusime Helsingi lennule, kuhu me tänu miski lennu hilinemisele kohad saime  Ja peale lõunat olime juba Helsingis ja suundusime Porvoosse, kus meid ootasid Nora ja Markku ja Lexi. 

Aga Tokyosse peame ikka veel minema, sest seal oli väga tore!