Juhuu, mul oli täna esimene lend ;) Ja ma avastasin jälle, et lennata on tore, lausa ülitore. Aga nüüd kõigest lähemalt. Hommikul ärkasin üles kell 3.30 ja vedelesin veidike voodis, et kontrollida kas 3.45 minu aknast mööduv buss on ikka reaalsus või on see vaid bussipeatusesse kirjutatud lootus. Homme on mul nimelt vaja selle bussi peale saada. Ja tõesti, kell 3.44 möödus minu akna alt buss. Seega lootust on ;)
Siis tegin oma tavalisi hommikusi toimetusi ja kell 4.40 lahkusin kodust. Suht ruttu tuli buss ja õige pea avastasin end lennujaamast. Kuna aega mul jagus siis istusin kohvikusse ja vahtisin inimesi kohvitassi tagant. Hommikuses lennujaamas on igat sorti inimesi – on neid kes on täiesti ärkvel ning rõõmsad, on neid kes on tüdinud, et nad jällegi peavad viibima hommikuses lennujaamas, on neid kes lihtsalt magavad püstijalu ja neil on täiesti ükskõik kuhu nad lendavad või mis nendega juhtub, on kiirustavaid inimesi, on neid kes kiirustavad tööle ja peavad omakorda mööda kiirustama neist kes kiirustavad oma lennule ;) Öige pea pidin ise ka juba oma keskuse poole minema. Kuna mul on lennujaamas liikumiseks ajutine luba siis pean turvakontrollist läbimiseks otsima kellegi kolleegi abi, et ta siis saadaks mind kui ajutise loa omanikku. Seisin siis kurva näoga turvakontrolli juures ja peagi leidsin mõne kolleegi, kes samas suunas läks ja kes lahkesti lubas mind eskortida.
Kontoris leidsin oma ülejäänud meeskonna ka suurema vaevata – olime täna lennukil Airbus 320, milles on 162 kohta, ja kuna mina olin seal kui vaatleja siis oli meil pardal kokku 5 inimest. Tore oli see, et peale vaadates tundus, et 2 inimest olid vanemad kui mina ;)
Siis järgnes briifing – tavaliselt tehakse see hommikustel lendudel lennukipardal aga kuna meie kapten oli veidike kadunud siis kasutasime aega oskuslikult ning meie briifing toimus kontoris. Briifingul räägib SCA ehk siis purser kuhu lendame, palju inimesi on ja kas on miskeid erilisi teadaandeid lennu kohta nt. erivajadustega reisijad, ilma vanemateta reisivad lapsed, jne. Siis jaotatakse töökohad. Lennukis on nimelt igal salongipersonali liikmel oma kindel number, et mis kohal ta just sellel lennul tööd teeb. Nüüd järgnesid küsimused – kõigepealt igaüks peab rääkima mis tema tänase töökoha ülesanded on ja millise ukse ehk avariiväljapääsu eest ta vastutab. Siis küsitakse veel igalt ühelt üks küsimus avarii valdkonnast – minu tänane küsimus oli seoses tulekahjuga pardal – et millist infot peab sel juhul jagama lenduritele ning kes seda täpselt tegema peab. Ja siis küsitakse veel küsimused esmaabi vallast – mina pidin vastama, et mida teeme südameinfartki korral.
Küsimused vastatud ja kapten kohal, panime selga oma teetööliste kollased vestid – neid peab siin kandma kui suundume lennukisse oma kontorist – ning kimasime lennuki poole. Paraku oli esimene ohvitse teinud väikese vale-arvestuse ning bussijuhile oli teatatud vale plats meie lennuki asukoha suhtes, seega saime teha väikese ekskursiooni mööda lennujaama, enne kui oma öige lennuki üles leidsime. Kõik muidugi naersid, et see oligi lennujaama tutvustus Ruthile, kuna see oli minu esimene lend.
Lennuk oli suur aga muidu sõbralik. Sama võin öelda meeskonnakaaslaste osas. Kõik on nii toredad ja sõbralikud, väga tore!
Esimesel lennul ehk siis Heathrow-Berliin olin ma niisama vaatleja, veidike miskeid väikseid asju tegin ikka ka, aga ei idagi mainimisväärset.
Teisel otsal ehk siis tagasi koju tegin juba ise safety demo (ehk siis avariivarustuse tutvustamist reisijatele). Selles lennukis on demo ekraanidel jälgitav kuid see tähendab seda, et salongipersonal peab seisma vahekäigus ja kui tuleb koht kus räägitakse avariiväljapääsudest siis peame me näitama vastavate väljapääsude poole. See oli päris tore kogemus – seista keset salongi 4 minutit ja 37 sekundit ja lihtsalt naeratada ja vahepeal veidike kätega vehkida ;)
Ja siis teisel lennul teenindasin turistiklassi reisijaid. See oli väga tore, kuna kohe esimeses reas küsiti selliseid jooke, et ma pidin vanemate kolleegide käest küsima, et kas meil selliseid on. Reisijatele vabandasin, et mul täna esimene tööpäev – nad olid väga sõbralikud ja soovisid mulle edu. Reisijad olid kõik väga toredad – kui ma ise veel aru saaks mis kus meie kärudes asub siis tunneksin ennast ka veidike kindlama. Kuid seda ei saagi tahta kohe esimesel päeval. Aga lennata on väääga lahe!!!
Mõlemal lennul maandusin kokpitis istudes ehk siis nägin ära nii Berliini kui Londoni ülevalt poolt lähenedes. Esimene ohvitser oli nii lahke, et tegi mulle täieliku ülevaate Londoni vaatamisväärsustest ja kapten oli eelnevalt tuvustanud Berliini omi.
Ja nii mu lennupäev täna vaikselt läbi saigi. Homme on juba uus päev, uus meeskond, uus sihtkoht ja uued reisijad ;)
Aga nüüd lähen McDonaldsisse friikartuleid sööma ;)
Homseni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar