Aprill

Aprill algas joogaga, ja ei ühtki aprillinalja. Õhtul käisin Irjega teatris, vaatasime Erivajalik nimelist etendust, mis oli väga hea. 

Nädal jätkus hooldekodu vahetusega, siis jällegi jooga ja vist lihtsalt mitte midagi tegemine ning reedet alustasin Londonisse minekuga, et õhtul juba Delhi poole lennata. Enne olin Krisile jätnud 45 tulpi lauale, sest tal nimelt oli sel päeval sünna.

Delhi lend oli nagu ikka, reisijatest pungil, meeskond oli tore ja reisijad rõõmsad. Ilmaennustus oli, et on +39 kraadi ja no seda sooja tahtsin ma kohe näha! Ronisin siis juba varakult basseini äärde ja hakkasin seal seda soojust uudistama. Ja no loomulikult jäin seal basseini juures magama – õnneks see kuumus ei olnud üldse hull ja ma ka ei põlenud ära oma suures magamishoos. Ujusin ja lugesin raamatut, magasin veel ja molutasin seal basseini ääres üsna mitu tundi. Siis suundusin tuppa ja heitsin korraks voodile ja jäin jälle magama – nii et see Punane Kindlus mida mul oli plaan vaatama minna, peab veel mõni aeg minu külastust ootama – aga kui ta on seal seisnud nii paarsada aastat, siis ehk seisab veel mõni aeg. 

Varahommikul suundusin tagasi Londonisse, ning kuna me veidi hilinesime siis kimasin tohutu hooga, seekord püstitasin rekordi – 18 minutit, et terminal 3st 5ndasse jõuda, ja ajaliselt jõudsin lennule kuid kuna lend oli vahepeal reisijatest pungil täis saanud, siis oli mind tagasi ootelehele pandud – õnneks oli tütarlaps suhteliselt optimistlik, et ma ehk ikka saan peale. Seekord pidin vaid Anneli juurde minema, kuna graafikus oli mul vaid 2 vaba päeva. Õnneks sain ikka lennule ja varsti ka Anneli juurde, ainuke asi oli aga, et mu kohver läks miskit oma rada ja ei saabunud kahjuks koos minuga. Ma juba plaanisin koju minekut, et sealt teine vorm tuua, et ma saaks ikka paari päeva pärast tööle tagasi minna…aga arvasime, et vaatame mis esmaspäeva hommikuks saab. Selleks ajaks kui mina üles ärkasin oli mu kohver leitud ning lubati samal päeval Helsingi poole saata. 

Tegelesin siis miskite asjadega, käisin Lexiga jalutamas, ja ootasime millal Anneli töö lõpetab. 

Teisipäeval tegime koos Lexiga joogat, Lexi muidugi eriti ei viitsinud kõiki harjutusi kaasa teha aga ta kuulas hoolikalt mida Zanna rääkis 

Peagi helistas kuller ja lubas kohvri paari tunni jooksul ära tuua – lugesime siis Lexiga raamatut ja peagi oligi mu kohver kohal ja me asusime pesu pesema, et asju uuesti kohvrisse pakkida ja kolmapäeval juba Londoni poole minna. Õhtul käisime Anneliga miskeid asju ajamas ning siis oligi aeg magamisega tegelema hakata.

Hommikul kimasime lennujaama ja ma suundusin seekord Norwegian Airi lennule London, Gatwicki lennujaama. Olin selle pileti soetanud kui Finnairil oli veel stand-by reisimise keeld, nüüdseks oli see juba tühistatud, kuid mul oli juba pilet olemas ja ma mõtlesin, et proovin selle marsruudi ja lennufirma ka ükskord ära. Lend väljus õigeaegselt, check-in oli valutu, lennuk ja crew täitsa OK, ainuke asi oli, et minu turvavöö küljes oli näritud närimiskumm  Küsisin siis stjuardessilt salvaka, et saaksin selle sinna ümber siduda, et mitte seda endale kleidi külge kleepida – näitasin ja seletasin milles asi, ja selle peale ta lihtsalt ütles, et oih kui hirmus, ilma, et oleks mulle pakkunud mõnda teist kohta istumiseks – nimelt olid 6 esimest rida kui premium read vabad  Nii et selline huvitav asjade lahendus.

Maandusime lausa enne graafikus olevat aega ja ma suundusin varasema bussi peale, et oma Heathrow lennujaama saada. Seal jõin kohvi ja siis oligi aeg riidesse panna ja silmad pähe joonistada ning asuda lennule Seattlesse. See ei ole minu lemmiksihtkoht, rääkimata, et see asuks minu esimese valiku sihtkoha riigis. Aga kui ta graafikus oli ja kuna Annelil on seal sugulasi, siis ei hakanud ma ka eriti tegelema selle lennu vahetamisega – ja ega meil keegi seda eriti vabatahtlikult vahetada ka ei soovi  Seega otsisin oma tuttavast All Trails äppist ühe jalutusraja ja otsustasin selle läbida. Lend ise möödus rahulikult, ei miskeid minestajaid ega muud erilist. Kohale saime õhtuks ja ma suundusin koheselt magama, et hommikul kimada oma jalutusretkele. Rada oli Japanese heritage Trail, ehk siis läbis Jaapani linnaosa ning erinevaid Jaapani kultuurile tähtsaid kohti nagu kultuurikeskus, paar templit, kool ja lasteaed ning üks uhke kaubamaja. Esimesena sattusin templisse, kus üks lahke munk mulle kohe ekskursiooni tegi ja tutvustas Jaapanlaste elu-olu tänases Seattles. Igal juhul oli see üks tore retk ning lõppes minu jaoks postkontoris, kus panin posti paki Anneli sugulastele  Sest siis on ju kindel et see kohale ka neile saabub. Siis käisin loomulikult Targetis, sest mis Ameerika tripp see ikka on ilma Targeti külastuseta ;) 

Ja peagi oligi mul koos oma 25 000 sammu ja aeg oli suunduda veidikeseks hotelli ning vastu õhtut hakkasime tagasi lendama Londoni poole ja mina suundusin sealt jällegi Helsingisse kus tulid mulle vastu Anneli ja Lexi ja Reet, sest meil oli selleks nädalavahetuseks Kanada koosolek, mis seekord toimus Anneli juures ja mille pea-eesmärk oli hoovi riisumine. 

Esmalt tegime alles plaane, et mis ja kuidas teha, maitstes samal ajal kolonisaatorite jooki: gin ja toonik, siis tuli Lexi teatama, et nüüd on aeg magama minna, ja seda me siis ka tegime.

Hommikul kui ärkasime selgus, et ilmateade ei olnud eksinud ja maa oli kattunud lumega, ja seda lund tundus nii palju olevat, et esmapilgul meile tundus, et sel päeval me riisuda ei saa  Anneli suundus kohaliku korvpalliklubi hooaja lõpetamisele ja meie Reedaga läksime Kätlinile vastu, kes oli saabunud laevaga ja siis bussiga Porvoosse. Ja siis suundusime kõik koos kaltsuka tuurile, sest endiselt oli lund. Ning kaltsukas olles hakkas päike juba vaikselt pilvede tagant välja tulema ja lumi seega sulama. Loomulikult läks kaltsukate külastamise peale meil kõht tühjaks ja me suundusime Nepaali söögikohta, siis jalutasime veel Porvoo vanalinna vahel ja uudistasime ajutist silda, sest vana puusilda parandatakse, ning loomulikult vaatasime Porvoo ilusat vaadet punastele paadikuuridele-majadele. Ja siis oligi aeg suunduda Anneli juurde ning meie üllatuseks oli lumi ka Anneli hoovist sulanud ja me saime rehad haarata ning hoovi korrastusega alustada 

Õhtul käisime veel saunas ja siis lobisesime niisama kui oli aeg magama minna.

Hommikul alustasime varakult väikese matkaringiga, siis aiatöödega, vahepeal jõime kosutavaid jooke, siis sõime lõunat ja siis suundusid Reet ja Kätlin juba laevale, meie Anneliga lõpetasime veel viimased toimetused aias ja suundusime siis Jani sünnale.

Ning järgmisel päeval tegi Anneli tööd ja poolest päevast läksin mina lennuki peale ja suundusin koju. Siis saabus hooldekodu vahetus, mis möödus suve ootel kuid siiki kartsime, et tuleb veel lund  Muidu olid kõik prouad-härrad rõõmsad ja enam-vähem rahulikud. Kesknädalal käisin ühe uue maniküürija juures, kuna Julia oli puhkusel ja miski teine kuupäeva meil kuidagi ei klappinud, seega leidsin ühe varu-tütarlapse, kelle teenuseid ma nüüd tarbima läksin. Koht oli ilus ja pediküüri tegemine oli tal väga hea, maniküür oli lihtsalt hea. 

Siis sain kokku Anuga, kellele tegin kiire briifingu, mida tähendab olla “cling-on” ehk siis Anu tuleb minuga Singapur-Sydney tripile kaasa. Cling-on on keegi lennumeeskonna perest või sõpradest, kes siis meiega tripil kaasas on. Ei see ei ole tasuta, väike hind on ka sellel piletil ja kunagi ei tea kas ja millisele istekohale see inimene satub. Kuid väike seiklus on ju vahest tore 

Kalapäeval oli mul veel üks hooldekodu vahetus ning suurel reedel kui oli väljas suur suvi, siis käisime Miaga Ita juures – Mia tegi väikese Siimuga rattaringi, meie Itaga lihtsalt lobasime ja siis käisime mere ääres jalutamas ja mina muidugi ronisin ikka vette ujuma ka. Täitsa hea oli juba, ei hakanud kohe hirmus külm.

Ita juures suundusin veel Kristi juurde ja soetasin endale ka 2 punutud korvi – kohe-kohe hakkan nendega rannas ja igal pool mujal käima, nii et varsti näete neid. Ja need on nii ilusad!

Enne lendama minekut oli veel üks hooldekodu vahetus ja siis oligi aeg Londonisse suunduda ja oma 3 päevast valvet alustada. Esimesel päeval istusin ja vaatasin miskit hirmsat rootsi krimkat, ning 4 tunni pärast saadeti mind Valenciasse ja õhtuks Londonisse tagasi.

Järgmisel päeval oli mul kodune valve, ehk siis antakse meile teada vähemalt 2.5 tundi enne lendu, et millal pead kohal olema, seega väga kaugele oma vormiriietusest minna ei saa. Kügelesin siis lennujaama lähistel aga ei saadetud mind kuhugi. Ning viimasel päeval oli sama lugu – õnneks lõppes valve juba poolest päevast, ehk siis keskpäeval suundusin juba Teddingtoni ja jalutasin sealt siis Kingstoni, ning peale valveaja lõppu jõin juba julgelt klaasi valget veini ka 

Reedel oli mul lausa vaba päev, ning kuna mul oligi vaid kaks vaba päeva, siis veetsin need Londonis. Reedel käisin lausa Oxford streeti lähistel – mul oli paari asja vaja ostelda. Ning õhtul sain kokku Johni ja Heleniga – need siis minu prantsuse keele kursusekaaslased. Meie kokkusaamise koht on pubi The Grange, mis asub Ealingu linnaosas ja mis on meile juba täitsa koduseks saanud. Isegi teenindajad juba teavad mida ja kuidas me soovime. Seekord proovisime selle suve hitt-jooki – roosat veini Whispering Angels. See on Inglismaal nii popp, et kõik ainult sellet uuest suvejoogist räägivad. Ning suvejook õigustas oma kuulsust, see oli tõesti väga hea!

Laupäeval jalutasin ka veel kuskil ringi, lugesin raamatut ja tegin ühele hooldekodu kolleegile inglise keele harjutusi – ta nimelt õpib gümnaasiumis ja palus veidi abi töövihiku täitmisel ja mina rõõmsalt tegin need harjutused siis ära 

Ja pühapäeva hommikul suundusin lennule Tokyosse  Anneli oli juba eelmisel päeval Helsingist otse suundunud Tokyosse ja ootas mind juba Yokohamas. Ja nagu ma enne seletasin oli ta seekord minu cling-on kuigi suundus isekeskis sihtkohta.

Meie lend oli pikk, kuid meeskond oli üsna tore – mina küll sattusin ühte vahekäiku muidu toreda hispaania noormehega kuid kohati oli ta veidi hüpohondrik, ja kurtis oma erinevaid terviseprobleeme ning pani omale erinevaid raskeid ja kergemaid diagnoose. Lisaks sellele suutis ta anda ühe reisija tellitud gluteenivaba toidu valele reisijale, kes selle ka ära sõi! Ja siis tegelikule gluteenikule ei olnud meil midagi pakkuda  Vabandasime siis õige gluteeniku ees ja otsisime terve lennuki pealt kokku erinevaid asju mida ta süüa saaks…

Hotelli jõudes, saabus sinna ka kohe Anneli, ja ma veidi sahmisin, käisin duši all, Anneli käis soojendatud prill-lauaga tualetis – seda ma üritasin välja lülitada aga no ei suuda ma seda nuppu, kõik muud nupud on seal olemas, leida, et seda soojendust välja lülitada või siis veidike vähemaks keerata ;) Aga Annelile see soojendus hullupööra meeldis!

Kiirelt sahmitud, võtsime hotelli eest takso ja suundusime rongijaama, sest meid ootas Jaapani kiirrong Shinkansen, mis meid Kyotosse viis - 450 kilomeetrit läbisime 2 tunniga  Annelil oli küll veidi kõhe vahepeal kuid päris paha ei hakanud.

Kyoto võttis meid vastu kahjuks suure vihmasajuga. Me küll lootsime, et see kohe möödub aga templid ootasid ja me suundusime Fushimi Inari Taisha nimelisse templisse. Seal oli muidugi tuhandeid inimesi, kes kõik omade vihmavarjudega üritasid jalutada nende kaunite ja tuhandete punaste väravate vahel. Poolel teel leidsime miski alternatiivse teeotsa ning keerasime sinna ja kohe said ka inimesed otsa, kuid vihm oli endiselt meiega. Siis sammusime uhkes üksinduses läbi bambusemetsa, omast arust pidime tegema ühe mäe otsas ringi eelnevalt sinna üles ronides ja lootsime, et saame poole ringi pealt teiselt poolt alla minna kuid suur oli meie üllatus kui me miskisse kohta juba teisel korral sattusime – siis keerasime väheke teisele poole ja suundusime miskit muud teed pidi rongijaama poole – selle kõigega kogunes meil umbes 20 000 sammu – nii et selline väiek jalutuskäik! Vahepeal helistas meile Rainer, kes oli oma telefoni ära kaotanud ja kes lihtsalt sellest teada andis. Mina kohe ütlesin, et oot, ma vaatan meie jälitusäppist kus telefon asub. Telefon oli Viimsi Selveris – saatsin siis Raika sinna infoletti seda otsima ja Rainer saigi oma telefoni sealt kätte! Nii tore kui saad sõpra kaugelt maalt digilahendustega aidata 

Meie Anneliga suundusime aga oma öömajja, et vahetada oma vihmast märjad riided kuivade vastu ja minna siis süüa otsima. Esmalt aga pidime oma öömaja leidma – selleks olime valinud tüüpilise Jaapani maja, millel olid siis erinevad toad ning toredad liuguksed, uhke üsna otse kaldenurgaga trepp ning tore voodi ehk siis lihtsalt madrats põrndal kus magasime. Tegelikult oli see üks väga armas koht! Tegime kiire riidevahetuse ja suundusime linnapeale otsima ühte sushikohta – miski ime läbi selle ka leidsime kuigi see asus mõned majad edasi sellest mida kaart meile pakkus. See oli sama keti sushikoht milles olime Miaga mõned kuud tagasi Tokyos käinud ja mis oli nii tore, et arvasin et pean seda ka Annelile näitama. Annelile koht väga meeldis ja seekord saime me laua leidmise ja tellimise ning maksmisega juba oluliselt oskuslikumalt hakkama kui Miaga sama kohta külastades. Ning sushi oli hea ning värske.

Siis jalutasime veidi Kyoto ilusate puidust majade vahel ja laternatega kaunistatud tänavatel. Kahjuks ei kohanud ühtegi geishat kuid leidsime ühe toreda õlleka, kus väikese joogi jõime. Siis suundusime tagasi öömajja ja mina kukkusin voodisse ja magasin mauhti hommikuni. Hommikul paistis päike – me korjasime oma asjad kokku ja suundusime kohviotsingutele. Leidsime ühe toreda kohviku, kus tarbisime espresso macchiato, ning mõne võiku ja suundusime siis linna jalutuskäigule. Esmalt astusime sisse Shorenin templisse. See oli üks väga tore ja vaikne koht, ilusa ja vaikse aiaga. 

Selle kõrval asus miski suur ja uhke tempel, mille parkla oli suuri turistibusse täis ja neid nähes otsustasime kohe mõlemad, et sinna me sisse ei lähe. Meie jalutasime edasi mööda väikeseid jalakäijate tänavaid, ning sattusime miskisse vaatetorni, mis oli hoopis miski omaaegse villa osa olnud ja mille seintel olid väga toredad seinamaalingud mida pildistada ei tohtinud 

Rahvast oli muidugi nendel väikestel tänavatel tohutult palju: turistide põhiline tegevus oli see, et renditi endale kohalik kimono ning selle juurde kuuluvad aksessuaarid ning siis käidi nii linna peal pildistamas…Me olime sellest veidi jahmunud ja eriti olime jahmunud kui nägime kui vaevaliselt osad turistid nende õnnetute puukotadega üritasid jalutada. Meie selle asjaga kaasa ei läinud!

Tuiasime siin ja seal, sõime matcha jäätist, mis maitses nagu muru, siis külastasime ühte toredat traditsioonilist teemaja, kus pakuti vaid teed ja kohalikke maiustusi ja kuhu turiste väga ei oodatud…noormees-teenindaja siiski veidi leebus kui aru sai, et me siiski tahtsimegi sellesse teemajja tulla ja me teadsime kuhu me tulime. Jõime oma teed ja sõime väikestest punastest ubadest tehtud maiustusi – minule need väga ei istunud kuid Annelile sobisid. Veidi jalutasime veel erinevatel puumajadega ääristatud tänavatel, kuid kogu see rahvamass väsitas ikka tohutult. Aeg muidugi lendas ja peagi oligu meil aeg suunduda rongijaama, kus meid ootas jällegi kiirrongi sõit tagasi Yokohamasse. Reis Kyotosse oli väga mõnus, kindlasti võiks sinna veelgi minna sest mõned kohad jäid meil täiesti külastamata, kuid see rahvamass oli seal ikka väga kohutav.

Järgmisel hommikul suundusin mina tagasi Londonisse, Anneli oli veel päeva Tokyos ja käis siilide kohvikus ning Tokyo Toweris, ning Yoyogi pargis. Mina kimasin Londonis kiirelt Helsingi lennule kuhu tulid mulle vastu Mia ja Kris ja Lexi, ning me suundusime paariks tunniks magama, et siis varahommikul suunduda tagasi Helsingi lennujaama, Annelile vastu kes siis saabus otse Tokyost Helsingisse 