aprilli puhkepäevad :)

Reeda ja Heraga alustasime ootamatult saabunud suve veetmist Notting Hilli jalutuskäiguga ning Portobello turuga. Jalutuskäik oli tore, turg aga väga väsitav. Kiirelt vaatasime üle need kohad mis meile jalutuskäiguteele ette jäid, teiste seas ka ühest kultusfilmist pärit raamatupood. 

Loomulikult oli rahvast eriti palju, kuna ootamatult oli saabunud suvi, ning kuna see turg on kord nädalas, siis on seal niigi palju inimesi…Ühesõnaga oli meil suht kiirelt väsimus peal, ning me pugesime meie prantsuse keele liharestosse peitu. Peagi oli seal ka John kohal, kes andis meile häid vihjeid üle tee asuva pubi osas, nimelt selles pubis kirjutas Freddie Mercury loo We are the Champions. Ja et kus on kõige parem infotahvlit uudistada J

Kimasimegi siis kiirelt pubisse, et kohe uudistada samu treppe mida mööda oli Freddie omal ajal käinud oli ja kus laua taga täpselt istunud kui võitjate hümni kirjutas J

Siis käisime ka Freddie viimast kodu vaatamas, ning Hera kirjutas Freddiele väikese kirja. Loodetavasti need head soovid jõuavad ka Freddieni J

Ning õhtul ootas meid teater, mille pealkirjaks oli: Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal. Etendus on ka olnud meie eestimaises Nuku teatris laval, ning oli väga tore lugu ühest poisist, kes nägi meid ümbritsevat maailma veidi teisiti kui tavainimestele kombeks. Teatrikülastajad olid samuti erilised, sest saalis võis istuda nii terve pudeli veiniga kui ka pop-cornidega!

Pühapäeval suundusime avastama Londoni osa, mis oli meil veel uudistamata ehk siis kimasime metrooga Toweri juurde ja sealt võtsime suuna Canary Wharfi poole. Enamuse sellest jalutuskäigust saime teha Thamesi lähistel. Teele jäid meile vanad pubid, lahtikäivad sillad, uusehitised, ehitised mis olid lihtsalt saanud uue kuue, ningmuud toredad vaatamist väärivad asjad. Loomulikult tegime vahepeal väikeseid pause, et puhata, süüa ja juua.

Teele jäi meile ette ka Brewdogi õllekas, kus leidsime menüüst Hera nimelise õlle, mida Reet loomulikult maitsma pidi. 

Hera koduteed aga vähendasime pagasikäru kasutamisega:

Hommikul suundusime aga tuttavasse Bushy parki, kus uudistasime hirvi:

Ning siis kimasime Kingstoni osturetkele, kus meid ootas selline maiuspala:

Ning õhtul ootas meid ees lend Nizzasse, enne saime veel lennujaamas kokku Anneli ja Noraga, kes olid vahepeal Helsingist kohale lennanud. Nizza lennul oli mul aga tuttav kapten ning ka mõni tuttav pardateenindaja, ehk et meie lauad täitusid üsna ruttu mullidega jookidega, ning härra kapten tuli keset lendu meid tervitama JPeale maandumist Nizzas said lapsed üsna korraliku ekskursiooni lendurikabiinis ja neil lubati isegi paari nuppu vajutada, puhkus oli alanud!

Saime oma auto, suundusime öömajja ning osad läksid pesema ja teised süüa otsima – kõik olid rõõmsad kui uuesti kokku said. Ning peagi oli aeg magama minna, sest hommikul ootas meid Nizza linnaga tutvumine.

Hommikul oli selline vihm, et terve linn oli tühi, vaid meie üritasime linna vahel jalutada. Me ikka üritasime enamus lilleturust, vanalinnast ning promenaadi vaadetest ära uudistada ja siis kolisime kohvikusse soojenema ja kakaod jooma. Peale seda oli vihm veidi taltunud kuid me otsustasime autosse suunduda ja edasi jalutada promenaadil autoga. Kui me aga autosse saime, siis lõppes vihm, me tegime väikese tiiru autoga, siis parkisime uuesti auto ja suundusime promeneerima, ning nüüd piilus isegi päike korraks. Nüüd olid ka kõik teised turistid oma urgudest väljunud ja samuti jalutama tulnud. Kogu sellest rahvasummast märkasime meie Anneliga oma matemaatikaõpetajat! Pole inimest kooli lõpust saadik, ehk siis pea 30 aastat (!) näinud ja nüüd kohtud temaga Nizza rannapromenaadil J

Siis suundusime tigusid sööma ja need olid kohutavad, sellesse kohta me enam ei lähe! Ja kuna algas uus vihmasadu, siis istusime autosse ja sõitsime lähimasse Primarki ostlema. Tegelesime sellega kuni pood kinni pandi ja meid välja visati JSiis suundusime oma ööbimiskohta Saint-Vallier-de-Thiey’s. Teekond sinna viis mööda väikest mägiteed maaliliste vaadetega, mis meil jäid küll veidi uduseks ;)

Hommikul ootas meid selline vihmasadu, nagu homset enam ei olekski. Autoni ei saanud kuivalt mitte keegi, siiski pakkisime end kiirelt autosse ja suundusime Grasse linna, et seal uudistada muuseume. Algatuseks hõivasime ühe kohviku, kus sõime paar croissanti ning jõime kohvi. Ning siis alustasime muusemidega: esimeseks valisime parfüümimuuseumi, siis uudistasime Provence muuseumi, peale nende kahe põhjalikku uurimist oli vihm vaibunud ja me suundusime väikesele jalutuskäigule linna peale, et ühtlasi ka miski söögikoht leida. See oli muidugi keeruline ettevõtmine – see mis avatud oli, pakkus valesid roogi ja need mille menüü meile sobinuks, olid paraku juba suletud. Lõpuks soetasime mõne pagaritoote ja suundusime vaateid uudistama Castellane’i nimelise linnakese poole liikudes. Kuna nüüd oli päike välja tulnud, siis saime isegi vaateid uudistada. Castellane oli eriti kaunis ja vaikne, linna peamine vaatamisväärsus on linna kohal kõrguva kalju otsas asuv kirik. Seda uudistasime ka meie, altpoolt loomulikult.

Edasi ootas meid Moustiers Sainte Marie, ning dramaatilised vaated Verdoni kanjoni põhjakaldal, mis olid veelgi dramaatilisemad kuna vahepeal oli tulnud välja päike, mis tegi nüüd huvitavaid varjude kujundeid. Moustiers Sainte Mariesse jõudes oli kell juba nii kaugel, et pikka peatust me seal teha ei saanud vaid suundusime edasi oma ööbimiskohta otsima, mis asus Beaumont de Pertuis külas. Leidsime selle, kolisime oma kolmekordsesse korterisse sisse, ja suundusime siis korteriomaniku juhiste järgi lähedal asuvasse suuremasse linna pizzat sööma, sest see oli ainuke koht mis sellisel kellaajal veel lahti oli. Pizzameister oli väga tore poiss, kes oli muidugi sellisest eestlaste kogusest väga üllatunud.

Kõht täis, kimasime koju magama, et hommikul varakult alustada matkaga. Hommikul soetasime kohalikult boulangeriest kõik saadaolevad pagaritooted, pea kogu pudelivee varu ning õunad poest ja suundusime Du Sentier Blanc Marteli vallutama. See on siis 14 kilomeetrit jalutuskäiku Euroopa Suures Kanjonis. Enamus matkarajast on allamäge, mis muidugi ei ole eriti kerge ülesanne kuid vaated olid ilusad.

Kahjuks oli tol päeval veidi pilvine ja värvid jõel ei olnud just need, mida ootasime, kuid järgmiseks päevaks oli ilmaennustus veel kehvem ja seega me tegime oma matkapäeva vastavalt sellele. 

Rajale jäi ka paar tunnelit, üks neist üsna huvitavalt pikk, ning väga huvitavad trepid, mis viisid meid üle mäeaheliku. 

Matkarada õnnelikult läbitud, suundusime uudistama Moustiers Sainte Marie külakest, lootes seal ka midagi süüa saada. Paraku võeti meie nina alt viimane vaba laud restos, mis oli meile taskukohane, ning seega oli meie eest otsustaud, et selles linnas me pikalt ei peatu. Linnake on siis kuulus selle poolest, et linna kohal on 225 meetrise keti otsas täht, mis siis aeg-ajalt alla kukub, ning siis asendatakse uuega. Täht on sinna pandud legendi järgi kuid keegi enam ei tea milline see legend oli, mida järgitakse. Igal juhul on see linnake koos omaenda tähega J

Meie suundusime aga läbi pimeduse koju ja ühes teele jäävas külas oli veel avatud itaalia restoran, kuhu me kiirelt sisse astusime ja meie rõõmuks pakuti meile ka süüa! Öösel saabus meile selline vihmasadu, et terve ilm oli valge! Uhke müristamine ja välgutamine kestis ikka üsna mitu tundi, hommikul olid tänavatel väikesed jõed ja varjulistes kohtades oli ka rahetükke veel kuhjades. Kuid nüüdseks oli taevas sinine ning päike paitas kuigi õhk oli jahedam kui eelmistel päevadel. 

Meie päevaplaan aga nägi ette Luberoni oru külade uudistamist: Lourmarin, Bonnieoux, Lacoste, Village de Bories, Gordes, Roussilion.

Külastasime saia muuseumi, leidsime isegi ühe avatud toidupoe ja soetasime õhtusöögi jaoks toiduained, et mitte enam mööda külasid kimada ja lahtiolevat restorani otsida, siis jalutasime ning uudistasime vaateid erinevate linnakeste vahel, uudistasime karjuste linnakest Village de Bories ning jälgisime vihmapilve saabumist, ning siis jälgisime selle vihma maandumist Gordese vanalinna taustal. Õhtu lõpuks lootsime veel jõuda ookri matkarajale Roussilioni linnas, kuid paraku jõudsime me kohale liiga hilja. Siiski saime veidi uudistada ilusaid punaseid kaljusid, mis hilisõhtuses päikeses eriti ilusasti särasid.

Siis kimasime koju, et pidulikku lõpuõhtusööki valmistama hakata J

Ning hommikul pakkisime asjad kokku, veel viimane croissantide söömine ja korteri üleandmine, ning meie suundusime jalutuskäigule oma küla vahele, kus mina leidsin ka oma initsiaalidega ausaba:

Ning siis suundusime juba tuttava kanjoni lõunaservale veel viimseid vaateid uudistama. Ilm oli ilus ja vaated olid veelgi ilusamate värvidega.

Lennujaama minek oli meil lõpuks nagu ikka viimasel minutil, õnneks meie lend hilines veidi ja seega jõudsime isegi postkaardid ikka Prantsusmaal valmis kirjutada ja seal ka posti panna JNing ka Londonisse tagasi lennul oli mul paar tuttavat pardal, ehk et me jällegi saime väikese mullidega tervituse :) 

Ning viimane öö Londonis möödus vahejuhtumiteta ja hommikul suundusid kõik peale minu Helsingi lennule ja sealt siis igaüks oma koju.

Mina sirutasin aga niisama hotellitoas ja siis suundusin Kingstonisse end ilusaks tegema, sest varsti pean ju ise šampanjat serveerima hakkama.