Jaanuar

Uus aasta algas lühemate edasi tagasi otstega, Barcelona, Glasgow - samal päeval sain kätte ka oma kadunud kohvri ja sellesse lendu suundusin siis kahe kohvriga, nagu tõeline pikamaa lendude mutt! Samal Glasgow otsal oli ka keegi härra ja proua reisija, kes mind tundsid....nii tore, kui oled kellelegi meelde jäänud ja ise ei tea sellest midagi ;)

Olin omale saanud uueks aastaks ka meeldiva köha, sain selle samalt Helsingi lennult, kus mu kohver omapäid jalutama läks. Nimelt istus minu kõrval keegi tore telefonimänge mängiv noormees, kes terve 2.5 tundi köhis, ilma et oleks kätt suu ette pannud. Ja mina loomulikult arvasin, et hea oleks kui ma selle köha sealt lennult endaga kaasa võtan.

Samuti sai uue aastaga alguse minu uue passi saamise saaga - nimelt see asi ei liikunud nii kiirelt nagu mina oleksin seda tahtnud. Menetleja tädi ei olnud samuti just kõige inimlikum ega tahtnud kuidagi minu muredest aru saada - mured olid mul ju suured, vaja oli teha India viisa, et siis kimada oma ausalt välja teenitud business klassi piletiga pikaks nädalavahetuseks Indiasse. Saate ju aru kui suured mured - aga kallis migratsiooniametnik ei tahtnud sellest mitte kuidagi aru saada. Ma talle muidugi nii paljusõnaliselt seda ei seletanud ka ;) Igatahes, tundus, et ainuke võimalus vähegi õigeks ajaks pass saada oli kimada koju sellele järgi. Enne oli aga veel paar lendu vaja lennata. Kõigepealt Edinburgh - sealt sain omale uued kulmud ja uued pävkad - kes siis Indiasse ikka vanade pävkadega läheb.

Järgmisel päeval ootas mind aga Uppsala. Parim hetk seekordselt hotelli jõudmisest oli, et ma sain omale toa numbriga 747 - no mida veel üks lennundusinimene tahta võiks - kui siis ehk vaid lisa unetunde ;)

Ilm oli selge ja põhjamaiselt karge ning külm. Kimasin kohe välja kuid ei suutnud arvestada, et mis kell täpselt vastavalt minu kellale poed kinni pannakse ning seega jõudsin oma Lindexisse siis kui poemüüja just ukse lukku keeras. Seega jäid mul uued alukad soetamata ning suundusin hoopis pikale jalutuskäigule.

Hotelli tagasi jõudes läksin end sauna soojendama, sest õues oli ikka veidi jahe olnud :)

Lennul tagasi Londonisse oli üks reisijatest minu tuttav M&Mi kinkija onu, ning ka seekord kinkis ta mulle terve kilo M&M komme. See kommipakk on nüüd mul kodus mõnda kommisööjat ootamas ;) Lisaks avastasin lennul ka ühe reisija, kes luges Emil Tode Piiririiki - seda küll rootsi keeles. Ma siis  kohe muidugi suhtlema, et kas mitte see autor ei ole eestlane....ning onu oli üllatunud, et kudas ma küll seda tean, mina siis tegin kiirülevaate, et kes ja kust ma olen ning siis selgus, et noormehe kaaslanna, kes seni oli maganud, on samuti eestlane ning noormees ise ka veidi tönkab eesti keelt. Nii tore, nii tore! Noored elavad aga momendil Aberdeenis, kuhu nad ka läbi Londoni suundusid. Ning loomulikult maandusid nii "kommionu" kui ka eestlaste lauale pudelike shampusega ;) See oli ka viimane võimalus midagi sellist teha kuna paar päeva hiljem muutus meie teeninduskontseptsioon ning me suundume täisteeninduselt üle müümisele, seda siis turistiklassis ehk siis kardina taguses lennukiosas. Kuid sellest lähemalt mõnes järgmises postituses.

Järgmine päev aga suundusin Peterburgi, sealsed reisijad on ikka nii toredad - sellised lihtsameelsed, kohe kui nendega paar sõna vene keeles vahetad, on nad nii rõõmsad ning tänulikud, et anna olla. Nii armas kui nii vähesega saab rõõmu valmistada! Ning peale üle Eestimaa lennatud Peterburgi otsa, suundusin juba kodumaa lennule. Õhtul ma koduni ei saanud, ööbisin Anneli juures ja kimasin hommikul edasi kodumaale ja koheselt siis passi järgi. Passi sain kätte viperusteta, edasi suundusin koju Ipadi taha viisa avaldusega tegelema. Ma arvasin, et see on nii poole tunni töö.....ehhhee, küll ma eksisin. Kui ma peale kahte tundi endiselt keeldusin emaga ning Andrusega telefoni teel suhtlemast öeldes vaid, et mul on üks kiire asi teoksil, sii arvasid nad mõlemad, et see avaldus oli hindu keeles ning ma ühtlasi tegelesin ka tõlketööga. Nii keeruline asi muidugi ei olnud, kuid omajagu pusimist oli mõne küsimuse juures ning erinevate lisadokumentide lisamisel, mis pidid teatud formaadis olema...paraku oli neid väga keeruline Ipadis sellisteks teha nagu nõutud, siis saatsin neid Andrusele, kes neid töötles, siis mulle tagasi saatis kuid paraku on näritud õuna tooted nii targad, et osad asjad teevad nad enda meelest veidi paremaks....kuid seekord see parendamine ei meeldinud jälle viisa avaldusele. Seega tuli mõnda lisatavat dokumenti mitu korda ümber teha. Siis pusisin maksevõimalustega, kuid viimaks oli tunneli lõpus valguss, ning ma sain avalduse saadetud! Peale nii rasket tööpäeva, kutsusin Andruse õhtusöögile ja siis kinno. Enne aga viis Andrus mu uue porgandirongiga sõitma - Teie kõigi jaoks on need juba vanad ja ebahuvitavad rongid kuid mina ei olnud veel selle rongiga sõitnud. Väga tore oli, kuigi sõit oli selline lühikene Rahumäelt Tondile.

Kinos vaatasime Reeda soovitusel Itaalia filmi Täiuslikud võõrad - ja seda soovitan nüüd ka mina kõigile! Oli väga-väga tore film!

Järgmine hommik oli meil selline unine, ning seda kuni lõunani, siis hakkasin ma asjalikuks ning sain kokku Malloriga, keda ei olnud juba tea kui kaua näinud - viimati kohtusime Pirita metsas. Seekord ikka leppisime kokkusaamise kokku ja sõime koos lõunat. Väga tore oli üle pika aja jutustada. Ning eriti tore oli, et minu kohvitassi all oli selline tore teade:

Siis veetsin emaga kvaliteetaega, edasi järgnes kiire kokkusaamine Reeda ja Külliga, jõudsin ka Rheaga vene keelt õppida, ning siis saabusid Kris ja tüdrukud, ning me suundusime Viimsisse - ega seal enam palju ei jõudnudki, tegime magamiskohtade jaotuse ning suhteliselt keset ööd pidin ma juba üles ärkama ning ennast ilusaks tegema, et suunduda tagasi Londonisse, ning siis kohe Rooma. Ja ohhohhoo, see oli nüüd minu jaoks esimene lend meie uue teenindusega, ning see oli tõeline segadus. Keegi midagi üles ei leidnud, arvutid ehk siis Ipadid mis meile maksete teostamiseks olid antud, olid väga ebatöökindlad ning aeglased. Paljusid kaarte enamuses välismaiseid ei aktsepteeritud....teenindus võttis väga kaua aega. Paljud reisijad ei olnud muidugi kuulnudki, et midagi muutunud on, neile pidi omakorda seletama, et miks ja kuidas ning et kuu nad oma kaebusi ja pretensioone esitama peaksid. Ühesõnaga oli tegemist ühe esmaklassilise korralagedusega, mille taustal paistsime meie välja kui ebakompetentsed ajudeta kanad. See esimene uue teenindusega reis oli nii kurnav, et neil kahel õhtul ma hotellitoast ei lahkunud - aega Roomas ning Edinburghis veetsin seekord siis televiisori seltsis hotellitoas.

Siis tuli aga Bucarest, ning see möödus juba veidi paremini - lennuaeg oli ka muidugi veidi pikem, asjade leidmine läks veidike paremini ning ka Ipadid olid seekord sõbralikumad, mõndade välismaa kaartidega oli küll veel pusimist kuid enamuses olid asjad ikka paremad. Endiselt ei jagunud aega reisijatega suhtlemiseks või nendele silmast silma kontakti loomiseks.

Hotellitoast ei lahkunud ma aga ka seekord, lihtsalt ei viitsinud ja ega aega ka nii ülemäära ei olnud.

Tagasi Londonisse jõudes, suundusin prantsuse keele grupiga salakokkusaamisele, ehk siis mitte tundi vaid meie traditsioonilisele õhtusöögile - kus me muu hulgas tegeleme ka ikka prantsuse keelega.

Ning siis pakkisin kohvri kokku ja jäin homset ootama, sest siis saabusid Reet ja Anneli ja me lendasime nädalavahetust Indiasse veetma.