Hommik algas Manuela ja Florence vestlusega köögis, millest selgus, et Manuela lahkub meie perest ja asub uue kodu otsingule – soovime talle bonne chance.
Siis istusime neljakesi juba tuttavsse Renault Cliosse ja vurasime kooli poole.
Jummikud-kummikud olid juba võtnud võimust linnas nii et pereema arvas ühel tänavanurgal, et nüüd me võiks maha minna ja edasi jala sammuda.
Koolis oli uks lukus ja kellale keegi ei vastanud. Olime veidike ehmatanud kuid peagi tulid ikka ka õpetajad ja muud tegelased ning me saime uksest sisse ja asuda oma testi kallale. See nägi välja nii, et kõigepealt oli kirjalik osa ehk siis kohati valikvastustega ning mõned esseeküsimused – igaüks tegi nii palju kui oskas. Ning siis tuli meie juurde õpetaja kes hakkas siis tegema suulist testi ehk siis küsis et miks me keelt õpime ja kuidas me siia kooli sattusime ja millele me sooviksime rohkem tähelepanu pöörata. Siis saadeti Ruth teise majja oma keeletundi ja Kristi jäi juba tuttavasse koolimajja.
Ruthi keeletunnis on 10 õpilast ning õpetaja Anne. Õpilased on vanuses 19-25 ja siis on tükk tühja maad ja siis on Ruth.
Kristi klassis on 5 õpilast, vanuses 20-22 kuid Kristi vanust õpetaja, viidates hiljutistele muudatustele andmekaitseseaduses, ei küsinud.
Lõunal saime uuesti kokku ja mugisime võileiba ning peale lõunat ootas meid ees vestluskursus. See oli väga huvitav ning hariv – rääkisime nimelt erinevate riikide ehk siis iga õpilane rääkis oma kodu toitudest. Meie rääkisime siis et comme le petit dejeuner nous mangeons de la bouillie. Ja et meie köök sarnaneb saksa köögiga – sest need olid sõnad mis meile meenusid kiiremini kui miski muu. Ise täiendasime oma teadmisi sellega, et jaapanlased söövad mikroobidega suppi hommmikul, hollandlased aga lisavad shokolaadikastet singivõileiva peale ja et meie õpetaja ei salli kaneeli magusate saiade sees.
Õpetaja kiituseks olgu öeldud, et ta teadis kohe et Eesti pealinn on Tallinn ja talle pidavat maitsema hapukapsas.
Peale kooli läksime vanalinna kuna Ruthil kingad hõõrusid ja ta soovis uusi ja Kristile oli vaja koolikotti. Koolikoti leidmine oli lihtsaimast lihtsam – läbisime umbes 10 poodi ja leidsimegi koti mille firmamärgiks on Desigual. Kott sai ilus ja seega kimasime kodu poole. Vahepeal suutsime küll ühest tänavast veidike kõrvale kalduda nii, et tegime veidike suurema ringi kui oleksime pidanud, kuid koju me lõpuks saime. Kodus ootas meid juba grillkana ja riis ja salat ja meie pere: Florence, Emily ning Sebastian. Peale kanaga kohtumist otsustasime õppimisega tegeleda ning et vahepeal mõtteid koguda arvas Ruth et teeks õige reisikirja. Ning peale mõne lause kirjutamist arvas ta et parem riputame selle kohe ka netiavarustesse üles. Kristi arvas, et anname ikka pärast raamatu ka välja ja tulud jagame pooleks.
Ja nüüd siis pilt sellest hetkest kui Ruth avastas, et peaks kirjutised koheselt avalikustama:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar