Andruse külaskäik

Nagu ma eelmises kirjutises lubasin, siis räägin nüüd mis ma tegin sel nädalal kui mul käis külas Andrus. Alustasime oma ajaveetmist Bushy pargi külastusega. Loomulikult kohtusime seal erinevate hirveliikidega.

Edasi vaatasime üle Hampton Palee kõrval asuva labürindi ja jällegi leidsime sealt tee välja. Labürindi kõrval leidsime ka lammas Shauni, kellega Ruth ka ühele pildile ennast sättis.

Ning siis viis tee meid Kingstonisse. Ühtlasi saabus meie sekka ka suvi ning temperatuur muudkui kerkis. Ja see oli kõik jaanilaupäeval, siis kui teie kodusel Eestimaal võitlesite vihmaga.

Järgmisel päeval vallutasime Londoni ja vaatasime üle enamus tähtsamad turismiobjektid - need olid endiselt omal kohal.

Siis kulus meil ka päev Windsoris, sest kuninganna kodu vajab ju üle kontrollimist. Prouat ennast ei olnud kodus, oli teine hoopis Saksamaale kimanud. Aga see ei takistanud meil tema maja külje all tigusid söömast ja lihtsalt ilusad olemast.

Edasi nägi meie reisiplaan ette, et suundume koos sellisesse toredasse kohta nagu Hannover. Mina siis tööle ning Andrus tuli minu lennule reisijaks. Ja kuna mul oli terve järgmine päeva vaba, siis saime selle koos Hannoveris veeta.

 

Ja nagu te teate, siis on Hannover üks mitte eriti huvitav sihtkoht meie sihtkohtade seas, seega olin ka selleks korraks leidnud tegevuse veidike Hannoverist eemal. Hommikut alustasime hommikusöögiga minu lemmik kohvikus – suht ainsas kohvikus kesklinnas ;)

Siis vaatasime siiki üle ka kesklinna, ning mõlemad huvitavad majad, mida seal linnas vaadata on.

Ja muidugi erilist rõõmu pakkus ühe väikese sini-must-valge lipu leidmine:

Siin ka rõõmus Andrus oma uute taldadega:

Ja siis istusime rongi peale ning suundusime Porta Westfalica nimelisse külla. Selle küla kõrval on siis mõtteline värav Westfalia regiooni. Külla me ei jõudnudki siseneda, selle asemel tegime väikese matka metsatukas mis asus keiser Willami monumendi kõrval. Monument ise oli väga suursugune ning metsatukk selle kõrval samuti. Kohtasime kahte inimest, 3 kitse, 1 vaskussi, ning hunnikutes liblikaid, mesilasi, ja ka muid tundmatuid putukaid.

Andrus leidis ka puugi järgmisel hommikul oma jala pealt ringi jalutamas.

Ja siit siis eraldi pilt SiimItale – sellised on siis Saksamaa tõugu mesilased:

Hannoverist tagasi, oli minul veel paar päeva edasi-tagasi lende, Andrus veetis ise aega. Ilm oli nii kuum, et ega eriti midagi ei jaksanudki teha. Lennukis olla oli hea jahe. Ning siis saabusid minu vabad päevad ning me suundusime väikesele retkele Inglismaale. Rentisime auto:

Ning hakkasime sõitma, sihtkohaks esimeseks ööks Newquay ehk siis surfarite paradiis siinsel saarel. 

Autosõit oli küll väga pikk, kuid veidi peale südaööd leidsime end sihtpunktis. Hommik leidis osad põõnamast, teised osad aga tegid pilte:

 

Kui hommikusöök tarvitatud, mille ajal saime häid juhtnööre, et mida vaadata ning kuhu suunduda. Tegime oma valiku ning esimeseks külastuskohaks sai Püha Michaeli loss ning aiad. Loss ise asub siis väikese mäe otsas, saarekese peal. Mõõna ajal saab sinna kuiva jalaga ise jalutada, kui tuleb aga tõus, siis tuleb paadimeeste abi kasutada.

Loss ise ja ka selle aed olid väga ilusad, ning vaated mis sealt avanesid olid lausa suurepärased. Ilm oli samuti mõnus, soojakraadid lähenesid 30le, no mida Sa hing veel tahta oskad paarist vabast päevast.

Teel lossi oli teel ka väike tähelepanu ülesanne, leida üles koletise süda. Olime nii rõõmsad, et selle leidsime seega jagame seda ka Teiega:

Peale lossi ja aia külastust, oli aeg teejoomiseks täitsa paras. Ning ühe õige inglise teekorra kõrvale kuulub ka väike magus scones ning määrdejuust ja moos. Kajakatega võideldes, meie võitsime, seda nüüd nautima asusimegi.

Vahepeal oligi saabunud aga tõus, ookean oli üle ujutanud tee, mida mööda me olime lossi saabunud ning nüüd sai maale tagasi vaid paadiga.

Kuivale maale tagasi saabudes tegime veel väikese jalutuskäigu Marazoni nimelises linnakeses. See oli selline armas kuurortlinn, kus viibis palju vanemaid, valgete lokkidega prouasid. Seega sobisime suurepäraselt nende keskele.

Edasi suundusime Minack teatrisse, mitte küll etendust vaatama vaid selle asukohta uurima. Nimelt asub see teater otse ookeani kaldal, ning selle lava on mitmetasandiline. Seega on seal kindlasti väga huvitav etendusi jälgida kuna kogu looduse ilu ning võlu on etendustes osaline. Sel õhtul me etendusele ei jäänud - midagi peab ju teiseks korraks ka jätma ;)

 

Edasi suundusime randa ehk siis St. Ives'i kaluri ning rannakülla. See oli eriti armas linnake, ilusa ranna ning ka mõnusa rannapromenaadiga. Kuna linnake asub väikese poolsaare tipus, siis jagub linnakest ning ka randa ja promenaadi kahele poole poolsaart.

Ilm oli päeva jooksul muutnud aina paremaks (pärast selgus, et see oligi selle suve kuumim ilm, püstitati uus soojarekord 36.6 kraadi) ja see linnake õhtuks rahvast nii pungil, et isegi Fish&Chips restorani külastuse pidime teiseks korraks jätma, kuna me lihtalt ei mahtunud uksest sisse ning järjekorras seismine tundus veidi tüütu. Seega otsustasime oma kala ja friikad kaasa soetada ning minna pargipingile seda tarbima. Loomulikult arvas ka paar kajakat, et meiega oleks koos tore õhtust süüa...ehheee...valesti arvasid! Sest meie käest ei pudenenud neile midagi, küll aga oli üks kajakatest nii tark, et jälitas meid lausa prügikastini kuhu me oma toidu pakendid viskasime :)

Edasi suundusime oma selle õhtu ööbimispaika ehk siis kahe tunni sõidu kaugusel asuvasse Calstocki külla, Tamari jõe ääres. Tee sinna möödus ilma viperusteta, kuid kohale jõudes hakkas pimenema ning küla oli täiesti välja surnud. Samuti katkes mobiililevi ja meie ustav juhendaja googlemaps vaikis! Leidsime siiski tänava millel pidi asuma meie öömaja kuid vastavat numbrit maja me sealt ei leidnud. Enamikel majadel ei olnud üldse numbreid peal. Tänava keskel seistes ning miskit plaani genereerides kuulsime tohutut müra lähenemas. See oli rong mis kimas väga kõrge silla peal ning ületas jõge. Kogu olukord muutus tontlikumaks ning oli veidike hirmutav juba. Siis leidsime tänava nurgal ühel jalal seistes veidike mobiililevi ning saime oma ööbimiskohta helistada. Peale kolmel korral seletamist et kes me oleme ja mis me tahame, avanes sama maja uks, mille ees me seisime, ning tädi, kes uksel seisis rääkis telefoniga, teisel pool seda telefonivestlust olime aga meie ;) Saime aru, et oleme kohal. Arutasime veidike, et kuhu autot parkida ning siis saime oma tuppa. Tuba ning kogu maja oli samuti veidike hirmutav kuid öö möödus rahulikult välja arvates seik, et perenaine oli väga murelik, et kuidas me ikka ei taha värsket piima, et kui me seda õhtul ei taha, et ehk siis hommikul. Arvasime, et ka hommikul siiski loobume piimast. Kuid hommikul oli ikkagi piimapudel ukse taga ;)

Hommiku valguses oli külas veelgi vähem inimesi, ehk siis mitte kedagi. Veidike tiirutasime autoga mööda väga kitsaid tänavaid, et leida mõni kohvik, kus väike hommikukohv tarbida, kuid peale tupiktänavate ei leidnud me midagi. Arvasime siis paremaks kimada kõrval asuvasse Tavistock'i linnakesse.

Tavistock oli veidi inimeste rohkem. Ning samuti leidsime ilma vaevata kohviku - kohaliku ja mitte miskise keti-brändi. Tädid küpsetasid pirukaid ja meie mugisime neid ;)

Tegime ka jalutuskäigu kohalikul turul, kus müüdi peaaegu kõike mis eluks vajalik.

Ja edasi ootas meid Dartmoori rahvuspark. Andrus kirjeldas seda kui suur hulk tühjust, kuid oli siiski nõus sinna minema. Esmalt leidsime tammi, mis oli tekitanud jõele väikese veehoidla.

Edasi leidsime paar kurja poni, kes meie suhtlemiskatsele vastasid haukumisega ning selge hammaste näitamisega. Siis me ei julgenud isegi autot seisma jätta, et neid pildistada vaid tegime seda auto aknast.

Siis leidsime eemal ühe mäekünka ning arvasime, et selle otsa oleks tore ronida. Oligi, ainult et kui üles saime siis avastasime, et selle taga oli veel kõrgem tipp - vallutasime ka selle igaks juhuks ära ;)

Ning peale mäevallutust sõitsime läbi pargi ning vaatlesime parki autoaknast.

Ja peagi oli kell sealmaal, et pidime auto nina suunama kodu poole. Õnneks suutsime liiklusummikuid vältida ning saime auto tagastatud ilma probleemideta. Tahtsime veel autorendi kõrval asuvas pubis õhtust süüa kuid paraku oli ilus ilm kõik inimesed õue toonud ja kohti pubis meile ei jagunud. Seega kimasime koju ning tellisime omale hiinaka hoopis sinna ;)

Kodus ootas meid selline vaatepilt:

See nimelt oli lendur-jõulumees, mille Elena mulle jõuluks oli kinkinud. Peale 3 sooja suvepäeva oli ta aga lihtsalt ära sulanud. Siin ka pilt tema endisest kujust:

Väga tore oli reisida siin saareriigis, eriti ilusad olid väikesed külad ning külateed, mis mahutavad korraga ühe auto ;)

Lõpetuseks pilt ka rõõmsatest reisisellidest:

Vaheaeg :)

Hommik!

Nagu te isegi aru saite, oli mul vahepeal blogikirjutamise vaheaeg. Ma ei hakka teile isegi miskeid ilusaid valesid siin välja mõtlema, et misk vahepeal siia lehele miskit uut postitust ei tulnud...need kes siin seda otsimas käisid, need teavad isegi et seda lihtsalt ei tulnud J

Aga nüüd siis kõigest tagantjärgi.

Mai-juuni olid suhteliselt lennurohked – meil on kõik lennud ka väga rahvarohked, seega on iga lend pungil erinevaid inimesi, nende lugusid, erinevaid reisiplaane ja juhtumisi.

Aga nad kõik on väga toredad ja mul on ääretult hea meel, et ma nendega kohtuda saan.

Nagu te juba teate siis lennujaama valves, või nagu me ise ütleme lennujaama üllatuspäevast, vōib erinevaid huvitavaid lende saada, siis nii läks ka mu maikuuse valvega. Ees ootas ööbimine Brüsselis ja Uppsalas. Seekordsed ööd olid küll lühikesed kuid Brüsselist on mul fotojäädvustus hommikusöögist ning Uppsalas olles vaatsin Eurovisiooni koos Itikuga - seda küll Skype vahendusel.

Nagu Eurovisiooni eel ikka siis sõlmisime ka meie Itikuga kihlvedusid - mina muidugi arvasin, et kuna viibin Rootsis siis Rootsi võidab, paraku arvasin ka, et Eesti tuleb võidukale teisele kohale....me teame isegi mis juhtus, seega pean jällegi võtma teekonna sadama piirkonnas asuvasse alkoholilattu, et kihlveo vein sealt ära tuua ;)

Siis saabus mul paar vaba päeva, ning tegin pikema jalutuskäigu seekord Bushy pargis hirvi taga ajades ning siis Kingstonis jõe ääres Eton mess'i ja teed ning loomulikult ka päikest nautides.

Mai lõpus hakkas ilm juba ilusaks muutuma ning eriti ilus oli see Lyonis, kuhu ma jällegi ööbima saadetud olin. Istusin lihtsalt pargipingil ja vaatasin inimesi ning päikesepaistet. Järgmine öö tervitas mind Dublinis - ka seekord ei viitsinud linna peale minna...ei tea millal see linn ennast mulle tutvustab :) Tutvusin hoopis meie lennu kapteniga, kellega koos sattusime hommikust sööma. Ma ei saagi aru mismoodi ta mind ära tundis, sest me kõik näeme hoopis teistsugused välja hommikuti ja eriti kui meil ei ole vormiriietust seljas, aga ära ta mu tundis - ju see oli triibuline särk, sest meil mõlemil olid hommikusöögil seljas triibulised särgid ;)

Ühel ilusal teisipäeval, kui vihma sadas, siis oli minule graafikusse määratud koosolek, minu käitumise ehk siis puudumise tõttu. Kuna ma olin olnud 2 erineval korral kolme kuu jooksul haige, siis pidin oma tervislikust seisundist aru andma ka kohalolekukontrolli osakonnale. Koosolek kestis umbes 3 minutit, kuna kui proua kellele ma aru andma pidin kuulis, et mu teine haigus juhtus kodubaasist eemal olles ja ma pidin seega ennast ka reisilt maha võtma, siis ta teatas koheselt, et see haiguskord ei loe kuna toimus kodubaasist eemal. Proua tegi miskeid märkmeid ning ütles, et minuga on kõik korras ja kuna mul rohkeim haigusjuhtumeid ei ole olnud, siis olen jälle puhas leht ja korralikus nimekirjas :) Hästi tore! Eriti tore, et selle koosoleku pärast võeti mind lennust ära sest mu puhkeaeg ei tulnud muidu välja ning koosoleku aega muuta ei saanud. Seega sel teisipäeval olin ma väga produktiivne - 3 minutit koosolekut ja kogu ülejäänud päev vaba. Ja vaba päeva ülejäänud osa veetsime Carolinega Kingstonis. Kõigepealt proovisime Liibanoni restorani - vein ja mezze olid seal väga autentsed kuid pearoog oli väga mitte-liibanoni maitsega. Seega seda restorani me ei soovita :) Aga nagu meie puhul ikka, siis rohkelt veini aitab igal ajal ja iga murega. Nii ka seekord - meil oli väga lõbus.

Järgmisel päeval saabus meile suvi ja ühtlasi tuli Londonisse kapten Veiko, kes töötab ajutiselt kodumaa asemel hoopis Manchesteris. Loomulikult pidime me ju kokku saama, suvesooja tervitama ning selle terviseks paar napsu tegema. Ja nagu lendajatega ikka - juttu jätkus kauemaks. Lootust on, et kohtume Veikoga tema saarel viibimise ajal veelgi :)

Ning järgmisel hommikul suundusin oma viimase aja parimale reisile - sihtkohad olid toredad, hea meeskond ning vahvad reisijad.

Esimene sihtkoht oli München - ilm oli kuum kuid siiski arvasin targemaks rongiga linna peale suundumise asemel hoopis see teekond jala ette võtta. Veidi üle poole tunni lonkimist ja juba paistsid tuttavad pitsilised majad raekoja platsil.

Jalutamisel on see võlu, et saab ümbrust uurida ning näha asju mida rongiaknast ei kohta. Jalutades saab ka omi mõtteid mõlgutada ning ei pea pingsalt kuulama naabrite jutuajamist, sest mis iganes keeles keegi rongis Su kõrval räägib, siis ikka üritad ju aru saada millest jutt käib :)

Ja nii ma sammusin ja vaatsin ümbrust ja ajasin enda peast eemale sinna viimastel päevadel tekkinud musta masendus-meeleolu. Mul olid vahepeal lausa sellised mõtted peas, et pakin asjad kokku ja tulen ära kodumaale. Ma nii kaugele muidugi oma mõtetega veel ei jõudnud, et mis ma seal kodus ka tegema oleksin hakanud - soovoliniku koht oli küll siis veel täitmata :) Aga jalutuskäik võõras linnas, võõra keele keskel aitab alati selliste imelike mõtete eemale peletamiseks. Lisaks sattusin veel väga toredasse kohta sööma - ilus ja maitsev suur tuunikala salat ning superluks roheline puhastav jook - see oli söök mis jääb meelde. Mu mustadele mõtetele andis suure tõuke ka väike arusaamatus Alaniga - ma ju tuntud uutesse inimestesse klammerduja ja kui ühel hetkel selgub, et ma tegelikult ei olnudki nii huvitav teisele kui mulle alguses tundus, siis on kukkumine valus ja sealt ei ole ka erinevad mustad mõtted kauged tulema. Aga elu oleks liiga üksluine kui meie ümber ainult roosa vaht oleks, seega peab vahepeal ka veidike musta värvi sinna segama.

Igal juhul aitab jalutuskäik võõras linnas, ja ilma dokumentideta, erinevate muremõtete peletamisel suurepäraselt ;)

Järgmisel päeval ootas meid meeskonnaga juba uus sihtkoht - minu vaieldamatu lemmik - Barcelona! Seekord oli meie tavapärane hotell inimestest pungil ning seega oli meid majutatud Sitges’e linnakesse. Jõudes kohale, arvasime paremaks oma aega basseini ääres veeta – midagi kokku me meeskonnaga ei leppinud, niisama arutlesime, et kohtume basseini ääres. Astudes aga oma toa rõdule, leidsin vaate rannale – sama avastas ka minu kõrval toas olev Emma – seega leppisime kokku, et lähme hoopis randa – et millal me ikka muidu randa saame. Kiirelt asusime rannariideid kohvritest otsima ning asusime teele. Hotelli ees põrkasime kokku poistega – nemad asutasid ennast koos kodunt kaasa antud ostunimekirjadega poodi minema. Me avaldasime oma plaani ning nad arvasid, et nad käivad kiirelt poes ära, soetavad väikese snäki ning joogi meile kamba peale ning liituvad siis meiega.

Kimasime Emmaga randa – jube mõnus on jalad liiva sisse pista, eriti kui koduses Londonis on alles ilmad jahedad. Isegi meres oli väga palju inimesi, ning see pani meid mõtlema, et vesi peab soe olema. Ja me suundusime seda asja lähemalt uurima. Vesi oligi väga mõnus, ning me suplesime kohe mõnuga, omavahel arutades, et meil on ikka maailma parim töö, mis võimaldab meil juunikuu laupäeval Barcelona lähistel rannas lebotada ning seal veedetud aja eest palka saada.

Varsti olid kohal ka meie poisid koos veinide ning erinevate snäkkidega – ja nii me seal rannal istusime, jõime veini, jutustasime ning vaatasime inimesi. Väga mõnus õhtu oli! Sellised õhtud ajavad minema suuremadki murepilved ka väiksematest peadest, ning toovad naeratuse nii suule kui silmadesse.

Edasi tuli mul paar vaba päeva – seekord sisustasin neid arsti visiitidega – ma ei olnud silmaarsti juures käinud juba kahe aasta jooksul, seega oli mul sellega tuli takus. Arstitädi oli väga tore, kuulas mu ära ning tegi nii palju uuringuid, et kodumaal ei ole mulle kunagi veel nii hulgaliselt neid tehtud – ja kuna meie suguvõsas on glaukoom, siis ei pidanud ma tasuma ei visiiditasu ega ka ühegi uuringu eest. Silmad on mul korras, ehk et vasak on endiselt laisk kuid glaukoomiga ei ole sellel midagi pistmist. Kuid arstitädi palus ikka kord aastas teda külastada.

Järgmisel päeval käisin oma perearsti juures kuna mu parem ranne teeb mulle endiselt haiget. Aprillis tehti sellest röntgen ja nüüd juuni alguses juba arstionu kutsus mind enda juurde, et pildi tulemustest rääkida. Ja tulemus on see, et mul on randmes miskid imelikud moodustised millega ma peaksin minema ortopeedi juurde. Kuna ma olen aga vahepeal elukohta vahetanud (oktoobris eelmisel aastal) siis ma ei kuulu enam selle perearstikeskuse alla ja see arst mind spetsialisti juurde suunata ei saa. Seega pean endale enne uue perersti leidma, minu rajonnis ja siis saan alles suunamise. Ehk et see projekt on veidike ootel ;)

Siis sain kokku leedulanna Inessa’ga, kellega me koos alustasime nii eelmises lennufirmas kui ka praeguses. Sõime lõunat ning pläkutasime niisama – Inessal on väga raske elu – ta nimelt on nii ilus, et tal raske selle tähelepanuga raske toime tulla. Nii ta siis kurtis mulle, kui raske on olla kui kõik teda vahivad kogu aeg kuna ta nii ilus on ;) Raske elu ikka kui Sa ilus oled.

Edasi tuli mul järjekordne Istanbuli lend, edasi-tagasi. Need on ühed rasked ja pikad päevad meie jaoks ning tihtipeale suhteliselt keerulised. Seekord suutis üks kolleeg külvata nii palju pahandust, et ülejäänud seitse ei suutnud seda terve lennu jooksul ära parandada. Õnneks midagi eluohtlikku ega eba turvalist ei toimunud, kuid stiilinäide oli selline, et kui õlu mida kliendile serveerida maha kukkus, siis raputas pahanduste tegija seda ja siis serveeris kliendile – loomulikult see õlu purskas nagu vulkaan! Nii et meie seas on huvitavaid inimesi – osad on toredad, osad on lihtsalt imelikud ja pigem ei peaks töötama kohtades kus nad puutuvad kokku inimestega.

Siis käisid mul kiired külalised – Anu ja Marion. Nende reisi põhjus oli Alexander McQueeni näitus. Hommikul oli mul plaanis neile rongijaama vastu minna – orkester ja puha....paraku juhtus selline tore lugu, et ma magasin sisse....nimelt arvas mu telefon paremaks ennast välja lülitada ning seega ka mitte äratustega tegeleda. Ärkasin hetkel, mil oleksin pidanud juba kodunt lahkuma. Nii et umbes tund aega hilinemist ja kokku me saimegi. Tegime siis pika jalutuskäigu läbi Camdeni turu ning Regent pargi. Ilm oli jalutamiseks parim.

Ning järgmisel päeval kimasime näitusele – see oli väga uhke. Hämmastav ikka kui andekad on osad inimesed ja nad elavad (elas) samal planeedil kui meie, hingavad sama õhku. Igal juhul kui teil on kuskil võimalik minna sellele näitusele, siis soovitan kindlasti minna. Londonis on see nüüd küll kuni septembri lõpuni välja müüdud...

Peale näitust logelesime Hyde Parkis, nii murul kui ka kohvikus:

Ja nii see kiire päev möödus.

Paar päeva enne jaanipäeva suutsin lennus oma käe uhkelt klaasisahtliga katki lõigata. Alguses tundus haav suht sügav kuna verd purskas ikka julgelt ning kuna see oli selle päeva esimene lend, siis ülejäänud aja sunniti mind viibima vaid köögis ning eriti suuri ülesandeid mulle enam ei antud. Õhtul kui kodus uuesti sideme lahti võtsin, siis ei paistnud asi nii hull, ning ükski klaasitükk ei piilunud ka haavast välja, seega arvasin, et lähen ikka järgmisel päeval tööle. Eriti kuna lend viis mind Amsterdami ja samal ajal viibisid seal ka Ita ja Siim, kellega meil oli kokku lepitud kohting!

See oli üks väga tore päev! Alustasime hommikusöögiga, siis mugisime friikaid...vahepeal tarbisime erinevaid jooke ning jalutasime mööda ilusaid kitsaid tänavaid ja lobasime erinevatest asjadest. Nii tore on kui Sinu ööpeatuses on teised sõber-lendajad ees!!!

Järgmine päev leidis mind aga Kopenhaagenist – tegin seal igavesti pika jalutuskäigu, külastades Tivolit. Karusselli peale ma küll ei läinud kuid uudistasin niisama seda parki ja kuulasin paari kontserti, mis seal toimusid.

Siis leidsin miski torni, mille otsa sai ronida ja vaadet vaadata. Loomulikult tegin ma ka seda.

Ja siis jalutasin niisama sihitult mööda linna. 

Kopenhaagen on nii tore, selline kodune tunne tuleb seal!

Ning järgmisel hommikul, peale tagasilendu Londonisse, saabus mulle külaline kodumaalt, Andrus. Aga sellest kus me käisime ja mida nägime kirjutan ma järgmisel nädalal.

Veel selline info, et homme õhtul alustan koduteed ning olen Eestis 13-23.07. kui keegi tahab suhelda või mind päriselt näha, siis andke aga teada ;)