Juuni algas hooldekodu vahetusega, siis vedelesin terve päeva niisama, ja siis oli käes kesknädal ning oli aeg minna lendama. Esimene lennusihtkoht oli mul Kaplinn. Londonisse kohale saamine oli veidike keeruline sest naaberriigi lennundustöötajad endiselt streigivad ning seda mõnes kuus lausa 7 päeva – mis lööb lennuettevõtete graafiku üsna segamini. Ja minusugused, lennukohtade hääletajad, peavad siis otsima muid võimalusi kuidas oma sihtkohta saada. Seekord suundusin teise naaberriigi lennufirmaga Münchenisse ja sealt siis juba oma lennufirmaga Londonisse. Lõpuks kõik sujus kuid ikka oli veidi sebimist, et kas saan peale ja kuidas kõik ajaliselt klapib. Aga kõik sujus ja kohal ma olin ning lend Kaplinna oli tore – meeskond oli mõnus, reisijad toredad, midagi erilist ei juhtunud ning kohale jõudes ootas meid isegi päike. Käisin õhtul ühes lähedal asuvad merevaatega restos söömas, söök oli suurepärane ning vaade ilus, teenindus hea nagu alati.
Järgmisel hommikul sain hommikusöögiks kokku oma hotelliajastu aegse direktori Lassega – keda ma polnu ei tea kui kaua käinud kui me ükskord juhuslikult kohtusime Kaplinna Waterfrondis – tema rääkis telefoniga tänaval ja mina just keerasin sellele tänavale…ja nii ma lubasin, et järgmine kord ma talle külla tulen kui jälle Kaplinna satun. Ja nii ma temaga ühendust võtsin ja me kokku saime. Sõime hommikust, rääkisime elust-olust ning siis tegime kiire jalutuskäigu promenaadil. Edasi suundusin mina hotelli veidi soojenema ning Lasse miskeid asju ajama. Minul oli broneeritud veini degusteerimine De Grendel veinimõisas peale lõunat ja veidi enne seda Lasse helistas ja uuris, et kas ta võib ka kaasa tulla, et tal päev vaba ja midagi suurt plaanis ei ole…ma ütlesin et aga palun. Ja nii me Lasse ja tema noorema pojaga siis veinimajja suundusime. Veinimaja De Grendel oli ilus ja tohutu suure maa-alaga endine farm, mis nüüdseks oli hakanud ka veinindusega tegelema. Veinid olid nii ja naa, punased pigem paremad kui valged. Üks punane tuli minuga ka kaasa kodumaale.
Siis käisime poes, Lasse näitas, et milliseid veine tuleb veel kaasa osta, ning ühtlasi soetasime õhtusöögi materjalid ja suundusime Lasse juurde õhtusööki valmistama. Mängisime pojaga miskeid mänge ja voltisime paadi, mida ta soovis kohe proovima minna, selline tore päev ja õhtu oli. Mina muidugi tahtsin sealt jala hotelli minna, sealt oli miski 15 minutit jala minna aga Lasse teatas, et isegi selles turvalises rajoonis ei lähe valged inimsed jala pimedas kuhugi. Seega tellisin omale Bolt’i – tänud kaasmaalastele! – ning suundusin hotelli poole.
Hommikul vihma sadas ja seega ma ei jalutanud oma tavapärast jalutuskäiku Camps Baysse vaid läksin teises suunas, jõin kohvi Jooma kohvikus ja varjusin seal vihma eest, ning miskil hetkel kui oli veidi vihmavaba, kimasin hotelli tagasi.
Õhtul suundusime lennujaama poole, et hakata tagasi Londonisse lendama. Lennukisse jõudes teatas kapten, et ärgu me väga oma asju veel laiali laota, et me vist ei lähe selle lennukiga kuskile. Nimelt oli lennukil miski tarkvara uuendus tegemata ja ilma selleta see lennuk kahjuks ei tahtnud lennata ja veel vähem tahtsid piloodid sellega lennata. Tehnikud proovisid asja parendada kolm tundi, õnneks ei võtnud me reisijaid pardale, käisime küll nendega terminalis suhtlemas ja selgitamas olukorda, nad kõik olid väga mõistvad, ning said ka siis aru kui lend lõpuks siiski edasi lükati 24 tunni võrra ja meie suundusime tagasi hotelli ning reisijad paigutati samuti hotellidesse. Lennukile lubati saata miski osa, mis tuleb hommikul saabuva lennuga ja siis tehnikud saavad selle lennukile külge aheldada ning meie teekond võib alata. Töö ei pidanud olema pika-aegne kuid kuna poole päeva aegsel õhkutõusul oleksime me Londonisse saabunud keset ööd, mil meie kodu lennujaamas on lennukeeld – Heathrow on nimelt suletud õhtul kella 23st kuni hommikul 6ni, välja arvatud mõned üksikud maandumised enne kella 6 – seega otsustati, et meie lend lükatakse edasi täpselt 24 tundi.
Järgmisel hommikul suundusin siiski oma kohustuslikule viimase päeva jalutuskäigule Camps Baysse, sõin ja jõin ja õhtul suundusime uuesti lennujaama ja seekord oli lennukiga parem olukord ja me saime oma koduteekonda alustada. Reisijaid oli küll veidi vähemaks jäänud, kuid nad olid kõik väga arusaajad ja mõistsid, et lisaks nende ühe päeva kaotusele olime ka meie oma elust midagi selle ühe päevaga kaotanud
Koju jõudes olin jällegi hooldekodus, siis sain kokku endiste Revali hotelligrupi finantsistidega, kellega me polnud ka ei tea mis ajast kohtunud. Meenutasime vanu häid aegu ning jutustasime kõikidest keda me kohanud olime – väga tore oli kokku saada ja jutustada!
Järgmisel hommikul viisin sõidutasin Raineri koos tema emaga arsti juurde, nimelt oli ema vahepeal kukkunud ja oma rangluu murdnud ja seda tuli nüüd veelkordselt röntgenis uudistada. Ning meeldivalt sadas vihma nagu oavarrest. Viisin Raineri ja ta ema keskhaiglasse ja suundusin ise Olümpia hotelli kohvikusse. Ja sõin seal elu-head putru! Peagi oli arsti visiit läbi ning me suundusime koju.
Peale lõunat lõppes vihmasadu ja me läksime Raineriga hooldekodusse, kus oli elanike ning lähedaste piknik, esines Marju Länik, ning meie kokad olid teinud erinevaid roogasid, mida nüüd kõik said maitsta. Raineriga me aitasime inimesi toolidesse tõsta ning viia õue neid kes ise sellega hakkama ei saa. Kõik olid rõõmsad ning eriti tore oli, et vihmasadu lõppes.
Peale pikniki käisime Krisi töökaaslase juures, kelle kutsu Truu oli saanud beebid ja neid me nüüd uudistamas käisimegi. Lisaks oli peres sirgumas ka üks ling, kellele meeldis väga Raineri peas istuda - see oli ju hea kõrge koht. Lõpuks sai Kris ka linnu oma pähe meelitatud väikese magustoiduga :)
Reedel kohtusin Reedaga, seekord jalutasime Kadrioru pargis, Jaapani aias – seal oli väga ilus ja vaatamata paljudele külastajatele oli seal siiski rahulik ja mõnus õhkkond. Reedal on sel aastal erinevaid asju juhtunud ning loodetavasti ehk hakkab miskil hetkel paremini minema ja enam ei juhtu erinevaid õnnetuid juhtumisi kuid see ei ole Reeta morjendanud ja ise on ta ikka roosa ja rahulik.
Siis olin veel kord hooldekodus tööl, ning ilusa päikeselise ilmaga sain kokku Irjega, kellega üritasime jalutada mööda Kaberneeme randa kuid see oli veidi keeruline kuna enamus rannaäärest on aedadega kinni pandud ja merepiirile ei pääse ligigi. Väikese jalutuse siiski saime tehtud ja siis pidasime pikniku rannal, meiega oli kaasas ka Mia, kes jalutuskäigu asemel magas rannal ja ootas kuni me temani jõudsime, et siis piknikuga ühineda. Loomulikult käisin mina ka vees, kuid see oli seal ikka väga jahe.
Uus nädal algas aga tädi Laine sünnaga, selleks puhuks olime oma Emad-Tütred kokkusaamise plaaninud Laine juurde. Pidu oli selline kiirelt organiseeritud kuid oli väga tore!
Ning nädala keskel suundusin Londonisse – käisin esmalt ühe kolleegi ja tuttava matusel. Noormees Shaun oli läbi elanud insuldi, mis talle miskeid tagajärgi küll ei jätnud kuid kui seda ravima hakati siis avastati hoopis tema kehast pankrease vähk. See oli kõik aprillikuu algul, aprilli lõpul oli tal esimene keemiaravi ning mai keskel oli Shaun surnud. Kohutav! Aga hea, et see asi nii kiire ja seetõttu veidi väiksemate kannatustega lõpu sai kuid nii-nii kurb on mõelda, et Shaun ei jaluta kunagi enam lennujaamas mulle vastu!
Matustel kohtusin Zaida ja veel paari kolleegiga, keda ei olnud ka teab mis ajast näinud ja nii me suundusime Shauni mälestuseks väikesele kokteilile Richmondi. Ilm oli palav ning kokteilid tundusid just sobivad selle ilma ja oludega.
Järgmisel päeval ootas mind ees ööpeatus Pariisis. Õnneks oli Nora mulle andnud ülesande, minna Uniqlosse ja soetada talle sealt lühikesed püksid ja nii ma nüüd sinna suundusin. Püksid soetatud, leidsin samast ostukeskusest ka Normali poe, ja no see on pood kust on alati midagi vaja…seekord soetasin juukseharja, sest mul on seda juba igapäevaselt vaja! Hiljem istusin hotelli kõrval tavernas ja suhtlesin vabalt naaber-lauas istuva pariisi-araabia papiga, kes arvas, et ma olen Kanada prantsuse osast pärit! Ise olin rahul, et enamuse vestlusest sain siiski prantsuse keeles maha peetud, miskeid sõnu tuli siiski inglise keelest juurde paluda ;)
Edasiselt oli mul sel nädalal hunnik hommikusi lende, kuid selle plussiks oli, et hommikul ei olnud nii palav kui mina tööle minema pidin, sest nimelt oli Londonis ja kogu Inglismaal suur kuumalaine, temperatuurid olid 30 kraadi juures.
Jaanilaupäeva õhtuks sain koju, ja mind võttis vastu tore vihasadu ja suhteline jahedus.
Kodus ei saanud ma kaua olla, jõudsin tarbida erinevaid iluteenuseid ning siis oli aeg uuesti suunduda Londonisse, et jällegi suunduda Kaplinna. Seal on paraku praegu talv, ehk siis ilm on nii +13 ja vihmane, meil kodumaal oli täpselt sama ilm, kuid meil nimetatakse seda suveks! Selle suure vihmaga suundusin siiski Bo Vine restosse, mis oli lausa suurepärane!
Järgmisel päeval lubas samuti vihma ja mitte eriti sooja ilma, seega arvasin paremaks minna kinno. Parajasti oli veel üks seanss David Attenborough filmiga Ookean, mis mul kodus vaatamata jäi ja seega kulutasin nüüd seda Kaplinna talveaega kinoseansile. Hea, et ma pileti hommikul ära soetasin, sest kinosaal oli rahvast täis, üks inimene istuski trepil kuna seda ühte vaba kohta ei suudetud enam pimedas kinosaalis leida Film oli kurb ja õpetlik aga ei tea kas maailm sellest ka midagi õpib. Kinos olid kõik kohalikud prouad villaste kleitide, pikkade saabaste ja kergemate kasukatega. Minul olid muidugi kand lahti kingad, küll pikk kleit aga siiski sall ja tagi. Eks ta ole, osadele talv, teistele suvi.
Peale filmi jalutasin Waterfronti, kuna sinna tundus täitsa otse tee ja vihma parasjagi ei sadanud. Poolele teel hakkas mulle tunduma, et see vist on see tänav mida mööda meil ei ole soovitatud liikuda. Seega kimasin veel kiiremini ja kogu aeg otse vaadates, ei julgenud pilte isegi teha kuigi hooned olid seal ilusad. Inimesed olid küll veidi miski vine all ja erinevate ainete pakkumise poode oli palju. Mina aga jõudsin edukalt Waterfronti, leidsin resto kus istusin ja sõin liha ning jõin veini: sest mida muud Kaplinnas ikka teha on. Õhtu lõppes suure ja hoogsa vihmasajuga.
Järgmisel hommikul jalutasin traditsiooniliselt Camps Baysse. Kusjuures vihma sain omale kaela viimasel 15 minutil, siis kui olin kohas kus ei olnud kuskile vihma eest varjuda ka mitte. Ja kuigi mul oli vihmajope siis olid mul kõik kohad märjad. Seega istusin kohvikus ja kuivasin.
Ning loomulikult kui me juba bussiga suundusime lennujaama poole, siis tuli uhke päike välja Tagasilend möödus ilma viperusteta ning uue nädala alguses olimegi juba Londonis, kuhu saabus paari tunni pärast Cara Mi, kellega me hakkasime koos aega veetma.
